Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Tere, mina tahan kõigepealt tutvustada kirurgile meie uut sõprak, sellepärast et nii kummaline kui see ka ei ole, Georgia mõnus on, ei ole siiani kokku saanud. Ei ole jah, mul on hea meel, et ma sain temaga tuttavaks, sest sa oled temast nii palju head rääkinud. Tutvusta, palun. Georg, siin on mõnus. Mõnus on seal Georg TV Pöör, aga meeldiv, millest onu Georg meile räägib, siini poiss, mis sa arvad, ma mõtlesin, et õige aeg oleks tegelikult ju rääkida lindudest sellest pesa tegemisest. Ja pesa tegemisest me oleme ju kevadel rääkinud natukene ka, aga aga sul oli ju selliseid isemoodi küsimusi? Pesa tegemise kohta? Jah, aga ma mõtlen niimoodi, et see on nii huvitav, et ühe asja jaoks on üks aeg, et kas kõigil lindudel on pesa tegemiseks ja üks aeg mais ja juunis ja igal pool ja et kõik tulevad Eestisse kokku üle maailma, kõik linnud teevad siin pesi. Kas on niimoodi? Päris nii ei ole, sellepärast et Eestis meil on. Natuke rohkem või natuke vähem, ma nüüd peast ei mäleta enam. Aga maailmas on 8600, nii et õige suur osa nendest lindudest jääb kuhugi sinna lõuna poole või, või kuhugi mujale pidama, nii et Eestisse ei jõua muidu sinna põhja poole läheb ka selliseid, kes siin Eestis võib-olla ei peatugi. Võib-olla vaatad ülevalt kõrgelt alla, et see on nii tilluke, et siia ei tasu peatuma jääda. Aga terve rida siiski vaata sealt ülevalt kõrgelt alla, ainult vaid tulevad siia kohale hakkavad pesa tegema. Aga see pesa tegemine tõesti suures osas langeb siia majja juunikuu peale. Aga tegelikult mõned liigid juba pesitsevad talvel, veebruaris näiteks käbilind ja rongad hakkavad juba kusagil veebruari lõpus märtsis seda pesatralli pida, võetaks pulmatralli pidama lendavat taeva all ja ja märtsis on juba õige rohkesti neid linde, kes vaatavad, kuidas pesa tegemisega peale hakata, näiteks rasvatihane ja kuldnokk. Lõoke tuleb juba olla üritama ja kas ta nüüd pesa hakkab tegema, see on iseküsimus. Ja siis tulevad veel kiivitajad ja, ja nii edasi, nii edasi. Künnivaresed ja hakid ja neid tuleb kogu aeg, tuleb ja tuleb ja tuleb ja tuleb ja lõpuks ei jõua enam üles lugeda. Mais lõpuks on nad kõik kohal. Osad tulevad veebruaris, aga veebruaris on siin Eestimaal lumi veel maas ju, mis nad tulevad nagu vastlaliugu laskma ainult vaid nad teevad pesa kartma. Veebruaris hakkab püha tegelenud käbilinnud, nemad ei, ei tule kusagilt kohal, nad on siin olemas kogu aeg kohapeal ja siis on selles mõttes õnnelik aeg, et ükski teine lind ei ole nii hullumeelne ta pesa tegema, neil on hea rahulik siis olla ja siis on käbisid, palju saab süüa ka, nii et selles mõttes nad kasutavad selle aja ära ja selleks, et pojad ära ei külmuks, teevad seda pesa hästi pehmete udusulgedega vooderdatud ära. Aga selliseid hullumeelseid, linde inimese seisukohast võttes kuuse latva pesa teha, siis kui ümberringi on miinus 25 kraadi külma. Selliseid tõesti on väga vähe või õieti ei olegi peale selle käbilinnu teised ikka ootad need soojemad ajad ära, aga kust kohast nad võtavad neid udusulgi, kas patjadest käivad inimeste juurest võtmas või ja inimese juures ei ole võimalik neil käia. Ela inimesest kaugel olevatest paikade linnud ise on udusulgi täis, üheks nad sealt enda küljest neid udusulgi siis kasutavad ja toovad ümbruskonnast, kui sealt leiad mõne orava või metskitsekarvatuustid, kisuvad sealt niimoodi pesa tegemine käib. Nad leiavad tegelikult hämmastavalt palju igasugust väärtuslikku materjali, millest pesa teha, see on lausa fantastiline, kuidas linnud oskavad neid pesi teha ja selle materjali otsida. Näiteks suvel, kui see pesa vooderdamine käib, siis võib lehmade ja lammaste seljas näha igasuguseid linde, kes kakkuvad sead, karvatuuste lendavad suure nokatäiega siis pesa poole, nii et vaevu-vaevu seal lindu ennastaselt nokatäie tagant näha. Noh, linnud on nutikad pesamaterjali leidmisel, mul on kaasas üks raamat, kus on neli erinevat pesa piltide peal olemas. Ja siin on siis kaks lindu, selliseid, keda meie Eestimaa peal ei ole. Esimene pesa siin pildi peal, nagu ma aru saan, on savist tehtud, teine okstest tuulte suur pesa, ma arvan, et seal rohtu ja sammalt ka vahel, sest ta on roheline. Kolmas on tõesti okstest Neljas pesasi täitsa kalju peal, pole mitte midagi ümber tal jah, see lind ei tea, võibolla tal ei ole materjali või on ta laisavõitu naiskonda või on ta ise uuristanud sinna kalju sisse lobusest vaata muna ei kuku, kaerasead glo ja seal on nagu loog ja seal niimoodi või on see muna kvantis natuke ei ole. Paistab nagu päris ümarate otstega olevat. Aga miks just need neli pesa on ühe pildi peal välja valitud? Selle pildi peal on näha, et kõige erinevamad pesatüübid, mis loodus on õieti üleminek ilma pesata poegade üleskasvatamisel, tõelisel kunst, pesane, nii nagu käblikul ja koli bril, kelle pesad siin näha on kõige alumisel pildil või ühelt pildilt, kus seda pesa ei ole üldse, kus on paljas kalju selle pildi peal on öösel ja see lindu tõesti taoline, kes pesa ei tee. Ta pesitseb paljastel kaljunukkidel ja seal materjali ei ole. Need on Põhjamere saared, kus ta pesitseb seal mingit materjali ole, mida võtta. Ja selle tõttu seal isegi pesapaiga leidmisega raskusi. Nad pesitsevad tohutut suurtes kolooniates ja seal peab õnnelik olema, kui sul õnnestub üldse paljas kaljunukk leida, kuhu sisse muna poetada või kaks muna, kuidas kunagi. Aga siilipoisse vaata missuguse muna välja näeb. Simuna on selline ehtne linnumuna selles mõttes, et ta on kivi uiasti ilus mustriga lugu. Kaljuga kipub ühtemoodi olevat. Ja see on üks eelis, tähendab, et keegi selt õhust mõni kajakas või muu röövel ei näeks seda muna, siis ta on tõesti kaljuvärvija, sulab selle kaljupinnaga ühte. Aga veel tähtsam on tema kuju, tähendab, ta on palju teravam ühest otsast kui näiteks kanamuna või mõni muu linnumuna, mis on selline ümmargune või ovaalne. Aga see on selline pirnikujuline üks ots on hästi terava tipuline, see on kasulik sellepärast, et kui selline muna nüüd veerema hakkab, siis ta hakkab ümbruse terava tipuni moodi keerlema ja veere kuhugi kalju pealt maha, sest seal kalju peal üks ettevaatamatu liigutust paneks selle muna liikuva, kukkus potsti merre ja siis oleks selle aasta pesitsemine ka läinud, aga kui see muna nüüd on selline terava tipuga, siis hakkab ta veerema. Küllar veereb ümber selle terava tipu, teeb seal koha peal ringe, jääb seisma ja ei pudene mitte kuhugi. Nii et see on suurepärane kohastumine seal kalju peal pesitsemiseks. Need pojad on siis küll sellisteks õhkvirtuoosid, eks juba loodud, ma arvan, ma arvan, et kui nad juba munas seal sees sedasi keerlevad ja keerlevad, et võib-olla teevad siis õhus hirmsaid pirueti. Noored kosmonaudid siia, ma ei pea. Kas nad nüüd noored kosmonaudid on, aga eks peab neil kandma küll, nagu öeldakse. Sest kui sealt ülevalt kaljunokki pealt alla vaadata, seal kusagil kolme, 40 või isegi 100 meetri sügavuses meri mässab, siis võib pea ringi käima hakata küll ja võib sealt alla pudeneda, nii et nad peavad kaunikesti treenitud olema. Need pojakesed. Aga minu meelest need linnud, kes neist oksaraakistest oma pesi, kokkus jäävad, tead ikka, väga head meistrid olema. Sellepärast et näiteks siilipoiss, kui meie sinuga võtame ühe hunniku oksi, mul laguneks hunnik laiali, kui tuleb, tuul puhub nagu puhti minema. Pildi peal on tuvi pesasse tuvi, pesa meisterdamisega tuleksid toime küll. See tuvi on ausalt öeldes äärmiselt käpardliku pesategija, seal nii viletsast tehtud pesad, sellega saaksime isegi meie inimesed hakkama, sest enamik linnupesi, tõelised kunstiteosed ja nendega me kuidagimoodi hakkama ei saa. Aga näiteks teise pildi peal on suur ümmargune pall, kus on üks väike auk sees. Kaua ta umbes seda võib teha? No sellise pesa tegemine, mõnel liigil, näiteks nädal-paar nädalat võib aega võtta, see on väga erinev, näiteks kangurlinnud, kes eriti osavaid pesi teevad, nemad võivad oma pesa meisterdada mõnikord kuu aega, enne kui see pesa valmis saab, aga see siin on käbliku pesa ja ma ei tea nüüd, kas keegi on täpselt saanud jälgida, kui kaua Kabliku pesa tegemine aega võtab, aga ma pakuksin välja, et pesa valmis umbes nädala jooksul. Ta vist ennem teeb jah väljast ära, siis läheb siseviimistlustöid tegema ja aga pesa teeb kas ainult emaslind või isaslind või teevad mõlemad. See on nüüd igal liigil erinev, väga paljudel lindudel on nii, et isase roll piirdub tavaliselt ainult sellega, et isane peab selle uhke pulmamängu maha, kaklevad omavahel, siis keegi paaritub selle emalinnuga ja pärast seda jäetakse saatuse hooleks, ta peab ise selle pesa tegema ja, ja munad munema, poegadest hoolitsema. Osadel liikidel on ka niimoodi, et isane emane, mõlemad hoolitsevad poegade eest, aga pesa tegemine tihtipeale jääb emase kanda ja mõnedel liikidel on ka nii, et isane näiteks on see, kes pesa valmis teeb. Näiteks rasvatihane on see, kes püüab vähemalt see pesa alustuse paika panna isalind ja neil on huvitav selline käitumine, et kui see pesaava on leitud, pesitsevad kusagil puuõõnes või pesakastis siis isane lauluga kutsub emast vaatama, kui emale tuleb see emane, esimene asi, mis ta teeb, ta püüab pea sinna sisse toppida, kui pea sisse ei mahu, siis ta ei vaata enam selle lauluisalinnu poole, läheb minema, sest selgub, et kui pea ei mahu sisse, ei mahu edaspidi kere ka ja ei ole sellest suurt asja. Selle pesa eest hoolitsemise lugu, ta isegi pesa ava ei suuda välja mõõta sellisena, et sinna sisse mahub. Selliseid juhtumeid on ka, aga noh, see on kõik väga erinev erinevatel lindudel siin kõige ülemisel pildil on tõesti omapärane imetilluke pesas on nagu savist tehtud ja kaunistatud sambla ja ja lillekestega ja tõeline kunstiteos ja kui sa veel tead siia juurde, et see pesa on ainult natukene suurem kui sõrmkübar sest koolibri ise on umbes kimalase suurune, kis seda pesa teeb. Ja et seal on umbes viis muna ja kui tillukesed munad peavad olema ja mismoodi need pojad sinna ära mahuvad, siis see on minu meelest tõeline imetegu ja tõeline kunstiteos. Mismoodi üks väike linnukene sellise asjaga hakkama saab, justkui tuleme tagasi selle inimese juurde, et inimene ei oska teha kuigi kaks käte küllalt osav sellist pesa siis kujuta ette, kui sa peaksid seda tegema nii et sa võtad need kõrred hambusse või ütleme, noka vahele, jalaga saab ainult peale vajutada sellele pesale, niimoodi seal noka ja jalgadega ukerdades pead pesa valmis tegema, siis see on ikka üks väike ime küll, siin maailmas. Nojah, selles mõttes khati kooli prii endaga võrreldes on see Besoikovaiu paras pirakas. Kui ma peaksin nüüd hammaste jalgade abidis oma mõõtmetele vastava pesa tegema, siis see peaks olema päris suur. Sinna sisse mahub, nojah ja vaata veel seda käbliku pesa, eks ole, käpliku kõrvalpesa on temast umbes neli-viis korda suurem. See materjal on kõik noka vahel kokku kantud, teid Jaagu kaugelt ilusti sellises pallikujuliseks keraks vormitud tõeline meistriteos. On olemas selliseid, kes vist on väga laisad, ei viitsi ise pesa ehitada ja siis näevad, viivad salaja teiste pesadesse oma munad, on selliseid olemas? Mis on küll, neid on päris palju meil Eestimaa peal, neid rohkem ei olegi üksainus see kägu, kes meie saadetki sisse juhatada. Ja käe all on tõesti selline komme, et tema poetab oma muna võõrasse pessa, aga ta ei tee seda mitte selleks, et pahatahtlik olla laisk olla. Vaid geobioloogia on selline, et tema munad valmivad nii suurte vaheaegade järel, et just siis, kui esimese poja haudumine hakkaks nagu lõppema, siis tullakse teise muna munemise aeg. Ja siis ta ei saaks esimest poega ära toita või saaks teist muna välja haududa või tal võib veel kolmas või neljas kunagi tulla, nii et rütm läheks täiesti segi, ta ei saaks ühtegi poega korralikult ilmale toodud ja neist ei tuleks midagi välja, siis sel juhul see liig suureks hoopis välja. Sellepärast on tal siis ilmselt välja kujunenud selline taktika, et ta kasutab ära teisi linde kui haudumismasinaid. Ja muidugi siis järgneb see kusepoeg, käopoeg on välja koorunud. Ta püüab siis oma konkurentidest seal pesas vabaneb Käo seisukohalt väga mõistlik käitumine. Tema on seal pesas kõige suurem ja ta on tavaliselt palju suurem kui see vanem, kes teda toitma hakkab. Ja kujuta ette, kui ta peaks toitumisse väike vanem jõuab kokku kanda veel viie või kuue näljase, mitte sugulasega, vaid pesakaaslasega jagama, siis ta jääks ise oma suure kogu tõttu nälga ja temast ei tuleks selle mitte midagi, nii et see on tema elust tingitud käitumine, et ta peab neist teistest konkurentidest, vabaneb. Nojah, nüüd sai selgeks Mikko üle maailma, kõik linnud Eestimaale pesitsema ei tule ja ei mahu. Aga kas teistes paikades või teistel kontinentidel või kas seal on ka pesitsemise põhiline aeg. Mai, juuni. Ei pruugi sugugi olla näiteks just troopikaaladel, üldiselt langeb see pesitsemine enamasti kui selle perioodiga, kui kõige rohkem süüa põhjaaladel on süüa võib-olla juuni lõpus, juulis kõige rohkem sellepärast et väga paljud linnud rändavad sinna Põhja-Jäämere äärde just juunis-juulis pesitsevad sellel ajal seal siis troopikas on tihtipeale nii, et vahetult vihmaperioodi järel või siis isegi vihmaperioodi ajal on see kõige soodsam aeg pesitsemiseks, siis on putukaid kõige rohkem jälle seda toitu kõige rohkem söögiks. Kõrbetes jälle varakevadel kõrbes, naasia kõrbetes, võib-olla märtsi alguses või veebruaris on seda sööki kõige rohkem, need, need pesitsusajad on väga erinevad ja eriti troopikas seal on tegelikult nii, et vesi on aastaringselt jaanuarist detsembrini jälle jaanuarist detsembrini kogu aeg ühtlaselt jaotub see pesitsusaeg ära. See muidugi on mõistetav ka, sest liike on seal hästi palju, lind on tohutu palju seal ja kui nad kõik üheksa pesitses, ehk siis sööksid selle metsa lihtsalt tühjaks paljaks. Aga kui nad nii mõistlikkuse piirides aja ära jagavad, siis jätkub igalühel ja saavad nad kõik seal rahulikult kõrvus. Kõlab mina tahtsin küsida veel sellist asja, et kas üldiselt siis linnud teevad selliseid kauneid või, või teinekord isegi keerulised pesad ainult üheks aastaks või mõned ikka kasutavad teistel aastatel kaasdasama pesa pesakastides, nad käivad vahel mitu korda. Ja pesakastides käivad küll, aga see pesakastides olev vana pesa roogitakse sealt halastamatult välja või vähemalt kaetakse siis uue materjaliga kinni ja üldiselt kui inimene pesakastid panen, siis ta kannab hoolt ka selle eest, et see pesakast puhas seisaks, inimene käib, puhastab need pesakastid enne pesitsusperioodi ära, sest kes seda tööd teinud on, see teab, seal on kohutavalt palju igasuguseid parasiite ja ükski lind ei taha, et neid satikaid poegadele liiga palju selga tuleks. Sellepärast ta siis püüab vältida selliseid satikate rikkaid kohti ja sellepärast neid pesi, enamasti ei kasutata ka korduvalt, vaid tehakse iga kord uus. Ja teiseks pesamaterjal on selline, et enamasti need pesad, kui nad jäävad aastaks ajaks siia puu otsa, siis nad ei säili nende pisikestel lindudel vihmad ja lume ja tuuled, kõik puhuvad nad laiali ja lõhuvad ära. Nii et see on ajutine asi ainult suurematel lindudel, näiteks kotkastele on pesi, mis püsivad aastakümneid ja võib-olla isegi sadu ühe paiga peal. Toonekured ja vigureid on ka, toonekured on sellised, haigrud on ka sellised, kes kasutavad ühte sama alakasse pesa, sama on, seda ma päris kindlalt ei julge väita. Nii et noh, on ühesugused ja teisesuguseid ja kui me võtame näiteks pesakasti, siis, siis seda kasti võidakse küll korduvalt, aastaid ja aastaid ja üht ja sama puuõõnsused võidakse ka aastaid ja aastaid kasutada. Kuigi rähnid näiteks on selliseid, kes iga aasta raiuvad endale uue õndsuse ja siis nende poolt varem raiutud õõnsusi kasutavad jälle teised liigid oma pesa tegemiseks, nii et siin on kõiksuguseid variante siin maailmas olemas. Aga mul on veel üks küsimus, Georg, sa enne rääkisid, et see koolibri pesa maailma kõige väiksema linnupesa on selline ilus jov kaunistatud ja suhteliselt keeruline. Aga milline see kõige suurema linnupesa on? Jaanalinnupesa? Jaanalinnupesa on väga lihtne, see on auk liiva sees, auk maapinnas kraabiti jalgadega, siis munevad tegelikult mitmed emalinnud sinna munad ja siis vaene isalind, kes need välja hauduma peab, tema on väga raske ülesande ees, ta peaks siis selle munakuhja otsa ennast ära sopitum kuidagimoodi ja neid käänama ja, ja pöörama, et kõik autod saaksid need munad ja tihtipeale on nii, et munetakse kohutu, lasu mune, isegi isa lindimahu sinna peale istuma. Kuidagimoodi osa jääb tal välja siis tassi kotkad, seal on erilised raipekotkad, kes siis käivad need mune varastamas, tassivad neid sealt ära ja pilluvad kividega puruks ja söövad ära need, need on ühed vähesed linnud, kes oskavad ka tööriistu kasutada, kivi näol pilluvad kiviga siis jaanalinnu muna katkist nokk on liiga nõrk, sellega nad seda munakesta katki ei saa. Ja niimoodi siis harvendavad selle pesa lõpuks jaanalind saab ikka pojad välja haududa ja siis, kui pojad välja autodes rohkem pesa seda lindu enam ei huvitas. Võtate need pojakesed sappa ja lähevad sinna savanni, koondavad veel mitme linnu peale kokku need pojad siis tuleb sihuke suur lasteaiaosa on kuu aja vanuselt paari päeva vanused ja see on täiesti. Ma filmides on huvitav vaatepilt, kui need eri vanuselised pojad siis seal risti-põiki siblivad ja üksteisele suhteliselt hästi läbi saavad. Kuigi sellist laste bot nooremate järgi vaatamist nagu ei ole, igaüks on enda eest väljas, aga, aga siiski tore vaadata, kuidas nad seal koos siblivad. See jaanalinnupesa ajuti on, see lasteaiajutt oli igal juhul küll täitsa üllatuslikke põnev, aga mul jäi pilk pidama selle meie ilusa raamatu peale, kust me ei ole ühtegi lehekülge edasi saanud. Sealtmaalt, kus me oma saadet alustasime, 24 pesa peal, täitsa põnev, võiks vaadata, mis seal raamatus veel seisund, mina vahepeal piilusin seal igasuguseid huvitavaid väikseid loomakesi, linnukesi tundub igal juhul väga põnev. Raamat olevat. No selle raamatu pealkiri on hiiglased ja kääbused ja siin räägitakse siis suurtest ja väikestest, igasugustest loomadest tuuakse mõne rühma kõige suuremad ja kõige väiksemad esindajad välja võrreldakse neid omavahel. Kes on kõige raskem, kes hüppab kõige kaugemale, kes lendab kõige kauem ja kõige kõrgemal ja nii edasi edasi igasuguseid selliseid fakte on siia kokku korjata, see on nagu loomade kinnessi raamat, rekordite raamat. Et nad nagu rekordite raamat. Selle raamatu autor on Ulrich Laak, tema kirjutanud terve rea huvitavaid raamatuid, on veel sellest ajast pärit draamat, kui oli kaks saksa riiki, oli see demokraatlik Saksamaa ja Saksamaa liitvabariik, mis tegelikult oli demokraatlik ja 86. aastal ilmunud raamat ja see peaks olema raamatukogudes täitsa saadaval. Ainult et saksa keeles. Aga ma mõtlen, et seda raamatut, mis sinul endal olemas on, et seda võiks isegi mõni teine saade veel vaadata. Ja meie võime seda muidugi vaadata. Ma tahan sind siilipoiss praegu väga-väga tänada, et sa oled mind tutvustanud nii kivi, targa kui kala targa kui onu Alexiga nyyd ühe väga huvitava inimese onu Giorgiga tähtlapsed. Et meid kuulasite ja mis siis muud kui kuulmiseni. Me ei tea iial, joon alla hakkan, Hiina on taiesti. Siililegi selge.
