Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere eetris on raadio kaks salanud saatelõik kannab pealkirja puust ja punaseks. Head uut aastat soovivad siit stuudiost saatejuht Arko Olesk ning meie tänase nädala asjatundja Jaan Pärn, Tartu Ülikooli geograaf tere, Jaan. Tere ja head uut aastat sel nädalal, siis toome Teieni taas värskemaid uudiseid teadusmaailmast, pühendatuna, maateaduste teemadele ja uue aasta algus on alati see hetk, kus saab tagasi vaadata möödunud aastale ja mõelda, mis oli seal siis suurt olulist, huvitavat, põnevat ja ega sellele me pühendame sel nädalal pisut saateaega. See teema, millest me siin, Jaanika ei ole kunagi üle ega ümber pääsenud ja mis ka nii-öelda möödunud aastale tagasi vaadates kerkib esile väga-väga olulise tähtsana. Loomulikult kliimatemaatika ja siin aasta lõpp on toonud ka nii-öelda värskemaid andmeid selle kohta, kuidas siis aastal 2019 kliimarindel välja nägi ja just nii-öelda teaduslikus plaanis me oleme saanud kinnitust. Need varasemad trendid kipuvad jätkuma, ehk siis kasvuhoonegaaside emissioonid kasvavad, on uutel rekordtasemetel. Et CO2 kontsentratsioon atmosfääris jõudis uuele rekordtasemele sel aastal. Rekordtasemetel on ka metaani ja naerugaasiemissioonid atmosfääri ja, ja paistab, et kõigist nendest poliitilistest juttudest, aruteludest, meele avaldustest hoolimata nii-öelda sellist pööret meie käitumises ei ole siiski veel toimunud, et kas Jaan sulle tundub, et tagasi vaadates võime öelda, et 2019 ei olnud kliimale väga heast. Ei, see oli kliimale üks paljudest halbadest aastatest ja tõesti ainukene asi, mida välja tuua, on siis, et sellest oli palju rohkem juttu. Aga, aga noh, ka see jutt oli selline rohkem, jättis soovida koordineeritusted, juhuslik oli, oli see tähelepanu, et tähelepanu pöörati võib-olla üksikutele inimestele positiivsetele ja negatiivsetele, aga ikkagi noh ikkagi ikkagi inimestele, kes, kes tegelikult ju ainult ju väljendasid lihtsalt ju ju seisukohti, samal ajal kui niisugused kui üldse kellelegi seisukohti kuulata, siis, siis need ongi ju just nimelt mõõtmisandmete ja nendest tehtavate järelduste baasil, mis on iseenesest olnud juba ammu juba kättesaadavad. Et et jah, sellest selliseid, selliseid tõsiseid järeldusi ei ole endiselt, et tehtud ja teiselt poolt muidugi võib-olla see, see kõik vähemalt noh, arutelu ja, ja see arutelu kunagi ei jõua väga kaugele. Võib-olla võib-olla see ise on kõige suurem avastus või järeldus, mis me tänavu imelik kliima kohta teha, et sellised lihtsad lahendused on tõenäoliselt ammu juba tehtud jäänud on ainult et ainult väga halvad variandid ehk siis laias laastus on üks variant, siis, siis inimkonnal see kliimamuutus ära kannatada. Noh, see on muidugi eetiline probleem kohe tekib, et suurem osa kliimamuutuse negatiivsetest mõjudest langeb vaesele elanikkonnale arengumaadele, et siis ongi see, et meie siin soojas toas võime küll öelda, et noh, mis ta siis ära ei ole, aga aga kusagil ka täna ju on uudised Austraalia põlengutest ja mujalt mujalt tuleb neid uudiseid ka iganädalaselt, et kusagil on see väga-väga karm ikkagi, see mõjub. No ja, ja sel nädalal siin mõne päeva pärast me räägime ka veel sellest, mis Läänemerest hakkab saama kliimamuutuste tuules. Aga nüüd, vaadates neid nii-öelda kliimauudiseid viimastest nädalatest, siis üks jällegi tõsisemaid värskeid teadusavastusi puudutab Amazonase vihmametsa, eks millest me gaasin saadetes oleme rääkinud, rääkisime suvel ja sügisel, siis kui seal olid suured põlengud, mille puhul võib nagu vaielda, kui palju seal oli seda kliimamuutuste mõju sees, aga igal juhul nüüd on värsked uuringud, et näinud, et viimaste aastate või paari aastakümnega on Amazonase vihmametsa nii-öelda, ütleme siis kohal toimunud olulised, et muutused, millel võib olla jällegi väga pikaajaline ja tõsine mõju meie meie kliimale. Jah, oma soonia endiselt veel õnneks on üks vähemalt vähemalt maismaa ökosüsteemides, kui me räägime siis üks meie kliimatugiposte, et kui me räägime üks sellistest piirkondadest, kus kus, mis paljuski meie maakera kliimat stabiliseerib, siis rääkimata või vaatama ta sellest negatiivsest, mis kuuleme muudest piirkondadest ja seetõttu igasugune oluline muutus või tendents sealt on loomulikult murettekitav, sest et see on jah, selline tohutu ökosüsteem seal on umbkaudu maailma vihmametsast pool paikneb oma soonias ja see on siis süsteem, mis paljuski ise loob oma oma kliima, ehk siis jahutab taimestik sealsest tohutu biomass, mis seal, mis seal on. Ja, ja siiamaani on siis arvatud, et, et see, et ükskõik mis oma sooniaga ei juhtu, et see on selline isereguleeruv kohanduv süsteem, sest et puud on ju juua, elavad suudavad seal tohutu mitmekesisus, mis lubab ka nendel mingitel muudel liikidel, kes, kes võib-olla teatud kliimas ei saa nii hästi hakkama siis kogu aeg kiiresti sellele reageerida. Et kui seal selle kohal on osooni ja minul metsa kohal, siis toimub oluline kuivenemine noh siis see tähendab seda, et ümberkaudsetes nendel aladel, mis, mis saab sealt siis osaliselt oma oma niiskuse. Ja noh ausalt ka sellised jahedamaid, mõõdukamaid, õhumass siis jääb neid vähemaks. Ehk siis vihmametsas ei, 100 enam nii palju vihma tegelikult nii seesama viha, metsa ökosüsteem kui ka ümbritsevad alad, mis ka lõikasid kasu sellest niiskusest, mida see mets tootis neid tabavat põuad jällegi selline kogu see süsteem nihkub tasakaalust välja. Ei jah, täpselt, et, et see muutus, mis on täheldatud, on umbes siis noh, seitse protsenti aasta 10 kohta, no vähemalt vähemalt näiteks siis pilvituse osas ehk siis seitse protsenti vähem on on iga 10 aastaga pilvkatet. Et see siis siis maailma kliimat mõjutab oluliselt. Selline oli meil sel nädalal selle aasta esimene raadio, kahe teaduslõik puust ja punaseks. Sel nädalal maateaduste teemasid siin stuudios saatejuht Arko Olesk ja Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Oleme teiega taas homme, siis juba uue uudisega. Punaseks, puust ja punaseks.
