Veel. On nii hea, kui ma päriselt ei jaksa, rohkem. Kas olete mõelnud, miks mõnd toiduainet tarbides tunneme  mitut maitset korraga näiteks apelsini süües tunneme ju  magusat ja haput kreipi süües magusat haput  ja veel ka mõru mõruga on muideks nii, et kuna väga paljud  mürgised ained on mõrud, siis meie keha on eriti tundlik  nende suhtes ja annab kohe märku, kui midagi mõru meie suhu jõuab. Mitu korda päevas teie sööte? Tavaliselt kaks. No enamjaolt roovin ikka kolm, aga niisugust näksimist on  ka ikka vahepeal, jah. Hommikul koolis pärast kooli ja siis õhtu otsa. Ehk siis nagu viis pluss võib-olla. Mina enamasti kaks, ma ei tea, mitu korda söön kolm,  neli korda ikka. Mina, kuidas öelda, elan selleks, et süüa. Me sööme selleks, et energiat saada. Igal kehal on teatud minimaalne energiahulk,  mida ta vajab, et elus püsida. Maksimaalset energiahulka aga ei ole. Seetõttu võibki juhtuda, et sööme aeg-ajalt  nii palju, et hiljem on raske olla. Et see, et me sööme, sööme, hädavajalik,  et hädavajalik saada minimaalne energia hulk. Aga teistpidi nagu maksimumpidurit väga ei ole. Sellepärast et on. Evolutsiooniliselt mõistlik. Mitte omada niisugust maksimumpiiri, et kui toitu on palju käes,  siis tasub liialdada ja siis järgmine kord,  kui toitu on vähe käes, et siis on juba natukene  rasepolstrit olemas. Evolutsioon lihtsalt ei ole jõudnud veel arvesse võtta meie  supermarketeid ja kiirtoidukette ja. Jah, see on täitsa nii, sest me oleme sisulise toidu  küllusesse sattunud alles viimase 100 aasta jooksul. Et meil on toimunud suurepärane tehnoloogiline revolutsioon Et niisugust suurt farmi, nagu me siin oleme Meil on vist üle 100 hektari maad, koos rendimaadega peavad  üles ainult kaks-kolm inimest. Kõik ülejäänud töö teevad ära. Masinad. Mis võimaldab saada hästi palju toitu hästi tõhusalt  ja hästi odavalt. Et kui 100 aastat tagasi kulutas kuskil poole sissetulekust  inimene toidu hankimiseks, siis tänapäeval on see ainult 25  protsenti või veel vähem. Ehk toit on meil palju odavam ja see palju lihtsam sellega liialdada. Vanasti oli toiduga liialdamisest rohkem kasu,  näiteks ajal, mil toitu oli kitsamalt käes,  langes inimeste kehakaal, sest keha kasutas varusid. Külas, kus naiste kehakaal oli viis kilo madalam,  sündis üheksa kuu pärast vähem lapsi. Inimesed, kes olid aga rohkem toitu varunud,  said rohkem lapsi. See võib olla üks isemoodi evolutsioonilise valiku mehhanism. Laias laastus on meil kaks põhilist mehhanismi,  üks neist on selline toidutung. Kui palju meil toit korda läheb? Mõnda inimest lihtsalt erutavad toidu signaali palju rohkem  kui teist. Just sõltub inimese sellisest,  kas hariduse või enesekontrollivõimest, et kuidas ta suudab  oma tungi hallata. Et kui meil on selline Hetkel iha toidu järele, et kas me siis anname  selle järele või või peame silmas ka pikemaajalised eesmärke. Seega saab isu ja sealjuures ka ülesöömist ohjeldada oma  tundeid kontrollima õppides. Psühholoogia uuringud on välja pakkunud erinevaid viise,  kuidas toidutungiga toime tulla. Põhiline nii-öelda probleem ülesmise seisukohast on meil  toidurikas keskkond mida on meil väga raske muuta. Aga meil on võimalik muuta omaenda igaühe minikeskkonda kodus. Üks kasulik nipp on osta koju mõõdukas koguses  ja vaid seda toitu, mis on tervisele kasulik. Nii ei saa vähemalt koduseinte vahelt lahkumata toituda  ebatervislikult ega toiduga liiale minna. Väljaspool kodu võib õigel rajal püsimine olla juba keerulisem. Et siis võib mõelda, et, Kas kui midagi paistab väga silmatorkavad,  siis ehk kas pööran tähelepanu eemale ja hakkame hoopis  sõbraga juttu rääkima või teeme reeglid,  et kui ma tahaks nüüd seda väga niisugust töödeldud toitu  alasannet süüa, siis ma võtan natuke vähem,  siis see on ka õuna kõrvale. Sellise nippe saab harjutada kas siis ise  või vahetusega psühholoogilise nõustajaga. Öeldakse, et sa oled see, mida sa sööd. Aga millest see tuleneb, et üks inimene võib süüa kõike,  mida ta tahab, see absoluutselt ei avaldu kuidagi tema keha,  rasva protsendi, aga mõni teine vastupidi,  võib olla väga tubli, väga korralik, aga ikkagi maadleb  selle küsimusega. Kokkuvõttes taandub asi ikkagi sellele, et kui palju  energiat toidust kätte saame. Et need, kes söövad nii palju, kui nad tahavad,  nad siis järelikult teisel hetkel ei söö  või neil saab isu täis. Või siis nad söövad kas mõttes targalt, et nad liialdavad asjadega,  mis. On energia hõredamad. Energiahõredus tähendab seda, kui palju on ühe grammi kohta  toidus kaloreid. Energiahõredaks nimetame värsket toitu nagu näiteks tomatid,  porgandid ja maasikad. Need riknevad kergesti, mistõttu nende säilitamine on  kulukas ja see kergitab hinda. Energiatihedad on näiteks jäätis, pitsa,  friikartulid, maiustused ja teised töödeldud toidud. Uuringud on näidanud, et inimestele meeldivad igal juhul  pigem energiatihedad toidud. Õhuruum on alati samasugune. Kui tahad süüa nii palju toitu, kui tahad,  siis on lihtne süüa energiahõredat toitu  mis kipuvad olema pigem sellised. Just taimetoidud. Aga kindlasti ka vähe rasvane liha, mõnikord et ma arvan,  et kui süüa nii palju, kui tahad just sellist vähe töödeldud,  pigem taimset toitu, siis ei ole mingit probleemi. Ja kõht saab alati täis. Olulist rolli mängib ka ainevahetus. Inimene, kellel on ülekaal, sööb palju siis ei tähenda üldse,  et ta tegelikult tol hetkel toiduga liialdab sööbki,  nii palju ta keha hetkel vajab. Et toiduga liialdamine sageli toimub niimoodi väikeste  sammude kaupa. Märkamatute sammude kaupa. Ja siis ka kaalu langetamine toimub samasuguste märkamatute  vähendamist kaupa. Kui see paar banaani või üks pitsalõik iga päev vähem,  siis see juba aitab. Aga kaalu kasvatades need väiksed sammud tunduvad kuidagi  kergemini tulevad, kui kaalu langetada, siis on selline tunne,  et miks juba ei juhtu. Me oleme pandud niisuguse väga ebaloomulikusse keskkonda,  kus antakse kõigile kõigile nii palju süüa,  kui nad vähegi jaksavad, et vaadake, mis neist saab. Ja noh, seal on head küljed, et keegi ei pea näljas olema. 100 aastat tagasi oli ikka suur häda, et osa elanikkond  täitsa näljas. Nüüd on pendel ainult teise, teise äärmusesse. Et kui tahta lahendada ülekaalu probleemi,  siis see on kokkuvõttes ikkagi poliitiline otsus,  et kuidagi meie keskkonna disainide ümber,  nii et liialdamine oleks raskem. Aga niisugune otsus on väga raske tulema. Et kui siin arut arutatakse erinevaid. Tervise. Poliitikaid siis. Neid on raske ellu viia senikaua, kuni neid ellu viia,  siis me saame vast muuta igaüks oma minikeskkonda kodus. Kas olete mõelnud, kuidas me tunneme toidu maitset? Sellega tegeleb eraldi teaduse liik, toidu sensoorika. See kasutab inimese viitmeelt, et selgitada,  kuidas me toitu tunnetame. Kas on mingi vahe, kas me kasutame kõiki meeli toidu  söömisel või ainult mõningaid, et me tajume  siis toitu erinevalt? Jah, et tegelikult toitu ja ka kogu maailma me tajume erinevalt,  kui me mõne meele ära võtame, ausalt öeldes,  kui praegu on natukene keerulisem intervjuud teha kui tavaliselt,  sest ma ei näe sinu näoilmet, ma ei näe,  kus suunas sa vaatad, kuidas minu jutt sinule mõjub. Me igapäevaselt kasutame meie nägemist, sest me saame infot  83 protsenti. Ligikaudu, et see info, mis me visuaaliga saame Lisaks on meil siis olemas kompimismeel,  lõhnameel, maitsemeel ning kuulmismeel, et tihtipeale me  neid kasutame nagu tavaelus oluliselt vähem. Või mis meele me oleme sellisest viisakast toitumisest üldse  välja lülitanud, meil on noad ja kahvlid  ja käed jäägu puhtaks. Harilik. Jah, et tegelikult see ongi mõnes mõttes kahju,  õnneks meile jääb nii-öelda tekstuuri tajumine  siis suuga, et me visuaalselt juba oleme õppinud ära,  millised need tekstuurid on, isegi kui me seda käega katsutaks? Sellepärast tihtipeale laps ju tegelikult võtab kõike käega,  et temal on alguses kõiki meele üritab võrdselt kasutada  meie aga õpetama, et ära näpi, ära pane suhu  ja kõike seda ning surume natuke neid teisi meili alla. Järjest tähtsamaks saabki visuaal. Kui nägemine on kadunud, siis peame rohkem pingutama oma  teisi meeli. Kuna meil siin juba silmad kinni on seotud,  siis võime ka proovida katset, et kui meil praegu on  nii-öelda visuaal ära lõigatud ja me üritame kõiki oma teisi  meele kasutada, et sa võid neid toita, siis vähemalt osasid  neist kompida, nuusutada, maitsta ja vaata,  kas sa saad aru, mis toiduga on tegemist. Tundub nagu kaalikas käel. Lõhnab nagu kaalikas. Selline. Maitseme nagu šokolaad. Tegelikult kaalikas. See tundub nagu kaalikas. Nüüd ootab teine proov siin minu käes. Selle. Väga hea. Osata ja maitse siin on kaks põhikomponenti. No nagu aroonia ka, aga. Võib-olla tegelikult ka viinamari? Muulukas maasikas. Ja õhkikas. Lõunat. Ananass. Toidu välimus on meile tähtis, sageli ennustame näiteks  värvi põhjal, kas mõni palake meile maitseb  või mitte. Kui sa värvid näiteks apelsinimahla punaseks  või roheliseks, et siis on päris raske tegelikult aru saada,  et kas see on apelsinimahl või mitte, sellepärast et me,  see visuaal, mida me näeme, ei lähe meie tavakogemusega kokku. Nüüd alustame siis sensoorse võimekuse testimisega,  et tutvustada mõnda sid selliseid maitseid,  mida võib-olla tavainimene ei oska nagu sõnadesse panna. Et testi ülesehitus on siis see, et siin on referentsid  näiteks sumami metall, kibe ja kootav, et kõigepealt nendega  tutvuda ja seejärel leida sellest kolmikust  siis sama maitse. Kotav on siis selline suu tunne, kus suu enam nii-öelda ei libise,  et näiteks kui te joote kuiva veini, sööte arooniaid,  siis teie sülg kaotab sellise määriva suutunde  ja te tunnete, et suu on kuiv. Okei hakkab ikka nii. Umami viies maitse see on, mis kõiki teisi tugevdab. Erinevate katsete vahel on mõistlik suud loputada,  sest muidu jäävad maitsemolekulid keele peale. No kui ma üldse milleski elus kindel olen,  siis kolm, kaks, kaks on mami. Ei olegi väga kibe. Kootav. Nii vastik. Raudselt see okei, valmis. Aga kontrollime su tulemused siis ära. Õige, kibe on ta õige, tubli. Kuidas kibe tundus, kas väga intensiivne  või mitte sest see on tegelikult kofeiini  ja inimestel on kofeiini suhtes väga erinev tundlikkus. Ja viimane on kõige, see oli kootav, paneme viie. Oluline on ka see, kuidas toit lõhnab. Eriti siis, kui meil on kõht tühi. Alles head toidu lõhna tajudes saame tihtipeale aru,  kui näljased me oleme. Kui me siin räägime toidu maitsest ja lõhnast,  siis tavakeeles me tegelikult ütleme tihtipeale lõhna kohta maitse. Et tegelikult põhimaitseid on viis, siis on näiteks olemas  ka metalliline kootav, aga enamus asju, mida meie tavakeeles  nimetame maitseks, on tegelikult lõhnad näiteks maasikalõhn,  banaani lõhn ja need kõik tekivad siis toidus olevatest lõhnaühenditest. Nüüd me jõudsime siis lõhnamolekulide testi juurde,  et siin siis on kolm erinevat lõhnamolekuli,  mille sa pead ära tuvastama. Isa teeb nõuka ajal essentsist limonaadi. No paneme siia barbarissikon ka. See on küll haigla marli lõhn tekib siis,  kui lõhna molekulid jõuavad meie ninaõõnes olevasse lõhna elundisse. Kui meil on tugev nohu, siis ütleme, et me ei tunne toidu maitset. Tegelikult ei tunne me toidu lõhna, sest ninas olev lima  takistab lõhnamolekulide liikumist. Tunneme siiski toidu maitset, näiteks me tunneme haput,  me tunneme kibedat aga sel hetkel kaotabki näiteks kohvi,  sellise, ütleme siis meie jaoks maitse tegelikult kohvi  kaotab lõhna ja meile jääbki selline kibe vedelik,  mis ei ole võib-olla nii meeldiv. Aga kui me on normaalne nii-öelda nohu ei ole,  siis me tunneme kõiki neid lõhnaühendeid,  ka kohvist vabaneb näiteks 200 kuni 300 erinevat lõhnaühendit,  mis kõik tekitavadki. Sellise mõnusa kohvi me nimetame maitseks,  aga tegelikult kohvi lõhna ja maitse. S hästi palju erinevaid vastuseid. See on isa. Müllatseta on ühendi nimi. Ja miks sa seda ei teadnud, aga väga õigeks vastuseks saab  lugeda nii pirm kui ka banaan, et see on selline kõige  klassikalisem kirjeldus ja see limonaad on  ka õige, sest limonaadil on ka pirni ja banaani vahel,  et see ühend on see, mida tihtipeale toiduainetööstus  kasutab näiteks banaani lõhna intensiivistamiseks. Näiteks on olemas kitelskopid, tegelikult nende koostis on  täpselt sama peale kahe komponendi, üks asi on värv,  mis annab siis meile visuaalse info, mis maitsega see  kombeks olema tegelikult, mis lõhnaga. Ja siis siin on kõikidel erivärvikommidel erilõhnaühend  ja selle tänu sellele me saamegi teada, mis maitsega see  komm nii-öelda meie jaoks on. Kui te nina kinni hoiate, siis need lõhnaühendid ei pääse  teie lõhnaelundisse ja te ei saa aru, mis lõhna,  ehk siis mis maitsega see komm on, nii, kui te nina lahti lasete,  siis te saate aru, et ahah, see oli sidrun,  see oli maasikas või mis selline? Kui sa nina korralikult kinni hoiad ja need lõhnaahendid ei  saa lenduda, siis sa ei saa aru tegelikult maitsega  ja lihtsalt magus ja natuke hapud. Aga nüüd, kui sa nina lahti lased, siis sa peaksid aru saama,  mis maitsega on tegemist. Kuule tõesti ei oska öelda, et ei tundu päris päris asjade  lõhnad võib-olla koos värviga, siis ma ütleks,  et kohe, et maasikas või banaan või midagi. Et tavaliselt, noh, see ongi jälle see, et visuaaliga meile  öeldakse juba ette ja kui sa ikkagi tead,  et see punane komm, ahah, see peab olema maasikas,  sa oled juba häälestatud sellest, et ta on maasikas. Et isegi kui ta enam maasikas ei ole, siis sul on väga raske  on mul seda sinu eelteadmist juba ümber lükata. Mida te üldse ei söö? Oli või? Püreesuppi näiteks pigem välistaks kõik valmis toidud,  mis on sooja lettidesed ja pigem eelistaks värsket kraami. No mina isiklikult ei söö kala üldse. Mina ei söö üldse hirssi. Ta ei tea ilmselt, mis üldse on kodus, ei ole,  kunagi, ei ole me veel need, kes Eesti asju armastavad,  aga lapsed ja lapse lapsed nende juba peavad olema  igasugused vürtsid ja muidu ei kõlba igasugused jalapennud,  mida juba eemalt vaadates mul hakkab halb. Miks lennukis toit teise maitsega on? No ma ei tea, ma olen palju reisinud seoses oma  välislähetustega ja mõnes lennukis ikka mõnes firmas ikka  pakutakse ka süüa. Et ma nagu arvan seda, et üks põhjus võib-olla kuna ma ise  olen toiduhügieeniinimene ja toiduohutuse valdkonna inimene,  et minu isiklik arvamus on see Kuna lennukitoit peab olema nagu eriliselt puhas,  eriti hügieeniline, väga ohutu. Et siis kindlasti see väga kõrge hügieenitase mõjutab toidu maitset. Kõrgel õhus serveeritavat toitu maitsestatakse teisiti kui maapealset,  sest lennukisalongis on kuiv õhk, madal rõhk  ja palju taustamüra, mis meie maitse ja lõhnameelt kammitsevad. Et ilmselt pirukaid võib vast kaasa võtta,  eriti selliseid, kus mitte midagi sees ei ole. Tehke kodus valmis, natuke sööge, võtke kaasa lennukisse,  vaadake, kuidas miki. Sa tead, mis ta tavapärane maitse on. Ja nüüd sa lähed lennukisse ja vaatad, kas tõesti see maitse  on muutunud? Lisaks võivad lennukitoidu maitset mõjutada ranget hügieeninõuded. Toiduhügieeni on oluline ka koduköögis. Toidus võivad olla keemilised, toiduohud võivad olla  mikrobioloogilised võivad olla füüsikalised  ja tänapäeval räägitakse täiesti eraldi veel allergeenidest  ja kui omakorda rääkida nendest juba lähemalt. Keemilisi ohte on tuhandeid. Aga üks näide, millest on võib-olla viimasel paari aasta  jooksul nagu rohkem räägitud on akrüülamiid  ja krülamid, on selline. Ühend, mis tekib tegelikult toidu valmistamise ajal et ta ei  ole selline saasteaine, mis satub sinna noh,  toidu kasvatamise või näiteks kusagilt noh,  klassikalise saaste tulemusel Sakrula Meid on selline ühend, mis tekib siis,  kui meil on tärkliserikkad, toidud peavad olema toidus  teatud suhkrud nagu fruktoos või glükoos. Ja siis teatud abinahapped ja väga kõrge temperatuur,  töötlemise näiteks üle 120 kraadi. Ja väga head näited, mida palju süüakse. Mis on sellised. Tärkmise rikkad toidud, makaroniroad, juustu  ja kartuli ka just nimelt sellise kartuli. No mõtleme, kus on kasutatud nagu kõrgeid temperatuure,  et kartuli keetmisel tegelikult sellist probleemi nagu ei ole,  aga aga kui on, me just me räägime krõpsudest,  me räägime kartuli praadimisest. Ülemäärasest praadimisest, sest tegelikult see oht tekib  just nimelt siis, kui on ikkagi ära kõrvetatud,  see toit. Akrüülamiid on kantserogeen ehk see võib tekitada vähki. Lisaks on see kenotoksiline, ehk võib kahjustada meie DNA-d. Akrüülamiidi võib olla näiteks piparkookides  ja küpsistes, samuti koorikleivas ja hommikusöögihelvestes. Mis akrüülamiidi koguste nagu vähendamise eesmärgina on tähtis,  teada on, on tõesti see, et ärme kõrvetame seda toitu,  kus võib akrüülamiid tekkida ja noh, kohvisõbrad võiksid  teada seda, et mida kõrgem on röstiaste seda rohkem ana  krüdamiidi ja kartulipraadi mulle väga meeldib praetud kartul,  aga noh, tõepoolest, et siis ma kartulid,  misel liigutan kartulit, segane, väga sageli. Et selleks, et ta jääks selline kuldkollane,  mitte nagu pruun, selliste lihtsate, et ega tegelikult me  saame konkreetset keemilist ohtu nagu ennetada. Selleks, et toit oleks ohutu, peaks iga tarbija teadma viit  lihtsat toiduohutuse võti. Esimene võti on, hoia puhtust. Teine võti on see, et hoia toores ja valmis toit eraldi. Kolmas võti on ka väga lihtne, et kuumuta toitu korralikult. Neljas on see, et toitu peab säilitama õigetel temperatuuridel. Ja külmkapp peab olema puhas. Ja kõige viimane võti, mis on väga tähtis teada on see,  et toitu tuleb valmistada puhtast joogiveest  ja kvaliteetsetest toorainetest. Kui see põhisõnum nagu inimesele meelde jääb,  need viis võtit, siis on toiduohutus suuresti nagu tagatud. Vähemalt koduköögi tasandil. Võib-olla kõige keerulisem on tegeleda lihaga,  ilmselt. Loomse toiduga võivad seonduda rohkem eelkõige nagu  selliseid mikrobioloogilise toiduohte. Ja teha noh, mida osad inimesed kindlasti valesti teevad  või on kusagilt kuulnud mingisuguseid müüte? Noh, ma ikka arvan, et see on ka pigem nagu selline vale harjumus,  toidu ettevalmistamisharjumus on see, et kui nähakse,  et ostetakse poest liha, värsket liha, avatakse,  pakend nähakse, et see natuke verine, see liha,  et siis kiputakse seda liha pesema, et see on väga suur  hügieenireeglite rikkumine. Sellepärast et selle liha pesemise käigus tegelikult  saastatakse toidu ettevalmistuspinnad ja oma silmaga sa seda  ei näe. Ja, ja sa tegelikult ju ei hakka pesema valamu  valamut väga põhjalikult ja kõike seda, mis on seal kõrval kõiki,  neid pindasid pärast lihapesemist. Et seetõttu on väga suur risk, et inimesed saastavad ära  nendesamade lihast tulnud bakterite, ka mõned teised toiduained,  mida nad ei kuumtöötle, kui toimuks kuumutamine pärast seda,  et siis ohtu ei ole. Aga kui seda ei tehta näiteks salati puhul ju seda keegi ei tee,  et siis saastunud pindade kaudu ongi selline klassikaline näide,  kuidas tekivad koduköögi tasandil? Neil sellised väikesed haiguspuhangud ütleme  siis kodused haiguspuhangud. Väga sageli on tingitud pindade saastumisest. Jaapanis ju levis mõni aeg tagasi selline trend,  et söödigi toorest liha. Kuidas te sellesse suhtute? Ma arvan, et toorest liha on söödud ka Eestis. Tuletage meelde, et on olemas üks toit, kus liha ongi toores. Kas sul tuleb meelde, mida pakutakse restoranides? Ja põla tatar. Aga see eeltingimus seal on see, et see liha peab olema  hästi-hästi kõrge hügieenilise kvaliteediga,  et peab olema hästi puhas. Ja kui see kontrollitud ja tagatud, et siis reaalset ohtu ei ole. Aga mina ikkagi toiduhügieeni toiduohutuse palku inimesena  ei soovitaks toorest liha süüa. Et ma arvan, et jaapanlastel on teisigi veidraid,  selliseid väga kõrge riskiga harjumusi. Tuletame meelde, et nad söövad ka teatud kala toorelt. Inimesed võtavad riske. Et võib-olla nad on sellise tavapärase toiduga liiga ära harjunud,  et siis tahetakse midagi ekstravagantset,  midagi erilist. Aga iseenesest ma ei saa. Nagu seda, et toore toidu tarbimisel eriti toore liha  tarbimisel just nimelt see liha kontekst et,  et oleks nagu ta toiteväärtuslikum, et ma arvan isegi,  et kuumtöödeldud liha on tegelikult kõrgema toiteväärtusega  toor toitu. Ja toortoiduga leivad väga erinevad mikroorganismi,  kaasa arvatud patogeensed mikroorganismid,  mida inimesed teavad rohkem, on võib-olla salmonella,  aga on ka velotoksiline e-kooli on listeeria,  monotsütogeeni, see palju-palju teisi. Nii et kui me seda teeme, siis me peame tagama hästi kõrge  kvaliteediga tooraine. Ja see tooraine tuleb puhtaks pesta. Jällegi tuletame meelde, et kas toidu kuumutamise all me  hävitame kõik toitaineid, seda kindlasti mitte. Näiteks hea näide on tomat, et tomati kuumtöötlemisel  tegelikult tomati kasulikud omadused. Toite väärtus tõuseb. Millest see sõltub, et mõni toit meile maitseb  ja mõni mitte? See sõltub kindlasti meie kultuurist, et kas oleme harjunud  sööma putukaid. Oleme harjunud sööma heeringat. See sõltub ka kindlasti sellest, et kui tühi me kõht on. Ja kindlasti mõned toidud on tehtud meile väga meeldivaks,  kus õiges koguses kasvaja õiges koguses. Suhkrus. Tegelikult maitsete tundmine algab juba emaüsas  ja seal juba tegelikult ema toitumine mõjutab seda,  kuidas me tulevikus hakkame teatud asju kas eelistama  või siis mitte helistama ja nii tuleb ka lapsepõlv,  et nagu öeldakse, paljud asjad tegelikult tulevad lapsepõlvest. Toidu kohta on nii palju erinevaid uskumusi  ja müüte, aga mõnikord oleks võibolla targem lihtsalt jääda  vana hea talupojatarkuse juurde ja süüa seda,  mis hetkel kõige rohkem isu tekitab. Koertel on väga teravad meeled, nad tunnevad väga hästi lõhna,  nad kuulevad väga hästi, aga maitsmismeel on neil oluliselt  nõrgem kui meil. Maitsmisnäsasid on neil kordades vähem kui inimestel,  nii et minu koer seeb absoluutselt kõike,  mida ma talle annan. Absoluutselt ei nurise.
