Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere alanud on puust ja punaseks raadio kahe igapäevane teaduskild. Esmaspäevast neljapäevani toome teile põneva teadusuudise viimastest nädalatest ja oleme appi kutsunud asjatundja seda kommenteerima. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal tutvume maateaduste vallas leitud avastustega või, või tehtud uuringutega ja abiks on kommenteerimast Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Meie tänane uudis tuleb nii-öelda koduhoovi pealt. Räägime Läänemerest ja kui nädala alguses rääkisime kliima olukorrast ja sealsetest tumedatest prognoosidest, siis mina olen, analüüs, on nüüd tehtud kiik konkreetsemalt ka Läänemere kohta, ehk siis teadlastel on tekkinud küsimused, mis meie Läänemerest saab. Kui jätkuvad needsamad trendid, mis praegugi on meil, et päris palju mõjutanud me räägime siis nii-öelda temperatuuri tõusust globaalsel tasandil ja mister teine Läänemerd väga palju mõjutab, on siis toitainete juurdevool eksis kogu põllumajandusest merre ootavad väetised, mis on ka mereolukorda oluliselt halvemaks teinud ja selle tulemusena, Jaan, ma saan aru, et tegelikult Läänemere seisukord ka praegu on nii-öelda halb üks halvemaid halvemas seisus meresid maailmas on meie Läänemeri. Jah, nii see on tõesti, et tegelikult on, on halb ja üha halvenemas sinna peamised toitaineallikad on küll pärit Venemaalt, noh, et mõnes mõttes just nagu nagu meie südametunnistus ei ole, ei ole siin kõige mustem, aga samas ikkagi me ka ei ole päris puhtad poisid siin, et ka Eestist oma küll sellelt väikselt pinnalt, aga siiski oma osa lämmastikku ste fosforist, mis põhjustab Läänemere ääres veeõitsengut vetikate vohamist. Suviti me ikkagi anname? No ja, ja need seal vetikate vohamine, õigemini me räägime, eks ole, kui me räägime sinivetikatest, siis nad on tegelikult bakterid ja nad on mürgised või noh, ongi, et kui teised elusolendid kokku puutuvad, siis tekitavad kahjusid, eks ole, inimestele võib lihtsalt mingit nahaärritust aga ka teistele siis nagu kahjulikum ja ja pluss veel see, et nii-öelda selle tagajärjel jääb ka meres hapnikku vähemaks. Täpselt nii, et see taime ja bakterimass, mis tekib sellisel hulluksile jäämise tagajärjel see suures osas ka sureb ja toimub siis kõduneminemis, mis on hapnikku tarbiv protsess, niiet et hapnik saab otsa ja seda siis eeskätt kõigilt mereloomadelt, eriti noh, meie toidulaual, siis siis kaladel läheb kehvemaks tavaliselt või selliseid hapnikku päris hapnikuvaeseid tsoone tekib küll harva Läänemeres, aga, aga üldiselt, mida see tähendab, on see, et et selliseid kvaliteetset elukeskkonda nõudvat kalade liikide hulk jääb lihtsalt vähemaks ja selliseid rohkem noh, võib-olla laias laastus prügikalad, kuigi osad nendest on ka maitsvalt kalad muidugi ahven ja haug, aga siis naudivad rohkem seda Läänemerd. Eks tegelikult on ju kõigi ümbritsevate riikide valitsused juba ammu koos istunud, otsustanud, et olukord on halb, me peame seda parandama, on vastu võetud igasuguseid tegevuskavasid ja eesmärk võtke ja eesmärk ongi saada Läänemeri nii ökoloogiliselt heasse seisukorda Ta kusagil lähemas või kaugemas tulevikus. Ja, ja küsimus selle juures, mis nüüd teadlasi huvitaski, on see, et kui needsamad trendid jätkuvad kliima globaalse temperatuuri tõus ja toitainete juurdevool. Et kas neid eesmärke Läänemereosas on üldse võimalik saavutada või, või õigemini, mida siis peaks Te võtma või, või noh, kui kõrged need tasemed tohivad üldse olla, et me saaksime seda eesmärki saavutada ja nad tegid neid erinevaid rehkendusi, erinevate, keegi temperatuuritasandite toite tasanditega ja nagu ma aru saan, siis ega see pilt nägu hea ei ole, et tegelikult noh, läks ikka päris jõuliselt nii kliimamuutuste ja kasvuhoonegaaside emissioonide kui ka toitainete juurdevool osas midagi ette võtta, selleks, et seda hea ökoloogilise tasandi eesmärki saavutada. No võib-olla täpsem järeldus on, on siin, kuna juba põhjasetetesse vees on lahustunud, et niivõrd palju neid toitaineid siis isegi kui see Läänemere tegevuskava täiel määral ellu viia, siis lihtsalt see võtaks ikkagi aastakümneid aega, et et sellest juba olemasolevast reostusest lahti saada, sest et lämmastik peaks siis siis atmosfääri paiskama puhta õhulämmastiku. Ja fosfori on veelgi keerulisem fosforit, atmosfääri miski ükski protsess. Evi aga noh, peale seda on isenesest võimalik või ütleme, sellise optimistliku stsenaariumi puhul saab näha juba juba tulemusi ja üks asi, kui reaalselt realistlikult mõelda, mis võib-olla isegi annab alust selliseks optimismiks on nagu öeldud, et siin võti ikkagi paljuski on on Venemaa käes ja Venemaa majandus kasvab. Ja see peaks tähendama seda, et vähemalt ütleme, valitsuse ja kohalike omavalitsuste käes on rohkem raha et ka ka neid keskkonnameetmeid ellu viia, et, et ei ole nii tugev surve majandust kasvatada. Et selliseid noh, tundub, et Venemaal juba ideoloogiliste põhjustel on ka huvi näidata ennast ikkagi sellise progressiivse riigina ja paljuski see solgivettelaskmine on see ju üks üks selliseid tüüpilisemaid arengumaa näitajaid. Noh, Venemaa puhul on see konkreetselt kõige suurem reostaja on Laadoga järve kaldal olevat kanalat. Sellest kõigest. Ma saan aru, et Venemaa ikkagi vähemalt riigina, noh, muidugi seal süsteemid on, on keerulised, aga on juba ideo loogilistel põhjustel huvitatud ainult, aga see jällegi on nii-öelda selle valemi üks komponent, eks ole, et kui me räägime ka globaalse temperatuuri tõusust, siis see on jällegi nii rahvusvaheline ülesanne, kuhu me kõik peaksime panustama ja noh, ka nagu need nende rehkendused on, et, et kui, kui nii-öelda, kas see kliimamuutus praegusel kursil jätkub, siis sajandi lõpuks võib Läänemere temperatuur olla kaks kuni kolm kraadi senisest kõrgem ja selliseid nii-öelda üle 18 kraadi seid. Vee temperatuuriga periood võib olla kogunisti kuu aega kauem kui, kui, kui praegugi, mis nagu esimesel pilgul võib kõlada, väga ahvatlevad, saame neilt nii toredaid, suplusilmasid juurde ja kõike seda. Aga selle teine pool ongi just see samane vetika õitsengut, teistsugused kahjulikud bakterid, mis, mida on juba leitud Läänemerest ja nii edasi, ehk siis nii-öelda see turismipool. Et selleks, et me saaksime seda merd jätkuvalt nautida, siis nii-öelda üks asi on need toitained ja teine asi on ikkagi seesama kogu see kliimamuutuste vastane tegevus. Ja see tõesti teine komponent on siin v tuur, mis mis soodustab Nende, bakterite ja, ja, ja muude vetikate vohamist ja muide ka hapnikku lahustamisele, mõjub halvasti. Hapnik lahustub kõige paremini nelja kraadi juures. Nii et see on see komponent, mille osas isegi kõigil lääneriikidel ühiselt on väga raske midagi peale hakata. Ehk siis ka sellesama toitained kogu seejuures või isegi vähenenud kogu seejuures veetemperatuuri tõus. See tekitab rohkem vee õitsinguid ja ja siin need projektsioonid on tõesti sellised, et praktiliselt terve suvi ehk siis keskmiselt kaks kuud aastas on, valitseb näiteks sellistes madalates Läänemereosades nagu, nagu Liivi laht eriti Pärnu laht ja Väinameri troopiline öö ehk siis öö, mille keskmine temperatuur on üle 20 kraadi. Seda võibki siis öelda, et kui, kui seal samal ajal toimub veeõitseng seda troopilist ööd on kõige mõnusam autes järelikult purjeka pardalt. Selline oli tänane puust ja punaseks teadusrubriik. Heitsime pilgu natukene nukra tumeda pilgu Läänemere tulevikule. Saates on saatejuht Arko Olesk ja geograaf Jaan Pärn. Täname kuulamast ja oleme taas eetris homme punaseks, puust ja punaseks.
