Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Tore on täna jälle kokku saada Martiniga Giorgiga. Tere. Martinile on kaasas need kaks raamatut, millest me eelmine kord pidime rääkima, kui me kokku saime, aga kuidagi jõudnud. Eelmine kord, kui nad kokku seal pidime rääkima ka aeg lõppes otsa ja võiksin nad kaasa. Need on suured pildiraamatut, mõlemad üks on väga tähendusrikka pealkirjaga hämmastav loodus ja siin on tõesti igasugustest hämmastavatest asjadest, mis looduses olemas on ja piltide ja ka põneva jutuga nendest asjadest. Muinasjutus öeldakse laeka kellaaegagi avane või on veel võlusõnu. Aga meil ei pruugi võlusõnu lausuda, võime lehekülje keerata ja. Mina valisin selle jutu välja. Mul tuli meelde, et need taimed, kes püüavad putukaid siin on mõned juhused kirja pandud jõgirjeldatunduste tarim, kus lehed on kleepuvad, siin jutustatakse täpselt, kuidas kärbes sinna kinni jäi ja kuidas siis ära söödi. Meil Eestimaal niisugusi. Üks on see laps soodes ja, ja ta immel huulhein. Aga see taim küll näeksin välja niisugune, et ma ei oskaks küll öelda, kas tantain või putukas. Siin pildi peal on ta kerra, millel punased väiksed tornid peal, mille otsas on liim. Ei näegi. Noh, see on tegelikult huulheinaleht lehe pealt sellised väljaulatuvad osad, mille tipus on tõesti taoline kleepu pallike ja see teeb siis ta niimoodi sädelevaks või sätendavaks päikese käes. Ja need sätendavad tilgad on putukatele siis selliseks, kuidas öelda peibutuseks putukas läheb uurima, et mis seal nüüd küll särab ja ja mis seal küll võiks olla, kas seal süüa midagi head ja kui ta siis sinna lehe peale läheb, mis temaga juhtub? Martin? Jääb selle kinni ja see leht keerdub kokku ja lagundab selle kärbse ära ja imeb sellest. Ja hõiskab siis tiivad, misel järel jäänud teenitiipadika kõvemad kohad välja. Muud sellist lihtsalt järel ei ole jäänud. Võib-olla tundlad. Tõesti, see on niimoodi lehtis alguses nende tilgakese kleebib selle putuka sinna külge, siis ta tasakesi keerdub paari minuti jooksul ümber selle putuka moodi need Dentaakrid, nii nagu neid tilkadega osi nimetatakse, Dentaakrid kummardavad sinna putukakohale kleepijate külge ja siis hakkavad eritama seedemahla, see on tegelikult enam-vähem samasuguse koostisega, nii nagu inimese või ükskõik millise teise looma sees on need seedemahlad. Nii et sisulise Timesis seedib samamoodi inimene või mõni teine loom seedib selle putuka ära. Nii et selles mõttes on nad täitsa kummalised taimed, taimed, kes siis söövad loomi, muidu on ikka vastupidi, et loomad söövad taimi, aga siis need huulheinad on taimed, kes söövad loomi. Ja tegelikult Martin jälle natukene eksis, kui ta ütles, et Eestis on üksainus tegelikult neid huul heinasid, siin Eestis on kolm liiki, lisaks huul heintele on sellised lilled, mida kutsutakse, võib Vätakataks või patakad, on selliste suurte lihakate lehtedega seal kogu lehepind limaga kaetud. Need, kui putukas pisike putukas sinna lehe peale satub, siis jääb ta sinna lehe peale, kajas leht, rullib nagu serva talle peale ja siis toimub seedimine samamoodi nagu huulheina, siis on veel olemas sellised taimed nagu vesiherned, millel on põiekesed seal vee all küljes. Põiekesed on ka nagu väikesed lõksu püüad vees elutsevad vesi kirbukesi Asedad sisse, siis läheb selle kirbu tagauks kinni ja seal sees on seedemahlad, mis siis selle kirbuks ära lagundavad, niiet niimoodi saab see vesihernes ka toitu ja seal on kõikidel neil taimedele vajalik selleks, et saada lisaks lämmastikku, mida mullas tihtipeale veerite seal soos ja, ja vees ka puudu võib jääda. Lämmastikuvajaduse rahuldamiseks nad siis need putukaid sööma hakanud. Muidugi selle kohta jälle on kirjutatud raamatutes igasuguseid õuduslugusid, et seal kusagil lõunamaade troopilistes metsades on suured taimed, kellel antud nagu kätemoodi kas siis varred või juured, võta sa kinni, mis seal siis on, millega haaratakse inimestest kinni ja lämmatatakse ta ära ja siis taimed söövad inimesed ära, teab ainult luukere sinna puu külge. Noh, see on kõik puhas, tühi jutt ja inimeste hirmutamiseks välja mõeldud, sellist asja ei ole olemas. Või siis olevat sellised ronitaimed, mis väljenduvad, ja kui inimene sinna satub, siis nagu köiega seovad ta kinni. Ei, selliseid ronitaimega ei olemas. Kagu-Aasias on ühed väga põnevad taimed, millel nimeks kan põõsas. Nende põõsaste küljes on kokkukeerdunud. Lehtedes moodustavad sellised nagu väiksed kannukesed. Kannu põhjas on see seedemahl. Sisepind on väga libe, nii et kui siis mõni putukas jookseb sinna peale, siis ta libiseb sinna kannu sisse. Need kallukesed on eri liiki üks liiki about sipelgaid sellelt, mis hipelgaid sisse meelitab ja siis sipelgad võivad käia. Sein on mööda edasi, aga seal on jää inimestele, mis sipelgad libisema paneb. Jah, ja siis sipelgas, vaeseke, hakkab seal libisema, kukub sinna all oleva seedemahla sisse, siis ta seedubki ära, nii et tõesti neid igasuguseid imelisi trikke genet põõsad kasutavad küll, aga nendest on ka veel kavalamaid elukaid olemas, näiteks putukaliigi vastsed võivad elada, see seedemahla, see ilmase seedemahl neid kahjustaks ja nemad siis ujuvad seal ringi ja toituvad nendest selga kukkunud ja pooleldi seedunutest teistest putukatest, nii et see on ka jälle üks looduse kurioosumeid, et putukas elab tegelikult tema seedimiseks mõeldud toidu seest ja sööb seda, mis tal siis seal selga pudeneb ja see ei ole üldsegi temale mõeldud, taimetoiduks mõeldud piirkonnas elavad ahvid, Orangutanid, kes samuti kasutavad ärasele kan põõsa kannuneste sisalduse ja nemad siis lähevad ja luristavad selle lihtsalt tühjaks selle kannu sees oleval seedemahla ja putukad sinna takkaotsa, nii et see vaene kannukene jääb oma seedemahlast ilma, jääb ilmuga nendest putukatest ja Oranguta. Nüüd on tõesti tõelised meistrit nende kannude tühjendamise peal, nii et nad on omaette kahjurid nende taimede jaoks. Maailmas on kõik seatud nii, et igaüks saab ikka oma kõhu täis. Ja seda kindlasti igaüks saab, muidugi ta peab ise selleks natuke vaeva nägema ja, ja hoolt kandma selle eest, et ta selle kõhu täis saaks, aga põhimõtteliselt ta saab küll. Nende putuktoiduliste taimede hulgas on näiteks taimed, mille nimeks kärbsepüünis kummalised lehed, millel keskel nagu sälk sees ja siis seal lehtede otsas on pikad paralleelsed jätked. Et kui kärbes tuleb, siis läheb see nagu plaksuga kokku, see leht, kärbes, vaeseke, jääb sinna vahele. Ja siis ta ei saa sealt välja ka, sest need jäigad karvad seal lehtede otstes takistavad ta sealt välja pugevast ja ta nagu puuris jälle needsamad seedemahlad hakkavad tööle ja söövad ta siis tühjaks. Looduses on vist nii ka kõik seatud ikkagi, et oleks selline tasakaal kui inimene muidugi neid asju ära vussi. Peaaegu kõik ära. Näiteks kui ta on otsest kaitsta ühte looma või taime, siis ta kaitseb seda igasuguste metsloomade ja teiste inimeste eest ja pliise tasakaal natukene läheb katki. Ja seda taime kas tuleb liiga palju või tuleb neid tasakaalu peale lihtsalt söövad kese toidu ära ja. Inimene püüab ikka jah, oma äranägemist mööda seda ilmaelu sättida, aga see ei pruugi jälle loodusele meeldida. Alat. Nonii see on, ega see kaitsmine viimasel ajal nüüd nii hulluks ei ole läinud, nagu Martin siin kirjeldas, et need haistavad taimed teistest elupaigad ära võtaksid või loomad teiste eest toidu ära sööksid. Nii hulluks asi pole õnneks veel läinud, aga üldiselt inimene oma tegevusega enamasti kipub ikka loomadel elu võimalusi küll piirama. Kasvõi sellised süütud tegevused, mis esimesel pilgul ei tohiks paha teha nagu põldude ja teede rajamisest ja arvestades, kui me siit ühe tee läbi viime või ühe põllu teeme sinna põldude vahele jätame ilusa sirge tuka veel lepaosa või midagi või siis, kui need loomad lähevad teise kohta elama, aga aga on välja arvutatud, et kui näiteks maastik niimodi sirgjoontega välja kujundada põllud ja teed ja linnad ja kõik hästi sirged selged piirid on erinevad kohtade vahel siis loomastik väheneb umbes viis kuni kuus korda selles piirkonnas tänu sellistele sirgetele, joontele ja ühtsele maastikule. Sest mida rohkem maastikus näiteks erinevaid, selliseid eritüüpilise eriilmelisi kohti, seda rohkematele loomadele eluvõimalusi pakub. Põllul on kindlasti eluvõimalusi palju vähem kui niidupealsest, nii tuperon taimi tunduvalt rohkem kui põld kasvab ja kuivendusega näiteks kuival maal on eluvõimalusi vähem kui kuival ja niiskel maal kokku ja võsas on jällegi elu võimalusi ilmselt rohkem kui mingil lagendikul ja kuivendamata soos on need võimalused kindlasti rohkem kui kuivendatud poolkultuurheinamaal, nii et neid võimalusi mida loodus pakub ümberringi, tegelikult inimene oskab ainult vähendada juurde, neid võimalusi anda loodusele ta praktiliselt ei ole osanud siiamaani kunagi. Aga see on nii pikk jutt, sellest annab meil rääkida mitmes mitmes saates veel kes, kus ja kellega koos saab elada ja mis pärast ja nii edasi. Mis on kindlasti väga pikk jutt ja, ja sellest me saaksime edaspidi veel palju-palju rääkida, see on tõesti vajalik jutt. Nüüd avame raamatu, millel ma nägin, sebraasid. Aafrikast rääkiv raamat, Aafrika loomadest rääkiv raamat ja Aafrikas kasvavad taolised puud mille nimeks akaatsia. Kunagi, kui te mäletate, me rääkisime selles reisisaates Aafrikast, rääkisime seal ka Acadciatest, nüüd tuleksime Snendakatsiate juurde tagasi. See on flööt, hakkajad ja sipelgad, kes hävitud puude pealt putukaid ära aitavad puud ja saad ise toitu, ka puu on neil ka mamma. Nad teevad pesa okstele pikel, nagu meie oleme harjunud okastest ja Picaskutes taolistest asjadest kuhi tehtud. See on nagu pall on üks väike auguke ja siis seal on sipelgad sees. Sealsed pallid ei ole mitte sipelgate endi tehtud, vaid tegelikult need on seal puu peal olemas ja see puu elab sipelgate väga mõnusas kooselus. Nii et tema pakub sipelgatele elupaika sinna nende pallikeste sisse ja selle sipelgad siis kaitsevad nende igasuguste vöödikute eest, kes seal puude peal ringi võivad liikuda, meelitab siis tõesti oma mahladega neid sipelgaid juurde ja samal ajal pakub neile sipelgatele ka elupaiga, sipelgad jooksevad siis mööda, puud söövad muidugi seda mahlaga vajavad toidus väga palju erinevaid putukaid ja nende püüdmisega nad seal puude peal siis vaeva näevadki sedaviisi kaitsvad siis seda Acadciad ka. Siin ongi siis juttu neist, kes elavad seal akaatsia otsas. Tema all. Ja siin on neid tegelasi siis ümberringi veelgi seal akaatsia peal võib olla muidugi üksungis ei ole akaatsia peal, vaid kes neid akaatseid sööb siis on kaelkirjak. Ja temal on erilise ehitusega kare keel, mis võimaldab neid okkalisi põõsaid närida ja süüa ja tal on ka mokad siuksed tundetud. Siis on seal akaatsia peal veel sihuke vöödiselise sabaga loom, Vöödi sabaga veidi kassi moodi loom, tema nimi on genet. Mets. Siin on näha ta pea ja saba liipullin sappa natukene kehamsel, täpiline valge kael on tal valge ja roheliste silmadega, väikse koonuga ja suurte kõrvadega. Saba on meeletult jäme, võrreldes ta kehaga. See on loomake, kes elab põhiselt puudel ja Gunnar, nii nagu Martin ütles, et silmad on rohelised, silmad säravad öösiti, nii nagu see eelmises saates räägitut Hailgi öösel puude otsast liikudes peab seal sabaga tasakaalu hoidma, selleks et korraliku tasakaalu hoida peab, see saab olema hästi jäme. Ta tasakaalustaks selle kogu kere ja tema on veel selles mõttes huvitav loomet. Ta põhiliselt elab sellises lõhnade maailmas. Nägemisest tal nii väga palju abi ei olegi, vaid ta liigub seal puu otsas, niiet ta märgistab enne, tal on väga intensiivse lõhnaga näärmed käib kude uude paika, ronib kord selle piirkonna läbi, jätab sinna oma lõhnajälje ja siis öösiti orienteerub selle oma lõhnajälje järgi need praktiliselt kinnisilmi oma piirkonnas ringi liikuda ja ainult lõhnade abil seal teatud tuttavaid teid mööda käies ringi liikuda ja tema siis püüab pisikesi kas siis sisalikke või linde või väikesi imetajaid. Ja nende püüdmiseks ta ainult oma radadelt kõrvale läheb, aga üldiselt püüab ta kiiresti oma raja peal tagasi tulla, et mitte eksida, käia siis teatud kindlaid teid pidi kogu aeg, mis ta ühes piirkonnas elab. Päris tuttava väljanägemisega tegelane, kes siin oksal sammub. Katserott troll musta simman, mille ümber kommust, mis ulatub ta ninali välja roti moodi sappa. See on päris roti moodi tegelane, ta vahet ei ole olnud, akaatsiarott, kodurott ühtemoodi, rotid on ainult röövlimask silmade ümber jätab mulje. Akaatsia Rodzis erineb meie roti kõige omapärasem tema juures on see, et tal jalad võivad pöörduda veidi tahapoole, tähendab nagu liigesest veidi välja käänduda, see võimaldab tal puu otsast alla tulla niipea ees. Enamik meie loomi seda teha ei saanud, pead ikkagi. Laskumine oli tagakeha ees. Aga tema võib siis pea ees vette, saba ees, nii kuidas parajasti vaja on puu otsas liikuda edasi-tagasi ja, ja see on muidugi üks kohastumine jälle puu otsas elutsemiseks, aga puu otsas. Mis sa arvad, mis teeb Martin? Ja ta sööb seal puulehti, aga muidugi pisikesi putukaid ja kõike muud, mis seal põõsas ringi liigub. Aga põhiliselt on ta taimtoiduline, nii et taimed on need, millega ta põhiliselt ennast toidab ja üleval peab seal ja selles suhtes on samasugune nagu meie vaid meie Rodka sööb ju põhiliselt taimtoitu, erinevaid taimi ja kuna ta on meie koduümbrusse tulnud, siis ta siin kodus on õppinud sööma ka natuke midagi muud, põhiliselt toituvad ju ka ikkagi taimedest, need taimed on nende põhiliseks toiduks ja, ja kui nad nüüd on meie inimese juures õppinud sööma kõike muud, siis see viitab lihtsalt sellele, et nende rottide hea seedimine ta suudab vastu võtta ka muud toitub ainult taimsest, toitu. Üldiselt taimtoidulised loomad, kui nendele satub nüüd suhuga midagi liha moodi asja, sest ega suur osa neist seda välja sülitavad, söövad ka ikkagi selle. Kellele nüüd peaks tähelepanu pöörama siin Eestimaal sarved? Lindudele nätk Volumatel putukatele. Kui väga hea õnn siis metsas vaikses kohas ringi allutud kahistele. Ja hiiri võib näha, võib-olla tõesti, karihiiri võiks vaatama minna. Neil peaks maikuusse pulmaaeg olemas, nad on natuke ettevaatamatult ja siis nad teevad omapärast sirinad. Sirina järgi võite neid üles leida konni ja madusid. Maikuus peaks juba peaaegu kõiki neid loomi, keda suvelgi näete näha olema, ainult maikuus on neid parem märgata, kuna rohi ega lehed ei ole veel nii suureks kasvanud, et loomad linnud ära varjaks. Nii et maikuu on tegelikult ideaalne kuu kevadiste vaatluste tegemiseks. Aitäh Martin, aitäh, Georg ja ma tahaks soovida kuulajatele head maikuud. Ja see mail ja suve algus, siis oleksid sellised vaatlusterohked ja teguderohked käiksid vaataksite, mida põnevat siin ümberringi näha on ja ja oskaks, et näha seda, mida näha on tihtipeale nii, et me läheme sellest, mis näha on niimoodi mööda, et me teda tegelikult ei näe. Aga selleks, et seda näha, selleks peab aega olema ja natuke tahtmist olema. Tavaliselt nõuab see veidi jooksutempo mahavõtmist ja võib-olla jooksmise asemel kõndimist ja tihtipeale kõndimise asemel hoopis istumist ja istumise juures ka natuke ringi vaatamist, mitte lihtsalt istumist, nii et kui seda kõike teha, siis võib seal maikuus ja terve suve jooksul väga palju põnevat näha. Et sügisel ei jõua kõike ära rääkida terve kuu ajaga, mida suve jooksul nägite? Ei tea, tiival jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
