Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetadele. Tere, eetris on puust ja punaseks raadio kahe igapäevane teadussaatelõik. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning täna ja sel nädalal üldse arutame siin koos Randel Kreitzbergi ka Tartu Ülikooli teadlase, ka sellest, kuidas elusloodus kohaneb muutuvate oludega ja need muutuvad olud on enamasti ikkagi inimese põhjustatud. Eile, kes koolis, kes mäletab, rääkisime sellest, kuidas üks kalaliik on õnnelike juhuste kokkusattumisel suutnud elada või kohaneda reostatud vetega seal Ameerika kandis. Täna tegelikult räägime samamoodi Ameerikast, aga need tulemused ilmselt kehtivad globaalselt sellest, kuidas linnud kohanevad tubakakliimaga. Kõik see on saanud võimalikuks tänu nii-öelda muuseumite aastatepikkusele tööle, ehk siis nüüd selgub, et kui väärtuslikud on tegelikult muuseumite varamut. Ja lugu sai alguse sellest, et Chicago loodusmuuseum on juba aastakümneid ehk siis peaaegu üle 40 aasta. Kogunud igal aastal neid linde, kes seal lendavad vastu kõrghooneid ja hukkuvad selle tagajärjel nad koguvad need enda kogudesse ja siis alles nüüd hiljuti taibata, et tegelikult selle kogu põhjal saabki uurida nii-öelda kliimamuutuste mõju lindudele. Rändel oskad sa nagu täpsemalt kirjeldada, mida nad tegid? Nad ise ütlevad, et alguses meil ei olnud plaanis üldse nii kaugele vaadata, et, et hakata kirjeldama kliimamuutusi vaid, vaid tõepoolest võtsid mõned aastad ette ja neil kokku seal ju, mis nad vaatasid üle 70000 linnu, mis oli vastu kõrghooneid lennanud viimase 40 aasta jooksul. Mis tähendab, et neil juba 40 aastat on seal pilvelõhkujad. Nii nagu meil tegelikult siinsamas Tartu ülikooli loodusmuuseumis sky neil olid ka ilusti seal sahtlites neid katalogiseeritud ja, ja alles jäetud juhuks, kui, kui on vaja midagi uurida ja, ja nad vaatasid siis vend tegelikult väga lihtsaid asju, nende lindude pikkuseid, erinevate kehaosade pikkuseid, tiibade pikkuseid, jooksma pikkuseid ja, ja vaatasid, kuidas see siis nende 40 aasta jooksul muutunud on. Jälle uuritavateks liikideks olid igasugused varblased ja sellised värvulised, mis siis ka teevad Põhja-Ameerikas rändeid sinna lõuna poole ja panid tähele, et üllatuslikult Need muutused olid toimunud 40 aasta jooksul ja need muutused korrelleerusid temperatuuride muutustega ja politseis tähele, et linnud muutusid väiksemaks ja tiivad muutusid pikemaks. Need muutused, nagu mulle tundub, on tegelikult üsna väikesed, me räägime, et siin see nii-öelda keskmine kehamass kahanes paar protsenti tiibade pikk, kus suurenes seal ka üle ühe protsendi natukene nagu pisipisikesed muutused, aga tundub, et need on ikkagi nii-öelda statistiliselt olulised, et saaks öelda, et, et see on nagunii tegelik muutus, mis toimub, ja see põhjus, millel siis teadlased jõudsid, oli see, et lindudel on vaja pikemaid tiibasid ja kergemaid kehasid, väiksemaid kehasid. Selleks et edukamalt ökonoomsemalt hakkama saada siis rändamisega kaasneva sellises nii-öelda keskkonnasurvega rändamine, stressirohke tegevus ja kui nüüd temperatuurid tõusevad, siis neil on vaja jahutada ennast, meil on vaja lennata kõrgemal siin nelja ja 5000 meetri kõrgusel, sellepärast et seal on jahedamad õhuvood ja selleks on vaja tugevamaid pikemaid tiibasid ja kergemat keha. Ja selles piirkonnas, mida nad uurisid, sa Chicagos selline 40 aasta jooksul, need keskmised temperatuurid tõusid ka ainult keskmiselt üks kraad seisuse järgi. Et, et kõik need muutused tõepoolest väikesed, paar protsenti ühtepidi ja paar protsenti teistpidi. Aga aga mispärast see korrelatsioon või, või see seos keha suuruse, muutuse ja selle temperatuuri muutuse vahel, nagu täiesti märkimisväärne on, on see, et vaata, viimase 40 aasta jooksul ei ole niimoodi olnud, et pidevalt järjest läheb, ilm, läheb soojemaks või noh, ilmastik läheb soojemaks, vaid seal on ka igasuguseid selliseid nii-öelda kõikumisi, et et on soojenemise periood ja, ja siis jälle jahenemise periood ja nad panid tähele, et see lindude keha muutus, järgis neid lühiajalisi kõikumisi. Vot vot see annab küll alust arvata, et nad on võimelised suhteliselt kiiresti kohanema siis nende temperatuuridega, mis siis aasta või paar varem on siis nende nii-öelda vanemaid mõjutanud. No see nii-öelda kehamõõtude sõltuvus ümbritsevast temperatuurist, et see on ilmselt ju loodusteaduses vana vana fakt, et näiteks Bergmanni reegel on juba ammu rääkinud sellest, et nii-öelda soojades piirkondades elavad loomad on väiksema kehaga ja nii-öelda suurema kehapindalaga selleks et see aurumine ei või nüüd soojusvahetus saaks paremini toimuda. Seevastu külmades piirkondades vajabki pigem sellist kompaktset jässakat keha, et nagu soojust paremini hoida. Aga nüüd selle uuringu puhul me tõepoolest näeme seda nii-öelda muutumist ühest tüübist pigem teiseks tüübiks. Et nii nagu need autorid ise ka siis kirjutavad oma artiklis, et et kui on väiksem keha, siis pikkade rännete tegemine on ühe linnu jaoks kallim. Tal ei ole nii palju seda ressurssi varusid, ta peab tihedamini tegema. Mis peatuseid. Ja sellises olukorras on siis need pikenenud tiivad selliseks kompenseerivaks mehhanismiks võimaldab endiselt nagu hakkama saada. Et ühest küljest üks osa kehast siis nagu väheneb, teine suureneb ja müstilisel moel täpselt õiges suunas. Et tegelikult selliseid nagu mitu mõjurid võib siin mängus olla, siis nii-öelda see rändeaspekt pluss ka see, et väiksema keha kond kuumemast kliimas natukene parem hakkama saada kui, kui suurema kehaga. Kuidas, kuidas meil Eestis on, kas meil Eestis annaks ka mingit sarnast võrdlust teha, et kuidas meie muuseumites nende vanade linnutopiste ka lood on, et kas me saaksime kasutada neid või tegelikult isegi linnunahad öeldakse vist linna kohta isegi ja Soloogilised nahad, mul on kunagi olnud võimalus natukene uudistada seal zooloogiamuuseumi hoidlates. Kus on siis tead 70 aastat tagasi legendaarse looduskaitsja ja ornitoloogi Eerik Kumari tud jäälinnud näiteks senimaani ilusti reas korralikult katalogiseeritud jalgade küljes tindipliiatsiga kirjutatud, et selle nii-öelda oluline püüdmise info ja põhimõtteliselt ootavad nüüd siiamaani nii-öelda analüüsimist, et kellel tekiks huvi või, või soo noh, 70 aastat vanu linde vaadata, siis need on seal olemas, et võtta sulgedi, sulgede proove või midagi. Ja noh, huvitava faktina veel on see, et kui Ameerikas koguti siis pilvelõhkujate vastu surnuks lennanud lindusid, siis Eerik Kumari käis omal ajal seal Ahja jõe kallastel püssiga ja, ja need isegi üle 500 jäälinnu, mille põhjal temagi siin 48. aastal oma doktori kaitses olid tal kõik sealt jõe kaldal, püsige, püsige püütud ja, ja siis pärast sai siis nende lindude magusid analüüsida ja ja niimoodi tehti teadvust omal ajal. Ja, ja ma arvan, et kuna meil praegu on kättesaadavad palju rohkem nii-öelda uurimisvõimalusi ja hoopis teistsugused hüpoteesid, siis nii-öelda need kunagised tegevused, mis olid võib-olla ühe eesmärgiga, võivad nüüd osutada kulla hinnaga hoopis teistel eesmärkidel, et just näha seda nii-öelda ajalist muutust just ja nihkumisi. Täpselt et muuseumid ei ole kindlasti ainult selliste tolmuste topiste näitamise kohad, vaid vaid seal on väga põnevat kraami varuks. Selline oli tänane teadusuudis Äradia kahest puust ja punaseks. Siin stuudios olid Arko Oleski randal Kreitzberg ja tuleme teie juurde tagasi, homme PL1 uudisega sel nädalal kuulmiseni punaseks, puust ja punaseks.
