Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere kõigile täna on teisipäev, seitsmeteistkümnes detsember 2019 läheb eetrisse kohe siin sellel nädala teine uudis meie populaarteaduslike uudistesarjast puust ja punaseks. Kahe siis me räägime sel nädalal psühholoogiast ja siin stuudios on Tallinna Ülikooli psühholoogia teadur Grete Arro ja Madis Aesma. Tervist. Tere. Eile rääkisime siis rottidest, kellele õpetati selgeks autosõit spetsiaalsete rottide autodega aga tänane teema puudutab näinud ikkagi inimesi selles mõttes lähemalt, et ka subjektid selles uuringus on olnud ikkagi siis inimesed ja täpsemalt on siis leitud ühe inimese isikuomaduse muutumist ajas aga mitte nüüd selles mõttes ajas, et läbi sajandite vaid läbi inimese elu ja, ja selleks isikuomaduseks on siis nartsiss, sism või siis noh, kuidas nüüd eesti keeles väljendada see, kui inimesele ta ise kõige rohkem meeldib. Ja et seda vist, et nagu iseloomustavad jah, selline üsna tugev tundlikus kriitikale kriitika, vastuvõtmatus ja selline noh, kuidas öelda enesest enesega hõivatud olek ja, ja siis võib olla ka see arusaam, et minu arvamus on kõige tähtsam ja noh, ma arvan, et väga paljud inimesed no mina mõtlen, et kas ma olen ka see aga, et, et, et noh, et kui need jooned on ikkagi väga-väga tugevalt väljendunud nii et see võib olla teisi kipub isegi segama, siis seda nartsiss siis miks võiks, võiks juba nimetada jah. Jah, ja Michigani osariigi ülikooli teadlased on siis koostanud ühe sellise päris pika uuringu, millesse siis kaasati inimesi, kes olid sündinud aastatel 1923 kuni 69, et selle uuringu puhul ja tegemist on siis niisuguse uuringuga antud juhul kus on siis koondatud mitme teise uuringu tulemused ehk siis võib öelda, et see on metaanalüüs ja nad siis on nüüd teadusajakirjas Saikolotsi ei, Ching avaldanud töö, millest siis ilmneb just nimelt see, kuidas inimeste hea arvamus endast selline Sismann nende enda elukäigu jooksul erinevate sündmuste järel erinevate pöördeliste sündmuste järel muutunud. Ja see vist tegelikult see tulemus ei ole nüüd kuigi suur üllatus. Ma arvan, et inimese, okei, see põhijäreldus, põhitulemus, siin on üks üsna omapärane selline lisa tulema, siis on küll üllatav põhitulemus, mille nad siis seal selles uuringus kätte said, milleni nad jõudsid, on siis see, et inimene, mida enam aega mööda läheb või mida või mida vanemaks inimene saab seda vähem ta arvab seda, et ta on ikkagi see kõige olulisem inimene maailmas. Ehk siis nartsiss raugeb. Oiseldad normaalselt inimesse üllatagi, aga psühholoogi küll, et, et selles mõttes ma arvan, et siin tausta natuke see, et bioloogias võib-olla natukene on olnud selline mõnda aega võib-olla selline levinud ja mitte kindlasti kõiki ja psühholooge iseloomustav teine tendents arvata, et isiksuse ja võib-olla ka sellised noh, baasilisemat, sellised tendentsid nagu nartsiss, mete kõnesti muutumatud ja see ei ole tegelikult eriti adekvaatne mõte, et kuivõrd meie kõik omadused on mõeldud keskkonnaga kohanemiseks, kui keskkond, nagu see artikkel ütleb, kui elu elu lööb nii-öelda elu läheb käima või elu juhtub. Et näiteks kui inimesed satuvad oma esimesele töökohale, siis siis nende nartsiss närvis seisma hakkab raugema nad saavad elul selliseid noh, kuidas öelda või noh, tagasisidet, mis ütleb, et muudes, et peale sinu on ka tähtsad ja, ja see on hästi loomulik. Aga et võib-olla see see uuring, mis tõesti võttis ette väga palju uuringuid nende andmebaaskäelise nii-öelda jah, andmebaas on, on ikkagi ääretult noh, ütleme sajandit läbi peaaegu et eestlased, kui need esimesed inimesed sündisid 23. aastal ja, ja otseselt ma näen, et siin ei ole neil võimalik olnud samu inimesi, korduv mõõta, aga, aga et kuna mõõdik on olnud sama, siis tõesti varem võis olla meil raske väita ta, et siis me vanuse vanusega muutub, kuigi tegelikult minul on natuke segadus, me küll ei näe siin, et nad oleksid need kordusmõõtmisi, aga sellist järeldust, nagu nad teevad et elu jooksul see läheb alla samades, seda tegelikult ilma korduvmõõtmistega minu arust teha ei saa, aga noh, las ta nüüd jääb natuke siis selliseks meetodoloogiliseks küsimuseks. Nemad igatahes väidavad, et sellise järelduse teha saab. Lähtume sellest. Ja lähtume sellest, et siin võib muidugi alati minna põhjalikumalt sisse, aga jah, et ikkagi võib-olla tõesti varem ei ole nii selgelt öeldud, et see keskkonna või elukogemuste mõju ikkagi muudab üsna arvestatavalt selliseid jooni, et meil ei tasu kunagi öelda, et keegi on miskisugune, selliseks tema jääb, et ikkagi jah, tõesti elu juhtub ja inimesed hakkavad, et hakkavad ka aru saama, et kui nad jäävad oma nautistlike joonte juurde, siis neil on väga raske luua mõistlikke suhteid teiste inimestega. Võib-olla siis omada sellist püsivat positsiooni ühiskonnas või töökohta, et, et siis siis joon tõesti ei ole enam nii domineeriv. Eksid keskelt saab sellega midagi teha või me ise tahame sellega midagi teha. Jah, ja esimene selline tavaline puhkmillele, siis järgnes tav langus, võib-olla selles nartsiss, sismi tasemes, mida siin selles töös välja toodi, oli siis see, kui inimene sai endale esimese töökoha, noor inimene. Et see oli just nagu selline suurem. Ma ei tea, kas võib siis öelda suurem tõelisem kokkupõrge reaalsusega või siis sellega, mis ümber ikkagi tegelikult toimub? Ja et võib-olla see siis ja natuke siis vastandub osade inimeste puhul kodukeskkonnale tugevalt. Jah, tegelikult tihti nii on, et kui hakata võib-olla mõtlema selliste stereotüüpide peale, keda ma küll isiklikult väga palju ei tea, kes ei olegi kunagi nagu kodust ära läinud, vaid jäänudki kusagile sohva peale, siis. Noh, kui mõelda kasvõi selliste inimeste kujutamisel igasugustes filmides või kus iganes tavaliselt. Minu arust ei olnud, siis ma ei näe, seal oli üks minu aga ütleme, kui sa võtad mingisugused sellised paksud halvad tegelased mingisugustest USA filmides, kes, kes pole kunagi ema juurest ära kolinud, mängivad video mänginud väga harva, on ka sellise meeldiva iseloomuga nende pärast. See on muidugi minu poolt selline täiesti suvaline paralleel tõmmatud ikkagi tõsise teadusega. Neil võiks muidugi olla hoopis teist tüüpi selline noh, profiil või murede profiil, et nemad, et noh, ma ei tea, jällegi see on nüüd selline isiksuse või otsapidi kliinilise psühholoogia valdkond. Et ma tegelikult ei tea, kuidas siis kujuneb, millele seda omistatakse, kes seda omistatakse, ma usun, et seal tegelikult võib kodukeskkonnamõju olla. Et võib-olla see teiste tagasiside varases lapsepõlves või teatud tüüpi tagasiside võib seda tinginud olla, et see sina kirjeldasid, võib olla jälle noh, teist kolmandat tüüpi häda. Et võib-olla siis enesehinnangu probleeme, midagi võib-olla isegi natuke vastandlik, aga aga jah, jah, küsimus, küsimus jääb õhku, et et jah, et kust, kust see ikkagi tuleb. Aga kindel on, et see ikkagi läheb mingisugusel hetkel seda või seda võib siit järeldada küll. Mis tähendab ühtlasi seda, et ikkagi kui näiteks mõnele lapsevanemale tundub, et tema selline 16 seitsmeteistaastane järeltulija näiteks on täiesti pöördumatult talumatu, siis tegelikult see siiski niimoodi ei ole. Nojah, et kui te võib-olla oma pisut ebakohaseid ootusi sellele, mida ta kõike peaks pälvima, siis, siis jah, võib-olla elukogemused seda hakkavad lihvima tasapisi ja noh, tegelikult ma arvan, et siin võib-olla selline suurem probleem on see, et et need noh, ütleme see vastuolu ootuste ja tegelikkuse vahel võib ju osadele inimestele mõjuda üsna raskesti. Et, et see on see võib-olla koht, kus, kus peaks muretsema. Aga, aga seda jah, selle selle teemaga antud artikkel ei tegelenud, aga nagu sa mainisid, on siin üks selline mõnes mõttes ootamatu tulemused ja sa tahad seda oma vaimustust selle tulemusele jagada. Ma ma ei olnud kindel, kas selle kohta võib öelda vaimustusega, aga selline selline teatav sadistlik rahulolu võib olla küll sellega kaasneb, ühesõnaga kuivõrd on ju ikkagi aastatuhandeid. Ma arvan, inimkonnas või inimkonnaga käinud kaasas ikkagi see veendumused, et noored on lollid ja elu läheb järjest halvemaks ja noorus on hukas ja nii edasi ja nii edasi siis sellest uuringust konkreetselt ilmnes ikkagi mõnes mõttes selline vastupidine tendents. Et ühesõnaga siis kui võrdsin, uuriti inimesi, kes sündinud kell 23 kuni 69923 kuni 69 ja nende nartsiss sismi siis ilmselt need, kes olid sündinud sajandi alguse poole 20. sajandi alguse poole olid ikkagi palju hullema iseloomuga kui siin, kes olid sündinud kuuekümnendatel. Nendes nartsiss sismi tase oli siis palju-palju kõrgem, nalja oli palju väiksem kriitikataluvus, nad olid palju palju ärksamad siis oma arvamust teistele peale suruma ja neil oli veel palju igasuguseid ebameeldivaid oma. Need olid ülitundlikumad ja tegelikult see tekitab küsimus, et kas või noh, et, et miks, et, et seal võib olla palju selgitus, et kas võis olla midagi selles arengukeskkonnas täitsa teistmoodi, millisesse sotsiaalsesse gruppi nad kuulusid, kes võis olla ühesõnaga, et, et see on tegelikult üsna nagu huvitav jah, et et ja võib-olla ka midagi muutunud selles, kuidas me läheneme laste kasvatamisele või kuidas see on nagu sajandi vältel muutunud millised arusaamad, mis ei tähenda muidugi individuaalseid erinevusi noh, võib olla igal ajal väga-väga suuri. Aga et see on nagu huvitav jah, et see hüpotees, et kõige hullemad on need tänased noored selles mõttes võib-olla ei, ei peagi selle uuringu põhjal paika. Isegi noored on tänapäeval paremad. Jah no esimene asi, kui siin lõpetuseks midagi välja tuua, mis mulle võib-olla aastal 1923 sündinud aastal 1969 sündinud inimese puhul pähe torkab, mis võis, või noh, mis võib sellise inimese sellist noh, üleüldist olekut kujundada ja tema maailmavaadet on ju muidugi see info, kus, eks ole, et kui sa ikkagi olid 17 aastal 1940, siis suure tõenäosusega oli võib-olla raadio kodus käis paar lehte, aga kui sa olid 17 aastal siis noh, näiteks 1986 siis ma kujutan ette, et noh, Ameerika Ühendriikides, kus need inimesed olidki siin katses osalesid, oli ikka ühes toas vähemalt telekas, kui mitte kõigis. Jah, see keskkond viis erinev olla muidugi see, kuidas seda infot töödeldakse, võib olla tegelikult noh, see võis olla vähema infole eksponeerituse puhul isegi sügavam, et sõltub ikkagi sellest, mida selle infoga tehakse, isegi mitte niivõrd palju sellest kui palju seda on. Aga see jah, see jääb võib-olla noh, ütleme, et see jääb lahtiseks, et kas, et mis täpselt seal keskkonnas võis olla sellist, mis seda erinevust tekitas. Aga erinevus igatahes siit sellest Michigani osariigi ülikooli uurimusest Ja tõesti, et ja ilmselt, eks seda siis uuritakse edasi, et nad ise siin ka püstitavad edasisi küsimusi. Järgmise uudise juurde tuleme juba homme, kolmapäeval, 18. detsembril, siis on Grete Arro ning Madis Aesma taas stuudios ning võtame ette sellel nädala kolmanda psühholoogiateemalise uudis. Kõike head. Puust ja punaseks toostria punaseks.
