Head kuulajad, alanenud on järjekordne saade ärgaks koolis. Meil on täna kavas geograafia tund. Me räägime põlisloodusest ja põlisrahvastest. Mina olen Romi Järlah ja mul on hea meel tervitada siin meie tänast lektorit. Tere tulemast, Hendrik Relve. Tõrist. Põlisloodus ja põlisrahvad on meie tänane teema. Võib-olla peaks alustuseks üldse lahti seletama, kes tegelikult on põlisrahvad, mida peab üks rahvas tegema, et selline auväärt nimi ära teenida? Nojah, võib-olla võiks seal koguni sellest alustada, et võib-olla mul on õigus sellest rääkida selle hiljuti ilmunud raamatut too see raamat, rändaja, seal on mõnes mõttes niisugune minu elu paarikümne aasta rännud mo kogu maailmas ja seda raamatut kirjutades ma pidin ise selle peale mõtlema. Ja eks see on selline rahvas, kes, kes on siis ikkagi noh, mõned aastatuhanded elanud samas paigas ja ta on selle paiga loodusega väga hästi kohanenud ja sellega nii-öelda sina peal. Et see on nagu esimene tunnus ja muidugi tuleks vahetada, teha põlisrahvastel ja loodusrahvastel loodusrahvad on siis sellised, kes elavad kohe lausa looduse rüpes või nii-öelda metsas ja on täiesti sellised peaaegu nagu osa loodusest. Aga põlisrahvad on, on, nad võivad tänapäeval olla väga erineva noh, nii-öelda tsivilisatsiooni või kultuuritasemega, aga nende tunnus on see, et nad asunud seal põliselt. Ja muide üks väga ehe ilus musternäide põlisrahva kohta on eestlased. Kas seal on võimalik kokku lugeda, kui palju maailmas on põlisrahvaid? Ega ikka ei ole küll ja peale selle on see vist niisugune teema ka, et kui sa hakkad näiteks türklastel rääkima Te ei ole põlisrahvas, siis nad hakkavad sellele, võtavad kõverad mõõgad välja ja, ja nende meelest ei ole see õiglane ja nad hakkavad seda kohe nagu õigeks ajama ja et mõneti see on, see on niisugune üldistus. Aga, aga ta tahab võib-olla rõhutada seda, et ikkagi inimene, rahvas seal elav on tasakaalus selle paigaga ja ta on seal põliselt elanud tema kultuurimälu, tema juured ulatuvad sügavale. No isegi kui te ütlete, et te olete näed oma rännuootama matka teinud aastakümnete jooksul, siis sellegipoolest ei saa jõuda igale poole mille järgi teie valisite need paigad, kus te põlisrahvaid vaatamas käisite. Pigem on see sedapidi, et, et, et minu selliseks võib olla väga suureks noh, teele innustajaks oli huvi selliste paikade vastu, kus loodus ei ole veel rikutud ja kus põlisrahvad on veel alles ja selle järgi on kõigil neil aegadel tegelikult oma samme seatud ja niimoodi on siis kogunenud kokku kogum ja kogu maailma põlisrahvastest on see kindlasti väga väike osa, aga ta omakorda on mingisugune tervik selles mõttes, et ta ulatab kuskilt kaugelt jääväljadelt põhjas kuni troopiliste metsadeni kvaatarini. Kui ma nüüd oma rännakut mööda maailma põlisrahvaid kusagilt loogilisest otsast alustame, siis ma tea, alustaks Eestile lähemalt ja suunaga põhja poole või kuidas loogilisem oleks. No miks mitte siis mängida sedapidi seda mängu ja ja niimoodi võttes on võib-olla kõige põhjapoolsemad rahvad ja paigad, kus ma pikemalt olen olnud, on, on nüüd üks on Aasias Taimõri poolsaarel ja teine on euroop papa Loodesopis ehk Islandi saarel. Ja sealt tulebki kohe see asi välja, et kuigi nad võib-olla laiuskraadi mõttes on peaaegu samad, kuigi ta võõran ikkagi põhja pool, siis nende rahvaste tänav pale on täiesti noh, algselt erinev. Ja selles mõttes, kes mõlemad on, on küll oma looduse ja, ja oma eestlase meelest kindlasti väga karmi kliima ja oludega väga hästi kohanenud, peavad seda endastmõistetavaks, et meil selline selline loodus on. Ja noh, kui mõelda ka äärmuslikku sisse, siis võib-olla ikkagi jah, need Taimõri plaanid, need on siis juba polaarjoonest kõvasti põhja pool. Ja nende elu on umbes sedamoodi. Suvi on selline, et maikuus on veel lumi maas, jaanipäeval juba enam-vähem lumi on läinud ja siis kogu loodus ja elu käib tohutu tempoga ja kuskil augusti lõpus hakkab juba külm ja tuleb lumeta ja maha ja siis tuleb varsti novembri paiku juba polaaröö ja, ja niimoodi külmad kuskil 35 ja 40 ja 45 kraadi ringis. Ja niisugune on nende elu siis olnud aastatuhandeid. No mis elu inimesed elavad sellises konstantses väga külmas talves, mida nad seal teevad? Tegelikult see on jällegi väga ilus mõelda sellesama meie oma pärimuskultuuri peale, et mida meie ise tegime 150 aastat tagasi näiteks talv on ikkagi selline aeg, kus looduse elu nagu on jäänud väga aeglaseks ja selle tõttu inimesed neil on rohkem jõudeaega kui suvel. Ja siis väga sageli noh, tehakse asju, valmistutakse näiteks uueks ja siis oma tarberiistad ja riivad ja sellised asjad korda. Ja näiteks põhjapoolsetel rahvastel on täpselt nii nagu meie esiemadel Ta talvel kusagil tehakse, ütleme, palju õmblustöid ja need riided on, on, peavad olema väga erilised, et nad seal vastu peavad nad olema erilise hoolega valmistatud, kaua kestaksid karmides tingimustes ja ja see on üks naiste põhitegevusega meestel endal assaanid näiteks ja tegelikult ka Handitke, kes elavad Põhja-Siberis, kelle juures ma olen pikemalt olnud, nemad, nendel on see aeg siis jahti pidada. Ja jälle jaht, sõltub nüüd loomadest, igal loomal omad kombed. Nii et et näiteks Põhja-Siberi taigas käiakse umbes niimoodi, et selle jahimehel on suurel alal onnid ja ta liigub nagu mööda niisugust tohutu pika noh, rada, selle raja läbimine võtab tal terve talve aga onnist onni ja siis ta sonis elab, mõned nädalad vaatab ümberringi, lõksud igasugused paelad üle ja siis läheb, sätib need korda, paneb tagasi, läheb edasi niimoodi, et, et see jaht ei ole mitte selline, nagu meil siin Eestis võib-olla, et võetakse püssid ja minnakse, kahekümnekesime, hakatakse paugutama. Põhiline on tegelikult liikumine ja nende igasuguste lõputute, seda nimetatakse passiivsed jahiriistad, nende vaatamine, nende korda tegemine ja, ja sealt selle saagi korjamine. Me liigume kohe oma rännakus Taimaarist ida suunas. Te kuulate Raadio kahte ja Me vestleme Hendrik Relvega.
