Kas inimese hukatuslik mõju loodusele on mõõdetav? Nendel katselappidel imiteeritakse kliimamuutust  ja see soojendatakse siin kolm kraadi ümbritsevast õhust soojemaks. Põdra järves ja läheme paikadesse, kus sünnivad osooni loomalood. Läheb siis ei saa ju kätte sügiseks alati lõug puhtaks. Tüütu põdrakärbes looduse mehe Tarmo Mikussaare kaamera ees. Turu ülikooli Kevo Sup, Arktika uurimisjaam loodi siia  Lapimaa küngaste vahele 1956. aastal ja on sestsaadik  tervitanud kõiki teadlasi, kes soovivad põhjamaiset loodust  ja selle muutumist lähemalt uurida. Uurimisteemasid on siin seinast seina. Hallongar de hoseis. Jes. Tingimused meie looduskeskkonnas ei muutu ühe hetke kuu  ega isegi aastaga. Et saada paremini teada, kuidas inimtegevus loodust mõjutab  ja millised on selle mõju tagajärjed, tehakse Kevo  uurimisjaamas väga erinevaid teaduslikke katseid,  mis esmapilgul tunduvad lausa veidrad. Näiteks on selles aias hulk pisikesi ruudukesi,  mis on varustatud infrapunalampide ja juhtmetega. Nendel katselappidel imiteeritakse kliimamuutust  ja see soojendatakse siin kolm kraadi ümbritsevast õhust  soojemaks ning vaadatakse, mis siis juhtub nende taimedega  putukatega kasvuhoonegaasidega ja kõik need andmed juhitakse  siit arvutitesse. Arktika loodus on kliimamuutustele eriti tundlik  ja teadlaste arvates on juba selle sajandi lõpuks siinne  keskmine õhutemperatuur kolme kraadi võrra kõrgem. Mõju ökosüsteemidele on paratamatu ja meil tuleb selleks  valmis olla. Sama on saasteaine, mida inimene intensiivsema majandamisega  aina rohkem loodusesse paiskab. Kevos on pikaajaliselt uuritud harilik hallapaksikuid  väikseid ööliblikaid, keda esineb põhjalas massiliselt. Ka nemad on kaasatud koola projekti uurimise. Laboris kasvatatud liblikate röövikud viiakse erinevalt  mürgitatud katseruutudele, kus nad enne nukkumist ära korjatakse. Autorias naeras purki. Me läheme ühte kohta, kus 50 aastat pole mitte ükski  põhjapõder käinud. Et heli Muses. See uurimus on abiks põhjapõtrade arvukuse  ja erinevate karjatamisalade määramisel. Kevo uurimisjaama üheks suurimaks väärtuseks on teaduslike  eksperimentide ja andmeridade järjepidevus  ning pikaajalisus. Läheme paadiga alale, kus käib erinevate puuliikide  geneetiline uurimine Ja nais katsuta ohus Paulpole puulaieja kukanna. Pooses sa. Ainult nii aastast aastasse. Samu puid liike vaadates saab teada, kuidas  siis loodustingimused meie ümber muutuvad. Nii tehakse teadust. Mis tööd sa teed? Mina olen puidu kuivati, operaator. Ja opereerin igasuguse puidu kuivatamisega,  nii et kõik, mis saematerjalide kuivatamisse puutub,  see ongi minu töö siin. Mida sa tab loo peal, näeb praegu. Näen, et ongi. Et. On orilik mäng Skotchpain ja 10 protsenti hetkel. Ja see on siis ka. See on, see on puidu niiskus, jah. Teine mees, minu paarimees on teisel pool teisel pool seda  suurt hoonet. Ja tema paneb masina käima. Ja tuleb jälle järjekordne 10 12 kuupmeetrit männipuitu välja. Kui pikad sinu tööpäevad siis siin on selle kuivati  protsessi jälgimisega. Kuuse pikkus on 12 tundi. Ja ja neli päeva tööl ehk siis kaks päeva  ja kaks ööd ja siis on neli vaba päeva, et et kui sa ikka  mõtled seda, et millal ma metsas jõuan käia,  siis mul on selleks Aega on. Mis sind looduse juurde tõi? Lapsepõlv, kodu. Ma olen maal elanud ja ja mu vanemate kodu oli ju ikkagi  põldude keskel, siin, Järvamaal. Siis ma läksin luua metsanduskooli õppima metsnikuks. Olin 10 aastat metsnik. Ja eks see kõik elu keset metsa kogu aeg. Di jõgi näe väga jõe moodi välja. Noh, eks ta selline risuhunnik on, aga ühest küljest on see On see kobraste teene, sest siin on näha ikkagi vana Tammi või noh, paisutus ala, eks ju. Aga ta ei ole enam asustatud. Et seda ma siia täna vaatama tulingi, et kas on veel  asustust või ei ole, et praegu tammi valli uuendatud ei ole. Enne see läksid sinna taha metsa vahele välja. Päris siit. Ja siit algas. Meetrit no ikka jah. Nii et üks 50 meetrit võis pikk olla kokku see. Paisutuse tamm. Aga mille jaoks sa siia sellist asukohta jälgima tuled? Ikka ju hoian nii-öelda aasta loomal silma peal,  tema tegemistel. See, et kobras või koprad on suutnud siin  nii pika tammi ehitada ikkagi kinnitab, et aasta loom on  meie kõige suurem looduse arhitekt. Kindlasti, ja kui mõelda siin Et koprad tegid, tõstsid selle tammiga siit 400 meetrit  ülevalpool oleva brandiallika järve veetaset umbes 30 40  sentimeetrit siis hiljem ortofotodelt ma vaatasin järgi,  suutsid nad sellega ujutada üle umbes 25 hektari suuruse ala. Miks siin see vesi nii selge ja läbipaistev on,  kus me täpsemalt siis asume? Nojah, see on siis prandiallikas endine või  ka praegune pühapaik looduse pühapaik. Täielikult kui siin, jah, täna enam täna enam võibolla  siis aktiivselt sellist. Inimesi siin ei käi nii palju, käivad pigem  loodusfotograafid ja niisama loodushuvilised. Milliseid loodusega ja loomadega kohtumisi on sul siin  õnnestunud jäädvustada? Eks ma kõige rohkem hakkasin siin käima hoopis talveti  alguses ja, ja kuna see on allikas, mis talvel ära ei jäetu,  siis sellise paarikümne kraadise pakasega  ja vaikse ilmaga tekivad siia sellised udud. See võib ka olla üks selle omaaegse pühapaiga müstika,  nagu põhjuseid, et ikkagi see vaatepilt,  mis siin õhtupäikesega või hommikupäikesega avaneb,  see on sõnul selle oletamatu, saigi osa ju allikate loo  vaateid sai osooni jaoks siin filmitud, siis. Ka jäälind, keda me tänagi korra siin juba nägime  ja juuksemanas kuulsime, et ja linnuvõtted on enamus siin  tehtud väga lähedalt, sai just sügisel noorlinnud,  kogunevad siia, tulevad jõge pidi, jõuavad siia välja  ja siin lõpeb jõgi ära ja siis nad nagu tagasi ei lähe  ja jäävadki siia, eks siin on toitu ka ja maimusid. Ja siis esimene selline tõsine omast arust ma hästi palju  panustasin see metstildri lugu on ju siinsamas üks maad siit  üle allika, lepa ja kase selguse, kännu kaenlas. Filmitud lugu. Mis sulle tegelikult rohkem meeldib, kas niimoodi metsas  looduse jälgimine või hoopis oma filmitu  või selle materjali kohta uute teadmiste otsimine kuskil  internetis või raamatukogus? Küsimus selles mõttes küll jah, et, et teada saada,  kui ma olen mingisuguse asja üles filminud,  tihti filmimise pildistamise ajal nagu ei näegi,  mida sa üldse tegelikult filmisid ja hiljem üle vaadates  analüüsides leiad, et vot on mingi tegevus mingi,  aga miks ta seda teeb, miks see nii on, eks ju  ja siis hakkad vaatama, uurima, vahest saad vastuseid. Aga vahest ei saagi, sest ega tegelikult loodusloomade lindude,  putukate käitumine või mingisuguseid looduse seosed Need võivad olla ka väga paiksed lokaalsed. Et ühes kohas on see nii teises kohas naa. Käitumised võivad olla väga erinevad, individuaalset üks  puder on tõsisem ja teine on rohkem vimkamees. Ja oletame, et sul on materjal põdrast, paned seda kokku  või on näiteks rebase lugu tulemas. Kuidas sa oma teadmised saad? Sul on ilmselt nagu palju kogemusi, aga siiski otsid sa  juurde midagi. Loomulikult pean ma ikkagi kinnitust vaatama ja,  ja kirjandust sirvima ja noh, meil on Eestis väga häid  tegelikult materjale välja antud ja noh,  kui pusserdada ja otsida natukene Välismaa saitidel ja välismaa raamatutes,  et, et nii Venemaal kui Inglismaal on väga palju uuritud  ja Ameerikas ja, ja noh, paljusid asju saab üle kanda,  paljusid muidugi meie oludes üle kanda ei saa. Vahel võtad kõne teadlastele ka või. On tulnud ette Ahnus, põdra, põdra järves, jah. Ongi ronib sina, kes sa pead tegelikult kogu aeg oma töö  tõttu metsas käima, kuidas sa selliste tüütute tegelaste  eest ennast kaitsed, on sul alati mingi sääse  ja puugi ja põdrakärbsemürk kaasas? Põdrakärbsele päriselt mürki ei saagi kasutada,  ta on nii ürgne elukas, et ta ei allu ühelegi loogikale. Lendab lihtsalt peale. Muidugi aitab, kui panna heledad riided,  siis ta saab aru, et sa ei ole põder. Ma pidin isegi habeme maha ajama hiljaaegu lühemaks. Miks pärast? Kui see siia sisse läheb, siis ei saa ju kätte sügiseks  alati lõug puhtaks. Siis on põdrakärbest aeg. Metsaonni higistaval aknaklaasil veab oma märga jälge üks  tüütu putukas. Olen ta riietel metsast tuppa toonud ja mitte ainult tema. Neid on mu krae vahel ja juustes kümneid. Iga marjuline ja seeneline teab, kellega tegu. See on põdrakärbes. See raudkärblaste sugukonda kuuluv kahetiivaline on  välispidiseks parasiidiks hirvlastele kogu põhjapoolkeral. Nad levivad peamiselt põdrasügistalvistes elupaikades  milleks on soised, metsad ja võsastikud. Põdrakärbsel on tugev lapik keha, mis kohane  põdrakarvastikus ringi siblamiseks. Äsja nukust koorunud jääb värske kärbsevalmik mõnele  taimevarele oma saaklooma ootama. Põdrakärbes on küll kehv lendaja, aga pärale murduvad ta  haprad tiivad peagi ja kärbsest ongi saanud tõeline parasiit,  kes elab põdrakarvastikus poole talveni. Karvastikus liikumiseks ja enda kinni hoidmiseks on ta kolm  paari tugevaid jalgu, mille käpaosa lõpeb kahe suure küünisega. Nagu teistelgi kärbestel on ka põdrakärbse liitsilmad,  millega ta loomade liikumist juba üpris kaugelt näeb. Põdrakärbse muljumise vastu kohanenud keha on üleni kaetud  harvade aga tugevate harjastega. Need töötavad nagu tundlad. Ja nagu ühele õigele verd imevale parasiidile kohane on tal  ka pikk kitiinist imikärss, millega peremees looma verd imeda. Verdimevad nii emased kui isased loomad. Peene kanaliga imikärsa tõttu võtab piisava koguse imemine  aega umbes pool tundi. Mõni aeg peale vere imemist muneb õige ümmarguseks muutunud  emane põdrakärbes ühe muna seda aga mitte kusagile põdra  selga vaid hoopis oma tagakeha sisse. Munast koorub vastne ja vastne, toitub ema poolt peremees  loomaverest ümber töödeldud eriti, sest. Paari nädala pärast vastne nukkub ja emakärbes sünnitabki nuku. Üks emane põdrakärbes võib sel moel maha saada umbes  paarikümne järglasega. Liikudes ja kasukat raputades pudisevad nukud põtrade  kasukast maha. Talvel ka lumm. Nii talve, kevade kui ka pool suvest veedavad nukud pinnases. Kuni põtradel algab jooksuaeg ja uute peremeesloomade  leidmine selle jagu. Lihtsam. Nüüd väljuvad nukkudest uued kärbsed ja põdrakärbse eluring  ongi saanud täis. Järglaste saamiseks liiga vanad kärbsed ratsutavad veel  mõnda aega põdra seljas aga siis nad surevad  või satuvad mõne ulja tihase nokatäieks.
