Eelmises saates olime me longengi metsa külas  ja õppisime benaanidelt traditsioonilisi metsarahva tarkusi. Naised näitasid, kuidas punuda rotangi kiududest käevõrusid  matt ja kotte aga mehed õpetasid ürgse relva puhkpüssi valmistamist. Õppisime ka puhkpüssist laskmist ning saime näha,  kust ja kuidas hankida mürginoorte jaoks oki. Aga tänases saates seisab meil ees külast lahkumine. Läheme koos benaanidega pikemale metsaretkele. Retk kestab mitu päeva. Tahame end proovile panna, et mismoodi see iidne benaanide  kombel džunglis ringi luusimine ka meile sobib. Aga kindlasti tahame sel ajal õppida ka nende benaanide  iidseid metsa tundmise tarkusi tänases saates näete  siis seda metsarännaku esimest päeva. Täna algab meil mitmepäevane metsaretk ja on tore vaadata,  kuidas meie kandjad valmistuvad selleks,  et. Juba eile käis mitu tundi arutelu, et kui rasked meie pakid  on ja me teadsime, kui rasked nad on, aga sellest neid ei aidanud. Benanide metsarahva mõtteviis on selline,  et ta peab seda kotti nägema. Ta peab seda käes katsuma ja siis ta otsustab,  et kuidas selle pakiga ümber käia. Mulle ikka meeldis see tuline vaidlus meie  ja benaanide vahel, mis me eile maha pidasime. Meie olime oma euroopaliku mõtteviisiga täpselt välja arvutanud,  kui palju kaasavõetav kraam kokku kaalub  ja mitu kandjat meil siis vaja on. Aga nemad ütlesid, et ei. Meie nii kokku leppida ei saa, me tuleme homme varahommikul  ise kohale, vaatame, mõtleme, pakime ja siis ütleme,  mitu kandjat teiega kaasa tulevad. Nende mõtteviis on meie omast ikka põhjani erinev. Meie oleme harjunud mõtlema ainult peaga,  aga nemad mõtlevad nagu kogu kehaga, selline noh,  füüsiline mõtlemine just praegu, lõpuks otsustasid nad  siis ära, mitu benaanit meiega tegelikult kaasa tuleb. Põhimõtteliselt on meil siis kaheksa kandjat,  kes kannavad siis nii meie varustust kui  ka igasugust toitu ja, ja muud. Ja ühtlasi ka nende kandjate oma varustust. Ja siis on kolm teejuhti. Meie jaoks aga praegu see ekspeditsioonilaadne retk,  et siin on väga hästi näha need kohalikud benaani,  rahva seljakotid, need on väga erisugused võrreldes nendega,  mis ma olen mujal maailmas näinud pullisrahvastel. Need on nagu niisugused korvid punutud sellest samast  Rotangi palmist ja selle üks välimine sein jääb lahti,  nii et sinna sisse siis saab kõik korralikult nagu täpselt  ära panna, siis lõpuks pannakse see nii-öelda välimine sein  peale ja tõmmatakse rotangiväetidega kinni. Meie oma seljakotid on suhteliselt kerged,  seal on ainult hädavajalik päevakraam. Aga benaanide kandamid muutuvad pakkimise käigus aina raskemaks. Kompsudesse peab ju mahtuma päris palju kraami. Igaühe isiklik varustus, siis kõigi ühine toit,  kõik need konservid, kuivained ja muud aga lisaks veel  ka toidu muud tööriistad ja kõiksugu muud laagri varustus. Kui ma nüüd aga mõttes meenutan neid oma varasemaid  maailmarännakuid kasvõi Korovidega seal Uus Ginea metsas  siis ka seal olid meil kohalikud kandjad kaasas,  aga nemad kandsid oma kandameid teistmoodi. Neil oli selline pearihm või peapael, mis käis üle lauba. Kuid benaanide kottidel on õlarehmad umbes nagu meie seljakottidel. Ainult need rihmad on teisest materjalist  ja teise kujuga. See kott on siin kandjal üle pea igatahes,  aga siin on tegelikult kaks, kaks suurt kotti  ja ei saa eriti arugi, et et siin nii palju on  ja see on ka tore, et külje pealt saab järgi anda,  kui on vaja laiemaks, et siia mahub ikka igavest palju  kraami ja niimoodi on need alati harjunud käima  ja meile tundub, et et selline. Noh, rihm on väga vilets ja, ja soonib sisse,  aga nemad on harjunud sellega käima ja kui sa oled harjunud,  siis on sinu meelest kõige parem. Seljakott, mis on üldse võimalik siia kogunenud benaanide  hulgas on ka neid, kelle juures me külas elades ööbisime. Igal öösel olime eri pere juures, benaanidel on ju kombeks  kõike omavahel jagada ja eks nad siis jagasid  ka meid, et võimalikult paljud pered külas saaksid kogeda  sellist haruldust nagu valge inimene. Siin on nüüd Andreas, kelle majas ma elasin,  see peremees ja enne lahkumist külast ta tõi oma kodust  sellise puu vaigu mis tal käes on ja see on nüüd puuvaik,  tegelikult lehtpuuvaik. Ja seda nad kasutavad küünlana. Et ta lihtsalt pannakse siit otsast põlema  ja põleb niimoodi järjest ja, ja polegi muud vaja teha. Lõhna tal praegu eriti ei ole. Aga kui põlema hakkab, siis kindlasti on nii. Ja nüüd proovime, kas ta siis toimib küünlana  või kuidas ta küünlana toimib, siis tegelikult. Ja ära sa ütle. Lausa metsast metsast saadud küünal. Natuke siin majas sees muidugi, tuleohtlik,  aga kõleb väga hästi ja ei mingit tahti,  mitte midagi. Lihtsalt lõikab puu pealt ära ja ongi sul küünal olemas. See pakkimine ja sagimine võtab neil päris palju aega,  ikka oma paar tundi. Aga viimaks oleme peaaegu kõik ettevalmistused lõpetanud. Nüüd enne teele minekut, siin Borneo metsades tuleb panna  jalga kaanisokid. Järgmistel päevadel läheb neid tõsiselt vaja. Kaanisokk on siis selline. Selline eriline, eriliselt materjalist nagu pulvikud  ja sa tõmbad nad endale jalga. Ja siis sealt. Ei saa kaanid üles laineda siin siin see kaanid elavad tegelikult. Rohu peal või puusaste peal ja nad on seal kaelad õieli,  passimas. Ja siis kui sa tõmbad sellised asjad endale peale,  need saavad muidugi hullult mudaseks, praegu nad on päris  ilusad veel. Ja ja on märjad kogu aeg, aga ikkagi, kui,  kui kaanid tulevad, siis nad ei saa seda mööda üles ronida. Nüüd aga on meie eestlastest rühm juba täitsa matka valmis  ja meie kiit sakk jagab meile viimaseid õpetussõnu,  et mida teha, kui väga ära väsid või kui on kange janu. Ja nõnda edasi. Aga siis ilmub meie juurde benaanide kandjate juht. Ta teatab, et benaanidel on alati kombeks enne metsaretke  teha läbi väike rituaal. Tuleb pöörduda metsa hingede poole, paluda,  et nad oleksid meiega heatahtlikud, kui me nende valdustes liigume. Ja siis ta loebki süvenenult iidse benaanikeelse palle. Kui palve lõpuni loetud, on meil vaja veel teha ühispilt. Siis on vahva vaadata, kuidas mitmel benaani mehel on käes  matkakepi asemel odateravikuga varustatud puhkpüss. Seda saab siis kasutada mitmel otstarbel. Noh, pesunööride alt läbi, see on esimene takistus. Aga siis ongi aeg kohale jääjatega hüvasti jätta  ja otse küla tagant algavat mäenõlva mööda üles ronida. Praegu alles algas meie retk. Kaks minutit on mööda läinud. Kõige ees kõnnib mees, kes lööb siis rada lahti  ja esialgu on päris hea tõus, nii et saab higi väga hästi jooksma. Aga siis tõus lõppeb ja me kulgeme juba suhteliselt tasasel maal. Küla on veel kõigest paari kilomeetri kaugusel  ja metsas on märgata külarahva tegutsemise märke. Siin me näeme nüüd, kuidas tegelikult siinkandis käib  metsamaterjali hankimine, mitte nii, et nagu Eestis,  et palk tuuakse välja ja siis all töödeldakse,  vaid on niimoodi, et nad teavad nendest puudest kõige  väärtuslikumad valivad välja selle kõige hinnalisem,  kõige väärtuslikuma. Ja siis kohapeal lõikavad selle puu maha,  saevad ta mootorsaega laudadeks ja panevad siia  ja tee äärde valmis ja siis vähehaaval jõudumööda kannavad  õla peal need lauad sinna kaugele külasse. Noh, mulle pole see nüüd küll kaugeltki esimene kord kusagil  maailma troopikametsas ringi kolada, aga ma ei tüdine  sellest kunagi ikkagi maailma kõige elurikkam metsakooslus,  kõik on kuidagi teistmoodi kui meie koduses metsas  ja alati ootab sind ees üllatusi. See on nüüd niisugune lean ja kui sa mõtled,  et nagu Tarsani filmis, et nüüd võtan sellest kinni  ja lähen minema, siis on kukub raudselt alla. Et see on mu enda kogemus, et umbes 10-st jaanist üheksa kukub,  kukud alla ja, ja ühega tõesti kiigud siin metsa vahel ringi. Ja tuligi alla. Noh, hea, et pähe ei kukkunud, igavene pikk  ja raske lini ront, vaata et oleks võinud veel vigagi saada. Aga need džunglipuud siin on tõesti meie omadega võrreldes teistmoodi. Isegi juured on põhimõtteliselt teist. Neeme väga tüüpilist džunglipuud, mis on elanud vanaks Tal on sellised tugijuured, sellised laiad nagu mingid lauad  igas suunas nagu toetama või või nagu ütleme,  kiriku piilarid. Ja põhjus selles, et ta peab hoidma seda tüve püsti,  kuna džunglipuude juured ei lähe kunagi sügavale maa sisse. See viljakas pinnas on ainult ülemine kiht,  võib-olla umbes nii paks ja kõik juured lähevad igas suunas laiali,  aga nii suur puu, kuidas ta saab püsti seista,  kui tal juured sügavale ei lähe. Ja vot sellised tugijuured maa peal aitavad sellel hiiglasel seista. Metsas kuuldub tihti kõrvu mitmesuguseid linnuhääli. Näha neid ei ole, siis tuleb vaid hääle järgi ära arvata,  kes nad on. Hästi selgesti eristada, siin on üle 400 linnuliigi. Aga see siin on rongo hästi kõlav, hästi meloodiline hääl. Et. Ilus ilus hääl. Paradiisi trongo on selline meie varese suurune musta värvi  lind on mulle tuttav eelmisest Borneo reisist. Aga neid eksootilisi linnuhääli kuuldub siin kõrvu kogu aeg  ja ühega nendest saame tuttavaks, kui korraks puhkehetkel  hinge tõmbama. Kuid kui oleme vähek aega selle Mustkurk abelinu erilist  laulu kuulanud, peame teekonda jätkama. Ma ei saa imestamata jätta meie kandjate sitkust,  muidu ei saa nagu arugi, aga kui mees ennast püsti ajab,  siis märkad Aga peagi leiab meie terane kiit sakk jällegi raja ääres,  põneva vaatamisväärsuse. See on metsmesilaste pesa. Need on sellised imelikud mesilased, kes üldse ei nõela. Aga kelle mett benaanid iidsetest aegadest peale on pruukinud. Huvitav on nende siinsete mesilaste juures see,  et nad on palju pisemad kui meie mesilased  ja Nad üldse ei sumise. Nende mett kasutatakse ka teistmoodi. Sak seletab, et mesi pole kuigi magus aga seest tugevalt  tervendava toimega. See pidavat sisaldama rohkesti antioksüdante. Siin on näha sisselennu avavus. Mõnikord on ta ka niisugune, nagu pikk sarv ulatub siit välja. Ja neid avavusi on ka siinpool. Siin sees on nende kogutud mesi, seal sees on  ka kuninganna sõdurid ja nii edasi, nii nagu mesilastel peab olema. Ja huvitav on see, et neil omakorda koostöö selles mõttes  nad kaitsevad puud termiitide eest. Et kui mesilased on siia selle hõivanud,  selle õõnsuse, siis termiidid mitte iialgi seda puud ei  ohusta ega ei kahjusta. Metsaraja ääres hakkab pidevalt silma igasugu põnevaid taimi  kokku on neid siin Born metsades ju ikka üüratult palju üle  15001 džungli lill on eriti silmatorkav. Siin on üks imeilus õisik ja see on nüüd üks nendest ingveri liikidest,  neid on siin Borneol üle 100 ja igalühel on mingi kasutus  ja nüüd see konkreetne liik on selline, et tema varrest  murtakse nii-öelda huule pulka. Et lõikad siit niisuguse pulga ja siis hõõrud huuli  ja see mõjub niisutavalt ja, ja tervendavalt huultele,  nii et see on nagu selline. Metsa huulepulk, aga kui me nüüd niimoodi mõned tunnid oleme kulgenud,  siis juhtub see, mis pidi varem või hiljem juhtuma. Näen, et marve on seljakoti seljast heitnud  ja otsib sealt seest midagi lausa meeleheitliku kiirusega. Mul õnnestus siin endale jala peale üks kaan hankida  ja kaani ei tohiks mitte lihtsalt välja tõmmata,  vaid talle tuleb sääsetõrjet peale lasta. Et vaatame, kuidas see mõjub praegu. Siis ta laseb ti. Velt on küll palju, aga tegelikult seda ei ole üldse tunda  või et noh, et ta suutis niimoodi hammustada,  et et ma isegi ei teadnud, et ta mul seal on,  enne kui ma nägin Nii et näeb hirmus välja, aga tegelikult see ei ole üldse  nii traagiline. See oli siis nüüd see meie Borneo matka esimene teolt  tabatud kaan. Mul endal on olnud nende sellidega päris palju pistmist juba  eelmisel Borneo reisil, seal noppisin neid kehalt iga päev  ja ühel eriti kaaniderohkel kaitsealal sain isegi sellise  lõbusa tõendi tunnistusel oli kirjas, et olen ohverdanud  verd tiiger kaanile, kes on kolmest Borneo Kaani liigist  kõige suurem ja teatati, et sellega olen ma olnud doonoriks  kohaliku kaitseala, eriti haruldasele, metsale,  kooslusele. Seal eelmisel Borneo reisil õppisin ma nende kaanidega  ka väheke mängima. Kui meil nüüd siin matkal tuleb jõe ääres pikem puhkepaus,  siis võtan mängu jälle üles. See käib siis niimoodi, et panen oma sõrmed kaanile hästi lähedal,  et ta tajub seda, hakkab aplalt käe suunas roomama,  aga viimasel hetkel, enne kui ta sõrmest kinni hakkab,  tõmban käe ära ja panen peopesa hoopis teisele poole. Algul on ta veidi segaduses, aga siis tajub uut saaki,  pöörab otsa ümber ja hakkab liikuma vastassuunas. See kaal. Ta on pime. Aga ta. Ta tajub Nagu püsisoojast inimest. Ja nüüd hops hakkaski kinni, nüüd. Aitäh, seda on, mul ei olnud plaanis. Peab ütlema, et sellest väikesest džunglielukast saab meie  rühma jaoks järgmistel matkapäevadel vaata et kõige tähtsam loom. Ta pakub pidevalt jutuainet ja igaühel on temaga oma  isiklikke kokkupuuteid. Nüüd siit leheküljest inimese külge klammerdub,  siis ta läheb kiiresti ülespoole ja kui ta leiab esimese koha,  kus on nahka, siis ta imeb ennast naha külge,  nii et sa ei tunne mitte midagi, üldse valus ei ole. Ja siis ta lihtsalt imeb seal vaikselt verd,  sa ei tunne mitte midagi ja see võtab tal oma pool tundi  aega või rohkem. Ja siis ta on täitsa pall. Ja siis ta laseb enda lahti ja läheb minema,  aga kuna ta lasi sinna oma süljega sellist ainet,  mis ei lase verel hüübida, siis sealt voolab tohutu palju  verd välja. Ja, ja see jätab alati niisuguse väga jubeda mulje,  aga tegelikult mingit ohtu sellest loomast ei ole sealt  mingit nakkust, sa ei saa mingit haigust. Et Eestis ju isegi parandatakse inimesi ka apteegikaanidega,  nii et et selles mõttes selline sü saatu loomakene. Aga alati on niimoodi, et kui, kui verd on näha,  siis see tekitab nagu sellise väga hirmsa tunde,  noh, mul siin ka hiljaaegu tuli üks kaan lahti parajasti et  seda verd voolab pool tundi pärast. Aga siit edasi tunneme, kuidas oleme aina rohkem väsinud  rada on ju päris vaevaline ja kuumus armutu,  tihti tuleb ületada maha kukkunud tüvesid aga teinekord,  kui tüve mürakas on kukkunud rajaga samas suunas,  saab seda mööda edasi hoopis nobedamini. No Eestis annab ikka sellist tüve leida,  mille peal saab nii pikalt jalgratta teha,  nagu siin sellel džungli puul, mis on praegu sammeldanud  ja ideaalne. Aga meie rännaku lõpp tuleb üsna ootamatult,  on veel üsna kõrgel taevas, kui benaanid järsku kandamid  maha panevad ja teatavad, et hakkavad kohe kähku laagrit  üles seadma. Praegu me jääme laagrisse kuna nüüd kellaaega ei tunne ja,  ja meile tundus, et nüüd peab jääma laagrisse täna ööseks  jääme siia, kuigi valget on veel palju. Aga nad ütlesid, et nad kuulsid vihma häält. Ja ja me usume neid. Nii et hästi kiiresti, laager püsti, enne kui tohutu padukas  pähe tuleb. Varsti selgub, et benaani taimdus läkski täppi lausa  paduvihma tulema ei hakka, aga sajuks tõesti läheb. Nii et ka meie paneme peale vihmakeebid. Aga Kristjan leiab oma meelest hoopis teise põhjuse,  miks laager just sellesse kohta püstitati. Tule vaata. Pärismaalaste toote kellegi pea on puu külge pandud. Näed, siin? Laagri püstitamine läheb täie hooga ja õige varsti näeme,  et midagi hakkab juba looma. Benaanid ehitavad öövarjet nii, nagu nad seda ikka  traditsiooniliselt on ehitama harjunud. Ja kui ma seda vaatan, siis tundub, et üldkujult võis see  varjualune neil välja näha umbes samasugune  ka põlvkond või kaks tagasi siis, kui benaanid veel puhtalt  maadid olid ja ainult metsas elasidki. Sihvakatest roigastest karkassi püsti panemisel pole  ka siin praegu kasutatud ühtegi naela. Kogu konstruktsioon on kokku ühendatud väetidega,  aga katusematerjaliks olid vanasti praeguste kilepalakate  asemel üksteise peale laotud puulehed ja magamislavats pandi  kokku siitsamast saadud looduslikust materjalidest. Roigastest ja liaani. Kuid ma näen ka, et üks meie laagri vanemaid mehi  ja Roy valmistab meist veidi eemal endale  ka sellist täiesti ürgset benaanide varjet katuseks,  korja ta laiu palmilehti ja külje alla seab roikad,  mis peatsist maapinnast veidi kõrgemale tõstetud. Meile võib paista, et nii primitiivne öömaja ei kaitse õieti  millegi eest aga roi paistab vägagi rahul olevat. Samal ajal on benaanid süüdanud lõkke, valmistavad  selle peal meie ühist õhtusööki aga siis hakkab kiiresti hämarduma,  nii nagu see tropikas ikka on. Ja metsast hakkab kuulduma õige iseäralikke helisid. Kohutav hääl. Tundub, et kedagi tapetakse ja, ja see on  nii tugev hääl, et et ma ei kujuta ette,  see algas nüüd. Ja benaanidel on niisugune ütlus, kui tsikaadid hakkavad laulma,  siis hakkab pimedaks minema ja praegu ongi enam-vähem  hämaraks läinud, me valmistume öö magamiseks. Aga, aga sellist tsikaatide kisa nüüd on  siis maailma kõige tugevama hääle häälega putukad üldse  kes suudavad oma väikse, ta on niisugune umbes pöidla suurune,  niisugune putukas, kolmnurkne. Ja et maailma kõige lärmakam putukas ja tundub,  et neid ei ole siin mitte ainult üks ja see saab vist olema  meie siinse laagri öiseks refrääniks. Ühesõnaga, see koor alles koguneb, nad laulavad häält lahti praegu. Kui päris niimoodi. Oota, luiged lendavad üle, on ka natuke midagi niukest ju? Need on siis mingid ufo luige, ma pakun,  et tegelikult oli siin vahepeal käis üks. On vist jopa, saan vile kätte. Aga jah, ega ma tegelikult ma olen tsikaate palju kuulnud,  aga mõnikord on nagu kreis saeaeg ja saed  ja mõnikord on nagu kõrgbenliin oleks kokku plagiaa. Et see, see vilistamine on umbes midagi niisugust sellist et noh,  kohe elekter kuskilt lühi lühistuled Aga aga need tüübid Kes seal niimoodi võimsalt niimoodi luugutavad,  et neid ma ei ole veel kuulnud kunagi? Aga siis mattub meie laager juba täielikku pimedusse,  ainsaks valgusandjaks jäävad lõkke ja meie pealambid lõkke  ääres kõneleb midagi oma kaaslastega, see benaani vanem kütt. On näha, et ta tunneb ennast siin metsas väga rahulikult  ja koduselt vist kodusemalt, kui seal praeguses püsivas. Eks mets ongi tema jaoks olnud eluaeg see päris kodu,  kodu, kus ta rahvas on elanud lugematuid põlvkondi aga meie  oleme väsinud ja kustume õige kiiresti selleks,  et järgmistel päevadel benaanide juhtimisel oma metsa retke jätkata. Järgmises saates saate siis teada, mis juhtus meie rännaku  järgmistel päevadel ja mismoodi üleüldse see ettearvamatu  seiklus seal Borneo südames meil lõppes.
