Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere eetris on raadio kaks alanud saatelõik on puust ja punaseks saatelõik, kus me iga päev esmaspäevast neljapäevani toome teieni mõne põnevama teadusuudise viimastest nädalatest ja kuudest. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sellel nädalal on mul siin stuudios abiks Teemasid kommenteerimas Tartu Ülikooli teadlane Randel Kreitzberg. Tere. Tere, Argo. Ja randiga oleme teie jaoks välja otsinud elusloodust puudutavaid põnevamaid ja olulisemaid teadusuudiseid viimastest nädalatest. Ja võib vist öelda, et kogu selle nädala kõik need uudised puudutavad moel või teisel seda, kuidas loodus kohaneb muutuvate oludega, olgu siis nende muutuvate olude põhjustajaks kliimamuutus, tuultega, inimtekkeline reostus või midagi muud. Sellelaadset. Ja neid nimekaid näiteid selle kohta on päris palju. Nüüd teadlased välja toonud ja alustamegi võib-olla ühest teemast, millest viimastel aastatel on ja aina rohkem räägitud ja mille kohta kaabel päris hästi ei teata, mis on selle lõplik mõju ja tagajärg? Räägime plastikust plastikust Me oleme ikka siin rääkinud. Me teame, et ookeanides ujuvad ringi suured prahisaared. Linnud, kilpkonnad takerduvad nendesse söövad neid, see mõjub neile kahjulikult. Aga nende kõrval, nende suurte plastitükkide kõrval on ka niinimetatud mikroplastik, sellised tõesti imepisikesed, plasti lagunemisel tekkinud tükikesed ja, ja nende ümber on ka päris palju häirekella löödud, et viimasel ajal neid on leitud, no praktiliselt kõikjalt meie ümber ka inimese seest sinna aasta-paar tagasi oli selline uudis. Tekitas ka palju kära, et, et kuidas inimesed Eesti balleti päris palju mikroplastitükke ja loomulikult leitakse neid ka loodusest ja ehk siis arutamegi, et kui tõsine probleem see on, mida nad tegid, Nad võivad, aga see uudis, millest me lähtume, on, on ka, mis püüab siis nagu aru saada, et kui levinud see meie organismides on ja see organism, kelle peal seda siis uuriti, on hülged. Ja uuriti hüljest väljaheiteid ja uuriti kahte asja sealt esiteks siis neid elukaid, keda need hülged sõid, mis liigid nad on ja teiseks, kas nad nende liikide kaudu said enda sisse mingisuguseid mikroplastitükke. Ehk siis, et kas mikroplast liigub mööda toiduahelat. Et see on ju ka inimese jaoks üks võtmetähtsusega küsimusi, et kui me läheme poodi, ostame sealt endale kala näiteks söömas, et kas me võime niimoodi endast kogemata nii-öelda reastada. Ja, ja jah, see on nüüd just just just avaldatud artikkel ja nemad rõhutasid just oma seda metoodikat ja seda, kuidas nad selle selle liikide uurimise geneetilise poole olid kokku selle mikroplastiga. Aga, aga need küsimused, kõik, mida sa siin nii-öelda nagu et nii-öelda söötsid, on kõik äärmiselt põnevad ja ega neile kõigile veel vastust ei ole. Üks igatahes on kindel, et sel hetkel, kui meie siin praegu siin stuudios istume ja räägime, noh, ma vaatasin siin huviga ringi, et siin näiteks põrandakatted on kunstmaterjalist ja võime Suht 100 protsendi lähedaselt kindlad olla, et selle õhu ja tolmu sees praegu hingama lendleb, seda mikroplasti ja nanomõõtmetes plastitükikesi kõvasti ja inimesed hingavad neid igapäevaselt siis tohututes kogustes. Et mis sest, et nüüd alles hiljuti nii-öelda nagu avastati või selle sel ajal selle teadmiseni jõuti, siis, siis tegelikult me oleme, oleme sellega kokku puutunud juba pikka aega. Ja mõjud on meile ebaselged. Tõepoolest. Kas ja kui palju me ikkagi Teame selle kohta, et mida ta võib tekitada, sest siin on ka erinevaid teooriaid, et ühelt poolt katsutakse, et kõik need kemikaalid sealt klassidest võivad organismidesse lekkida, tekitada seal erinevaid häireid, mürgistusi, hormonaalseid häireid. Teisalt öeldakse, et ega päris paljud nendest samadest mikroosakestest tulevad sama targalt, teisest otsast välja tagasi, noh nagu tänu millele saigi hüljeste väljaheidetes nagu võtta neid proove, sest nad tulid, tulid taas välja, et kas needki jame juba midagi või olemegi praegu selles seisus, et et me peame ikkagi veel ja veel uurima, et üldse midagi osata öelda. On teada, et kui seda mikroplasti süüakse sisse väga suurtes kogustes siis sealt Leostub mingisuguseid kemikaale välja näiteks PVC-st polüvinüülkloriidi, mis on üks toksilise maid, plastikuid. Aga üldiselt on mikroplasti hulk keskkonnas veel piisavalt madal ja, ja plastiku sees olevate toksiliste ainete kontsentratsioonid on samuti piisavalt madalad, et hetkel ta veel nii-öelda sellist probleemi põhjustajat sealt suures koguses. Neid toksilisi aineid nii-öelda välja tuleks ja, ja mingisugust mürgistust saaks küll on, aga no see probleem muidugi võib tekkida mingi aja pärast, kui seda mikroplasti nii-öelda sisaldus keskkonnas nagu kasvab. Aga praegu on nagu suurimateks probleemideks on siis mehhaaniline mõju katsu sa elada ja ringi joosta, kui sul on kõht penoplasti täis söödud ja, ja teine asi on siis nanomõõtmetes plast, mida ei pea rakkude barjäärid ja nahk, näiteks, mis läbib meie kehasid inimese kehas, et kaasa arvatud liigub näiteks vere kaudu edasi ja võib tekitada on kirjeldatud, kuidas tekitab näiteks ummistusi meie neerudes. Ja samamoodi liigub ka kalades ja teistesse elusorganismides, et, et see nanomõõtmetes plasti liikumise kohta on väga vähe teada selle kohta, et kus kohtade koguneda võib. Noh, ilmselt just teiste elusolendite uurimisega me saame päris palju andmeid ka selle kohta, et milliseid mõjusid võib ta inimeses tekitada, et selles suhtes nagu alustada nii-öelda kättesaadavatest organismidest, kus me neid mõjusid, näeme kiiremini on, on nagu igati mõistlik. Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult, et see on ka teema, millega sina oma järgmised aastad nagu teadlasena tihedamalt veedab? Ja me oleme tegelikult juba alustanud ja kogunud Eesti rannikumerest esimesed proovid Saaremaa Hiiumaa, Vormsi ümbert ja sel ajal, kui me seda praegu siin räägime, siis käib laboris kibekiire proovide analüüs. Ja kui need aga kokkuvõtlikult öelda, siis valdav osa Eesti proove on väikesed, sinised fiiberosakesed ja see kogus on tegelikult isegi ehmatavalt suur. Et sellise saja-kahesaja liitrise veemassi kohta on seal 20 kuni 50 mikroplastitükikest. Mis on siis sellises tavalises lainetavat suures avamereveemassis? Et ma ise ausalt öelda ei osanudki arvata, et seda nii palju, võib-olla. Kas. Sa oled ka juba jõudnud või sa tead, et keegi on jõudnud nagu uurita, et kuidas ta siis organismides esineb, et kui kui sa, kui me püüame, kas või ma ei tea räime või, või mistahes kala Melsilt Läänemerest, et kui palju selle sees neid osakesi Läänemere kaladest on tehtud küll eestistamis tehtud üksikuid selliseid pilootuuringuid aga selliseid suure mahulisemaid töid näiteks rootslased teinud ja seal kuni paarkümmend tükikest võib siis leida nende kalade valdavalt siis ikkagi seedeelanikkonnast, sest needsamad nanomõõtmetes osakesed, neid on jube lask, raske sealt kehastangu üles leida ja mõõta. Ja suuremad tükid seal seedekulglas, et neid saab siis nii-öelda sealt välja pesta ja mikroskoobi all vaadata ja kirjeldada. No see uuring, millest me alustasime, eks ole, puudutab hülgeid, kuidas sulle tundub, et kas kellele võiks või saaks keskenduda, et kes, kes need liigid oleksid, kelle uurimisel me saaksime kõige paremat informatsiooni? Minule meeldivad üldse siukseid, viimase aja edumeelsed laboripõhised meetodid võib-olla mis võiks töötada, on rakuliinid, metsa ja on ka inimese rakuliinid, et sa põhimõtteliselt kasvatad mingisugust väikest pundart, inimese rakkusid ja sa saad siis neid rakkusid siis erinevates oludes testida ja nendega mängida, ilma et selleks ühtegi looma kiusama peaks. Et rakuliinid, et oleks selles mõttes ka huvitavad nendesamade nanomõõtmetes osakeste analüüsimiseks, et et nad on selline steriilne keskkond. Selliste elusorganismide ja, ja mingisuguste käitumiskatsetaja ja tervet looma hõlmavate katsetega on alati see häda, et, et iga loom on ainulaadne. Ja kes teab, kuivõrd need andmed on nagu ülekantavad. Selles mõttes need rakuliinid on, on humaanset ja ja siis ka mingisugused sellised küsimused ja probleemid kaovad ära, mis, mis loomkatsetega võiksid tekkida. Igal juhul võib eeldada, et see on teema, millest me lähematel aastatel kuu kuuleme aina rohkem mikroplast Sa ju ei kao ära, vaid seda ilmselt me tekitame aina juurde kõikidesse keskkondadesse ja, ja seetõttu ka selle mõju uurimine muutub aina olulisemaks. Selline oli tänane teaduslik raadio kahest puust ja punaseks stuudios Arko Oleski Randre Kreitzberg. Jätkame sarnaste teemadega juba homme samal ajal kuulmiseni. Puust ja punaseks.
