Eelmises saates jõudsime me põlismetsi asuvasse benaani külasse,  longangi saime tuttavaks küla ja külarahvaga. Kui me teadsime, et tuleme Eestist, siis ütles külavanem tšaua,  et tal pole õrna aimugi, kus Eesti võiks asuda. Aga olgu me tulnud kasvõi taevast või maa alt,  tema lubab, et küla rahvas võtab meid vastu avatud südamega. Ja tõesti nii see oli. Külarahvas võttis meid kohe omaks. Kui me siis seal küla peal ringi uudistasime,  siis märkasime, kui segamini on siin väga iidne benaanide  maailm ja täiesti moodne tänapäevane maailm. Küla keskel leidsime Saago palme. Benaanid on nende säsi tarvitanud toiduna siis,  kui nad elasid ainult metsarahvana. Ja siis nad hankisid seda säsi metsapuudelt. Aga nüüd külas on nad istutanud neid samu puid otse küla  kesk ja küla servadesse on nad siis istutanud igasuguseid  aia ja põllutaimi. Ja praegusel ajal on kõige tähtsam toidutaim benaanide jaoks  hoopiski mägiriis. Selle kasvatamine ja töötlemine on päris keeruline  ja kõiki neid riisitöid teevad benaanid talgu korras ühiselt. Ja kui meie just parajasti siin olime, siis käis see riisitöötlemine,  mis oli juba põllult koristatud ja siis lõime meiegi kaasa  riisiterade puhastamisel ja jahuks uhmerdamisel. Siin Long engi külas on meil juba mõeldud,  kuidas suhelda kohaliku rahvaga ja mida nendega koos teha  ja mida nendelt õppida. Ja üks asja, mida me siin täna õpime, on käsitöö,  käsitöö oskus. Ja selleks on siis siia kogunenud, see on niisugune maja,  mis on nii-öelda ühismaja, kuhu, kus tehakse ühiselt asju  ja siia on nüüd siis kogunenud päris palju. Külarahvas. Noori ja vanu ja parimad naised käsitööoskusega. Ja nüüd nad näitavad meile täna hommikupoolikul,  kuidas tehakse sellist väga Noh traditsioonilist. Korvipunumist ja ka matte ja kõike muud. Ja seda me siis nende käest õpime ja püüame  ka samas ise järgi teha, nii et et siin nurga taga igal pool  on igasuguseid. Tegelasi, ja see on nende jaoks nagu väga tähtis küla sündmus,  et nii palju inimesi on koos ja nende hulgas on veel  ka võõramaalased. Benaanid on siia toonud kaasa ka oma valmis käsitööd,  igasugu matte korve ja muud. Et me näeksime, kui mitmekesine see nende käsitöö võib olla. Ja loomulikult on nad kaasa võtnud ka seda taimset materjali,  millest neid punutisi teha, sinna nüüd benaani,  tüdrukud. Tõmbavad rotani palmi. Küljest selliseid kitsaid ribasid, et neid on hea punuda,  et rutaani palm on selline liaan. Ja ja see on kõige tähtsam punumisvahend üldse. Ta on palm, aga ta kasvab leanina ja ta võib olla meeletult  pikk ja ta on tohutult sitke. Ja siis sellest rotani. Palmist saab siis erineva jämedusega asju,  näiteks see on ka rotani palmist. Rotangpalm nagu eesti keeles on korrektne öelda,  on tõesti kummaline taim. Tal on tohutult pikad, kümnete meetrite pikkused,  peened ja väänlevad varred. Ja neid varsi kasutatakse punusmaterjalina paljudes  troopilistes Aasia maades. Ja benaanid töötlevad seda rotangi eriti oskuslikult. Siin on nüüd näha, kuidas üks tüdruk valmistab parajasti  väga peenikest punu, mis materjali see on musta värvi ta  tõmbab seda noa ja erilise seadeldise abil. Tume toon kiududele saadi niimoodi, et keedeti rotangipalmi  väete koos lehtedega hästi kaua lõkke peal. Ja siis praegu võetakse sealt nii peened kiud välja,  et nad on peaaegu nagu musta niidi juppide sarnased. Samas kõrval alustab teine tüdruk käevõru tegemist. Ta tõmbab heledate rotangikiudude peale tumedaid kiud  ja niimoodi tekivad väga huvitavad mustrid. Aga mõnikord ei peagi rotangi palmi väetekiududeks tegema. Vahel saab kasutada seda palju vähema töötlemise järel. Et, et niisuguse korvimaterjal põhimaterjal. On siis terved noored Rotani Leanid. Ja korve on hästi palju erinevaid, sest nad on nomaadi  rahvas ja erinevate asjade jaoks on erinevad korvid. Nii et näevad välja nagu seljakotid Mõned on nagu iluasjad. Näiteks. Siin on, on niisugune, millega noh, minnakse näiteks kui minnakse. Külla teistele või et see nagu ilu illus ilu pärast ja,  ja need ka siin kõik ja, ja nad ise tunnevad väga hästi  mustrite järgi ära, millise rahva hulgas see inimene on,  kellel on selline korv, igal rahval on omad mustrid. Nagu me mõne päeva pärast näeme, siis kui me juba koos  benaanidega metsas ringi rändame siis kõige asendamatumaks  punutiseks on neile nende seljakott. Sellesse benaani seljakotti mahub uskumatult palju vajalikke  esemeid ja huvitav on see, et alati ei pandagi sinna sisse  ainult igasugu asju. Siinsamas longangi külas näeme mitmel korral,  kuidas naised kannavad selles benaani seljakotis hoopiski  oma lapsi. Siin on meie inimesi ka tegutsemas  ja nende jaoks bennaanide jaoks on väga ebatavaline olukord. Sellist käsitööd tehakse oma pead vaikselt omaette,  mitte suures seltskonnas. Aga noh, kui neil juba meiesugused külalised on,  eks nad siis peavad sellega kohanema. Ja hea külg selle asja juures täna on nende jaoks see,  et see on hea võimalus omavahel lihtsalt kokku saada,  aega veeta, Ta lobiseda ja natukene on neil kindlasti  ka salalootus, et mõni eestlane midagi siit ostab raha  benaanidel praktiliselt ei ole, ei ole ju mingit võimalust  seda metsakülas teenida ja kui keegi natukenegi midagi ostab,  siis on see neile suur asi. Näiteks üks väikene käevõru maksis kolm eurot. Noh, kui mõelda, kui palju vaeva selle tegemisega neil on. Siis kolm eurot ei ole sugugi palju aga benaani jaoks on  kolm eurot väga suur raha. Selleks, et punuda midagi. Sellest rotaanist on vaja mitte ainult kahte kätt,  vaid ka jalgu, jalgu ja varbaid. Et see. Kõiki esemeid tegelikult et see on ikka päris keeruline  ja peen töö. On huvitav vaadata, kuidas valmivad benaani seljakoti eriosad. See punutis on ju läbi aegade olnud üks kõige tähtsamaid  tarbeesemeid ja nad teevad seda väga läbimõeldult. Kõigepealt tehakse iga selle sellekoti eriosa eraldi valmis  ja siis lõpuks köidetakse hästi tugevasti kokku. Selline sellekott on ühest küljest väga painduv,  aga teisest küljest on ta väga vastupidav  ja siin on juba näha, et milline korvi osa nendest  rõngakujulistest liaanidest või rotaaniliaanidest tuleb  siis servad. Ja siis see nagu kotirihmad. Need tehakse siis nendest peentest juba hästi kitsastest. Taani tükkidest ja, ja, ja see on siis. Ühesõnaga, erilise noaga lõigatakse nad hästi-hästi peeneks. Ja nad on hästi painduvad ja nendest saab teha,  noh ka näiteks käevõrusid jalavõrusid. Aga siin on jällegi näha, kui erilise hoolega punuvad  benaanid selle seljakoti seljapoolset osa,  see kaetakse väga keeruliste mustritega. Meie seljakottidel on kõige pilk, kui püüdvam osa,  see, mis jääb väljaspoole, noh kõik need logod  ja muud, aga benaanidel On see nähtamatuse sisepool,  see, mis on selja vastus, siis hakkad mõtlema,  et huvitav, miks, et järsku seal on mingid maagilised põhjused. Et äkki need mustrid sisaldavad mingit salamärke,  mis peavad andma kandjale jõudu ja väge. Aga kui vaatan siin nüüd teisi punujad, siis näen,  et ega see benaanide mustrimaailm ei olegi,  ainult must valge siin on veel punane värv sees. See punane värv tuleb sellest, et rotani viljade küljest  saadakse punast kiudu. Nii et kõik see punane, must, need on kõik tegelikult looduslikud,  sellest samast rutaani küljest, aga erinevate nippidega  saadakse erinevad värvid meile. Nende punast värvi kiududega saab just eriti hästi kaunistada,  käevõrusid aga ka mustade kiududega, luuakse väga ootamatuid  mustreid ja benaani, naise peas need mustrid tekivad,  ta mäletab neid lihtsalt, kuidas neid teha. Igalühel on oma tähendus ja minu meelest on üks niisugune  käevõru täiesti kordumatu. Ainult siinsele metsarahvale omaste mustritega. Üks benaani mees on endale teinud päris omapärase rahvapilli. Ta mängib seda omaette metsas. Üles nende helide järgi ja kui olen siis  selle flöödimängija sealt leidnud, teen temaga tõlgi  vahendusel tutvust. Algul on märgata, et inimeste juures olek muudab mehe  kohmetuks sest ta tõesti tegi seda muusikat ainult iseendale. Aga viimaks saab ta häbelikkusest võitu ja on nõus mängima  ka meie juuresolekul. Siin algab meil improviseeritud looduse kontsert  ja Endrias on siin üks bennaani mees, kes valdab seda hästi  ürgset riista. Flööti, mida on väga lihtne looduses teha  ja seda on siin mängitud ürgsetest aegadest peale ja,  ja, ja me kuulame seda vabaõhukontserti,  see on hästi vaikne, hästi selline diskreetne  ja tavaliselt seda mängitakse iseendale,  seda ei mängitakse tskonnale. Ja nüüd, kui ta mängima hakkab, siis ta mängib seda väga huvitavalt,  ta mängib nina kaudu, seda mitte suu suhu suhu suuga ei puhu,  vaid puhub ninaga, löödi sisse ja saab niimoodi erilisi  benaani meloodiaid tehtud. Noh, kui mõelda selle muusikariista peale laiemalt,  siis ma olen kuulnud seda ninaflööti ka teiste rahvaste  juurest kusagil mujal, varasematel reisidel. Üks muide ka siinsamas Borneol siis kui me olime Runguse  rahva juures, tookord mängis ninaflööti hoopiski naine. Aga mulle isiklikult see intiimne pill kangesti meeldib. Need meloodiad võivad tunduda primitiivsed  või üksluised, aga minu meelest on see pigem meditatsioon,  selline seisundi muusika, mis paneb mõtted ilusasti rändama. Aga ühel teisel korral siin Longa Enki külas õpime me tundma  ühte meeste käsitöö, kunsti, see on siis see benaanide kõige  iidsama jahirelva puhkpüssi tegemine. Ja metsas on need mehed juba seda tööd alustanud. Need on kõige vanemad, kõige kogenumad kütid,  kellel on kõige paremad teadmised selle relva valmistamise  saladuse kohta. Puhkpüssi meisterdamine on tegelikult väga vaevaline. Väga pikk töö, kestab päevi. Puhkpüss on kõige tähtsam relv olnud. Aastatuhandeid bennaani rahvale ja praegusel ajal on neil  ka puhkpüss põhiline relv. Üks põhjus on ka see, et lihtsalt Malaisia valitsus on väga  ranget reeglid pannud püssi omamisele, seda on kole raske hankida. Ja sellepärast säilib see puhkusi tegemise  ja kasutamise oskus alles. Ja selleks, et nüüd näidata, kuidas see käib,  on siis kaks härrasmeest. Siinkohal, kes on tõelised asjatundjad ja nad on  siis sellised mehed, kes on elanud kogu oma elu metsas mitte  külas ja alles siis, kui nad jäid juba nii vanaks,  et enam jaksanud nii palju ringi kondada,  siis tulid nad siia, et nende pere nende eest hoolitseks,  aga vahel putkavad nad ikka metsa tagasi. Praegu näete selle relva valmistamise kõige vaevalisemat  ja keerulisemat järkus on see püssitoru õõnestamine. Nad kasutavad selle toru tegemiseks ühte väga kindlat,  hästi tugevat puuliiki. Kõigepealt otsivad metsas paraja pikkuse  ja jämedusega tüve välja, raiuvad selle maha,  koorivad ära ja siis seovad väetidega hästi tugevalt teise  kasvava puu külge ja siis algab see kõige suuremat  kannatlikkust nõudev osa, see õõnsuse uuristamine. Seda tööd tehakse vähehaaval suurima ettevaatust  ja kasutatakse selle jaoks ühte väga isevärki riistapuud. Selleks on niisugune eriline metallist riist  ja metallina on saanud vanasti siis vahetuse kaudu naabritet  ja sellega ta siis niimoodi üliaeglaselt uuristab päevade  kaupa ja vahepeal avab sinna vett juurde,  et see natukenegi pehmemaks muutuks. Milline kannatlikkus, kui palju see aega võtab,  võrreldes sellega, et võtad elektritrelli  ja lased vjuht ja augu sisse. Selle õõnsuse valmis saamine võtab tegelikult 90 protsenti  selle puhkpüssi tegemise ajast. Ja kui see on viimaks valmis, siis viimistletakse väljapoolt  ümaraks ja meisterdatakse sellele ka siis huulik. Nüüd paluti siis valgel inimesel ka harjutada seda asja. Ja see tundub niimoodi, et, et sa pead hästi kergelt lööma,  sest kui sa lööd kõvemini, siis ta jääb sinna kinni  ja kui ta läheb põhja, siis natuke keerad,  aga ma vaatan, et nii kui natuke kõvemini lööd,  nii jääb põhja kinni, nii et tuleb lüüa hästi vähe  ja siis natuke keerata, kusjuures keerata võib mõlemale poole. Ja otsas on nagu niisugune nagu oherdi moodi selline ta ei  ole nagu puur, vaid ta on pigem niisugune peitli moodi ots. Ega me puhkpüssijoonsust sellel päeval lõpuni valmis saagi,  saame lihtsalt aimu, kui palju kannatlikkust see töö nõuab. Aga siis hakkab meie kiita, et saaks selgitama,  milliseid nooli ohpüsis laskmisel kasutatakse. Need on väga pisikesed ja nõelteravad, näevad välja süütud,  aga tõelises on väga ohtlikud. Kui sul on nooletupes midagi nii ohtlikku nagu mürginooled  siis peavad kõige surmavamad neist olema eraldi märgitud  ja neid nooli ja nende märke näitab sak meile erilise aukartusega. Traditsiooniline nooletupp on benaanidel tehtud pambusest,  see on hästi kerge ja täiesti veekindel. Nii et isegi kui sajab kõige hullemat paduvihma jäävad  nooled ja see mürk seal teraviljalati rikkumata. Nüüd algab meie benaanide relvaõppuse kõige põnevam osa. Me hakkame ise harjutama puhkpüssist, märki laskmist. Nüüd on juba valmis puhkpüss ja nüüd näidatakse meile,  kuidas see tegelikult toimib. Ja ühtlasi on ta ka oda. Et see on niimoodi, et kui puhkpüssiga on loom uimastatud  ja ta on maha kukkunud, siis odaga ta tapetakse. Ja nüüd kohe tuleb. Okei noh, see nool läks benaani kütil küll lendu väga kähku. Märklauaks oli talle pruun puuleht, selle keskel oli umbes  lapse rusika suurune džunglipuu vili. Ja 10 meetri kauguselt sai ta sellele alati pihta. Et relvakäsitlus käib niimoodi, et vasaku käega hoiad siit  kuskilt keskelt ja siis paned selle noole siia niimoodi üsna  siia ette otsa sisse. Niimoodi umbes niimoodi. Nii, nüüd. Tuleb sihtida. Aga peaaegu? Noh, ega ma ju polnud harjutanud ka, aga nüüd said meie  eestlastest rühma liikmed järjestikku omakorda harjutada  ja mõni sai korduvalt katsetades isegi pihta. Kõige ürgsem rahvas, kelle juures ma olen käinud,  need Korovaidsiaskenja saarel Nemad puhkpüssi ei tundnud. Nende kõige tähtsamaks relvaks oli hoopiski vibu  ja nooled. Ja seal see perepea pai oli tõesti osav,  seda vibu käsitlema. 15 meetri pealt sai ta märklauale igal juhul noolega pihta. Vibu ja nooled on igapäevases elus. Alati kasutuses. Ja. Vibu on tehtud palmist teatud palmiliigist. See on rotani palmist. Vibunöör. Noortel ei ole niisugust sälku nagu meil Aga otsad on erinevad ja need on erineva. Otstarbega näiteks kala lastakse siis selle terava otsikuga  ja ka siga võidakse lasta selle terava otsikuga  siis hiilitakse seal umbes kolme meetri peale  ja lastakse ülimalt täpselt südamesse. Muidu siga läheb ära. Ja see suurem nool selle suurema otsaga,  see on nüüd pambusest pea ja see on nii sea laskmiseks kui  ka kui läheb sõjaks ja vaenlase vastu kasutatakse inimeste vastu. Sedasorti noort. Nii oli siis seal uus Genea metsarahva juures,  aga Bornio saare metsarahvakütid Nemad jälle niigi ei tunne  üldsegi vibu, nendel on alati puhkpüss. Ja nüüd me kõnnimegi koos benaanidega vaatama puud,  kust nemad oma mürginooltele mürki saavad. Nad hoiavad nende puude asukohti oma teada  ja see on suur usalduse märk, et nad meile seda puud näitavad. Ja see on nüüd selline mürk seal puu sees,  millele tänapäeva meditsiin vastu mürki ei tea  ja läheme lähemale ja siis vaatame, kuidas seda mürki sealt  täpselt kätte saadakse. No seda puud oskavad ära tunda ainult benaanid. Nad ei tea ka selle puu malaikeelset nime  ja sellepärast ei oska ka meie hea taimetundja Sakk öelda  selle puu inglisekeelset nime. Nüüd nüüd mees lööb sinna puu koore sisse haava. Ja siis Kohe, kui seal koor on vigastatud, hakkab sealt seda mürgist  vedelikku välja voolama. Muidugi see on ohtlik, sellele ei tohi nagu käega vastu puutuda. Ja siis ta kogub selle sinna torbiku sisse. Vaadake, kuidas mees ennast sätib, et ise mürgipritsmetega  pihta ei saaks. Nüüd tuleb hoop. Ja ta on poolviltu, et see vedelik voolaks mööda seda  poolviltu haava nagu alla. Mürgipuumahl voolab ikka tohutu hooga, kohe päris kiiresti  tekib sinna lehttarbiku põhja. Seda kenake kogus ta niisugust helepruuni,  ütleme kaneelivärvi üpris vedel ja benaanid on  silmanähtavalt murelikud, et meist keegi järsku kogemata  selle vedelikuga kokku ei puutuks. Ja lukk. Samas tunnistab me kaameramees,  et sai puule hoobi andmisel kooretüki vedeliku pritsmetega pihta. Tal tekib täiesti tõsine hirm. Hästi voolav on nii et, et praegu seal siin sees on teda  natuke kogunenud, aga seal üleval tuleb hirmsa hooga seda  kogu aeg juurde, seda nii, et ta on tõesti hästi-hästi  tugevalt niukne. Benaanid rahustavad meie operaatori siiski maha,  nad seletavad, et selleks, et mürk tõesti surmavalt toimiks,  tuleb sellega veel midagi ette. Ja, ja nüüd selle järel, kui ta on kogutud,  siis seda keedetakse ja siis keetmise järel on ta  siis mürk valmis tegelikult. Me oleme siin Longa Enki külas olnud juba päris mitu päeva,  aga homme on ees lahkumise päev. Sealt edasi algab meie Borneo retke vist kõige metsikum  ja ettearvamatum osa. Läheme koos benaani teejuhtidega mitmepäevasele,  rännakule ümbruse ääretutesse põlismetsadesse. Tahame neilt õppida iidseid metsanomaadi tarkusi  ja täiesti omal nahal järele proovida, mismoodi see eluviis  meile tundub. Järgmine saade tuleb siis sellest, kuidas me külast lahkume  ja mismoodi see meie pika metsaretke algus välja näeb.
