Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere alanud on puust ja punaseks raadio kahe igapäevane teadusrubriik stuudios Arko Olesk ja Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn, sel nädalal tutvustamas teile huvitavamaid uudiseid maateaduste vallast. Ja tänane uudis on tõepoolest võib-olla nii-öelda põrutav uudis, võib nii öelda, ehk siis et iga päev või iga aasta ei avastata nii-öelda uusi rekordpunkte meie maakeral. Ja nüüd päris mitmeaastaste uuringute kaardistuste tulemusena on leitud, võib öelda sügavaim punkt või kõige madalamal asuv punkt. Ma ei tea, kas maismahl on nagu täpne öelda, no põhimõtteliselt küll. Et nii-öelda mitte ookeani põhjas asuv punkt maapinnal maapinnal ja et senimaani, eks Ma arvan, et koolis oleme õppinud, et et nii-öelda madalaim paik maismaal on surnumere rannikul, mis ulatub umbes 400 meetrit alla merepinna alt. Ka kõige sügavamad kohad on tegelikult peidus väga paksu jääkihi all Antarktikas ja nüüd olemegi ühe sellistest või vähemasti kaardist põhjal aru saanud, kus sealse kõige sügavam punkt on seal, me räägime tegelikult kolmest ja poolest kilomeetrist alla merepinna. Ja kas, kas siis võib öelda, et tõesti, et see on nagu nii-öelda maismaa kõige madalam? Jah, see on kõige madalam paik maapinnal, mis mis ju jah, praeguse arusaama põhjal jupp paikneb mandril ja, ja seal on selles mõttes tõesti võistleb siis selle surnumere ka, kuigi minule tuli meelde teine Rekordiline punkt, mis, mis oleks võib-olla Baikali järve põhjal, sest et et noh, ainuke viis, kui see kunagi peaks kättesaadavaks muutuma, see, see punkt ka ütleme et arvestades ongi see, et kui siis kujutad ette, et sealt ning liustikud sulavad, siis loomulikult täituks veega ja siis siis peaks seda seda vastavalt võrdlema siis kas kas mere või või järve põhjapunktidega. Noh, võib-olla selle uuringu juures minu jaoks isegi isegi vähemalt sama põrutav oli, et üleüldse arusaam Antarktise eest kui ühest mandrist. Tegelikult muutus täielikult. Et siin selle uurimuse juures on ka kaart, millest me näeme, et umbes pool Antarti, sest on üleüldse allpool merepinda ja see, mis on ülalpool merepinda, see isegi ei meenuta sellest Mannert nii nagu sellest vähemalt aru saame, et pigem on see selline saarestik või väga äärmiselt liigestatud ütleme, pool saarestik. Ühesõnaga see, see pilt on ikkagi hoopis midagi muud kui, kui see, eks jäämütsiga kaetud manner Ja et kui see jää peaks ära sulama, siis see nii-öelda harjumuspärane pilt, kus nagu Antarktika moodustada dub ühest poolest pool sõõrist, kust ulatub paljudeni kitsas poolsaar. Et, et seda me, seda pilti me enam ei näeksin, näeksime tõepoolest nii-öelda maismaa osast palju liigendatumat. Pilti muidugi me ei taha, et jää ära sulaks, ma olen, see oleks see oleks meile kõigile üsna üsna halb uudis, aga põnev, võib-olla selle uudise juures on ka see, et kuidas üldse näha jää alla, kuidas saad aru, et milline on see reljeef, maastik selle jää all, sest tõesti see jääkilp on seal kohati mitme kilomeetri paksune. Jah selle juures, siis aitab meid georadar, mille, mille laineid siis on võimalik uurida, aga noh, üks asi on muidugi georadariga ühes punktis midagi mõõta, aga teine asi on siis tervet Mannert üritada seda kaardistada ja seda on loomulikult võimalik teha ainult lennumasinatelt sellele jääliustiku pinnale, siis saadetakse pidevalt üle lennumarsruutidel siis neid teatud sagedusega laineid, mis, mis siis teatud intensiivsusega või eri intensiivsusega põrkuvad. Sellelt liustik pinnalt tagasi ja, ja selle põhjal siis paljude teisenduste ja arvutustega siis määrataksegi selle liustiku paksus Kui selle puhul asi läks siis nagu selle võrra keerulisemaks, et nii-öelda see, see punkt seal selle liustiku all me räägime Sten mannil jõustikust, et seal oligi selline üsna kitsas ja sügav kanjon seal seal jää all ja kas nii-öelda kuna see kanjon on kitsas, siis need helilained või millega nagu sondeeriti, seda, seda pinda. Nad hakkasid seal seintelt tagasi peegelduma ei saanudki nagu sellist head pilti kätte, kui sügav see siis tegelikult on. Et, et seal siis nagu teadlased pidid nagu kasutama teistsuguseid kaudseid meetodeid jälgima seda, kuidas jää liigub ja mille alusel siis saab ka kuidagi välja rehkendada, et tõepoolest, et kui palju teda seal nagu üldse on. Et see on Kazine üsna keerukas matemaatika ja pisut nagu kaudne arvutus, et ega keegi ei olegi nagu mõõdulinti sinna kanjoni põhja liustiku põhja saatnud. Jah, mõeldamatu muidugi ka see oleks ja tänapäeval me peamegi üha üha enam usaldama selliseid keerulisi aga sest tarku ja täpseid masinaid, mis, mis paljuski ei mõõda kõike otse, vaid, vaid peavad ka usaldama füüsikalisi mõõtmisi. Õnneks füüsika on, on täppisteadus ja ja paljud asjad saavadki käia ainult ühtepidi. Igal juhul põnev pilt, ilmnes sealt jää alt ja paslik on ka meelde tuletada, et tegelikult siin, paari nädala pärast meie tähistame Antarktika või Antarktise mandri avastamise kahesajandat aastapäeva, Narva. Meie uurimisekspeditsioon on sinnapoole teel, kuuldavasti ka president ise sõidab kohale nendele pidustustele. Nii et ma arvan, et ka teadlaste poolt selline väga ajakohane saavutus heitmaks Pilku, näitamaks meile, kuidas see manner nii-öelda jää all välja näeb. Ja see, et seal asuka nii sügav punkt 3500 meetrit alla merepinna on nii-öelda kirss seal tordi peal. Selliseid said meie sellenädalased, teadusuudised raadio kahe puust ja punaseks rubriigis siin stuudios saatejuht Arko Olesk ning abiks uudiseid selgitamas Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Täname teid kuulamast ning naaseme eetrisse esmaspäeval, siis juba uute uudistega. Uuel teadus teemal kuulmiseni puust ja punaseks.
