Lisaks loodusele ainel, looduselainel valmib koostöös sihtasutus keskkonnainvesteeringute keskusega. Meie oleme nüüd jõudnud aga järgmise teema juurde ja me hakkame rääkima loodusest ja looduselainel on jah, rubriik, mida me siin igal esmaspäeval teeme ja Kaur on täna hommikul postimehest meil külas, tere hommikust. Tere hommikust. Mis teemaga me täna oleme, mis teema ette võtame? Ma mõtlesin natukene, võiks rääkida magevee-elustikust ja siin natukene sellest tõukuvalt, et terve terve septembrikuu tegelikult oluliselt kauemgi juba on käinud tantsiv trall igasuguste veepaisude ümber. Et siin ma vaatasin, kuuendal septembril oli, keskkonnaamet keelas ära linnamäe hüdroelektrijaama tegevuse, õigemini tuli välja pressiteade, et homsest olgu lõpetatud ja ega ta senini ei ole lõpetatud ja nüüd nad käivad seal üksteisega ühte ja teistpidi kohut. Riigikogus on moodustatud toetus, et siis selle jaama säilitamisel, kus mingisuguseid rühmasid ja niimoodi, aga tegelikult see teema on oluliselt laiem mageteema. Mage teema tõepoolest. Et ühesõnaga ma lihtsalt natukene puudutab mind, kuna ma siin eelmine aasta vist tegin ühe natukene põhjalikuma loo Postimehes ühe saksa teadlasega, kes ongi nagu globaalselt hinnanud seda, et mis tegelikult magevee olukorra magevee-elustiku olukord üldse rahvusvaheliselt on ja see on suhteliselt nukker pilt ja ta andnud välja tuli siis seal ennekõike nagu asi selles, et ta on selline asi, selline teema, millest nagu keegi isegi suurt midagi ei tea. Et kui sellel on selline asi olemas nagu Living Planet Index ehk siis elava planeedi indeks, kus siis hinnatakse erinevate erinevate keskkondade mais maismaa ökosüsteemid, veega süsteemid ja nii edasi seisundit. Ja kui räägitakse palju näiteks selles, et ookeanide veel elustik on suremas ja et seal on välja surnud korallid hävivad just siis, kui näiteks meres ookeanides on väljasuremine olnud viimase 40 aasta jooksul on umbes selline 39 protsenti siis magevee-elustik, kes on see 76 protsenti 6076 protsenti, praktiliselt sellest nii vähe räägime siis ja miks, miks ei ole suuri pealkirju, mis iga päev sa käisin, sellepärast? Seni pole kutsutud, aga, aga sellepärast, et lihtsalt keegi ei tule selle peale, teadlikkus on kohutavalt madal 79 protsenti jotav kui see 76 76 ja vahemikus 1970 kuni 2010, sest liigid surevad välja, nagu see on olnud tegelikult nagu ajaloo osa on ju alati, aga sellises mahus nagu seda kuidagi enam ära ei põhjendav. Aga vaata, seal on see, et inimesed suhtuvad vooluveekogudesse jõgedesse, ei ole kunagi ostetud suhtuda. Kui elu elukeskkonda, ütleme siis on alati, siis on see küljelt kanali juhid vet ujumas juhid vete jõest välja põllule või siis kui põldudel liiga märtsis põllud ära, uuesti kanalisse, onju. Ja noh, lisaks on seal veel kõik sellised asjad nagu. Siis kas nimetatud väetis jõuab, väetis jõuab, jõuab põllult hätta, Indias väetatakse jõge, nii et ma olen kuulnud ka oma keha. Ühesõnaga, seal on palju selliseid asju ja selle seetõttu nagu hästi paljudes kohtades ongi see niimoodi läinud hästi ja mis seesama konkreetne teadlane rääkis, oli see et paljudes piirkondades on niimoodi, et nad ei jõua enne seda seda seda liiki ära kirjeldada, olgu ta siis kala või seal mis iganes, karbid erinevad, noh, selgrootud liigid ka enne seda, kui nüüd juba läinud on, et noh, tihtipeale kaovad niimoodi, et isegi teadus ei jõua neid ära kirjeldada. Ja, ja niimoodi lihtsalt on, ta ütles seda, et ega see kusagil maailmas väga palju kaunimise pilt ei ole, et ega see Euroopa või Eesti siin oluliselt oluliselt paremas olukorras ei ole. Lisaks kõigele muule on ka see, et ega keegi seda nii väga ei uuri ka tegelikult ta ei ole nii-öelda seksikas teadvus valt. Ta ei ole kotkaste uurimine või linnuvaatlusta mingisugune nunnut ka nagu pandad ja just ei ole söödav ja ei ole niimoodi visuaalselt atraktiivne. Kauraga okei, numbreid protsent oli hirmutav, aga kui me nüüd selles tempos jätkame, mis edasi saab? Kas on mingisugune must stsenaarium ka, et kui nüüd midagi kohe-kohe ette ei võeta või, või ütleme, et järgmise 10 või 20 aasta jooksul, et mis sealt edasi tuleb, edasi saab, tulevik ei ole ennustatud? Inimkonna olekuga kahjuks selline omadused, tulevik ei ole ennustatav, küll aga noh mis on sellesama, kas või siis Linnamäe paisu, millest praegu räägitakse, selle puhul on selge, on see, et noh, see survegrupp, kes tegelikult seda survestab, et, et, et selle peaks taastama seal looduses, kui, siis jõesängi ehk siis pai seest ära võtta, siis tekib taas looduslik kärestik, mis seal on, on inimesi, kes tahavad kala siia sellepärast et vähemasti nii palju, kui ma jõudsin siin praegu kiiresti järgi vaadata, Eestis peaks olema umbes 12 lõhejõge mis peaks kõik olema põhimõtteliselt taastatavad. Ja kui sa nüüd jõe nende kalade koelmud taastat, siis sellega seoses seda aastat ka selle, et sa oled tegelikult oluliselt rohkem näiteks Läänemerest forelli või, või lõhet, lõhet, püüda meile, meile endale, see on, see on nagu see kategooria, mis on siis kas visuaalselt atraktiivne või söödav need need liigid, millest inimene reeglina onju. Aga siin ongi juba tegelikult ju mõnes mõttes tagajärg ju see, et Pole lõhet varsti. Et kui rääkida suurtest kõlatus, pealkiri. Et enim aru saaksid, et see võib olla, on see koht, kus siis on võimalik seda teemat inimestele maha müüa, nojah, selle sellega teda praegu viiaksegi, aga samas on sellises looduskaitses alati probleem on see, et inimesi reeglina huvitavad need visuaalselt seksikaid või siis söödavad liigid, onju. Aga see, et teised, mis on Eestis Eestis liigid, kes on kannatanud, see sellepärast, et vooluveekogusid on hävitatud, noh, üks selline nii-öelda vapiloom on ebapärlikarp, keda on tänaseks alles ainult ühes ühes ojas. Igaks juhuks ei ütle välja, kuskohas asub. Ja selle ja tema põhiline väljasuremise põhjus on seal neid mitu tükki, aga üks on see, et lihtsalt see, see jõgi, kus ta nagu muidu on traditsiooniliselt on olnud vähe toitaineid ja nüüd on seal seda igasugust lämmastik fosforväetist sees. Teine asi on see, et voolusängi muudetud ja inimesed tihtipeale mõtlevad, et okei, me tõmbame selle jõe sirgeks tai lookle, maastik lihtsam, mugavam on ju tegelikult see, et mida need looke tähendavad kõigele, sellele elurikkusele, kes seal sees elab, selle selles tihti ei mõelda või teine asi on see, et mis on nagu see vooluveekaldad, et noh, need peavad ka olema looduslikult ise selle ära niidad, siis kõik see elurikkus, kes seal sees elab, enam ei ela seal. Kaur, aga kas on olemas ka selline superplaan, et teadlaste poolt, et nii teeme nüüd nii, teeme naa, siis teeme seda ja siis kõik läheb hästi. Kardan, et maailm paraku koosnes plaanidest. Nii et ei ole teadlikkuse tõstmine, eks ole, tegelikult teadlikkuse tõstmine on, aga, aga noh, seni ei ole maailmas väga seda näha olnud ja selles suhtes noh, globaalsel tasemel Eesti kohta, nii palju kui ma uurisin, ma siin rääkisin ka mõned Eesti Eesti teadlastega natukene eile üleeile. Et ega siin ka tegelikult andmeid napib. Aga üks neist ütles hullult lahedad tsitaadi, et et noh, tema usaldab juua seda, seda vett, kus sees elavad konnad, et siis osad vesi vähemalt. Aga aga eks ta selline natukene natukene nukkerale. Kaur Maran oli täna hommikul meil stuudios looduselainel rubriigis Kaur käisa. Kaur on siis Postimehe ajakirjanik ka Postimehes c. Portaali veab aitäh, Kaur, et täna hommikul läbidurid. Krundi kak raekojaks.
