Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad, täna on siis jälle see tore päev meil kui Georgil kaasas see mõnus raamat, mille pealkiri Mikson, sõbral triibud ja see raamat on praegu hetkel lahti leheküljel kus on oi kui põnevat värvi loomad. Ja see lehekülg algab pealkirjaga hoiatussignaalid, kuhu me möödunud saates, kui me sellest raamatust rääkisime pooleli jäime. Noh, üldiselt seesama põhimõte, mis siin inimeste puhul hoiatussignaalide tegemisel või väljapanemisel seesama kehtib ka loomariigis, õieti ilmselt loomariigist üle võetud ongi. Et kõik hoiatamine põhineb sellel, et see hoiatussignaal peab olema hästi kaugele näha selgelt näha igasugustel taustadelt, et ei tekiks mingisuguseid vale arusaamisi, nii nagu liiklusmärkidel hoiatused näiteks sissesõit keelatud, suur punane plakat, kus valge telliskivi keskele, see paistab juba kaugelt silma, sinna ikka sõita ei tasu. Ja helilised signaalid peavad siis kindlasti olema sellised kõrvulukustavad. Ja helilised signaalid kõrvulukustavad ja neid signaale viimasel ajal on, ma ei tea, kuidas Teie majade ümbrusega minu maja ümbrus on üpris sageli, et kell kolm öösel hakkab mingi heliline signaal teatama, siis mõne aja pärast ronib unine auto omanik välja oma autosignaali jälle kinni panema, sest seal tuulekõikumise või millegi muu peale käima läinud sellepärast et vaevalt, et nüüd vargad ühte sama autot käivad vähemalt kaks, kolm korda öö jooksul ja korrapäraselt, nädalate ja kuude viisi proovimas, nii rumal ei ole ükski suli. Jah, aga kas loomariigis on selliseid, kes ühe ja sama hoiatuse peale vele kolmandat, neljandat korda kohale tulevad? Üldiselt ei ole ja tavaliselt need signaalid just selle peale välja mängitud ongi esimene kord, keegi proovib, saab kannatada ja siis pärast seda ta enam ei mõtlegi sinnapoole minna. Kõigepealt missugused need signaalid siis loomariigis on, kelledel neid üldse on väga paljudel suvisel ajal püüdsite, võib-olla liblikaid või nägite neid liblikaröövikud? Liblikaröövikud on tihtipeale hästi värvikirevad, tähendab, see värvikirevus ei olegi mitte midagi muud kui see, et sellega hoiatatakse, et näete, ma olen selline paha maitsega või karvane liialt vot kusagil kobistama hakkab, siis võib su kurku kinni jääda ja sul läheb süda pahaks ja vaid vähese toitumise ennegi oled saanud kõik välja ajada. Sellepärast ei maksa mind torkima hakata või näiteks salamandrid seal lõunamaades, need on hästi musta-kollase-musta-oranzi või muude selliste kirgaste värvidega varustatud ja see paraku ja kaugelt teatav tähendab see loom on juba taustast eralduvat hästi näha ja see peab juba kaugelt ära võtma tahtmist teda torkima minna, sest pildilt kõikidel nendel kihketel, kas siis lapsepõlvest vaid noorest põlvest või kes ei ole nooresega lapsepõlves kokku puutunud nende mürgiste olenditega, siis täiskasvanu peast on ikka üritatud proovida neid hammustada või, või sööma hakata ja sealt on siis kindlasti meelde jäänud, et see on äärmiselt ebameeldiv kogemus. Sest väga paljud need kahepaiksed ajavad välja kaunikesti mõruda maitselist ja lausa põletavana tunduvat vedelikku. Ja see siis Helladel, Suu põhjudel või, või suu sisemuses või siis nina otsas põhjustab ikka märkimisväärseid vaevusi, noh näiteks on tähele pandud, et mõnede loomade puhul on nii, et kui ta on hammustanud mürgist, tal kaks päeva kõht koriseb, aga samal ajal süüa ei saa, sest suu on nii hell. Suu on valus, nina lõhna ei tunne, kipitab ja valutab. Ja üleüldse nii ebameeldivate mälestuste, kõik see seotud iga kord, kui ta näeb siis midagi musta või kollast või musta kollase kirjud, siis tuleb see pahandus tal jälle selgelt meelde ja ta läheb põlglikult uhkelt sealt kauge kaarega mööda. Teist korda taolist asja läbi elada ei taha. Nii et loomariigis käib ka ikka see õppimine või kogemuste omandamine omaenese ebameeldivate, selliste katsetuste ja elamuste kaudu, nii et loomad ka oma vanemaid ei kuula. Vanematel ilmselt ei ole võimalik loomapoegi niimoodi õpetada, nagu meil nüüd lapsed käivad koolis 12 aastat, üldiselt loomade lapsepõlv kipub väga lühikeseks jääma, neil ei ole sellist kuldset lapsepõlve 18. eluaastani või vähemalt 16. eluaastani kuldset lapsepõlve. Nemad enamasti saavad sellist lapsepõlve nautida. Noh, need, kelle eest vanemad üldse hoolt kannavad, saavad nautida võib-olla mõnikord kaks kuud jälle mõnikord viis kuud ja mõnikord pool aastat ja aasta suurtel loomadel siis kuus-seitse aastat tagasi praktiliselt piir. Aga inimene kannab laste eest hoolt ikka väga-väga pikka aega ja väga paljud loomad üldse jäävad ilma vanemliku hoolitsuseta, näiteks madude pojad ja konnade pojad ja kõik putukate vastset, ega nendest ju vanemad midagi hoolt ei kanna, munad munetaks ära ja siis rööviku ikka ja nukuiga ja siis ka hiljem kogu see, mida lapsepõlveks võiksime nimetada, see jääb ju kõik tema enda kaela peale ise kuidagi toime tulema ja ainuke võimalus on nendele siis, kes teda torkima tulevad, pahasti mõjuda, või siis need, keda sa ise torkima lähed, nende peal lihtsalt ise kogemuse najal õppida. Ma arvan, et paljud lapsed, kes meid kuulavad, on kõik tahtnud suureks saada, Lapsena olek on nii tüütu ja kui ma suureks saan, siis ma teeksin seda teist ja aga kui te nüüd täiskasvanute käskisite jällegi mina täiskasvanuna võiksin, kujutad kuulaksite natuke ja sellest midagi abi oleks, siis ma võiksin soovitada, et praegu kui teil on see lapsepõlv käes, siis nautiv sellest niipalju, kui te oskate, sest see läheb nii ruttu mööda ja siis pärast on nii kahju, et vot see ja teine ja kolmas asi, mida oleks võinud siis teha, jäigi tegemata. Osake olla lapsed just sellisena, nagu see laps olema peab. Kasutage lapseks olemise võlusid, ära, ärge tahtke suureks saada ja lapsena oli täiskasvanud mängida, seda jõuab veel. Oi kui palju. Täiskasvanute lapseks tagasi tahtmine mängu juurde tagasi tahtmine, see paistab ju kasvõi telekast, kui palju on ilmunud mänge, kus saab proovida ja totrusi teha lubatud vormis. Ja see on väga populaarseks muutunud küll, jah, vaat seesama autor Desmond Morris, kes raamatu kirjutanud, temal on väga palju huvitavaid raamatuid inimese käitumise kohta, üks tuntumaid on alasti. Ah on selle inimese kohta kirjutatud raamat. Ja seal ta noh, väga selgelt väidab, et inimene tõesti, isegi täiskasvanuna jääb sellisele ahvi lapse tasemele selles mõttes, et ta nagu ei saa päris looma mõttes täiskasvanuks. Ta ei muutu iialgi nii tõsiseks ja nii ametlikuks ja, ja ei unusta neid lõpuni seda lapsepõlve ära, nii nagu täiskasvanud loomad kaotavad selle mängulusti ja ja võtad täiskasvanu rolli, nii et täitsa eraldi aega looma elus. Täiskasvanuaeg on poja aeg. Aga inimesel need noh, eriti just meestel kipub see mängurõõm või mängusoo püsima elu läbi, nii et nad ei taha kunagi nagu õieti päris täiskasvanuks saad, alati ikka püütakse seda mängulusti välja elada. Noh, kas või näiteks, kui te jälgite nüüd seltskonda, kes käib jalgpallivõistlustel või hokivõistlustel või üldse igasugust spordivõistlustel või vaadake, nüüd on mänguautomaate ilmunud, vaadake, kes seal ümber seisavad ja mida nad seal teevad, põhiseda mehed pilluvad neid münte, ütlesin automaatidesse ja, ja rõõmustavad. Vaat seal, kui mõnikord mõni münt rohkem välja tuleb või kasvõi need igasugused spordivõistlused jooksevad seal platsi peal ringi, siblivad togivad 11, löövad palli sinna-tänna sinna-tänna lõpuks siis keegi trehvad sinna värava sisse ka lööma, siis hüppab terve see 100000, palju seal neid pealtvaatajatele põles pinkide pealt karjuvad, vilistavad, pilluvad ja on õnnelikud ja rõõmsad. Noh, aga kui sa hakkad nüüd mõtlema, mille üle seal siis nüüd rõõmustada, keegi lõi ühe ümmarguse nahast kera kuhugi kahe toika vahele ja üks vend, kes seal enne ees pidi seisma, tema ei saanud, lihtsalt oli nii kohmakas, ei saanud seda nahast kera kätte. Nojah, aga eks see vist tuleb äkki sellest, et see olukord, milles täiskasvanud loom viibib, millest täiskasvanud inimene viibib, on ka teistsugune, täiskasvanud loom ei pruugi ohtude vaegus üle kurta, aga täiskasvanud inimesele ilmselt selliseid põnevaid olukordi ohtusid jääb vist väheks, siis mängu kaudu tekitatakse juurde. Ja see on kindlasti üks seletus, et tõesti see igapäevane elu on nii igav, et seda tuleb põnevamaks muuta, nii et see on võib-olla tõesti see, et neid ohtusid jääb väheks, siis tuleb seda põnevust endale juurde luua, aga noh, näiteks, ega see jalgpall või korvpall või ükskõik milline pallimängu ja kergejõustik ega see nüüd erilisi ohte endaga kaasa ei too, see on lihtsalt selline. Ja ka spordivõistlustel vähemalt püütakse siis demonstreerida oma osavust ja nutikust. Jõudu, aga mõnikord mängivad ja suured inimesed ka päris niisuguseid laste mänge, laovad kuubikuid üksteise otsa ja viskavad seal noolekesi vastu seina ja naeravad ise kõigest hingest. Eks see on vist seesama asi, ainult et mastaabid on erinevad. Aga kui selle jalgpalli juurde millestki rääkis tagasi tulles, siis seal ka ju kehtivad needsamad hoiatussignaalid. Ja ainult, et seal on keegi kolmas, kes peab siis neid omavahel riidu minevaid selle hoiatama, neid nagu tasakaalustama. Muidugi oleks ideaalne jalgpall, võib-olla isegi selline, kus näiteks kui lööd teist jalaga, siis sealt tuleb mingi terav okas varba sisse või vaid nõelab sind kuidagimoodi, see jääks sulle meelde. Järgmine kord, kui sa hakkad teda lööma, siis mõtled, enne. Loomariigis toimub see süsteem just niimoodi, et kui haiget teed, siis sa saad vahetult selle käest karistada, seal ei tule keegi kolmas Punase lipukesega vehkima, ütlema, et oioi jäta meelde, et sa saad karistada, saad kohe vahetult ja see kinnistub väga kergesti sinna ja loomariigis väga paljud elukad kasutavad seda ära ka. Et mõned elukad on mürgised ja karistad kedagi ja siis need mittemürgised tegelased on endale selga tõmmanud valerüü mängivad need mürgised, kuigi seal nad süütumatest Tomad ja loodad selle peale, et kellelgi on mälus otse selline kollase-musta triibuline või musta-punase triibuline kostüüm hästi meelde jäänud ja ta ei hakka süvenema, et kes selle kostüümi sees on, kas seal on herilane, näiteks sirelane, see kahjutu kärbes? Vaata igaks juhuks jätab kõik kollase-musta värvi puutumata, niimoodi saavad nendega paljud sirelased, keda ta suvel aasa peal lendamas nägite. Saavad väga rahulikult elada, need linnud ei torgi. Nad satuvad lindude toidulaual tunduvalt väiksema sagedusega kui näiteks kärbsed. Ja sellepärast nad nii muretult Enn näiteks suvel linnas ringi lendavad ja demonstreerivad oma fantastilist lennuoskust võivad paiga peal rippudega tagurpidi lennata, mida enamik teisi putukaid teha ei saa. Selle raamatu, miks on Sepral triibud, sisukord, jäi meil ka möödunud saatesse nagu Georg ütles, kuskil ühe viiendiku peale, nii et võiks ka seda edasi vohada. Ja me jäime sinna hoiatussignaalide juurde pidama, aga sealt edasi tuleb veel juttu keemilistest kaitse vahenditest, seal on igasugused mürgid siis loomade käitumises on väga oluline osaga pettusel puhas pettus, seal on see lubatud ja kui see aitab elu päästa sisse pettus, on täitsa heakskiidetav viis toimida ja elada, noh, hirmutamine on üks võimalus, sellest on ka terve peatükk kirjutatud siis surnu teesklemine, millest me eelmine kord natuke ka juba rääkisime, seal mitte väga levinud, aga siiski suhteliselt sage nähtus loomariigis ja selle juures näiteks üks loom, kellest me siin raamatus vahelist teada sain, kes on tõesti fantastiline igatpidi Ta üldse loom, keda tegelikult ei tohiks olemas olla, siis tal on nii palju iseärasusi. Ühelgi teisel elukal ei ole vist neid nii palju, see loom on kameeleon. Kujutage ette, loomade keele liikumine on nii, et ta liigub kogu elu nagu aegluubis ja tundub, et ta mõtleb enne selle sammu astumist sammu hoolikat, läbi täpselt sentimeetri täpsuselt, kuhu ta nüüd selle jala maha paneb. Jalg liigub tõesti niimoodi umbes kaks, kolm sekundit läbi õhu, enne kui ta siis jälle oksa puudutab ja ta hoolikalt sätib need sõrmed sinna oksa ümber klammerdub kinni. Sid tõstab järgmise jala lahti, astub jälle niimoodi 10 sentimeetrit edasi, jälle hoolikalt valib seda kohta, kuhu maha panna. Samal ajal keerutab sabaotsa ilusti ümber oksa veel. Siis silmad, mis on ka meeldinud, täitsa mõistusevastased pähe pandud, need liiguvad nii, et üx sihib näiteks taevasse, teine maa peal üks ette, teine taha parajasti nad võt täiesti teineteisest sõltumatult vaadata kuhu tahes, nii et ma ei kujuta näiteks ette, mismoodi ültse kameeleon ajusse pilt moodustab. Noh, me näeme, eks ole, enda, et kusagil 120 kraadi ulatuses ja me teame, kuidas see pilt, kuidas näiteks võiks näha pilt, et mühe silmaga vaataksime ja teisega näiteks tahab või nii, et üks silm vaatab üles, teine alla, kuidas see pilt võiks välja näha? Aga need ei ole vist, kõik on meelioni kummalisused. Ei ole, siis on tal veel fantastiline omadus värvust muuta vastavalt sellele, milline on see keskkonnavärvus, nii et ta võib minna rohelisest pruuniks pruunist kollakaks ja triivima, pudega varustatud saada, kui vaja on ja täpiliseks minna ja kameeleon tuleb mulaat silma ette, kui ma olen vaadanud statisni toredalt multifilmis mõõtkivis, see räägib noore kuningas Arturi elust ja selle peategelane on võlur Merlin, kellel on siis pahavaenlane üks nõiavanamoor, kes tahab talle saati tempusid teha, siis nad korraldavad nõidade duelli ja midagi andekamat. Mina igatahes ei ole multifilmidest näha, kuidas need kaks nõida võitlejad nad muudavad ennast pidevalt igasugusteks loomadeks. Kellel on siis selle Merlini nõia moori nägu ja siis võitluse reeglid on paika pandud selliseks, et ei tohi muutuda nähtamatuks, ei tohi olla tuldpurskav lohe ja muidugi kõigepealt see nõiamoor kohe rikub reegleid ja muudab ennast nähtamatuks, siis ta muudab end koledaks tõst ninasarvikuks, hakkab seda Merlini taga ajama. See siis klammerdub hirmunult tema seda sarve külge, hüppab, muudab mingiks putukas, hüppab maha sarve pealt, see ninasarvik tormab siis selle puu sisse, siis muudab see Mer linnas kitsaks, kes lööb ninasarvikud tagant jälle ja lõpptulemus seal kogu aeg muutun, käib seda jõua kirjeldada. Lõpptulemus on siis see muudab ikka tuldpurskava loheks ennakse Nõia-Ella ja haarab just selle Merlini kinni, on kohe-kohe teda niimoodi ära hävitama, see järsku see kaob ära ja siis jälle kurjad saju rikud reegleid, et sa muutusid nähtamatuks sees, ütleb, et ei, ma ei muutnud reegleid. Ma ei ole nähtamatu, mõned pisike patsilia sinu sees. Kohe hakkad sa saama külma ja kuumalaineid ja siis lähed sa täpi jääd väga-väga haigeks ja see on nii toredasti joonistatud, kuidas need täpid ilmuvad purskava lohe peale, kui hapu nägu talle tuleb ja äärmiselt selline mõnus ja tore ja see tuleb mulle alati meelde, kui ma sellega meelionit vaatame. Õieti tulevad nad vastastikku mulle mällu, kui ma neid seda filmi jälle näinud. Aga kas ka meelionil on ka mingit sellist käitumist, kus ta nagu reegleid rikuks, võid, ta oskab küll palju, aga noh, kus ta ennast nähtamatuks või siis tuldpurskava loheks muudaks? Selliseid trikke õnneks või kahjuks ma isegi ei tea, kuidas on. Ei suuda need päriselt elavad loomad teha, seda saab siiski ainult multifilmides joonisfilmides teha. Aga selliseid jah, seadusevastaseid trikke kameeleon kasutada ei õnnestu, aga noh, tal on isegi neid trikke, mida ta valdab niivõrd palju, et üks trikk jäi Velika rääkima. See, kuidas ta toitu püüab, kujutage ette keelt, mis lendab 25 sentimeetrit suust välja, siis see keeleotsa jäme nagu nui. Ja siis enne kui ta putukat puudutab, siis nuia sopp istub veel sisse, tekib vaakumputukas, nagu lendaks sinna keeleotsa, siis ta jääb seda keele lima külge kinni, siis tõmmatakse sealt kaugelt suhu tagasi, see on jälle täielik igasuguste reeglite rikuna, putukad ei ole eluks ette valmistatud, nii et neid keegi kusagilt 20 sentimeetri kauguselt keelega tulistaks ja selle endale suhu transpordiks. Nojah, kusjuures see elukas, kes seda keelt välgukiirusel tulistab, ise liigub aegluubis. Ja ise liigub aegluubis, antse keel liigub välkkiirelt. Selliselt elukat ei ootakski taolist käitumist. Kindlasti on lapsed, sest komeelonist ka enne kuulnud, aga see, mis sa rääkisid, oli igal juhul kohutavalt põnev. See raamat on tõesti põnev ja mis sealt sisukorrast veel edasi lugeda. Selline loomade käitumise vorm siin eraldi välja toodud nagu teiste loomade kiusamine, paha tegemine. Aga see on jälle selline pikem jutt, sellest me peame võib-olla kunagi hiljem rääkima. Siis räägitakse siis veel toidu hankimisest ja meelitamis, käitumisest ja toidu käsitlemisest, erinevad viisid, kuidas toitu kasutada ja toidu säilitamine või tagavaraks kogumine ja teineteise töötamine ja tööriistade kasutamine, poegadest hoolitsemine, pesitsuskäitumine ja mängud ja enese eest hoolitsemine ja uni, et teemasid on siin väga palju ja väga põnevaid. Aga ma arvan, et enne, kui ma lõpetama juhiksin veel ühele asjale tähelepanu, sügisel on väga palju loomade poegi juba enam-vähem täiskasvanuks saanud ja suvel metsas käies võib-olla oravatel silma ei torganud. Aga ka need lapsed, kes linnatulede linna parkides käivad, linna sellab oravaid päris palju maal ka tulevad oravad, majad ümber ja siis vaadake, oravatel on väga huvitav käitumine, kui ta teid märkab. Me hakkame seda, jookseb puu juurde, ronib mööda puud üles ja siis, kui te veel lähemal lähete, siis ta peidab end teisele poole puud. Ja siis ta hakkab vot niimoodi teie eest ära peitma. Jälle läheb ainult teisel pool puude ja ootame ja see on tegelikult noh, meie jaoks natuke naljakas. Me oskame arvata, kuhu kohtad, läheb kiskjatele näiteks on täiesti mõistatuslik, kujutage ette, sa lähed saaki püüdma, saak lihtsalt puu küljest kaob ära, teda teda ei ole. Sa ei oska teda kusagilt otsida. Siis ta käib natuke nõutult ümber puu ja oral teiselt poolt puud tavaliselt tardub niimoodi. Sest kiskjate silm on enamasti sellisena väljakujunenud, et ta reageerib järskude liigutustega ja selle tõttu need oravad teiselt poolt puud on tavaliselt liikumatult, seisavad ja ootavad. Ja kui need kisk seal ümber puu käib ta näe seda olevat, liigud liikuv objekt siis liikumise järgi orav ei liigu seal teisel pool puud ja ta võib siis selle orav rahule jätta ja minema kõndida. Laps olin, siis arvasin küll, et oi kui vahva, oran mängib minuga peitust ja, aga tegelikult temal on see juba miljoneid aastaid veres, et selline käitumine võimaldab vaenlasest lahti saada. Ja ma arvan, et noh, see on jälle üks võimalus, kuidas saab loomade käitumist jälgida ja hästi tavaliste olete loomade käitumist ja saab teada ka võib-olla natuke midagi uut nende nende käitumise kohta. Ma arvan, et sellest raamatust tuleb meil tingimata veel mitu-mitu korda juttu, aga lapsed, võib-olla on tekkinud küsimusi või mõtteid, siis te võiksite need meile posti panna, teele saata. Kuulmiseni. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
