Tere, head kuulajad. Täna on siin stuudios juttu vestmas Aleksei Turovski, minu nimi on Anne Parksepp. Ja juttu tuleb üllatajatest v riigis. Meie jutu sekka valib muusika Silja Vahuri. Vesi on üks salapärasemaid keskkonna orbe. Siin planeedil. Arvatavasti ei olegi kuskil mujal vähemalt teadaolevas kosmoses niisugust planeeti, kus oleks nii palju vett kui Maal. Palju põnevust kiirgab veest, olgu see lomp, kui sa oled nelja aastane ja sul on säärikud jalas või isegi ei ole säärikuid jalas ja Lauranspon sinu ees ja seal midagi sees ja liigub ja see ootab, et sa paneksid oma päkaga plärtsti sinna keskele siis kohe maailm sinu jala all ümber muutub drastiliselt v pisarad. No need on kindlasti pisarad lendavat hüppavad, sinu jalg saab väga märjaks ja pahandus ei ole kaugel. Ei veega, väga põnevat elu hetkel seotud igaühe elus nii lapsepõlves kui ka hiljem. Ma olen väga palju väga palju veeloomadega töötanud ja igasuguste veekogudega sain ma tuttavaks alati ka praegu, alati kui ma lähen, veekogud tegid minu hinges niisugune põnev sündmuste, salapäraste sündmuste ootus. Mõte on ju täpselt, eks ole, mis nüüd edasi saab? Planktoni proovivendluse proovi, eks ole, kui seal on kala püüda, case'is püüame kala ja siis ma mõõdan seal temperatuuri, see kõik on rutiin, ikkagi pole midagi parata, vesi on põnev, tekitab põnevust. Ja. Ma olen vahest mõelnud, äkki see oli nii ka ürginimese võib-olla inimese eelkäijaga, kes hakkas juba midagi taipama oma intellektuaalsest nii-öelda sfääris, oma hingeelus, olete metal juba uudiseid, asi nagu hingeelu ja intellektuaalne sfäär kindlasti esitas selline inimese eelkäija või väga varajane, väga uus ja kindlasti väga uudishimulik inimene, esitas endale suure küsimuse, mismoodi ja kuidas see üldse võimalik on, keskkond, mis minu jaoks on kindel surm, on täis elusolendeid kelle jaoks kindlaks surmaks on minu keskkond kõik, kes hingame õhku, käime siin maa peal ja tunneme põnevust nähes mõnda veekogu seal siis saame olla minut aega. No mõni selline eridiakleetiliste kopsude tsunftifüsioloogia, aga inimene võib-olla saab seal olla kaks, räägitakse, et isegi kolm minutid. Kullakesed, seal elab tohutu hulk elusorganismid. Selle jaoks on ainus ja õige elukeskkond. Ja reeglina need kummalised, suurte silmadega või mustade vuntsidega. Uimede kajas soomustega igasuguste ogadega ja hammastega küll sabadega, küll uimedega, paljud ka käppadega sattudes meie keskkond, kus me oleme kodus, kus me ei pea üldse mõtlema hingamise permi, lihtsalt hinga. Nemad aga surevad lämbuvad ära. See on põnev. Kummaline, see on lausa pulaarselt. Vastupidi, sellele elukeskkonnale, mis on meie jaoks kodu, minu kodu on nende jaoks surm, nende kodu on minu jaoks surm. Kui ma ei võta muidugi abiks igasuguseid tehnilisi vahendeid võtame siis nõuks tehnilisi vahendeid kasutada ja lähme sinna ja vaatame neid ja uurime ja kõiges hämmastav on see, et mida rohkem me neid uurime, seda rohkem saladusi uurimata alasid ja põnevaid uurimissuundi nende ees näeb. Saladusi köidab loodus lugematul arvul, täna vist räägime rohkem siseveekogudes ja jätame täna kõrvale need suured mered ja ookeanid, sest sinna võib uppuda otsekohe ja sukelduda kuue korras. Kuigi seal on kohutavalt palju põnevat. Aga seesama lomp, millest alguses juttu oli, tundub, et seal ei ole mitte midagi. Jajah, see hall tundub ja see tundub üldiselt noh, ütleme niiviisi, meil siin suhteliselt põhjas, kus me elame ju tõepoolest meie Nompidest elus keeb küll pisikesed on need elukad, kes seal siblivad ringi ja neid ei ole hästi näha ja meil ei ole reeglina aeg-ajalt neid tähele panna. Hoopis teine asi on mõni korraldik, ütleme seal Brasiilia, Peruu lomp. Sealt võib sulle vastu vahtides selline loomake. Jääb see kohtumine sul viimaseks ja korralikus mitmemeetrise sügavusega lombis kas või Amazonase jõe ülemjooksul võib pesitseda Cayman hiidanakonda, kõik tema kümmeetrid kehapikkust võivad ilusti minna lombi, siis see on lomp definitsiooni kohaselt see on ajutine veekogud, mis ei oma mingisugust kuigivõrd pidevat sisse, vooluse lihtsalt tekib vot peale vihma, eks ole, ja seisab paar-kolm nädalat või paar-kolm kuud. Aga see on, ütleme, Rõuge järve suurune, see lomp ka selliseid lompe maailmas on ja üldse mitte nii vähe veel põhjas ikkagi klassikalises lombis, olgugi et seal keeb põlevelu ja väga paljud vormid just nimelt lampides ajutistest veekogudest, ehk nagu neid nimetatakse teaduslikult temporaarsetes veekogudes elavad ja on selleks suurepäraselt kohastunud. Millal nad siiski väikesed ja mitte eriti tähelepanu väärset selles mõttes, et kui sul ei ole eriti aega huvi tunda või kui sinu hingisse huvi ei ärka niisama iseenesest. Niisiis, ja sa lähed kindlasti sellest mööda. Aga siseveekogude hulka kuuluvat juuril jõed ja järved ja tiigid ja. Nii nagu vanainimene võib olla väga terve hea vanainimese tervise juures. Ja sellised inimesed on kulla väärdi, ilma nende inimesteta maailm õige elu elada ei saa. Täpselt samamoodi. Vanad järved, mis muutuvad näiteks rabadeks on äärmiselt vajalikud looduses. Raba on täiesti lahutamatu ja ei ole mõtet, vulsin super latiive kuhjata, et äärmiselt vajalik, kohutavalt vajalik, ilma selleta normaalsed, õiged ökosüsteemi arengud lihtsalt ei ole. Nendest kohtadest muidugi, kuis rabastumine on loomulik protsess, näiteks Soomemaal paljudes kohtades mingisugust rabastamis lihtsalt ei toimu. Soomes seisneb graniidi tee peal ja seal on hoopis teised tingimused Eestis, aga raba on hädavajalik. Ta määrab kliima. Nii nagu hea vana inimene korraldab laste elu mõjutab seda üldse mitte pealetükkivalt. Vait eluliselt tähtsal viisil. Mõjutab oma laste, lastelaste ja nende sõprade ja sugulaste elu täpselt nii. Terve, aga vanaks jäänud järv. Õie raba määrab mikrokliima. Reostunud järved, järved, kus on lahustunud metalle, kus on täiesti pea peale keeratud kogukimism kus on mitte normaalne, terve korralik muda, padi sul pahaloomuline muda lausa. Sellised järved mürgitavad oma ümbrust. See, mida me ei näe, see on ikka hämmingut tekitav, mõnikord salapärane või siis üldse ei ärata huvi. Oleneb inimesest ju. Muidugi, või siis hoopis vastupandamatu jõuga, kutsudes salapära, mis veepeegli all peidus, uurima, mis seal siiski on. Just, lähme sinna ja hakkame püüdma ja vaatama ja proovima maailmas nii palju eri tüüpi järvesid, võtame kasvõi surnud meri. Kõik suuremad järved, muuseas kutsutakse merideks. Kaspia meri, järv, Volga kiramine Veetooja ja veega täitja sellel järvel. Läänemeri oli korduvalt vähemalt neli korda oma ajaloo jooksul järv olnud. See ja meer, erinevus nii kaugele ja nii väga suur ei ole. Ja kui me võtame nüüd tõesti suurimad järved, kõigepealt vaadake seal põhimõtteliselt erinevat ökosüsteemid, järve vormid reeglina väga nõudlikud vee puhtuse. Neid on reeglina väga palju erinevaid liike suures järves, vähe on maailma servikus tõesti, domineeriksid mingisugused kaks-kolm kalaliiki, väga vähe selliseid ja kui on, siis peamiselt seal põhjas. No järvede maa on Soome, seal on tõesti suurte järvedesüsteemid ja seal jah, domineerivad nisukesed Kalad, nagu taiminud, suured lõhelased ja kindlasti seal leiab ka Me kohtume väga palju eriti hämmastavaid sägalis. Mõned lähevad veel tõepoolest nagu saatana käsilased mustavad hirmsat kollaste silmadega iga soomuse suured soomused, iga soomuse peal on konks. Ja õudselt sakilised ogad on uimekiirteks ja suu on nii suur, et sinna mahub täiskasvanud kõuts ühekorraga ja kindlasti seal on veel selliseid põnevaid, põnevaid ja väga jubedaid kalu, nagu piraajad Ameerikas. Kindlasti, nii. Kindlasti leiame sellise suure järve läheduses mõndagi soistunud ala, kus on võimalik selliseid kiheda muda sisse puurida, auke sellistes aukudes nagu sahtides või kaevudes järve serva põhjas elavad elektriangerjad, kujutage ettemiljonilised monstrumid, kahe vahest kolmemeetrised. Palgid, kel on auklikud, muidugi mitte päris augud on, ütleme niisugused nagu sisse supistunud mulgukesed huulde peal ja pea peal elektritundlikud organid ja keemilise tunne organid. Äärmiselt kummalise näoga on see kala ja ta lööb oma 400 600 voldiga. Igaüht, kes Kalamiilest tuleb teda segama või siis igat asja, mida see kala arvab endale suupäraseks olevat. Järvedes elavad jõehobud Aafrikas, tapiirid või taapilid? Mul on kaks väga lugupeetud parimast soologist sõproiks hääldab taapiv, teine ütleb tapiir. Igaüks nagunii teab, kellest jutt. Natukene elevandi meenutab, kuigi mitte elemendi sugulane. Sellise lühikese londi, kõike seda väga armas, aga veidi veidra välimusega, suhteliselt suur loo. Nad võivad olla vee all küllalt kaua ja nad väga armastavad järvedes tegutseda. Järvedes kai mõnid, järvedes on tohutul hulgal imekauneid, helkivaid, sätendavaid, väiksemaid kalu, aga alustasime lombist ja lähme korraks lompi tagasi. Kõige ereda värvilisemad troopikakalad, kes kõige paremini sobivad akvaristika jaoks on lombi kalad või korralikult soistunud. Sihukese lend mudaga. Seal väga lihtsalt põhjusel väga lihtsalt nii-öelda põhimõttel, et nad peavad teineteist selles sogases vees, need kalad ära nägema, eratundma ja eristavad teistest lähedastest lintidest. Neoonkala on punane sinisega argoon, kala, rohekas, punasega. Nad näevad neid kirevaid värve isegi sogases vees. Väga puhtas vees nad seda endale lubada ei saa, liiga nähtavad nad oleksid siis kiskjate jaoks. Sellepärast nad kas istuvad kuskil varjus või hoiavad rohkem mudases. Puhtas vees tegutseda võivad endale lubada kas tõesti väga suured, väga tugevad loomad, kes sealjuures ei ole kiskjad, näiteks mõned suured korplased, tõesti väga suured kartlased, taimetoitlased, karplased, barbused ja nende sugulased. Või siis nad peavad olema väga kindlad, tagasihoidliku peituva värvusega. Reeglina ei ole eriti ohtlikud inimesele nimelt sääsed korralikult areneda, needsamad sääsed ja nende sugulased, kes levitavad igasuguseid haigusi, eriti korralikult, väga arvukalt, ütleme nii, areneda puhast suurtest järvedest, issa, liiga palju söödikuid, röövtoidulisi putukaid, kõige jaga kalu muidugi on sellistes järvedes. Muidugi on olemas päris suured järved, kus elu ei ole ka troopikas, kus elu ei ole üldse mitte nii mitmekesine. Akvaariumis on tõesti hea seda kala pidada, sest koos nende kaladega võib isegi suhteliselt tõsiseid röövleid hoida. Nii peakunstil akvaariumis on neid Burundi printsessi 20 25 ükski kiskja isegi astronoom, midagi nendele teha, isa niivõrd kooskõlastatud, julge ja kompromissitu, agressiivne iga kahtlase liigutuse, mis tuleb röövli poolt, eks ole. Suhtes käitumine on nendel Burundi printsessid kest Malawisse kleitidega on ka niiviisi, et nad oskavad suurepäraselt kaitsta ennast ja omi. Aga kaks liiki, kuid need liigid on tohutu, varieeruvad ühes ja samas järves oranžikas-kollaseid, kuldkollaseid, burkaid, triibulisi, siniseid, lillakasmustvalge ja lilla ja nad kõik kuuluvad ühte liiki. Tohutu varieeruv seltskond, nii kirju, mis kirju ja vastavalt oma värvusele ka nende käitumine ei ole ühesugune, vaid tumedama värvusega kalad hoiavad rohkem varjulistes kohtades. Eredavärvilised hoiavad muudesse kohtadesse. Need, kelle värvus on niisugune väga õrn ele ja varjab neid keskvees, tegutsevad seal. Kõiki seda kohastumise imesid. Me võime leida õige väikses järves. On ju teada, kuivõrd ohtlik võib olla mingisugune akustiline reostus, mootorpaat Harku järve peal? Ega, ega kallid kuulajad tõepoolest ei arva, et vee-elanike jaoks see on ükskõik, müriseb see asi või mitt. Kudeperioodil, no näiteks ahvenaparvjärves võib. Kui kõva aukeid nukus, keegi loll mõõduks kõvemat sõnaga ei ole sünnis vist viimasel ajal see millegipärast on kuidagimoodi minemas. Laseb püstolist, keset bar. Sellega on tapetud praktiliselt kõik jumala terveid ahvenad, kes on kudemiseelses stressis, rabelevad, nendel on kiire, nendel ütleme niiviisi, närvid on püsti ja nüüd tuleb tugev laine löök, tugev pauk, kõik surevad ära, arvataksid kala ei kuule. Kala kuule esiteks kogu oma kehaga seisneks kaladel väga paljudel on lihtsalt kuulmismeeleelundid olemas, mis on vast kõige tähtsam. Kala elab akustiliselt väga aktiivses keskkonnas. Heli levib vees kolm korda kiiremini kui õhus. Ja lainelöök vees reeglina saabub palju kiiremini. Kuigi see ei ole võib-olla nii kontsentreeritud, kui juhus ikkagi saabub palju kiiremini. Jah, ja ta võib olla väga kontsentreeritud, sõltub muidugi hääleallikaomadustes füüsilistest omadustest. Väike ei ole reostatud, köise elab vaikset elu, ka ise ei ole keemiaga rõhutud, siis on seal äärmiselt põnev elu. Kujutage endale heita umbes pool sentimeetrit pikk läbipaistev sealjuures helesinine u musta silmaga eesotsas Põneva kotikesega selja peal, mis on nagu kaameli küür, ainult et natukene nagu piklikum ja tahapoole suunatud liigil ka ettepoole suunatud haudetasku, kus lapsed hoitakse. Ehab selline loomake järvevees. Hästi väikesed karbikesed, kõige rohkem meenutavad nad tõepoolest, noh kasvõi rannakarp võimaldab ettekujutus nendest luukestest, aga nad on millimeetri pikkused, võib-olla isegi väiksemalt, mõned on suuremad, ka nendel on selgelt nähtav, fiksin. Ja nad on karbi avatud servadega allapoole, ujumas, sealjuures nendel on mingisugused huvitavad jäsemed. Poisikesed, jalakesed eespool ja tagapool nende karpide vahelt välja siblima karpeediat mustritega. Põneva käitumisega. Kalevipaistev ka põneva silmaga, muuseas silm on nagu Žuursest pitsist mustast pitsist väga huvitav silmagi muidugi neid näeb mikroskoop. Aga kui me näiteks taevast päeval päikest ei näe, see võib ju olla lihtsalt sellepärast, et piiredal vahel, eks ole, päikesel kuskil siiski. Elu mitmekesine, mitmekülgne, rikkalik elu on igas järves olemas ja me võime seda oletada lihtsalt sellest, et järv on puhas. Kindel, kui järk terve ja vastupidi, kui need ei ole, ega siis kauaks ajaks terveks, ei püsi, täpselt samamoodi nagu need suured troopikajärved ei ole inimese tervise jaoks eriti ohtlikud iseenesest seni kuni seal sees elab palju igasuguseid suuri ja väikesi loomi, putukaid, putukaid, putukaid, röövputukaid, kes söövad sääsevastseid ja söövad neid nii usinasti, et sääskede lihtsalt ei ole ja inimesed kindlasti elasid järvede kallastel. Inimeste asulad arenesid just sellistest kohtadest, kus oli lähedal jõgi ja jääl. Jõest ja järvest sai toitu nii nagu metsastki ja, ja transport. Eks muidugi need jõed ja järved kutsusid ja samas kohutasid oma teadmatusega. Muidugi kohutasid ja kuidas veel? Jõuõigusena näiteks šotlaste meeles iirlaste meeles ka rumeenlased ja lõunaslaavlaste meeles järvedes elavad hirmsad koletised järvehobud, mõnedes müütides on siis järve härjad. Ta oletatavasti ta sööb neiu ära, seal aga mine tea, võib-olla teeb midagi hullematki. Väga tuttav sugu järvehaldjast, kes varustas kuningas Arturi mõõgaga ja kelle käte peale kuningas Arturi haavatasaamist ja ütleme niiviisi maist surm, siis anti tagasi võlumõõk. Excalibur. Vastavad müüdid seletavad siis, et see on sellepärast, et draakon kohalik draakon väga pikaajalises komandeeringus ja küll ta tuleb tagasi ja siis jälle järv saab korralikult normaalselt elada. Korealased teavad täpselt, kui draakon on lahkunud, ega järv enam kaua ei ela. Draakon, harmoonia, sümbol, see on kaitsevaim. See on viljakuse eluliselt vajalik. Vaim on trahv, loomulikult ei ole ohutu. Komplis ütles, et kõik see hea, kaitsev ja korralda on kõikide jaoks eranditult ohutu. Kao küll sellest korjas, teavad täpselt, millal draakonitel on pulmalenduma aeg draakonid siis lendavat kaevust kaevu, etavad sinna oma munad. Ja selle päeva varahommikul. Pärasusest väiksest mehikest, kes vahetevahel Ülemiste järvest tuleb välja ja küsib, kas see, kas see Tallinna linn on nüüd ometi vaikis. Nii et see veealune elu on värvikas vormikas. Jäävad need värvid silmnähtavalt teesilman lühikese ajaga tuhmiks ja teha korralik tõepoolest adekvaatne preparaat mis näeks välja tõesti nagu elus ilusatest värvidest, kala vist ei ole võimalik siiski. Selleks on õige mitu erinevat metoodikat, ykski nendest ei anna tulemusi, nii et kui tehakse mingisuguse kava, toppis seda tavaliselt ikka, värvitakse. Jääb selline mulje päiksepaistelisel päeval. Tegelikult hiilgab sätendav ja omab valgusallika jõudu ja mõju iga ise, iga kala, iga putukas ja iga teokarp, rääkimata juba lähist. Kui see vähk on hiljuti ajanud, kesta ta ju helesinine, sätendav hiilgab. Kui sa püüad paadist, siis koik on selg. Kalamehi on palju, igaüks meist armastab, Ma usun, kala ja õigusetase on üks parimaid toite maailmas inimese jaoks kindlasti. Kuid kui me läheme nende juurde. Astronoomilised mõtted tulevad. Kontsentreerima oma tähelepanu, siis me näeme seal tohutu suurt jäist viha täis havi silma. Kan varitseja. Tema koosneb vaatajaid valgest lihast. Valgelihas on see, mis lubab teha tõesti kiiret sööstu. Aga kaua. Kes siseveekogudes elavatest kaladest kõige suuremaks kasvaks? On vaatajaid ikka veel tavaline. Ja kui selline kala hakkab sinust mööda ujuma, siis võtab tükk aega, enne kui ta sinust päriselt mööda saab. Kas suurusi eluiga ka on kokku käivad? Üldiselt küll, kuid see ei ole mingisugune absoluutne reegel. Ega valemega sõltuvus. Mõned väga väikesed, tõesti väikesed kalad, jällegi sägad, võivad elada aastakümneid. Mõnitleme oli Kadiidid nagu soomusegakesed haug kelle kohta räägitakse fantastilisi lugusid. Ta võib-olla jah, 12 13 aastat ja meetri pikkune võib ka suurem olla, haug kasvab tohutu kiirusega. Ta on varitseja kiskja number üks nii-öelda meie, mida sisevetes muidugi ta ju elab meil suhteliselt magedad Ringveelises meres samuti ja ta kasvab väga-väga kiiresti. Ta hakkab kalu sööma paari kuu vanuses juba või isegi varem sõltub sellest, kuidas seda kalatoitu leida on, kuidas on selle varudega lood, kui on hästi palju väikesi karblaste Mõimubki, siis ta võib hakata varemgi söömist kasvab kiiresti, praktiliselt oma null vanuses peale. Oma 12 13 sentimeetrit võib ilusti olla sama suvine sügisel. Võib ka suurem olla kalade vanused. See on niisugune teema, mis muinasjutulise fantaasia jaoks alati olnud avatud ja köitis alati orge, see on rohkem seotud sellega, et sa püüad sellest järvest kala ja püüad, püüad ja püüa. Ja seda tegi sinu isa ja vanavanaisa ja tema vanavanaisa enne teda ja. Ja, ja ikka on veel keegi, kes istub järve kaldal ja palub galakeselt kord hõbedat, kord kulda, kord vaske, muidugi, ja siis jääb kõigest ilma. Seal, kus on maod, ussid, kalad seal, kus inimene elada ei saa vaenulikus keskkonnas vee allmaa all. Uljad, vaprad ahvenad, kes barbekestaga niiviisi ujuvad ringi kiired ja nendel on kiirloomulikult, nad on ettevaatlikud. Muidugi ei söösta veetaimede tihedasse puhmades. Pühi kotiga sabas, ainult et vastne see niinimetatud puruvanake ei vea enda järel. Suule parajad sattus nüüd võrku, siis jookseb sinna. Permi keskkonnad number kaks nii-öelda otsida lihtsalt minnes ülesse valguse poole hommikul siis kui valgus enam ei muutunud, lähevad jälle alla ja õhtul kui valgus hakkab hääbuma, lähevad nad jälle ülesse. Ja siis jälle alla kaks vertikaalsed migratsiooniööpäevas ja tõenäolisus, et nad satuvad mõne kalaga vastamisi. Muidugi elanike jaoks üldse mingisugune pidev meelakkumine ega romantiline vaikus. Seal kogu aeg süüakse, kogu aeg tungitakse küll kallale, küll siis ujutakse minema, hüpatakse eest ära, kuid. Ongi järve, kus ei ole elu On küll Surnumeri on selline järv, arvatavasti see on kunagine Punase mere mingisuguse põhja On muidugi ka selliseid järvi, kus elu ei ole mitte lihtsalt niisuguste meresoolade ülekülluse tõttu, vaid sellepärast, et seal on mürki, elementaarset tehnilist mürk ei ole kõigi muud sellised järved. Kindlasti tohutult muta geenide väljad. Nii et seal võib siis mõni koletis ühel heal hetkel veest välja hüpata. On nad olemas või ei ole, see on teine küsimus. Põnevat elukat ju näitavad ennast inimesele, miks nad sedasi teevad, ilmselt käivad hingamas. Me ei hakka praegu, ma usun, Loch Nessi koletise seletavatest hüpoteesidest rääkima, sellel ei ole mõtet, sellest on väga palju. Räägiks just, ma tahaksin veel kord. Loch Nessi koletist, kui see on olemas segamas kõigepealt tegi ta seaduse ja ei söönud ega maganud enne, kui see seadus võeti vastu ja kinnitati, et Loch Nessi koletis läheb riiklikud täieliku kaitse alla. Siis olles hakkas ta koguma jõudu ja mehi ja raha selleks, et vot nii mitmekaatriga ja niisuguste ja naasuguste kaameratega ja võrkudega hakata seda lesid üldse otsima. Nii peabki. Just sa ei saa uurida seda, mida sa ei kaitse. Tagasiminekut ohutult ja kindlalt kojuminekut meie ajal enam ei tohi seda teha, praegu käib viies suurloomade väljasuremine ja nii suurt nii kiired ja ulatusliku, eriti nii kiired Shaunae väljasuremist, nagu see meie ajal toimub, pole kunagi maa peale. Mõned olid väga kiired kaljud, saurused kadusid tõepoolest väga järsult. Järvedes ja jõgedes on ka elanike arv vähenenud. Kindlasti ja kahtlemata, kas või lihtsalt sellega, et terved jõed kaovad. Haarali meri kadus praktiliselt sellega õige mitut täiesti spetsiifilist vormi, aga järvedes tihtipeale olnud Emmdeemilised ainult nendele järvedel omased vormid. Olemasolu seisund ja perspektiivid sõltuvad sellest, keda on rohkem selle rahva seas. Kas inimesi? Öeldakse, et vee ääres olemine puhastab hinge ja kui me oleme puhta hingega, siis jäävad järved kõvast puhtaks. Jõeka metsaalused ka. Aitäh Aleksei Turovski jakk killusate head.
