Ma arvan, et kui me vaatame tagasi 2016, kui tõesti me hakkasin tegema muudatusi nii äriühingute nõukogudes ja lõime tegelikult nimetamiskomitee, mida varem ei olnud, et sisuliselt oli kaks probleeme, oli õhus. Esimene probleem oli selles, et äriühingutes oli, oli väga palju riigikogu liikmeid ja peaasjalikult olid nad meie kunagise partneri Reformierakonna siis riigikogu liikmelt Isamaa ei olnud 10 aastat oma oma oma riigikogu liikmeid lasknud nimetada, kui ka kui kellelgi on soov ja tahe oli. Et reformierakonnal, aga paraku nii ei olnud, et nende liikmed olid, olid jooksvalt ja iga-aastaselt. Et see oli, ma arvan, esimene probleem ja see oli põhiprobleem, et riigikogu liige Ühelt poolt paneb paika ministri ja teised nii-öelda siis määrab läbi siis riigikogu suure saali, kinnitab ministri, teiselt poolt minister kinnitab nõukogu, kus seesama riigikogu liige on, sellele pööras tähelepanu ka õiguskantsler ja tõesti siis 2007. aastal lõpuks saime selle ära murtud või ütleme siis natuke hiljem. Aga, aga ütleme sellest alates siis saime viia asja nii kaugele, et riigikogu liikmed enam ei saa kuuluda. Üks pool oli see põhiseaduslik probleem. Teine probleem, mis 2007. aastal ka selgelt välja joonistunud, seondub. Aga kompetentsiga seonduvate Priit nõukogudes oli palju palju liikmeid, kelle puhul ei olnud aru saada, et miks üks või teine liige on nimetatud, millist väärtust annab konkreetsele ettevõttele ja me ütlesime ka sel ajal väga konkreetselt välja, et parteipileti ei saa olla eelduseks nõukogusse pääsemisel. Aga ei saa olla takistuseks, et mõlemapoolne, et, et kindlasti ei saa poliitika ja vaadata, et kutsume tegelikult inimesi otsese lokaatsest, kutsume neid ka poliitikas osalema ja kui inimene peaks mingil kujul poliitikasse tulema, et ja siis on tema tulevik uksed kinni.
