Looduselainel looduselainel valmib koostöös sihtasutus keskkonnainvesteeringute keskusega. Kuulsite seda kägu kukkumas, see kägu on kikikägu, nagu ma aru saan. Meil on nüüd külas Lennart lennuk, Me hakkame rääkima mikroolenditest. Tere hommikust. Tere hommikust. Tere hommikust. Tänase sombuse ilma juures oleks ju mõnus ette kujutada, kuidas me seisame keset suve Pirita rannas näiteks varbad liivas või, või milles iganes ja võtame sealt niimoodi peoga vett, nagu tahaks nägu loputada või midagi sinna peo sisse, noh tundub, et justkui on puhas vesi ainult tegelikult sinna jääb tohutu mikroelustik, ööbits, kingloomad ja bakterid little konid. Piritusse võib ka seda juhtuda. Aga tõesti tahakski rääkida, mis seal siis on, et sealt võib leida näiteks viis selliste hulkrakset looma? No need on sellised isegi silmaga nähtavad kui väga lähedalt vaadata, aga esmapilgul võib-olla ei näe sisend 200, selliste ütleme ainuraksed mis siis on, ütleme, kingloom ongi vainu rakne, selline ütleme ripsloom või kuidas tema kohta öelda. Et neid on umbes 200, sellest peotäies vees ainust ainult. Ja kui nüüd vetikate peale minna, siis neid võib seal 50000 talla selles peotäies v1 spiotäies vees ja 50000 vetikat just. Ja see ei ole isegi mitte mingi õitsengu aeg, et õitsengu ajal võib seal veel rohkem olla neid, aga kui me nüüd vaatame kogu Läänemerd, et teinekord näeb kosmosest neid pilte, kus vetikas õitseb ja on täiesti Läänemeri on roheline siis pole nagu väga raske ette kujutada, kui palju nüüd, kui selline tegelane toodab, kui ta fotosünteesib ta nüüd aim, nii et põhimõtteliselt iga hingetõmme iga teine hingetõmme, mis me teeme, võlgneme me neile siis põhimõtteliselt, mis merest tuleb. Sellise vetikategevuse käigus on siis pool hapnikku. Kuidas on vetikate numbrilised näitajad tänapäeval, kui me räägime kliimast, siis kõik on kogu aeg kuristiku veerel, kõik hakkab kohe surma saama, ära lõppema siis palju meil vetikaid on või vastupidi näiteks Läänemere näitel on meil liiga palju vetikaid, sellepärast Poola karjakasvatajad lasevad oma väetise kõik sinna. Jah, et Läänemerel on päris suur koormus seda toitainet ära tarbida, siin aga vetikad teevad seda üle hästi, et kui need oleks. Kui nad kuhugi ära kaoks, siis oleks täielik katastroof kohe kõik sureksin maha. Et võttes tuleb ikkagi need toitained toota mingiks mõistlikuks asjaks, mis on söödav näiteks vetikad toiduks suurematele loomadele juba ja läbi toiduahel, aga põhimõtteliselt meile endale, et kas me sööme kala ja kõike seda mereelustiku. Et selles mõttes on ta kasulik, aga kui nüüd, et minna ka edasi veel bakterite peale, siis neid võiks olla seal kuskil 50 miljardit, et seest sees ja et selles mõttes noh, bakterite arvukus kõigub väga palju. Aga see küsimus oli ka selles, et, et mis siis need vetikad veel, mis see kliimamuutus nendega teeb, et tegelikult konsistents muutub, muutub liigilisus ja kõik see, et näiteks ütleme sellised. Ma tean, et põhjapiirkonnas on see probleem, et ränivetika hakkavad ära kaduma, sellepärast et see nii-öelda isegi poolekraadine tõus on juba nende jaoks nagu liiga palju ränivetikad, ränivetikad on sellised hästi ilusad, sellised nagu kristallid näevad välja, et kui need peale vaadata ja neid söövad, siis igasugused vähilaadsed, pisikesed, kes siis omakorda on kaladele toiduks, nii et kui nüüd ränivetikad jälle ära kavatsesin ka jama. Aga kui minna nüüd sinna setetesse päris, et me enam peoga vett võtta, vaid Songime natuke meresetetest, siis seal leiab põnevaid asju, et medi meditsiinitööstus on tegelikult leidnud igasugu toredaid baktereid, kes toodavad selliseid aineid, mis inimesele mingil elujärgul oleks kasulikud olla nagu näiteks. No põhimõtteliselt, et on ka vähiravimeid võimalik sealt leida, on kleit, aga see on nii uus teema, et ma ei oska ühtegi konkreetset näidet tuua, mis juba tänapäeval töötab. Me räägime sellest, kui palju on erinevaid väikseid olendeid ühes peotäies vees, kui sa lähed näiteks pärnu rannas kaldal olnud põlvili maas, oled südame juba sinna rannaliiva sisse joonistanud ja siis võtad peotäie vett, võib-olla lonksata. No tegelikult sellist peret ei tohiks juua, aga kui me oleme rääkinud sellest, kui palju seal erinevad vetikad ja bakterid on, palju seda mikroplasti siis leidub? Mikroplasti on, Eesti kohta ei tea täpselt, aga peotäies vees mingi 10 osakest vast ikka tuleb ära, et kuna ta on nii laiali jaotanud igale poole, siis võib teda seal olla küll, jah. Ma mäletan, et Saksamaal 100. ühel talvel maha ühe liitri lume kohta mingi 30000 mikroosakest, mulle jäid siukseid numbreid meelde, ma loodan, et ma siin neutreeri valesti neid asju, aga see kõlab ju hiiglaslik. Kuidas saab meil Läänemeres nii vähe olla, lumega nii palju alla tulla? No seal sademed mõttes võib sattuda põhimõtteliselt jusse Lauramise eesmärgil just sealt nii-öelda pinnakihist, seda mikroplasti, kus seda on rohkem, need ongi nagu pinnakihis, ütleme siis seal päris all sätetes on seda rohkem, et ütleme niimoodi rannarannal, kus laine loksub igatepidi, et seal võib-olla see jaotus on pisut teine. Ma tulen korraks selle vetikate ravimite juurde tagasi, ravimid on üks näide, mida veel, no tegelikult energeetika valdkonnas on ka võimalik ära teha, bakteri lükkan ahju ja tuba on soe. Mitte päris. Ütleme niisugune bakter nagu kooli, et kui me võtame näiteks 100 inimest ja siis tema võrdväärse massi, seda ainult koolid, siis see suurusjärk võiks ära toota või tekitada energiat koguses. Üks gigavatt-see on siis umbes siukse väiksema keskmise tuumajaama suutlikkus. Oota, aga miks me ei tee seda siis juba siin on jällegi see, et ei ole tehnoloogiat välja töötada. Ta ütles, et kuidagi teoorias näeb see kõik väga ilus välja, aga me peamegi uurima seda ja nii-öelda teadlaste toetama, et saadaks siis selliseid toredaid tehnoloogiat kasutada. Meil oli stuudios külas ökoloog merebioloog, merebioloog, merebioloog, Lennart lennuk, aitüma nii palju praegu loodusteemadest. Looduselainel. R2.
