Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere algas puust ja punaseks raadio kahe igapäevane teadusminut. Oleme sel nädalal tutvustamast teile arheoloogia uudiseid, saatejuht Arko Olesk ja Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa on siis tänaseks välja valinud. Päris, võiks öelda isegi kergelt lustliku uudise arheoloogiateemadel küll väga tõsise eesmärgiga. Ehk siis üks pisut omapärane meetod, mis abistab arheolooge. Me teame, et kui arheoloogid otsivad üldse kohta, kust hakata kaevama, siis on erinevaid viise, millele nad saavad tugineda, sa saad mind täiendada, aga ma pakun välja, et eks ole, meil on sellised nii-öelda vanad ürikud, mis ütlevad, et kus miski on, meil on ülevaade pinnavormidest, mille põhjal saab järeldada, et kas kusagil võiks midagi peidus olla. Me teame, et on inimesed, kes käivad metalit hektaritega ringi ja, ja selle põhjal püüavad leida asju. Et Marge, kas on veel mingisugune viis, mis mul jäi mainimata, et mille põhjal arheoloogid üldse otsustavad, et kust midagi kaevama hakata. Ja siis me vaatame veel aerofotosid aerolaserskaneerimise ega saadud pilte, aga noh, põhimõtteliselt jah, et, et on olemas küll nagu mitmesuguseid meetodeid. Aga paljude nende häda on selles, et et näiteks kui ma soovin otsida mõnda uut kalme kohta leida, siis tänapäeval Eestis on paljudes kohtades tehtud maaparandust ja Est ja neid kalmestruktuure ei pruugi üldse olla visuaalset maapinnal nähtav. Ja mõnikord on nad ka lihtsalt mattunud või ei olegi maa peal mingeid kivistruktuure, et maa-alused näiteks põletusmatused või lihtsalt maa-alused hauapaigad, et neid on väga, väga keeruline leida ja Eestis. Me olemegi peamiselt just detektoristidele avastanud uusi matmispaiku sest nagu käivad tohutuid põllumassiive läbi nagu samm-sammult, et kui sul on seal põld seal paarsada meetrit või rohkemgi, Pikaga see kalmekoht on seal võib-olla paarkümmend meetrit pikkuses laiuses, siis tegelikult seda seal põllumassiivi pealt üles leida on väga keeruline. Jaa, jaa, Horvaatia arheoloogid on tulnud päris nutika idee peale, kuidas selliseid vanu hauakohti üles leida, kasutades ära seda, et nende kolleegid kriminaalteenistuses on välja töötanud sellise meetodit, kuidas Leida küll pisut värskeimaid inimsäilmeid, ehk siis me räägime koertest, me räägime sellest, et politseis töötavad nii-öelda laibakoerad, kes aitavad politsei leida selliseid inimsäilmeid. Ja kui horvaadi ohvraagid võtsid ja proovisid, et kas seesama võiks toimida ka nii-öelda tuhandete aastate ütleme, sadade-sadade või tuhandete aastate vanuste haudade puhul, siis tuleb välja, et vist toimib küll. Marge, kas see oli üsna suur üllatus? Minu jaoks oli see väga huvitav uudis. Või ka teadusartist kell, mille põhjal see uudis on tehtud, sest ma tõesti ei olnud varem üldse kuulnud sellisest võimalusest, et see tundub tegelikult nagu geniaalne, et, et need laibakoerad on väga hästi treenitud, neid hakatakse treenima juba kutsikast peale. Selles uuringus nad kasutasid, et saksa ja belgia lambakoeri ja nad tunnevad ära nagu erinevas lagunemisastmes. Lõhnasid ja huvitav on see, et nad tunnevad ära ka selle koha inimese lõhna järgi siis, kui seal enam luustiku või keha ei ole, et lihtsalt et laguained, mis jäävad pinnasesse, omavad ikkagi niivõrd spetsiifilist lõhnakabel. 3000 aastat hiljem, nagu sellest uuringust selgus, et koerad suudavad selle põhjal need kohad üles leida, aga tavaliselt nad kasutavad Horvaatias neid koeri teise maailmasõjaaegsete haudade ja ka Horvaatia iseseisvussõjaaegsete haudade leidmisel siis toimub seal üheksakümnendatel aastatel. Teadlased vist tegidki niimoodi alguses lihtsalt meetodi katsetamiseks, nii et kui neil olid nii-öelda teadaolevat hauakohad või isegi juba lahti kaevatud hauakohad, kus olid need säilmed minema viidud, siis katsetasid, et kas koerad üldse tunnevad neid ära ja kui selgus, et tunnevad, siis oli juba võimalik lasta neid lahtikohtadesse, kus, kus, nagu arvati, et võib-olla täiendavaid hauakohti ja tõepoolest üllatava täpsusega koerad, nagu viisid arheoloogid selle koha peale, kust kaevama hakates tõesti tulid sellised vanad vanad hauad välja. Kuna see oli uue meetodi katsetamine, siis nendel oli ka mitu koeratreenerid paari kes siis üksteiselt sõltumatult kontrollisid 11, et, et olla siis ikkagi kindel ja siis lisaks nende uute, kui olid siis ka need uued hauad leitud, siis arheoloogid pärast seda loomulikult kaevasid, et neid ka läbi ja siis selgusid, et jah, et tõepoolest on võimalik niiviisi neid haudu avastada. See võib olla ka, sõltub nendest tingimustest, et konkreetselt need uuringud viidi läbi. Mäestikus, kus ei ole väga palju siukest nagu kõrvalmõju, et nagu ma ütlesin, et meil on kalmed väga sageli Maarimisega segamini ja niisugused põllumassiivide ja meil on ka see, et seal on sageli, on nagu külade lähedal seal võib-olla nagu väga palju, võib-olla muid siukseid nagu segavaid lõhnu, et noh, ma ei tea, et peaks nagu eesti tingimustes kontrollima, aga see oli selline koht, kus nad katsetasid, oli mägedes, ta oli suhteliselt puutumatu, sihuke eraldiseisev koht, kus siis olid kividest, et kivimüüridega, kivi kirstudega, need matmispaigad ja seal ka võib-olla see, et nende need luustikud, mis seal kivi kirstudes olid, et need, need olid seal nagu mõjutada seda pinnast üsna üsna palju. Ma kujutan ette, et selliste koerte abi võib tõesti olla abiks näiteks selliste haudade puhul, kus meil ei ole neid nii-öelda metall metalli sees, eks ole, mille järgi näiteks detektoristid võiksid leida, aga, aga kuidas sulle tundub, et kas kellelegi mingit tüüpi hauad on need, mille puhul koerad ei suudaks abiks olla, noh, näiteks need põletusmatused? No, ja et meil ongi Eestis tegelikult alates pronksiajast ja väga pikalt, kuni peaaegu mõnesaja lõpuni ongi, on põletusmatuste komme ja neid nad ei suuda avastada jah. Et nendest ei ole kasu. Aga samas võib-olla just nende hilisemate matmispaikade puhul oleks kasu, et meil meil on ka külakalmistud, onju ja meil on, on võib-olla sellised kohad, mida me hirmsasti tahame leida, näiteks nagu võib-olla mõned muistsed lahingupaigad, kuhu võidi ka, eks ole, inimesi suurtes kogustes mata me ei tea, on ju, et võib-olla seal oleks nendest abi. Ei tea, kas, kas homme läheb telefonikõneliiklusele, kuidas koertega ja ma uurisin, et Eestis on laibakoerad täitsa olemas, et neid on kasutatud inimeste. See seal igal juhul selline tore uudis selle nädala kokkuvõtteks eetris oli puust ja punaseks raadio kahe igapäevane või vähemasti esmaspäevast neljapäevani teaduskild sel nädalal sobrasime põnevate arheoloogia uudiste keskel, mina olen saatejuht Arko Olesk ning oli abiks sel nädalal neid uudiseid lahti rääkimas Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa. Täname teid kuulamast ning puust ja punaseks, on teiega taas järgmisel nädalal puust ja punaseks, puust ja punaseks.
