Looduselainel looduselainel valmib koostöös sihtasutus keskkonnainvesteeringute keskusega. Raadio hommikuprogramm on nüüd looduselainel, kell on saanud 936 ning hea meel on öelda tere hommikust inimesele, kes on tulnud siia meie stuudiosse Eesti loodusmuuseumist. Tegu ei ole päris eksponaadiga, tegu on geoloogiga. Ja tere hommikust, Sander Oolo ütlesid siin ennist, et mina olen geoloog ja geoloog olla on elustiil, mis see tähendab? Tere hommikust, see tähendab seda, et kui, kui enamus inimesi käib kusagil mererannas ringi, lihtsalt pilk horisondile suunatud, siis Eesti puhul geoloog tavaliselt vaatab jalgeta ja hindab nende kivide väärtus kogu. Assoo kivide väärtus ma ei tea, kas me hakkame nüüd hindama, aga saame kohe teada. Meie tänane teema on võib-olla, et isegi selline õpetlik ja kurjakuulutav, kui siit oma selline sõnum välja lugeda. Põhimõtteliselt küll, et teema, mida me täna valisin rääkimiseks, puudutab aega, mis on ikka väga-väga ammu, et ütleme nii, et tavainimese jaoks on ammu juba võib-olla isegi eelmine nädal või eelmine aasta, aga aga me räägime umbes eile on ammu mõne jaoks küll minule eila eilne annab näiteks tunda, et maraton on veel jalgades, aga, aga selles mõttes mina minu minu tähelepanu pööratud kusagil umbes kahe poole kahe miljardi aasta tagusele ajale. Ja, ja see planeet oli tol hetkel ikka täiesti teistsugune ja, ja tegelikult ütleme nii, et seal teistsugune tähendaski seda, et kui meil praegu on atmosfäärist väga suure osa moodustab hapnik umbes siukse viiendiku, siis tol ajal veel tegelikult hapnikku väga ei olnud ja, ja olid just ilmunud esimesed organismid, kes hakkasid kes hakkasid seda hapnik kui korralikult tootma fotosünteesi imese näolisest ja, ja see selle käigus nii-öelda seda toitu oli niivõrd palju, et fotosünteesi laste loomade arv hakkas plahvatuslikult kasvama hapniku kogus atmosfääris ja vees hakkas plahvatuslikult kasvama, mis tipnes tegelikult tõenäoliselt ühe maa ajaloo kõige suurema väljasuremissündmusega. Et põhimõtteliselt lihtsustatult võib ka öelda, seda tulid väiksed loomakesed nii-öelda vetikate näol kes siis panid kogu toidu nahka, kustutasid atmosfääri hapnikku täis ja selle tagajärjel suri umbes 80 kuni üheksa mingitel hinnangutel põhimõtteliselt 99 protsenti elust välja. Kas siis võib öelda, et hapnik esialgselt oli siis sellise täiesti kontrollimatult vohama uue elu liidi või elusorganismid vetikate poolt tekitatud ootamatu järelprodukt? Põhimõtteline? Küll jah, selles mõttes tegelikult väga suure tollase elu jaoks hapnik oli, oli mürginaine ja juba selle käigus selle hapnikutaseme kõrgemaks muutumisel siis tegelikult juba see mürgine aine tappis need loomad ära, kes ei olnud varem hapnikuga. Ma olen sellest teooriast ennem kuulnud, aga, või noh, mis ilmselt ongi nagu niimoodi oli, eks ole, me ei räägi siin mingisugustest mõtetest, vaid meil on teadmised, mis ütlevad, et niimoodi juhtuski, tekib küsimus sellest, et kui, kui meie praegu õpime loodusloos või mis iganes tänapäeval kannab nime seda, et hapnik on eluks vajalik kõikidele elusorganismidele, millele tuginevalt siis eelnevad elusorganismid elasid, kas nad olid Taani peale? Biodiislijs? See on väga keeruline küsimus, sest et see on üks põhjus, miks ma ütlesin, nii-öelda mitmed teadlased otsivad elu teistelt planeetidelt, et saada kinnitust, et millised eluvormid võivad elada, et, et kas meil on ainult nii-öelda hapnikupõhine elu, võimalik, et tegelikult, et on mingid hinnangud, et eluvormid võivad töötada ka väävlipõhiselt ja põhimõtteliselt kui juba väävlipõhiselt, siis siis tegelikult fantaasia võib-olla ainult piiritut, et nad võivad toituda põhimõtteliselt kõige iga igasuguse muu pealt ka, sest et väävel on juba üpriski vastik element, mida nii-öelda ise nagu suhu pista väga ei tahaks, vabatahtlikult. No ma olen aru saanud, et hapnik, mida meie siin kulla hinnaga, eks ole, väärtustame ei pruugigi olla nii hea punkt üks kõigile ja punkt kaks, mis sealt välja tuli, sellest jutust me justkui oleme planeedi ühe korra mitte küll meiega, planeet on justkui ühe korra tühjaks söödud juba põhimõtteliselt. Et see natukene meenutab jah seda, seda olukorda, mida inimene on praegu korda saatmas, et et me tarbime, tarbime tohutus tarbimishulluses ära kõik vabad ressursid, laseme, laseme atmosfääri, siis põletamise näol CO kahte, mis, mis ei ole nüüd hapnik, aga, aga midagi midagi taolist, siukest gaasiliste ainete, eks ju, mis, mis paljudel organismidel on hea, teistele jällegi on halb nagu jääkprodukti selle ja kui see kõik on suur, söömapidu, tarbimispidu on läbi, siis siis ressurssi kellelgi ja, ja suure tõenäosusega inimene ja ülejäänud nii-öelda keskkond suures osas sureb välja, aga miks me sellest midagi õppinud ei ole, sest eelmisest korrast väga raske on teiste vigadest õppida väga targad inimesed, vaid väga targad organismid õpivad teiste vigadest, tavaliselt õpitakse enda vigadest. Aga okei, kui me teiste vigadest õppida ei saa, siis kuidas on võimalik järgnevatele nagu meie nüüd selle paugu osasusele hunnikute seal olev kuidas on võimalik järgmistele, kes tulevad sõnum, jäta maha, selline ahvatlev sõnum, ütleme sõnum, mis ka korda läheb ja mis töötab. Ütleme nii, et selles mõttes see sõnum, sõnumi maha jätmine on üpriski selline keeruline protsess, sest et ütleme nii, geoloogile bioloogilisest aja skaalast geoloogiliselt ajaloost üldse mingi sõnumi leidmine on nagunii-öelda heinakuhjast nõela otsimine, et selles mõttes suure tõenäosusega nii-öelda, kuid ütleme nii, mingist 100 miljoni aasta pärast on meil siin uus väga kõrgelt arenenud tsivilisatsioon, inimene selleks hetkeks ammu välja surnud, eks ju, siis siis tegelikult suure tõenäosusega leiab midagi inimesele viitavat kihti, siis ta tegelikult püüab sellele leida loodusliku seletuse, sest et see natukene sama teema, kui me igat kihti väljasuremist maa ajaloos kirjeldaks seda, et meil oli mingi väga kõrgelt arenenud tsivilisatsioon ja temalt keerasid planeedi tuksi ja dinosaurused surid ka sellega käigus välja siis see inimene, kes siukse asjaga lagedale tuleb, tavaliselt kutsutakse hulluks. Et suure tõenäosusega ka see, et kui 100 miljoni aasta pärast tollased bioloogid uurivad, leiavad inimeste kihi ja sellele pannakse, et meil oli kõrgelt arenenud tsivilisatsioon, siis suure tõenäosusega esma esmajärjekorras öeldakse, et nii on olla. Meie vestluse sander Ologa, kes on elustiililt geoloog, sai siis alguse sellest, et kaks miljardit aastat tagasi toimus pandeemia nimelt vetikad hakkasid vohama ja neetud hakkasid siis hapnikku tootma, mistõttu oleks kogu elu maa peal surma saanud ära kadunud, kuid vähestel õnnestus siis kass ümber harjuda. Vot siin ongi oluline küsimus, kas toimuses pisikestele eluvormidel, kas nad said hakkama, kas toimus ateerumine või olid need need vähesed, kes olid mutatsioonide käigus juba sellised, kes lihtsalt hapnikupoolt ei olnud enam mürgitavad? Väga hea küsimus, tegelikult saadapteerumine ongi kõige asja saladused, elu püsibki sellele, et sa pead kohanema kiirete muutustega ja tegelikult see on ka üks, üks nii-öelda tarkus siin siin meie enda liigikoha pealt, et ma ei tohiks ainult võidelda keskkonna muutustega, vaid me peame oma maga plaani B, mis tähendab kohanemine muutustega. Minu plaan B on see, et me peame ära õppima ise foto sünteesimisel, paneme need Amazonasest põlema, põlevad neetud. Me hingame süsihappegaasi, oleme õnnelikud. Aitäh. Meil oli külas Sanderolo Eesti loodusmuuseumist. Me saame Sandriga siin saates kindlasti rääkida. Mul on juba nii palju küsimusi, et ei jõua ära küsida. Aitäh, et tulid ja näeme, jälle näeme.
