Eelmises osas me alustasime oma Borneo saare reisi,  jõudsime kõigepealt miiri linna, aga miri linnast alustasime  siis teekonda sinna porneometsikuse südamesse. Ja tee peal sattusime kõigepealt õlipalmi istandustesse,  aga siis läksime veelgi sisemaa poole edasi  ja sattusime pool kogemata ühte põlisrahva väga pikk majja. Seal elasid iibanid Bornia üks võimsamaid põlisrahvaid. Selles majas, kus me käisime, elasid ühe katuse all tervelt  240 inimest ja peab ütlema, et meid võeti väga soojalt vastu. Pikk majast lahkumist muutub tee kehvemaks,  asfalt on kadunud, teetolm ja raputab päris kõvasti  ja teinekord on näha ka päris suuri põlde,  need on enamasti riisipõllud. Aga mõned riisipõldudest on väga imelikud. Mujal maailmas asuvad riisipõllud tavaliselt ju niisketel maadel,  mis täiesti ajuti üle ujutatakse, aga siin on nad hoopis  kuivadel mäenõlvadel. Ja see, mis seal kasvab, on tegelikult mägi,  riis väga eriline riisisort. Kannatab ka põuast maad ja on äärmiselt vähe nõudlik  ja siin pannakse see tavaliselt kasvama alemaale. Alemaa on siis selline maa, kus mets on maha raiutud  ja asemele on rajatud selline väga primitiivne põld. Et siin on nüüd väga põline Borneo elatusviis,  paljud võimud seda teevad, on siis Ale põllundus,  nii nagu Eestis sadu aastaid tagasi ja ta on praegu  siis need mets on põletatud. Väe metsatuhk väetab maad ja siis pannakse siia kasvama mägiriis,  see ei ole mitte see riis, mida Hiinas ja Indias kasvatatakse,  vaid ta kasvabki kuivadel aladel annab vähe saaki,  aga ikkagi annab ja mägiriisi põldu peetakse umbes kas  neli-viis aastat, siis see pinnas muutub  nii viljatuks, et enam ei tasu pidada, siis minnakse,  põletatakse järgmine küngas ära. Seda on tehtud siin sajandeid, tavaline riis on ju nii,  et sa külvad seemned, nendest kasvavad taimed  ja siis need sealt tõstetakse ümber päris põllule. Aga mägiriis on niimoodi, et teevad kepiga auku,  panevad peotäie seemneid sinna auku ja lükkavad augu kinni  ja muud vaeva ei pea nägema enam selle mägiriisiga millal  see põlema pistetakse. See mets on ka tähtis, et septembri. Pannakse aasta varem võetakse puud maha ja  siis septembrikuuni kuivavad ja september on kuiv aeg siin  ja siis pannakse see mahalangetatud puud põlema,  sest muidu nad ei põleksee, on vihmamets siin  nii niiske, aga sel ajal ainult saab siis metsa põlema panna. Tegelikult on nende möödavilksatavate kultuurtaimede hulgast  teinekord äärmiselt huvitavaid taimi, taimi,  mille saadused on meile koduselt tuttavad igapäevase maitseainena,  aga mida me oma silmaga põllul või aias võib-olla mitte  kunagi elus näinud ei ole. Üks selliseid on must pipar, mille istandust me nüüd seal  mäenõlval näeme. Nüüd mäenõlval tööline on ka näha üks naine seal kohalik,  et see on musta -pipra istandus, pipar on  siis pärit tegelikult Indias, aga teda ta  nii tasub kasvatada ja ta on vääntaim, nii et ta pannakse  tokk ja siis toki mööda, ta hakkab üles ajama ennast  ja sellest saab siis nii valget, rohelist kui musta pipart. Et see lihtsalt oleneb sellest, mis, kuidas sa teda töötled  pärast koristamist. Aga see on väga hästi näha jah, see nõlvapeal se. Pipraistandus paned piprataime maha siis kolm aastat,  ta peab lihtsalt kasvama ja ta ei kanna midagi. Ja siis, kui, kui ta õitseb õitsemisest läheb üheksa kuud,  enne kui siis see vili valmis saab, millest  siis pipar tekib. Et siis iga üheksa kuu tagant saadakse saak,  mis tähendab seda, et saak saadakse korra aastas. Tropikas on väga tihti, sa saad kaks saaki,  kolm saaki aastas, aga tipart mitte. Need teeservad on siin küll üks paras tootsi peenar  musttaimedest on inimese kasvama pandud,  must jälle pärit kohalikust loodusest ja üks selliseid taimi  on sõnajalg, mida kohalikud inimesed kasutavad enda tooterdamiseks. Siit keskelt on, on täitsa ikkagi mingi mahl,  eks ole, mahla moodi asi. Vedelik. Ja kui ta on juba ühesõnaga välja arenenud,  siis ei ole siin mingit vedelikku, see on ainult sel ajal,  kui ta kasvab. Tee ääres satume ka igasugu eksootilistele lilledele. Üks kõige kenamaid neist kuulub kohalikule orhideele. See on tõeline iludus. Borneo on ju kogu maailmas orhidee liikide poolest üks  rikkamaid saari. Ja veel, kui võrrelda Eesti orhideedega,  siis vahe on lausa meeletu. Liike on 100 korda rohkem. Ja nad on siin väga mitmesugused, enamasti kasvavad liaanidena. Aga see liik, mida meie siit leiame, on hoopis teistsugune. Ta kuulub bambusorhideede perekonda. Üldiselt orhideed on liaani kujulised aga tema näeb välja  nagu bambus, umbes et selles, sellepärast on tal niisugune  nimi just need valged õied. Ja, ja, ja miks ta seal kasvab, kui sa katsud sinna ligi minna,  siis jalad saab märjaks ja. Sellepärast on seal see on ja sealt saaks mõne ilusa  õiepildi annad mulle käe või keegi? Aga nüüd siit edasi hakkab maastik oluliselt muutuma. Ümbrus muutub mägisemaks, viljatumaks, põlde  ja istandusi pole peaaegu üldse näha. Selle asemel on mets. Me näeme noh, seda maastikku paremini, sest me oleme tõusnud  kuskil 300 400 meetri kõrgusele umbes merepinnast. Ja me tõuseme natuke veel ja siis laskume hästi järsku alla  niimoodi õhtuks. Ja, ja noh, et siin on nagu näha seda metsa,  mida tegelikult ikkagi ei ole raiutud praegu. Nii et me saame nüüd nagu sellest tsivilisatsioonist nagu  kogu aeg samaval nagu kaugemale. Ja, ja miks ei ole raiutud põhjus ka lihtne,  et sinna ei pääse ligi lihtsalt. Ja ei saa kätte, ei saa kätte neid puid. Ja, ja näiteks see, see, see teine puu siit see on siis. Heleda koorega, niisuguse laia võraga, see on hästi-hästi  kuulus puu. See on kompasspuu. Ja, ja tal on väga selgesti oma oma nägu väga väärtusliku  puiduga ja sellest teevad ka need benaanid endale. Neid. Tegelikult on kompassipuu selle troopilise metsapuu  rahvapärane nimi, tema ametlik nimi eesti keeles on kõrge  vihmapuu ja kasvult on ta tõepoolest kõrge. Võib kasvada kuni 80 meetri kõrguseks, nii et sama kõrgeks,  kui on Tallinna kesklinnas asuv olümpiahotell. Ta on üks hiiglaslikumaid puid terves maailma troopikas. Edasi sõites ei jõua me ära imestada, kui palju metsaalasid. Siit paistab ümberringi silmapiirini välja mitte midagi muud  kui ainult mets. Aga olukord võib siinkandis väga kähku muutuda. Kohe, kui siia rajatakse mõni sarnane tee metsaveotee  ja kõik. Enne seda oli siin jalgrada ainult nii, et sisuliselt umbes  nagu need mäed seal samasugune lihtsalt lihtsalt see tee on  tekitanud praegu nagu sellise tsivilisatsiooni tunde. Aga see on lihtsalt üks ainus tee, mis siit jookseb. Aga ümberringi on ikka lõputu, selline juba puutumatu mets,  ühtegi inimest, tegevuse jälge siin ei ole. Aga nüüd tõuseme me tänase sõidu kõige kõrgematesse punktidesse. Ega nad ju teab, mis kõrged ei ole, võib-olla  nii pool kilomeetrit merepinnast, aga ometi mõjuvad need  tipud päris uhkelt. Tihtipeale on pilvepiir siin madalale laskunud  ja kipub teravamaid tippe endasse peitma  ja silmapilk tekib tunne, et nüüd asun päris mägedes. Selle maa nimi on siis rinnamägi, sest tal on nipu  ka üleval aga enamasti on ta udus nagu kõrgemad tipud ikka,  et ta tõmbab nagu pilvi endale ligi. Et see on üsna haruldane, et sa näed teda tema tippu ka. Tänasel teel tuleb meile pidevalt vastu metsaveomasinaid  kusagilt sealt eestpoolt, kus parajasti metsi raiutakse. Ja see metsade raie siin Borno saarel, see on nagu kahe  teraga mõõk. Majanduslikult on ta väga tulutoov. Kolmas, kõige olulisem majandusharu naftatööstuse  ja õlipalmi istanduste kõrval. Ja nendel aladel, kus me praegu oleme, on tegelikult  metsatööd ainukene leivaandja inimestele. Nii et ka siin tee ääres on näha aeg-ajalt selliseid suuri  metsatööliste külasid, kus inimesed elatuvad ainult ühest metsatöödest. Metsalangetajad on siin ikka tõelised parunid,  et et nad teenivad nii palju, et nad ehitavad selliseid  külasid välja, siin on isegi oma kirik, oma kool  ja pered elavad ka siin ja nad elavad ainult sellest,  eks ole, metsast, et ega siin mingit põllumajanduse ei ole. Suhtumegi ühes sellises külas, et pika päeva jooksul kas  või üks kord sooja toitu saada. Need suured raied siin põlismetsades toovad muidugi ümbruses  kaasa täieliku katastroofi ja on kurb ju mõelda,  et kui need maailma ulatuses haruldase Bornio põlismetsad  kord on hävitatud ega siis inimese võimuses,  pole neid enam uuesti taastada. Borneo saare skeemilt on näha, kuidas see metsade hävitamine  seal on aastakümnete jooksul kulgenud alates 70 aasta  tagusest ajast kuni praeguseni välja ja sealt paistab  selgesti ära, millise ulatuse ja hirmuäratava hooga on see käinud. Roheline metsakate on saarelt sulanud piltlikult öeldes nagu  kevadine lumi ja praeguseks on sellest kunagisest  metsapindalast jäänud alles allapoole. Torne all raiuvad metsi enamasti kõik võimsad erafirmad. Selles vallas liigub määratult suuri rahasid  ja nende ümber tehakse üsna palju hämaraid tegusid  ja korruptsioonihõngulisi tehinguid. Meie peatume tee ääres ühe metsafirma palkide ümberlaadimise  platsil ja kohalikud valvurid teatavad meile kohe kategooriliselt,  et siin on igasugune pildistamine ja filmimine rangelt keelatud. Et praegu ka üks masin läheb just mööda,  et et see on nüüd siis niisugune kus on toodud väärispuit välja,  metsast, siia kokku ja siit siis pannakse see autode peale,  viiakse edasi ja kuna see kuulub erakompaniidele,  siis siin on keelatud pildistada ja filmida. Nii et me siin läbi auto akna salaja võtame seda. Aga see on tõesti siin, raied ei käi niimoodi nagu Eestis,  et mingid lageraied, vaid nopitakse ainult väärtuslikud puud  välja ühekaupa. Aga nende hind on tohutu suur, nad on hästi kallid. No mingi mahakonni väärtusega. Et see on see selline haruldane juhtum, mida me praegu siin näeme. Ja iga selle tüve otsas on need tohutu täpsed märgid peal kõik,  et väga täpselt, sest ta ta on, ta on väga hinnale,  iga palk. Pääsemegi puhtalt minema sellest väheke ohtlikust paigast  edasi sõites rahustab närve see, et liigume enam-vähem  pidevalt alla mäge ja vahepeal tuleb veel niisugune mõnus  saga paduvihma. See algab siin sama järsku, kui lõppeb. Aga tee peal tulevad vastu ainult suured palgiveokid. Ja meie tojuht selgitab natukene neid omapäraseid liiklusreegleid,  mis siin on kehtestatud, kõik käib nende palgikoormatega  veoautode järgi ja see auto hoidub alati väliskurvi,  sest palgi otsad tulevad tal pikalt jälle järel käru  tagaotsa ja niidaksid maha igaühe, kes ette jääks. Nii et vastutulija peab alati hoiduma sisekurvi  ja seepärast on siin liikluskord, vasak kord parempoolne,  olenevalt sellest, kas järjekordne kurv on  siis vasak või parempoolne. Ja siin on kehtestanud need liiklusreeglid ainult autojuhid omavahel. Politseinikest pole nendes metsikutest kantides lõhnagi. Aga meie jõuame siis ühel hetkel nii kaugele,  et autotee saab lihtsalt otsa edasi autoga enam mingi  valemiga ei pääse ja otse tee ääres on siin lihtne võõrastemaja,  kuhu keerame sisse, sest siin on meie tänane öö mööda vaja saata. See on nüüd õieti viimane koht enne päris metsa minekut,  kus on veel olemas elekter, kraanist voolav vesi  ja muud sellised tsivilisatsiooni mugavused. On kohe. Siin tuleb meil nüüd enne võõrastemajast lahkumist selgeks  teha reeglid, kuidas paadis õidul käituda. Paadid on siin kipakad, kitsad võivad kergesti ümber minna. Paati astumine ja paati sisseminek on kõige riskantsemad  kohad tegelikult, et võib nagu ära kalduda. Kui me nüüd üheskoos alla jõe äärde laskume,  siis tuleb päris suur põnevustunne peale,  sest ega me tõesti hästi ei tea, mis meid ees ootab. Paadimehed tulid juba eile, aga meie ise seiklesime  ja ei jõudnud õigel ajal kohale. Nüüd nad tulid oma küladest uuesti siia kokku  ja nüüd nad on meid ootamas, nüüd me hakkame pakkima ennast  sinna paadi peale. Meie edasijõudmise kiirus hakkab põhiliselt sõltuma veeseisust. Ja kui veeseis on tõesti nii madal, et enamiku aega peab  hoopis jala kõndima siis me täna küll sinna benaani külasse  ei jõua, kuhu me jõudma pidime, siis me peame ööbima  lihtsalt mingis juhuslikus paigas jõe ääres. Järgmisel. See on huvitav, et me näeme siin esimest korda silmast silma benaanisid. Ega neid ausalt öeldes välimuse ja käitumise järgi muudest  Borneo põlisrahvastest eriti eristada ei oska. Kõik nad on tänapäevaselt riides, tänapäevase käitumisega  ja paadid. On ka sellised tänapäevased. Huvitav, et jah, et siin tuleb paadi põhjas istuda. Et päris niisugune. Mingeid istmeid ja kolmekesi peame ära mahtuma ülitäpselt  kaalu järgi. Tugevamad suuremad ees ja taga ja keskel üks väikene nagu maja. Esialgu läheme alla jõge ja siin on veel vett piisavalt. Saame päris kiiresti edasi ja vahepeal läheb jõgi päris  tormakaks ja siis on lausa nimeks pandav. Kuidas noorukist paadi mees seda paati siin paadi eesosas juhib. Kivirahnud, mis võiksid paadilauad purustada,  mööduvad väga napilt. Paadi vardast. Kui siin korra külje peale keeraks, siis oleksime me kohe kummuli. Lausa lust on vaadata, kuidas paadimees seda meie paati juhib. Ta on nagu meister võimleja poomil. Kord on ta paadis kükakil, kord püsti, kord kaldub paremale,  kord vasakule, aga alati püsib tasakaalus. Vahepeal kargab sõidu peal täie hooga paadis maha,  veab siis paati nii jõuliselt edasi, et saab jälle  madalikust lahti ja hüppab jälle paati. Ja kõike seda teeb ta mängleva kergusega. Vahel istub paat siiski nii kõvasti põhja kinni,  et mitte mingi lükkamine enam ei aita. Siis ei jää muud üle, kui kõik. Peame jõkke astuma ja ettevaatlikult kaldale minema,  et seal matka jätkata. See oli nüüd esimene kord, aga neid kordi tuleb veel palju. Kui veetase on nii madal, et me ei tohi paadis olla,  tulen paadist välja, kõnnime kaldal kivide peal  ja paadimehed panevad siis hooga kärestikust alla  ja siis, kui läheb sügavamaks, siis läheme jälle paadi peale. Kui me nüüd niimoodi aina uuesti paadist maha astume  ja jälle paati ronime, siis viimaks jõuame sinna harujõe suudmeni. Siin on juba silmagagi näha, et edasi pääsemine läheb  kõvasti vaevalisemaks. Seni me sõitsime allavoolu, aga nüüd me läheme siit  lisajõest üles, hakkame ülesvoolu minema,  see saab olema väga raske. Veeseis on tohutult madal paadimehed, ütlesid küll,  et öösel oli sadanud ülemjooksul ja selle tõttu vesi oli  natukene tõusnud, aga mitte piisavalt. Meie liigume sellel ülimalt konarlikul jõepõhjal ümaratel,  kividel edasi äärmiselt aeglaselt ja ettevaatlikult,  aga meie saatjad lähevad täiesti teistmoodi,  vilkalt üldse oma jalgade ette ei vaata. Mõned on isegi paljajalu. Uskumatu. Kivid on siin väga libedad, siin võib igal sammul vääratada  ja jala nii hullusti välja väänata, et matk on hoobilt lõppenud. Aga sellel jõeäärsel matkal on siiski ka rahulikke hetki. Mõned hingetõmbed, kus saab ka ümberkaudset loodust märgata. Et siin on nüüd näha need jaanid, mis on vääntaimed džunglis  väga tüüpiline kõigile tropilistele vihmametsadele ja,  ja see annab sellise efekti nagu, et niisugust metsa Eestis  sa ei näe, et sellepärast ta mõjub vahvasti,  aga troopiline vihmamets on lihtsalt üks. Tohutult palju kastetav mets ja tal on nii palju niiskust. Et näiteks kui päike paistab, siis päevasel ajal aurab sealt  nii palju vett üles, et tekivad metsa kohal pilved. Kui need muutuvad piisavalt raskeks, siis sajab sealt vihm  jälle maha. Ja niimoodi kogu aeg vahetpidamata teda kastetakse ja,  ja see on ikka tõeline troopiline vihmamets,  mida inimene ei ole puutunud. Selles vaikses paigas puutumatu metsa keskel on võib-olla  paras aeg veidikene järele mõelda mis omamoodi rahvas need benaanid. On neid on nimetatud. Borneo saare viimaseks metsarahvaks ja tõesti kuni viimase  ajani olid nad ehtsad nomaadid. Mets andis neile kõik eluks vajaliku benaanid olid metsaga  täiesti läbi põimunud. Nad olid nagu metsaloomad metsalinnud ühed looduslikud olendid,  teiste seas üks lüli metsaelu koosluses. Nende käekõik sõltus täiesti muu metsa käe käigust. Päris viimastel aastakümnetel on benaanide eluviisis  toimunud juba väga suuri muutusi. Põhiline on olnud see, et rändlevast rahvast on aina rohkem  saamas paikne rahvas. Ja see paikseks jäämine tõi neile kaasa veel ühe erilise olukorra. Nimelt muutusid nad nüüd seal püsikülades hästi  kättesaadavateks ja kohe hakkas nende juurde jõudma  mitmesuguseid tsivilisatsiooni saadikuid alates kristlikest  misjonäridest ja lõpetades Malaisia riigiesindajatega. Ja nende mõjul on siis viimastel aastakümnetel need benaanid  üsna suurte sammudega. Evilisatsiooni rüppe liikunud. See on nüüd täiesti inimpuutumatu primaarne troopiline vihmamets. Siin võib muidugi oma kondid murda, aga loodus on siin  säilinud täiesti rikkumatuna. Ja just sellises metsas on benaanid alati elanud  ja elavad ka suurelt pealt, praegu. Aga nüüd viimastel aastakümnetel on suured  metsaraiekompaniid asunud neid alasid. Mitte raiuma? See on nüüd täiesti uus oht benaanide eluviisi jaoks  ja üllatavalt kombel hirmutas see rahvas nüüd erakordselt üksmeelt. Nad astusid täiesti üheskoos nende raiete vastu välja. Varem olid nad hoidunud seal metsas igaüks omaette,  aga nüüd kogunesid kokku lausa sadade kaupa  ja ehitasid näiteks metsa, väljaveoteedele tõkkeid  või seisid lihtsalt liikuvate metsamasinate ette,  nii, nii et need ei saanud enam edasi töötada. See oli selline vägivallatu vastupanu nii ulatuslik,  et äratas tähelepanu isegi rahvusvaheliselt. Ja see omakorda viis välja selleni, et mitmel pool jäetigi  metsaraiet seisma. Nii et praegu on benaanide olukord väga riskantne  ja ega keegi täpselt teagi, mis neist edasi saab. Mida meie sinna benaanide juurde otsima läheme? See on tegelikult soov endale selgeks teha,  mis elu see rahvas praegu tegelikult elab just nüüd  ja praegu. Siit me enam paatidega edasi ei lähe ja džunglirada on siin  kõrval ja paadimehed tulevad tohutu pika ringiga õhtuks meie  kraamiga sinnasamasse külasse, kuhu meie,  aga meie lõikame siit otse läbi džungli,  praegu. Nüüd on siis kindel, et täna me ikkagi jõuame sinna  benaanide külasse, kuhu jõudma pidime. Küla nimi on long ying. Siia kavatseme jääda mitmeks päevaks. Ja järgmises osas näete, kuidas kujunevad meie suhted külarahvaga,  mismoodi see küla välja näeb ja mida me nende benaanidega  üheskoos ette võtame.
