Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere eetris on raadio kahe igapäevane teadusuudispuust ja punaseks viiteid sel nädalal loodusuudiste manu ning nagu ikka, on meil sel puhul siin stuudios abiks neid uudiseid tutvustamas selgitamas lahti rääkimas. Zooloog Randel Kreitzberg, rand on siis nii Tartu ülikoolist kui Eesti maaülikoolist randal ter alkot. Sel nädalal võõrustame teid, siis kostitan teid päris mitme põneva uudisega, alustame võib-olla täitsa meie oma kodu kamaralt ehk on ju sedagi põnev teada, kuidas see loomastik, kes meil siin praegu on siia jõudnud ja milliseid protsesse läbi teinud ja seekord saame rääkida no peaaegu kõige uhkemast loomast, kes meie metsades ringi tatsab. Pruunkaru Karu meil siin ju mõõdukalt mõõdukalt kalt levinud, eks ole, see meil on siin umbes mingi viis 600. Karu võiks olla Eesti metsades, on aegu, kus neid olnud rohkem aega, kus need on olnud vähemalt. Ja meil nii-öelda armastame arvata, et need suurkiskjaid on meil suhteliselt palju karusid, ilvesed isegi hunte võrreldes teiste naaberriikidega. Ja need surgiste kiskjaid on siin Tartu Ülikoolis suhteliselt aktiivselt uuritud ka õnneks. Ja, ja siis nüüd saigi valmis järjekordne uuring, mis keskendus sellele geneetika eesti karude geneetikale ja, ja minu jaoks oli isegi natukene üllatuslik, et ma sain sellest uuringust teada, et et esiteks siin Eesti karude selline geenibaas on pigem selline vaene ja me oleme ajaloos väga raskeid nii-öelda perioodi läbi elanud, kui siin Eestis sisuliselt karusid ei ole olnudki ja sellest taastumine on suhteliselt aeglane olnud ja just geneetilise poole pealt veel, et et äärmiselt oluline on see väike. Kuulge, aga siiski olemasolev Venemaa karude, selline geneetiline tugi, et aeg-ajalt käivad üle Lämmijärve siin eesti karudel külase ja rikastavad seda meie geenibaasi, et et ühest küljest jääkarusid, on meil palju ja praktiliselt igaüks meist on näinud siis karu või karujälge, aga geneetilise külje pealt võib-olla isegi nii hästi, see olukord ei ole. No tõepoolest, eks ole, siin mõned aastakümned tagasi Nonii 100 kuni kuni 50 aastat tagasi oligi neid karusid lausa nii vähe, et alla 100 isendi siin sa tõid välja, et viiekümnendatel aastatel isegi nii vähe kui 40 karu oli üldse Eestis olemas, kas need teised geneetilise vaesuse juured peituvad ka seal, et tegelikult kõik meie praegused karud ongi nii-öelda sellise väikese grupi järeltulijad? Ja et siin oli neid 100 aastat tagasi tõesti vaevalt mõnikümmend tükki Eesti aladel. Üks probleem on siis see, see on läbi tehtud selline arvukuse pudelikael. Ja teine probleem on see, et me oleme ju idakülje pealt piiratud suure Peipsi järve ja suhteliselt kiire voolulise ja laia Narva jõega ja, ja kõige selline tõenäolisem koht, kust siis seda värsket geenibaasi Eestisse saab karude näol. Kui siseneda ongi sisse kas siis läbi Läti piiri või siis üle Lämmijärve, mis on siis veel enam-vähem ületatav distants endale karudele ületa, mõtled ujudes või talvel pigem mööda jääd ja isegi ujudes mõtlesin, et seda kirjutasid ka teadlased, üks noh, need proovid, kõik, need geeniproovid saadi karudel jahimeeste abiga, ehk siis need mingi 216 karu või mida nad uurisid, oli jahimeeste poolt maha lastud ja see üks karumis ujus üle. Noh, see pole küll naljakas, aga ükski arumis hoiusele üle Lämmijärve ja siis kahjuks lastigi maha vahetult pärast seda rasket ja pikka ujumist siis eestipoolsel kaldal. Ühesõnaga, see nii-öelda see võimalus üldse Venemaalt Eestisse pääseda on üsna ahtake, ehk siis peaaegu nagu üks üks lukuauk, mis võibki põhjendada seda, et miks neid siia väga tihti ei satu ja miks need kohalikud karud siis pigem omavahel asju ajavad. Ja, ja et suur osa meie karudest on siis niimoodi positsioneerinud sinna Alutaguse piirkonda ja, ja teine, selline Refuugium, kus siis neil veidi parem on olnud, elada on siis vahe-Eesti piirkond, eks ikka teatakse neid laulusid Vändra metsas, Pärnumaal tulid karud metsa vahel vastu. Aga, aga siis jah, siin uuriti seda geneetilist struktuuri ja saadi teada, et sihukest kolm põhilist Pean on Eestis nad küll niimoodi nii-öelda Eesti kaarti vaadates on omavahel suht-koht läbi põimunud, aga nii-öelda geenibaasi poolest eristunud ja nendest kolmest grupist kaks, siis, siis on need, kes on kunagise selle, selle, selle pudelikaela läbi noh, üle elanud. Et see on nagu selline suhteliselt nagu levinud nähtus ka teistes riikides, et need nii-öelda Refuugiumid või, või sellised varjupaigad kuses karud mingi arvukuse, mõõna või rasket klimaatilised tingimused siin jääajad üle saavad elada, et need on siis tavaliselt kas mingit mäestikud, mille ümber on ka rohkem metsa Lääne-Euroopas on just just mäestiku nendeks Refoogemiteks. Aga siin, Eestis siis oli, oli siin eelmise sajandi kahekümnendatel, kui karusid kõvasti kütiti ja, ja nendes arvukates alla käis, olidki suured metsamassiivid nendeks nendeks pelgupaikadeks. Mida see teadmine nüüd meile karude võimaliku tuleviku kohta ütleb, et kas me peaksime nüüd meie karusid kuidagi teistmoodi ja paremini hoidma, et see geenivaesuse probleemi osutuks nagu pikaajaliseks mureks? Ühest küljest ei tasuks nagu väga eufooriasse minna sellest, et meil on palju karusid ja me võime neid nüüd kõvasti maha lasta. Ja teine asi on siis see, mis on niisugune õpetlik moment, et noh, õnneks Emajõe suursoosse keegi ühtegi suurt raudteed või maanteed või, või ränded tõket või takistust teha ei taha, aga kui me nüüd teame, et siin Eesti karude puhul on näiteks see Lämmijärve ületamine oluline, siis, siis sellistes nii-öelda piirkondades ei tohiks nendel liikidel rändetõkkeid olla, et lisaks karule käivad ka hundid näiteks sealt üle. Ja, ja noh, see on nüüd konkreetselt lihtsalt üks näide, et vot Lämmijärve siin karud ja võib-olla hundid ka, aga samasuguses olukorras võivad olla ka mõned teised liigid. Ja siis on oluline nagu teada, need liike peab uurima, et oluline teada nende seisundit ja, ja siis saab nagu ennetavalt selliseid halbu otsuseid nii-öelda mitte teha. Ma mõtlen just, et praegu käib ju piiri ehitamine Eesti ja Venemaa vahel ei saa saata küll, eks ole, Lämmijärvest allapoole Läti poole, aga see põhimõtteliselt loob ka sellise pika läbimatu barjääri. Nii et põhimõtteliselt karudele, kui nad tahaksid Eestisse tulla, jääkski ainult üle ujuda üle Lämmijärve või siis läbi Läti. See on täitsa huvitav mõte jätetega piirile, ei saa ju teha ka neid loomatunneleid sealt piiriaia alt läbi. Et see võib-olla tõepoolest ka üks asi, mille peale mõelda ja millistesse tegevustesse nagu võiks zooloogia kaasata juba nii-öelda planeerimisfaasist peale. Nii et üks asi. Tegelikult on Venemaalt vaja, miks Venemaa on meile vajalik, ongi nii-öelda karuvaru? Võib vist nii öelda küll. Selline oli tänane teadusuudispuust ja punaseks. Uue klipiga oleme eetris juba homme, aitäh kuulamast. Puust ja punaseks toostria punaseks.
