Siit ta tuleb Peipsi väga kõrgelt hinnatud kala latikas. Rahvas külmutatud kala ei taha süüa eriti kuidas hoida  püütud kala värskena. Aune nüüd sina paned korraliku kostüümi selga. Eesti teadlane Põhja-Soomes haruldasi ebapärlikarpe otsimas Osa. Rebase. Otsikate teekond teisme ikka. Kaluritel on tõsine mure, kuidas tagada,  et Eesti värske kala jõuab poelettidele ja kalatööstustesse  ka siis, kui ilm enam kalapüüki ei soosi. Ma keeran narkus Ja siit ta tuleb, Peipsi väga kõrgelt hinnatud kala latikas. Eile laadisime just Aserbaidžaani ühe koorma ärajälle  latikat latikas on ju Aserbaidžaani rahvuskala? Jah? Neil neil oli kunagi väga palju Ta Kaspias. Aga nüüd seal Kaspi on nii reostunud, et seal ei ole enam midagi,  tähendab ja, ja siis nad tahavadki just ja just meie kala tahavad. Teine korralik turg, kes võtab vähe suuremat latikat,  on Iisrael. Peipsi kala tuleb välja, on siis au sees igal pool maailmas,  Iisraelis ja Aserbaidžaanis. Ja just selline väiksem latikas, mida Eesti inimene tahab  ikka suur korraliku suitsuaga saab pista. Aga just selline. Aga kuidas kalanõudlus praegu on ja mis kala tuleb? No kala püüame praegu suures soonkalast latikas haug,  luts, koha on keelu all, limiit on täitunud  ja siis siis väiksemat kala, eriti me ei saa,  sest meil on selle tiimmõrrad hästi suuresilmalised. Aga põhiline käibki latikapüük praegu. No kui kala püüda küll järgi vaadata, siis ma ütleks,  et nõudlus on järjest suurenenud, eriti just värske kala,  Eesti rahvas külmetatud kala ei taha nagu süüa,  eriti, aga just värske kala järele on jah,  nõudlus täitsa suur. Värsket kala pole aga kuskilt võtta, kui kehtib kudemisaegne  püügikeeld või kui ilm ja jääolud ei võimalda kala püüda. Lahenduse leidmiseks uurivad teadlased koos kaluritega kas  ja kui kaua on sobival ajal püütud kala võimalik kasvanduses  hoida enne turule või tööstusesse viimist. Ka sel korral kogutakse teaduspüügil latikat  ja koha, et saada vastus, millised tingimused kaladele sobivad. Me oleme juba siin aasta otsa harjutanud,  seda, kuidas teda transportida, püüa säilitada,  hoida ja ja noh, resultaadid on juba täitsa head,  need, eks teadlased teavad paremini, nemad vaatavad,  jälgivad kõike, seda kulgu, aga aga meie seda kala,  mis me oleme viinud sinna kasvatustesse ja hoiule  ja me oleme seda väga hästi kasutada saanud. Värske Lämmijärve kala on nüüd ilusasti mahutitesse pandud. Järgneb sõit kalakasvanduse, et näha, kui kenasti nad  tehistingimustes vastu peavad. Lämmijärvest püütud latikad ja kohad on nüüd jõudnud  Haaslava kalamajandisse Tartu külje all ja tee peale toetas  neid lisahapnik. Seal oli selleks ballooni kaasas, nii et nende vett  aereeriti ja tundub, et transport on hästi läinud. Mida katsed on näidanud, millest siis sõltub see,  kui hästi püütud kala elusana säilib? Üks väga oluline asi on see, et on see tihedus transpordil  ehk see tähendab seda, et kui palju nad ennast vigastavad,  kindlasti on ka oluline vahe kevad ja kevadel on kala  aktiivne nad noh, ütleme täna olid nad suhteliselt  rahulikult seal noh, magasid nagu põhi põhimõtteliselt  kevadel on, ikka käib seal tants sees, sest kala  veetemperatuur kõrgem selle tõttu nad ka vigastavad. Pärast transporti tuleb siis see kala saada siia sumpadesse,  ega see vist väga keeruline ei ole? Ei ole, selleks on üks kerge käeliigutus. Ja nii nad lähevad. Meie esiadel oli see probleem, et on perioode,  kus palju kala saad ja siis süüa tahaks nagu kogu aeg  ja oli siis igal mehel oli oma mingi jõesopikene  või kellel tiik ja hoiti, hoiti siis mingi osa kevadisest  eelkõige kevadisest, aga mõnes pool ka sügisest saagist  hoiti siis noh, nii-öelda looduslikes tingimustes. No kahjuks meie, Eesti kalapüügi seadused on sellised,  et täna kala kala hoida samas veekogus ei tohi,  ütleme nõnda, et kui ma püüan Peipsi järves kala On lubatud ajal, siis keelu ajal ma teda kusagil selles  järves hoida ei või noh, tegelikult oleks ütleme  nii korralduslikult ja kalale kõige lihtsamaks see,  et seesama hoidmine võiks toimuda samas ka veekogus. Kui suur ja tõsine see vajadus ja huvi oleks sarnase kala  säilitamise juures? Eks ta on liigiti erinev ja ka paikkonniti eriti erinev,  ütleme kui me siin räägime Peipsist ja siis siin põhiline ju,  kus, kui me räägime värskest kalast niimoodi,  nõnda, et ta läheks elusana letti, no siis on ikkagi see  Tartu Tartu on nagu tõmbenumber ja noh, teine,  kus ka tegelikult veetakse ka siit on läinud,  on ka Tallinnasse, noh, põhiliselt ikkagi on praegu juttu,  oleks latikas siis haug, kevadperioodil ka koha ilmselt nüüd sügisperioodil,  kui ikkagi mõrrapüük on olemas ja, ja põhimõtteliselt saaks  ka ahvenat. Aga ahvenaga on see õnnetus, et, et suurt ahvenat ei ole  ja väikest ei ole mõtet niimoodi hoida, tähendab. Kuidas praegune kogemus on näidanud, kas see kala,  mis nüüd järvest on püütud ja pannakse siia hoiule,  kas ta ei hakka oma kaalu kaotama, ehk siis kas see  kaubanduskeskuse tähendab kui ta on looduslikus tingimustes niimoodi? Siis siis ja teda noh, miski ei häiri siis  ega see kulu on tal ka suhteliselt ju väikese energiakulu. Ja, ja eks ta sõltub hoiuhoiutingimustest kaladel on seda  rasva ja Peipsi kalal, noh, sellel aastal sama koha,  nad on seest nii rasvased, et nad, ma usun,  et võiks, võiks, ei tea. Kui kaua siin elada. Kohad ja latikad on nüüd kenasti sumpades,  jääb oodata, millal huvilised tellivad värsket kala. Kui nüüd kalakasvanduses tehtavad katsed näitavad,  et kala püsib kenasti elus siis on teil endal  ka plaan hakata siinsamas, mitte kuigi kaugel sadamast kala hoidma. Jah, me oleme juba natukene katsetanud siin tiigis,  proovinud selle kalaga tegeleda, ta väga hästi siin säilib  ja elab, aga nüüd on plaan see ilusti süvendada,  puhastada, teha korda see tiik, et saaksime sumpadega kohe  siia sisse panna natukene rohkem, mitte enam nagu katsetusjärgul,  mõnikümmend kilo. Ideaalis, kui palju te tahaksite siin tiigis kala hoida  ja kas näiteks see kala peaks vastu ka jõuludeni. Täna on oktoobri keskpaik. Noh, ideaalis ma arvan, kuskil kolm kuni viis tonni kala  sobiks siia tiiki ja jõuludeni kindlasti ta säiliks siin hästi,  siis vesi on külm praegu ja sügis ilmad jahedad  ja kindlasti säilib. On täs tema kivi s algus. See see kipsimunsenist Okei. Saamimaal juba 20 aastat elanud ja töötanud Aune veersalu  põhiliseks uurimisteemaks on ebapärlikarbid tundlikud loomad,  kes võivad heades oludes elada ligi 300 aastaseks. Puhta looduse indikaatorliigi elutingimusi püütakse  parandada Norra-Rootsi-Soome ja Venemaa koostööprojektiga Salmus. Aune tõi osooni sügisesele välitööle vene piiri lähedal. See on Soome kõige parem karbi jõgi. Sellepärast et Soomes on veel ainult paar jõge,  kus see karp tõesti paljuneb, ennast hästi tunneb  ja see väike ojakene siin on see, kus tõesti leidub  selliseid ühe sentimeetri pikkuseid, väikseid karpe. Ja see tegemine käib nii, et kuna need jõed on sageli üle 10  kilomeetri pikad siis me ei suuda kuidagimoodi käia kogu  jõge läbi ja siis me võtame juhuslikud transektid. Ja need on 20 meetri pikkused transektid mööda jõge pandud  siis võrdsete vahemaadega ja siis me loeme nende  transektidel karbid kokku. Ja siis katsume mõelda välja nagu selle populatsiooni  tegeliku suuruse. Ja samas me mõõdame neid ja vaatame siis,  et kui vanad või kui noored või, või mis Noh, siin on kohe paar tükki Ja kui me nüüd transektist hakkame vedama,  et siit sellest kivist, et ma siiapoole ei loe et asi kõik  täpne oleks, aga kuna nad on kivide vahel,  siis siin turnimine on paras akrobaatika,  seepärast mul on need põlvekaitsed ka, et  siis saab siin kivide peal käpuli olla. Et ei pea karpidele peale astuma? Jah, siin on kohe üks hästi väike. Üks, kaks, kolm, neli, viis, no kuus rõngast on näha  ja kui mõelda, et see esimene osa, mida umboks kutsutakse  siin juba erodeerub ära, et ta võiks. No selle koha peal öeldakse, et kuni pluss viis aastat,  et see võib-olla mingi üheteistaastane karbikene. Me oleme kuulnud, et Eestis on ebapärli karp hästi ohustatud,  peaaegu välja surnud, kuidas Soomes siin olukord on? No Soomes on natuke parem, sest siin on vähemasti Natuke üle 100 ojakese, kus teda on veel,  aga samas selles mõttes ei ole olukord palju parem,  et ega. Nagu Eestiski on probleem see, et noori karpe ei ole. Sama probleem on Soomes. Et jõed on saastatud või ei tea, mis neil viga on. Osad arvavad, et ka kliima soojenemine võib olla üks Nendest mõjuteguritest. Miks need karbid on? On vähenenud, aga praktiliselt see oja, kus me praegu oleme  ja üks teine oja, mis me tänavu leidsime on kaks kõige paremat,  kus on tõesti selliseid pisikesi karpe leitud. Ta tahab väga puhast vett ja oligotroofselt jõge. Ja. Ta on olnud jah palju laiemalt levinud varem,  kui oli puhtam ja samas ta ise puhastab vett,  sest ta ju filtreerib läbi tohututes kogustes vett kogu aeg  ja ka. Kuna ta on tihedalt seotud lõhelastega, et neid on,  on nii lõhe, lõhest sõltuvaid kui forellist sõltuvaid,  karbi populatsioone siis. See näitab ka, et mis seisukorras see kalastik jões on  ja kuigi teda peetakse parasiidiks, et ta parasiteerib kala  lõppustel siis on ka leitud, et tegelikult see aitab kala. Kala immuunsüsteem on peale seda palju tugevam  ja teist korda sama kala ta nagunii nakatada ei saa,  sest kalal juba siis immuunsus tekkinud. Et tegelikult ta aitab kalu ka, et neil on pigem sümbioos,  kui et parasitism. Motoneraku ja süvidet oli külla 10 senti esi se. Vesi on küll nina all alla. Leve. 40. prossa motokuna alanud nüt ja üks üle vähem. Nii et seal oli ka haiglasse setimenti argot  ja see leva on ju. Kui tal on peenja nagu kolise ma mitte silla tavale,  et ma odav see ühe ja mitte ja laidan edi tagasi. Sama kolon ta. 32 pilku 70 nelja. 32 seitsekd neli, mis see tähendab siis karbi kohta,  noh, see tähendab, et ta on. No ma pakun, et mingi paarikümne aastane,  ma katsun lugeda need saasterõngas, palju siin näha on? Liiga 12 rõngas on näha ja siis see Umbo osa liidetakse  umbes viis juurde, et noh, natuke alla 20 aastane. Muidugi siin põhjas, külmas nad kasvavad hästi aeglaselt ka,  et et lõuna pool võib-olla, et oleksid juba suuremad. Miks nad on ära kadunud ja miks nad on ka lõuna poolt kadunud,  mitte ainult see saaste, aga ka see, et see pärlipüük oli  kunagi väga. Väga tulus või noh, olid lausa inimesed,  kes seda eluaeg tegid ja nemad on siingi kandis on palju  legende sellest legendaarsetest pärlipüüdjatest. Aga siis kuskil 1000 900890 kuskil selles ajavahemikus  hakkas tulema lõuna poolt inimesi siia ka,  ja röövpüüdjaid, kes tegelikult ei teadnud sellest  pärlipüügist õieti midagi, et nad lihtsalt võtsid kõik  karbid välja, sest noh, vanad pärlipüüdjad teadsid,  millist karpi otsida ja nad ei kiskunud kõiki välja jõest. Need tõmbasid kõik välja, karvid lahti, tohutud mädanevad  hunnikud karpe kaldal ja kuna sel ajal hakkas juba  sukeldumistehnika arenema, siis. Oli väga lihtne neid karpe kätte saada palju lihtsam kui varem. Nii et Soomes võeti karp kaitse alla 1956. Et sellest peale ei tohi teda enam puutuda. Palju siis tegelikult neid häid pärleid seal sees on? Väga harva. Võib-olla 1000-st karbist on selline pärl,  mis tõesti on pärli nime väärt. Et ei püüdma, ei maksa minna. See loom ise on väärtuslikum elu kujul. Ja ökosüsteemile on ta ikka hästi väärtuslik oma jõe  puhastamise ja. Ja kalade aitamisega. Aune, kuidas tulemus oli? Väga hea sellise lõigu peal 208 ja päris palju oli väikseid,  päris palju väikseid, mida see tähendab siis,  see tähendab seda, et kui tavaline jõgi Soomes,  kus me oleme käinud, seal on ainult suured täiskasvanud karbid,  sellised, sellised noh, võib-olla kui, kui leidub viie sentimeetrine,  ma olen juba õnnelik. Ja siin on palju selliseid ühe-kahe sentimeetrit,  mis näitab, et see tõesti nad tõesti paljunevad siin  ja neil on siin hea olla. Mis on äärmiselt haruldane praeguses maailma mõõtkavas. Nüüd me oleme. Uuel jõel Lutu jõel ja Aune, nüüd sina paned korraliku  kostüümi selga, jah. Ja nüüd on vaja vette minna. See on natuke sügavam. Ebapärli karbi uurimistöö on ikka selline allveetöö,  eks, ja sa oled nagu selline sukelduja. Jah, tegelikult küll. Siin on nüüd niisugused suured, see kõige suurem ei ole siin,  mõned veel hästi-hästi suuremad võrreldes  ega ikka väga, väga palju. Siin on kaks asja. Üks on see, et, Et need on nüüd lõhest sõltuvad ja lõhest sõltuvad karbid  kasvavad suuremaks ja nagu paksuma koorega,  kui need forelli sõltuvad ja forellisõltuvad on tavaliselt  väiksemates jõgedes sellistes suurtes peajõgedes,  kus ikkagi on lõhe olnud või, või on nad ikka kipuvad olema  lõhest sõltuvad ja noh, nende valust on juba väga raske,  neid niiviisi enam lihtsalt ei loe. See on selleks, et tema vanust hinnata peaks  siis tegema koorest ristlõike ja ja, ja,  ja lõikama päris sellise õhukese viilaka,  nii et et nagu aastarõngaid läbi vaadata seda,  aga ta on täitsa elus ja, ja. Et siis praegu jalg paistis siit välja ka,  aga nüüd ta tõmbas selle jala oma sisse tagasi. Ja siis, kui neil on paha, siis nad torkavad  selle jala välja ja liiguvad siis selle jala abil mööda  põhja edasi. Nad on väga ilusad, kui nad on põhjas. Kui teha, kui karp on terve, siis ta istub põhjas niimoodi  püsti ja tal on need. See õhu vee filtreerimisaugud lahti ühekaudu läheb vesi  sisse teise kaudu välja. Ja kui järvekarbid on sellised ripsmed servas,  siis temal on rohkem nagu niisugused laiemad nagu õielehed. Ja kui ta pildistada sellist tervet karpi läbi vee,  siis ta on selline kaunis sinine lill. Kui karp on haige või tunneb ennast halvasti,  siis ta on kahvatu ja pruunikas. Need toonid tal, mis välja ulatuvad. Aga terved karbid on väga ilusad. See luto jõgi tundub ju väga ideaalne karbi jõgi,  et miks siin neid väikseid ebapärli karpe ei ole. Sellepärast, et lõhe ei pääse enam üles. Venemaal on hüdroelektrijaama tamm ees. Venemaaga on peetud kõnelusi ja peetakse edasi. Sinu. Teadlase karjääri ajal on see asi läinud nagu kehvemaks või. On küll Tähendab siin Luttuski, kui me alustasime 2002,  neid oli rohkem ja praegu on neid kõvasti vähemaks jäänud  ja nüüd me tegimegi selle jõe uuringu ka,  et me tulime paadiga päris sealt ülevalt alla kuni Vene  piirini välja ja ja proovisime neid vaadata  ja paljudest jõgedest tuleb niisugust peent liikuvat liiva  sisse noh inimtegevuse tulemusel teed metsaraied  mis iganes ja sellise peene liikuva liiva peal nad ei ole,  nad tahavad vana põhja. Et ka, isegi kui nüüd neid jõgesid taastatakse  ja valatakse sinna kruusa liiva sisse, et  ega see ka nagu karbile hea ei ole, sest et see on jälle uus  ja liikuv põhi, see läheb 50 aasta pärast talle sobivaks alles. Nii et jälle süvenev inimtegevus jälle mõjutab  ja asi ikkagi kehvemuse poole, mitte paremuse pol. Ole jah, paraku küll. On juuni algus Põllupealsest kivihunnikust mööda marssinud sokul paistavad  odra seest veel ainult sarved ja kõrvad välja. Võib-olla ta ei aimagi, et kivihunnikust vaatab talle järgi  mitu uudishimulikku silmapaari. Põldude vahele laiali pillutatud kivihunnikud ongi üpris  tihti rebastele sünnikoduks. Need kivihunnikud on justkui saared keset põldude ookeani  ning rebased on justkui kivikuningad ja saarevahid,  kes ootavad ja peavad vahti. Mida või keda nad siis ootavad? Loomulikult ema ootavad Rebastel on järglaste kasvatamine sätitud nii,  et sellega tegeleb ainult emasloom. On rõõmu ema tulekust kiirem, sai kõhutäie,  aga teised jäid seekord ilma, aga see ei kahanda heameelega angut. Rebased on ju ka koerlased. Koera omanikele on see üpris tuttav pilt,  et kui peremees koju jõuab ja seal on truusulane teda kogu  päeva oodanud, siis pääseb valla kontrollimatu hea meelepuhang,  joostakse, hüpatakse ja visatakse pikali  ning troll ei taha ega taha lõppeda. Seekord tühja kõhuga jäänud kutsikatel jagub aga kannatust  ning uudishimu uute maitsete proovimiseks. Varsti on ema uue noosiga tagasi. Nüüd jagub nosimist kõigile, aga kiirem saab alati paremad palad. Reinuvaderid on kõige sööjad, aga esmalt siiski kiskjad. Suurimaks neljajalgseks rebaserikkalikus menüüs on  halljänesed paljuski ka sellepärast, et halljänesed  ja rebased elavad enamasti sarnastes elupaikades põldude  ja metsatukkadega vahelduval maastikul. Väga suure osa päevast kulutavad kiiresti kasvavad kutsikad  nagu lapsed ikka. Mängimisele ja üksteisega müramisele. Nõelteravad hambad lastakse käiku iga väiksema asja peale. Nii õpitakse enda eest seisma ja ka tulevikus toidupoolist hankima. Kõige suurema osa oma kasvamise ajast kulutavad väikesed  karvapallid aga magamisele. Pole midagi armsamat, kui väike magav loomalaps. Suve teiseks pooleks venivad kutsikate käpad koonud  ja saba pikemaks ja nad õpivad tasapisi endale ise toitu püüdma. Aina osavamaks saadakse ka teineteise kiusamises. Seda kõike ikka selleks, et olla valmis peagi saabuvaks  nende iseseisva elu. Esimeseks talveks. Nüüd ei too ema neile enam toitu, vaid nad peavad kogu  söögipoolise ise kinni püüdma, et kevadeni elus püsida.
