Ei pea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Täna oleme siin onu Alexiga kahekesi, sellepärast et siilipoiss läks uurima, missugune see mets välja näeb. Siis kui enam peaaegu mitte midagi näha ei ole. Jah, nagu õige siil udus ka siin pimeduses on põnev kindlasti vägev seiklusteotsija. Ja aga ega meil sellepärast jutud ju, rääkimata jääd, siilipoissi ei ole. Juttu tuleb täna kärplastest. Räägime nendest suhteliselt väikestest kiskijatest, need on väga huvitavad mind, on need loomad alati hämmastunud oma mitmekesisusega. Ühe ja sama sugukonna piires on loomi, kes täiskasvanud peast kaaluvad mõnikümmend kuni 100 grammi ja on ka selliseid, kes kaaluvad 40 kilogrammi. See on juba nagu väga suur koer. Selleks on kalad, pere saarmas on ka vahepealseid ja siin on loomi triibulisi vöödilisi ja marmormustriga ja väikse musta maskiga ees. Ja on selliseid, kellel selg on tume, kõht hele nagu nudis. Näiteks kivi nugised on peaaegu valge kõht, aga metsnugis elab niisugune kollakas selgan ühteviisi tumepruun mõlemal või on selliseid näiteks nagu soo, Belgias on peaaegu üleni must, aga on ka selliseid, kellel on kõht must ja selg hele nagu Krisoonid näiteks. Ja muidugi nendel on ka palju ühist, kõigil nad on kõik väga osavat hüppajad, ronijad reeglina nendel on suhteliselt lühikesed jalad ja niisugused jämedad tugevad, hästi liikuvate pikkade liikuvades sõrmedega käpad. Kuid on ka erandeid, näiteks selle sugukonna juurde. Kärplaste sugukonna juurde kuuluvad ka sellised huvitavad loomad nagu saarmas, kellel on hoopis ujumise nahad varvaste vahel. Ja siin on ka selliseid loomi, kellel küüniseid vaata et ei olegi ilusad kenad küünekesed nagu lastel või ütleme, aficestel. Caniksid kõigi kärplasteks kutsutakse, need on ju ometi nii erinev. Jah, aga see on sellepärast, et kõige iseloomulikum, selle sugukonna esindaja liik ongi kärp. Ta on ka üks esimesi, kes sai teaduslikult uuritud ja selgus, et selle loomaga võrrelda kõiki teisi liike on kõige mugavam, kõige parem. Temal on kärbile ka hästi välja kujunenud, see väga üldine ja hästi levinud selle suugonnas võime. Ladentne kiilus, kui Kärblastel toimuvad pulmad, siis peale selle loode väike loomakesehakatis, kes on ema kõhu sees, võib hakata kohe arenema ja saab küpseks, ütleme, 35-ga 38 päevaga või noh, mõnel liigil natukene rohkem. Aga see võib ka hiljem aja peale jäänu. Näiteks, kui sügisel toimuvad pulmad, siis talvel mingisugust arengut ei toimu, vaid see pisikene hakatis ei hakkagi arenema enne, kui tingimused lähevad soodsaks. Nii et vahepeal 200 päeva läheb mööda ja siis oma 35 päevaga kasvatas, uuriks ja sünnib. Külma ilmaga ei taha ükski väike loomalaps ilmale tulla. Ei, ei ole mõtet. No mõnel võib-olla tõesti, kui ema elab ilusas pesas, ilusas niisuguse suur uus, kus on soe ja kuiv ja toredateks mäger, mäger on ka kärplane ja mägraurud Donaldas midagi linnuste või linnakute taolist. Kujutage ette, mõned sellised linnakud on 10 meetri pikkuste koridoridega tasuvat kuni kolm, võib-olla isegi rohkem meetrid maa sees, seal on iga mägrad perekonna jaoks 24 ilusat suurt, avarat, kuiva, puhast ja väga niiskusega ühtlase hea liivase põrandaga elutuba. Ja sellised linnakud on mõnikord mitu 1000 aastat vanad. Te kujutage ette, see on nagu inimeste linnad on kindlaks tehtud, et mägrad on kasutanud seda elamispaika, seda urgude koridoride süsteemi mitu 1000 aastat järjest ja kogu aeg suutsid hoida puhtana kuivana ja väga kindlal laest midagi kuku, seinad on kindlad, ega põrand ei vaju jalgade all, vaat kui tublid mägrad. Veel üks huvitav omadus on kärplastel väga huvitav omadus. Nendel on praktiliselt kõigil väga tugevasti arenenud inimene, tasud anaalnäärmed. Sabaaluse juures on niisugused näärmed, mis eraldavad omapärast lõhna. See on siis kärplase lõhn ja on kõige tund. Tom, võib-olla tuhkru hais, see nii tugev ja ebameeldiv, see on tugev ja, ja inimesed leiavad, et see on ebameeldiv. Tuhkrulise on küll meeldiv ja sellel lõhnal on väga suur tähendus nende loomade elus, nad märgistavad sellega oma eluala ja see eluala on kärplastel ka väga erinev. Näiteks soobel. Tal on mõnisada meetrit siia-sinna joosta ja ta ei taha mitte kuskile minna, kui elutingimused on korralikud, see suhteliselt väike noh, poolteist kaks kilogrammi vast rohkem, ta ei kaalu väga hinnalise karusnahaga. Loomake, kes elab peamiselt Siberis ja Kaug-Idas, toitub peamiselt seedrimännipähklitest. No meil nimetatakse neid seedripähklid, ega see mingisugune seeder ei ole seal seedermänd loomulikult. Kuidas tanud kätte saab mahus Kornid öösel käbist välja kraapida, aga ta on natukene laisk, mööduravad oskab suurepäraselt kätte saada seda pähklit käbist ja siis nad teevad suured hoidlad, kus on talveks kuigi mitmes kohas varutud palju rohkem tegelikult neid pähkleid kui ühele vöödoravale või tervele vööduravate perekonnale vaja läheb. Aga kuna mine sa tea, mis võib selle või teise laavoga juhtuda pika talve jooksul igaks juhuks öö tuleb väga palju selliseid varude paikapanekuid valmis, tuleb metsiga, mõned niisuguse hoidla, mis on tehtud, ütleme, vana kõdunenud kännu alla, leiab ülese, sööb ära kõik pähklid, seedermennilase on väga soodne, sest just nimelt mets ja sõnnikuga. Kui selline pähkel läbib metsi ja seedekulgla ja sõnnikuga tuleb välja, siis selle sõnnikuga on ta ühtlasi väetatud korralikult ja alles siis saab korralik seedermänd, kasvab, aga soovil otsib ka. Ja leiab neid peidupaikasid, kuid ega vöödoroznelgaia tõesti suured varud, loomulikult soobel sööka, teisi asju, pisinärilisi näiteks väga harva vööd oravat ennast juhtub ka nii, muidugi noh, ikkagi kiskjaloom kõht ikka väga tühi ja kui kõht tühi ja ruutkilomeeter ega üle selle nii-öelda isiklik ala eluala ühel sooblil ei ole. Kuid kui tingimused on rängad ja toit on vähe, siis täiskasvanud soovid võtavad kätte ja ühinevad seikleja rüütlites algaks ja lähevad siis väga kaugele. Nad mõne kuuga võivad 150 kilomeetri kaugusele rännata ja siis, kui need leiavad parajad taikalduvust ala või osa, kus nende meeles on toitu küllaldaselt, siis jäävadki sinna elama. Aga näiteks teine kärplane saama sugukonda kuuluv loom ahv. Kalju kass on vana eestikeelne nimetus sel loomal. Ega ta mingi kas ei ole, loomulikult toon ahven, see sõna on küll vist Soome päritoluga. Loomaaias ei põne ja loomaaias melon ja lustakas poiss väga lustakas, nii mõnustada, vaadata, kuidas ta hüppab edasi-tagasi. Reisi tagasid tohutu kiirusega väga vilgas, väga vapper, väga tugev, ega kaval, väga osav. Ja ta ei ole inimesele ohtlik. Tihtipeale arvatakse. Muuseas, on tõesti levinud arvamused ahm, kuna ta võib olla kuni 19 20 kilo raske ja on tõesti väga julge, ta võib rünnata ka mõnda sõralisi, isegi noort põtra võib rünnata. Siis inimesed arvavad, et ta võib kar lapsi rünnata. Ta on tark loom, ta ei tee seda mitte kunagi, ta on tegelikult väga kasulik inimestele sest ta hävitab väga palju igasuguseid põllumajanduskahjureid ja seesama ahm oma suurte küünistega laiade käppadega ja väga huvitava mustriga. Hele triip algab peast ja läheb sabad välja mööda külge. Ise ta on minu meelest nii mõnusat, sooja pruuni värvi kohe. Tahad paidele teha? Seda siiski ei maksa teha. Igatahes loomaaias mitte. Loomaaias ei tasu ühelegi loomale minna. Ja muidugi, sest loom võib valesti mõista ja ta võib kohe niiviisi arvata, et tema korterisse keegi vägisi püüab sisse tungida ja ega seda ei taha, ei loomega inimene. Ta ei jõua ju nii palju külalisi vastu võtta iga päev, kui loomaaias käia. Ja ja võib meelehärmi tunda, sest tal ei ole ju millegiga kostitada ja seesama tema individuaalne tähendab isiklik ala, kus ta tunneb ennast peremehena, on kuni 2000 ruutkilomeetrid. Te kujutage ette, mida see tähendab, see tähendab, et Eestis, kui Eesti oleks kaetud näiteks korraliku metsaga üleni siis Eestis saaks elada 20 22 ahmib nii, et igaüks tunneks ennast peremehena, sest Eesti territoorium on umbes 44000 istele nii suurt kadu vaja. Vot selliste avaruste armastaja ta on. Ja ta on väga liikuv. Ta rändab väsimatult, on absoluutselt väsimatu nädalate kaupa niiviisi kiiresti rännata, rännalt rännatakse, niisugune vabaduse vajadus on loom, algas, teata. Ja jää endale ja mitte midagi. Aitäh, ega ta eriti ehite ta oskab muidugi endale midagi koopataolist teha, pesa igatahes. Aga jah, ega ta nüüd noh, väga suur ehitanud mägra ei anna võrrelda, muidugi mitte muidugi mitte. Elavad metsnugis elavad meil ka muidugi need kõigele. Samad väikesed nirk ja kärp mõlemad ja elab meil ka mäger. Aga kunagi Eestis elas päris palju saarmaid. Ma ei tea, kas praegu on neid kuigi palju on kolks onu Nikolai Laanetu, kelle käest oleks väga huvitav kord küsida, võib-olla meil õnnestub siilipoisi jutule üks kord kutsuda Nikolai Laanetu ja võib-olla onu Maran, kes uurib veel ühte väga põnevat kärplast ja nimelt naaritsat euroopa naaritsat hea meelega kutsuks ka siilipoisi juurde, et nad lastele siili poisile räägiksid, kuidas on tegelikult lood nende loomadega, keda nad uurisid, jälgisid pikki aastaid, ma usun, et mõned uued sõbrad on hädavajalikud. Ja, ja ma loodan, et siis need onud räägivad lastele ka, mida tähele panna nudiste naaritsat ehk ka selle sugukonna kõige tähtsama loomakese nagu kärp puhul ka nirkide juures ja kuhu siis need andmed saata? Näiteks naaritsa uurimine on väga-väga komplitseeritud, väga raske, neid on väga vähe jäänud ja selle liigi saatus on ilmselt suures ohus. Suure nii-öelda küsimärgi alla. Sellepärast kõik andmed, kus on nähtud naaritsat, millal, mida ta tegi, mis päeva ajal ja väga hea muidugi siis kui on veel märgitud ka, et kas oli päikesepaisteline soe ilm ja kus kohas oli, kas oli jõe kaldal või see oli rabapeol kuskil kõik need andmed oleksid tegelikult väga vajalikud. Sügisel ongi nende liikumise aeg, noored on juba suured, nad hakkavad liikuma, igaüks endale eluala otsima, praegu metsas käies võib-olla mõnikord näeb neid loomi, lapsed, pange kindlasti kirja kõik üksikasjad selle kohta, kust te nägite neid loomakesi. Katsuge neid kirjeldada, aga nad on muidugi väga väledad ja väledad, nad on, aga nad on ka julged. No me rääkisime siin ahmi julgusest, tegelikult julged, on nad kõik ettevaatlikult, kuid julged, näiteks üks armas nirk elas minu instituuti, kus ma töötan, seal on Eesti mereinstituudi välibaasi juures saaremal kõigustel. Ja see suvi, millal see nirk sinna elama tulin, oli ainus meie tööde suveperiood, mil rotid tavaliselt suured hallid nahaalselt rotid jätsid meid absoluutselt rahule. Tema jaoks ei eksisteeri niisugust roti veidikud maal, kuhu sisse ta ei oskaks momentaalselt tungida. Ja muidugi, ega ta nendele närilistele armu ei anna ja ta oli nii julge, et ta tuli praktiliselt minu sääriku juurde. Ta vaatas mind arvatavasti leidis, et ma olen usaldusväärne, suhteliselt rabeleigisendai, karjuv vöötult. Seisin rahulikult muidugi ja vaatasin teda hea naeratusega huulil ja temale eilse meeldis ta tuli minu säilikut nuusutama. Aga niipea, kui ma tegin kõige väiksema liigutusi, oli ta juba 10 meetri kaugusel opoput, nagu väike vedru. Hästi peenikesed Radon väikeste jala kestega väga vihkad loomad ja nendel on reeglina suhteliselt lamedad, ümarad reeglina need kõrvad ei ole, eriti pikad on ka niisugused ümmargused, väikesed kõrvakesed, hästi elavad säravat mustad nagu pärlikesed silmad peas ja muidugi uudishimulikult ninad, mis kogu aeg liiguvad, kus need kõige rohkem armastavad olla. Nugis Nad on suhteliselt suur loom, ta on kohastunud kõige paremini ikka puude otsas elamiseks. Ta väga vähe aega maa peal veedab väga vähe ja puuõõnsustest armastab ta tegutseda. Tema ma ei tea, kas põhitoit, aga väga tähtis tema jaoks toit on? Kahjuks küll, aga noh, siin pole midagi parata, oravat ja eks ta valib endale elupaigaks sellist metsa, kus vanu puid päris palju ja kus on palju oravaid, nirk ja kärp, nad suudavad liikuda igal pool, aga nemad hoiavad ka metsa poole, kuid neid huvitab väga eriti nirk on selles osas silmapaistev. Inimeste asulad. Ja nendele pakub väga head toiduallikat, suured hiirte ja rottide populatsioonid, mis alati elutsevad inimese juures kuskil läheduses, ütleme niiviisi, loomulikult nad võivad ka tungida kanalasse, seda teeb vahest uhkur tõesti? Jah, aga tuhkur on selline loom kes jah, tunneb huvi muidugi kanavere vastu, kuid ikkagi peamiselt tahab ta saada hiiri ja rotte. Ja Euroopas kodustatud tuhkur oli peamine näriliste tõrjevahend, bioloogiline relv nii-öelda nii kreeklastel kui ka roomlastele, et Ruskidel ja ka germaani rahvastel, aga no muidugi kreeklastel ja roomlastele palju. Enne seda, kui kas üldse Euroopasse Egiptuse kaudu saabus. Aga kas tuhkur meelsasti jäi sinna inimese juurde ja on suurepäraselt kodustatud ja mõni teistest Kärklastest ka? Päris paljud, võib-olla isegi kõik, mul tuleb meelde minu tuttav saarmas, kes elas Tallinna loomaaias, kui ma peale ülikooli sinna tööle läksid. See tahtis olla ainult kampsuni all ja ta kogu aeg häälitses, ta oli nii sõbralik ja tahtis suhelda kõikidega. Ja tema häälitsus on hästi kõrge. No ma püüan seda järele teha. Midagi niisugust. Umbes selline väga natukene veel nendest lõhnadest. Lapsed on kindlasti kuulnud ja kindlasti multifilmidest mitu-mitu korda seda looma näinud. Kukkundaga ilust on must niisuguse valge triibuga piki keha ja tal on fantastiliselt kauni saba nagu paabulinnul, ainult mustvalge muidugi. Ja tema anal näärmete Wire on selliseid toimekaid, kui ta satub näiteks silma, siis ta teeb pimedaks ja lootusetult pimedaks. Ja tema hais on niisugune, et kui see meetri-kahe kaugusel lööb nii-öelda karule ninna Karu kukub potsti meelemärkuseta maha ja võib ära surra. Nii et see on tõepoolest kardetav, loob kuid Downhia Ta on aus ja ta kõiki hoiatab, teeb ta seda niiviisi. Kui ta näeb maailmast, siis tõuseb ta esikäppadele toetades nii, et tema kire on õhus, hakkab nagu kätel käima ja oma saba tõstab veelgi kõrgemale. Kogu selle olendi ülesse tõstetud sabaga pikkus on üle meetri ja see saba on niivõrd erinev värviline. Ja kui ta on siis seal niimoodi natukene aega märku andnud ja keegi tema hoiatusele ei reageeri. No siis ta laseb ja kaugele paari meetri kaugusele ja oi ja siis on pahasti, aga nad on suurepärase iseloomuga loomad. Nad tahavad sõbraks saada igaühega, kes nendega korralikult käitub, siis ta niisuguseid haise, trikke ei tee. Ei, päris kindlasti mitte, aga lõhnu on ikkagi juures, nii et neid kasvatatakse farmidest just nimelt selleks, et inimesed saaksid neid koju võtta, sest see on üks armastusväärsemaid loomi, ta on kõige armastusväärsem ja õrnem sõber. Ja siis kasvatatakse neid, opereeritakse varajases nooruses need näärmed lihtsalt ära see loomale midagi halba iidi ainult metsas, see loom on siis absoluutselt kaitsetu ja metsas oma metsiku looma elu ta elada enam ei saa. Aga inimese juures saab ja paljule farmidele ka väga hästi. Ahjaa, aga mina vaatasin kella ja mulle tundub, et täna head küll, väga palju häid jutte, rääkimata, Kahjuks küll neid jutte on meil väga palju, näiteks meemägrad on rääkimata, aga noh, teeme järgmine kord. Ja muidugi, lapsed, kui teil nüüd tekkis küsimusi seda juttu kuulates, siis kirjutage, kirjutage, millal ja kuidas te saite näiteks nugisega kokku. Ja siis onu Aleks vastab teie küsimustele ja räägib veel midagi hästi huvitavat. Kärtlastest. Ja anname lapsi, on tôesti siililegi selge.
