Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere kõigile. On kolmapäev, 18. detsember ja taaskord eetrisse minemas järjekordne uudis meie raadio kohe populaarteaduslike uudiste rubriigis puust ja punaseks, sel nädalal oleme siin siis ette võtnud viimased uudised uuringut psühholoogia vallast ja stuudios on Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro ning Madis Aesma tervest kreed. Tere. Noo. Kolmanda uudisena seal sattus meile nüüd siis kätte siin ja ette üks uuring, mis on? Noh, kuigi see iseenesest see uudis, mis sellest uuringust räägib, tundub olevat kaunikesti selline selgesõnaline üheselt mõistetav. Sest nagu ma aru saan, sellest uuringust kerkib tegelikult rohkem ikkagi igasuguseid erinevaid küsimusi, kui siis annab vastuseid. Kui nüüd hästi niimoodi lihtsalt katsuda kokku võtta see, mida siis väidetakse, siis ühesõnaga ajakirjas personality andi dividžil difrences ilmus niisugune uuring äsja milles väidetakse, et inimesed, kellel on psühhopaatiliselt kalduvused, need inimesed siis on võimelised tundma empaatiat pikka aega on arvatud, et nad ei ole võimelised empaatiaks, neil ei ole empaatiavõimet. Selles uuringus väidetakse, et nad on siiski võimelised tundma empaatiat, aga nad lihtsalt otsustavad, et nad ei taha tunda teiste inimeste suhtes empaatiat ehk siis sellist nii-öelda osadustunnet või siis nad ei tunne teise inimesega kaasa või siis ei suhestu sügavalt selle teise inimese emotsioonidega. Ja tõepoolest, võib-olla selle uuringu puhul on see nagu mõnes mõttes üllatav see meetod, et see valimi iseenesest jah, oli selline nagu vabatahtlike netiplatvormilt kogutud vabatahtlikud vastajad, kellel olid siis võib-olla ka suurem huvi noh, isiksuse omaduste vastu või personali vastu. Nii et, et isenesest valim tuli hästi mugavasti kätte uurijatele, aga et päris võib-olla ei saa väita, et neil on psühhopaadid joonedate, pigem nad keegi ei olnud nii-öelda sellised kontiinumi otsas. Kas siis sellist, noh, ütleme selliste negatiivsemad, Ta isegi iseloomujooned joontega nagu võib-olla suutlikkus manipuleerida või või, või siis kalduda mitte hoolima teiste tunnetest või olema enesekeskne. Et aga et nad võisid nad nii-öelda skoorisid nendel skaaladel lihtsalt võib-olla keskmiselt veidi noh, nii-öelda siis kõrgemalt, aga et ei olnud kindlasti selgelt ütleme, võib-olla sellised hirmsad inimesed. Aga et just, et see siis tõepoolest korrelleerus lihtsalt keskmisest pisut õudsemad ja et kes teab, võib-olla siis see, kui ka edukamad mõnikord nii juhtub. Ja mida nad siis võitsid, teiseks selleks muutuseks võitis empaatia ja, ja see on see koht, kus mina võib-olla natuke jooksen kinni, kui ma vaatasin, kuidas nad siis empaatiat hindasid, et teatavasti pataljoni nagu erinevaid selliseid aspekte, selline kognitiivne empaatia võiks väljendada rohkem seda, et kas ma suudan teise inimese vaatepunkti võtta. Ja siis siis afektiivnempaatia eristatakse, noh, et kuivõrd ma siis noh, nii-öelda tõesti on see võib-olla see emotsionaalne väljendus või tunnelis, mis tekib just, et noh, et, et see võib olla tõstimis mingis mõttes äkki ma isegi võib-olla vähem teadvustame või kontrollima, kuidas see meile peale tuleb ja nemad vaatasid siis pigem seda empaatia aspekt, et kuivõrd ma tunnen teise inimese emotsiooni näo väljendusest ära, mis on loomulikult üks empaatia aspekti väga oluline. Aga et võib-olla see ei ole nagu koguampaatia, aga nad jah, selles mõttes ütlesidki, et nende nii-öelda empaatia selline jaotus oli, et ühelt poolt oskused emotsiooni ära tunda ja see tõepoolest ei olnud halvem ei, nendel pisut võib-olla omakasu püüdlikumatel inimestel võrreldes teistega. Aga siis see teine empaatia hindamise vahend, mis siis ütles. Et kuivõrd ma siis otsustan arvesse võtta teise inimese vaatepunkti. Et see siis näitas, et jah, et nad nii väga ei, ei, ei, ei otsustavat arvesse. Teadlikult otsustasin siis mitte mitte. Täpselt, aga, et mul on tunne, et siin on nagu minu jaoks selline väike arusaamatuse kohta, c hetke, et võib küll emotsiooni ära tunda, aga kas see on ka empaatia, kui empaatia alla lugedagi veel näiteks seda, et kui ma sain aru, et minu näiteks riitika võid kedagi haavata ja ma sel hetkel mõistan, mida ta võib tunda, et minu arvates see võiks olla üks empaatianäitaja. Sellepärast, et see test, mida nemad tegid pärast seda, kui nad olid välja selgitanud natukene keskmisest õudsamad inimesed seisnes selles, et nad näitasid neile kahtekümmend, fotot, mille peale siis rõõmsate emotsioonidega inimeste kahtekümmend, fotot, mille peal olid siis negatiivsete emotsioonidega inimeste näopildid. Aga probleem on siis selles, et tõesti, nagu sa ütlesid ei võetud arvesse seda, et kuidasmoodi need keskmisest natukene siis kirjutavad inimesed suhtuksid nendesse inimestesse siis, kui nad oleksid need inimesed ise mingisugusesse ebameeldivasse kirja pannud, vaid nad pidid lihtsalt hindama neid näoilmeid. Ja see, nagu sa ütlesid, siin iseenese saadetud on tegelikult ju väga ürgne ja koos näoarenguga inimesele praktiliselt kaasasündinud võime aru saada, mida mingisugune emotsiooni väljendav, see on umbes sama, nagu see ongi, röövloom näitab hambaid, selleks ei pea empaatiat eksisteerima üldse sulle, et aru saada, et ta tahab sind ilmselt rünnata. Ja et võiks nagu arvata, et tähendab, on küll inimesi, jah, kellel on sellega probleeme noh, nemad näitasid, et jah, et need kaks gruppi või siis ei kattu, aga jah, tõsi ta on, et see, et kas sa lihtsalt suudad nagu kontekstivabalt emotsiooni ja veel noh, et lihtsalt selle helistas, et kas emotsioon on pigem positiivne või negatiivne, et kas sa selle nagu tehniliselt ära tunned versus kas sa tunned ära teise inimese emotsiooni kontekstis situatsioonis, et seda tegelikult ei mõõtnud, aga natuke nagu väitsid tulemused, et nad nagu oleksid sellele saanud näppu peale, et nad ei näe nii-öelda tundes, et teisel on halb olnud, otsustanud seda ignoreerida. Ei, see on see, mida nad väidavad, et selles enda uuringus, aga just nimelt tänu sellele meetodile, mis siis mis siis Gazasse seda piltide näitamist tundub, see on natuke selline liiga lihtsustatud. Tegelikult on nii, et mida ma tegelikult juba ammu tahtsin öelda, unustasin öelda, et ma ei ole nagu suuremas empaatiaspetsialist, et, et täiesti võimalik, et empaatia, spetsialistidest noh, teaduslikus mõttes raadiokuulaja hoiab kätega peast kinni, ütleb, et tegelikult noh, niimoodi saab ja see on mõistlik, et pigem, et ma tunnen, et et siin on, tuleb ette piiratus. Tahaks loota, et sellel empaatia spetsialistil on ka meie suhtes mingit empaatiat. Eks ole, ta saab aru, miks me oleme sellise seisukohani siiski jõudnud, et meil on teatud reservatsiooniga ajakirja personality anud individžil difrences hiljutise uuringu osas. Sedasi väitis, kuulates raadio kahte, homme juba siin populaarteaduslike uudiste rubriigist puust ja punaseks. Järgmine nädal viimane psühholoogia uudistest tõukuv teema. Toostia punaseks.
