Tere, me oleme nüüd oma saadetega rändamas seal Borneol sellel hiigelsuurel troopilistel saarel Kagu-Aasias ja eelmises saates sai räägitud Borneo saare põlisrahvastest, neid kõiki nimetatakse seal ühise nimetusega ta jakkideks kokku üle kuue miljoni, päris palju, igaühel neist seal rahvastest oma keele kultuur. Aga midagi on neil ka ühist, näiteks need põnevad pikmajad, milles siis eelmises saates sai muljeid jagatud. Aga need tänases saates tahan ma kõnelda sellest Borneo põlisrahvast, kelle pärast me õieti sinna Borniole läksime. Need on siis need Benaanid. Ja täna tahan ma lahti rääkida, milline on olnud Benaani rahva lugu. Et kes nad üldse sellised on ja milline on nende minevik. Ja kuidas algas ja mismoodi kulges nende legendaarne võitlus oma metsade raiumise vastu. Aga selles nende rahvusvaheliselt kuulsaks saanud võitluses oli oma päris suur osa ka rahvusvahelistel looduskaitseorganisatsioonidel ja ka keskkonnaaktivistidel. Ja vaat üks nendest keskkonnaaktivistidest kandis nime Bruno manser Šveitsist pärit mees ja mõjutas väga oluliselt seda Benaani protestiliikumise kulgu. Iseenesest ka väga värvikas isiksus, nii et sellest Bruna manserist ei saa me tänases saates ei üle ega ümber. Selliselt kõlab ühe Benaani lugulaulu algus. Seda esitab Nonii teadmamees oma kogukonna vaimne juht ja see laul kõlab pooleldi ju nagu palve või loitsimine, kas pole. Ja need Benaani teadmamehed on võimelised selliseid lugulaule looma üsna käigult niimodi improviseerides. Ja tihti on need lugulaulud väga pikad, pooleldi nagu jutustused. Ja nüüd seda lugulaulu alustab see mees umbes nii, et praegu ma mõtlen oma rahvajuurtele ja kutsun appi mõtlema sarv, linnu ja teisi džungli, vägevaid linde, kes andsite taanidele võimaluse elada oma elu selles metsas, kus me teeme oma toime pättusi ja kus me olemas oleme ja nii ikka edasi, ühesõnaga kuidagi nagu nisugune, müütiline Benaanide loo algus. Aga kui nüüd mõelda puht ajalooliselt, siis milline see Benaanide rahva algus oli, seda tegelikult ei tea mitte keegi. Sest andmeid nendest hakkas tulema võrdlemisi hilisel ajal. Üks kõige varasemaid teateid eurooplastelt on siis selline, et 19. sajandil oli Borneol teenimas üks inglise ohvitser. Tema nimi oli Charles sovhoos ja tema sai siis korralduse koloniaalvõimudelt, et peab minema sinna Borneo sisealadele vaatama, mis rahvad seal üldse elavad. Ja need põllurahvad, kes seal olid, need olid juba teada. Ja need siis rääkisid sellele Chalshossile, et kusagil seal metsade sügavuses on mingisugune imelik metsarahvas, kellest nad suurt midagi ei tea, keda nad on kohanud üliharva. Aga Charles Os tahtis kangesti neid ikka näha ja siis ta tegi nii nagu need põllupidaja Nad soovitasid. Nimelt hakkas metsaserva viima igal õhtul järjest tubaka pakk. Ja siis hommikuti olid need tubakapakid alati kadunud ja niimoodi ta sai aru, et banaanid on märganud, et keegi tahab neile midagi kinkida, järelikult nad on siin. Ja siis arvas sotsiaalses hos, et võib-olla banaanid on nüüd juba küpset kohtuma, aga silmast silma ja saatis mõned oma mehed metsa hõikuma ja banaanid hakkasidki vastu kõikuma ja siis tulid kaktenaani meest nähtavale. Ja siis need valged inimesed ulatasid neile kingid. Banaanid võtsid need vastu, aga mitte midagi ei rääkinud, vaid läksid üsna kiiresti metsa tagasi. Aga siis järgmisel päeval juhtus juba see, et banaanid tulid metsast välja, kaasas suur hulk metsaande ja need metsaannid olid väga haruldased valgete inimeste jaoks sellised väga raskesti leitavad. Nii et need olid siis Benaanide poolt mõeldud õieti õiglaseks vastutasuks nende kingituste eest, mis nad siiani olid saanud. Ja ega muud ei olnudki, see juhtus siis kuskil sajanditagusel ajal. Ja tookord olid need kohalikud põllu rahvat sellele Charchossilega kõnelenud, et ega nemadki penaltist midagi ei tea, et need on niisugused väga hõredad kauba suht Benaanit hangivad neile metsast teatud hinnalisi metsasaadusi ja saavad siis vastu soola, rauda ja muud, mis Benaanidele jälle omakorda väga tähtsad on. Ja tegelikult läks ikka veel päris hulga aastakümneid, enne kui selle rahva kohta mingi üldpilt oli tekkinud, et kui palju neid on ja mis on nende eluviisid ja kombed? No see oli umbes võib-olla möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel kui teati juba siiski, et neid Benaanisid kohta kokku peaks olema kuskil 10000 ringis. Noh, ühe rahva kohta ei ole 10000 just suur arv. Aga teisest küljest teate ka seda, et nende asualad asuvad väga laiali suurel alal. Sest põlismetsad seal Borneo keskel on tõepoolest ääretud. Ja üks niisugune rühm, kes ringi liikus nihukese tervikliku salgana, see oli umbes kümmekond penoonit, need olid omavahel alati sugulussuhetes ja vot need salgad randasid siis metsas pidevalt toiduotsingul ringi vahetasid kogu aeg eluasemeid iga mõne nädala järel läksid uude kohta. Ja oli teada ka seda, et nende ainsateks relvadeks on puhkpüsside mürginooled. Noh, peale selle panevad küll ka lindudele ja loomadele üles püüniseid ja lõkse. Et nad kasutavad mitmesuguseid metsataimi toiduks ja et kesksel kohal selles taimetoidus on Benaanidele saago palm, saago palm andis sellele metsarahvale tegelikult nii-öelda igapäevase leiba. Aga see teema on juba niivõrd pikk ja huvitav, et sellel ma peatun ühes järgmises saates. Aga kui nüüd mõelda nende oleksite metsa, banaanide, välimuse ja riiete peale siis naised olid palja ülakehaga ja puusadel kandsid siis ümber puusade keeratud kangast, eks rongi Nosesse rong oli tegelikult ka paljudel teistel Borneo põlisrahvastel tüüpiline riideese ja eeteks olid Benaani naistel siis sellised väetidest võrud ümber käte, jalgade ja kaelas olid helmekeed ja kõrvades suured kõrvarõngad. Mis puutub meestesse, siis nende ainsaks riideesemeks neil aegadel olid niudepõlled. Aga nemad kandsid ka siis jalgadel ja kätelvõrusid kaelas helmekeesid ja kõrvades suuri kõrvarõngaid. Ja nüüd, kui me ise eelmisel aastal seal Benaanide metsakülades ringi liikusime, siis me nägime ainult ühes kohas ühte meest, kes kandis seda nii-öelda Benaanide traditsioonilist riietust, ehk siis tal oli tõesti niudevöös, nägi päris huvitav välja, see oli niisugune kulats põlvedeni, ülaosas musta värvi alaosas, punane me siis oli noh, vana ja elatunud. Ja ta kandis ka jala- ja käevõrusid kaelas helmekeesid kõrvarõngaid ta siis ei olnud, kui me teda nägime, aga kõrvalt nibudes olid hiiglasuured augud, nii et oli selge, et sellised väljaveninud augud saavad tekkida ainult sellest, et oled ikka suure osa oma elust kandnud väga raskeid kõrvarõngaid. Aga tõesti jah, see oli ainus juhus, kui me midagi niisugust nägime ja need Benaanid, keda meie seal metsakülades kohtasime, kandsid üsna samasuguseid niisugusi, ilmetuid vanu euroopalikke hilpe nagu muugi, Borneo. Aga mida siis etnoloogid teadsid seal kuskil 70 aastat tagasi metsa Benaanide pärimuskultuurist? Noh, kui väga üldiselt iseloomustada, siis oli teada, et võrreldes naaberrahvastega oli neil neid rituaale ja tseremooniaid suhteliselt vähe. Ja teisest küljest olid nad kindlasti tõsiselt looduseusku. See tähendab siis seda, et austasid metsa ja muud loodust ja olid kindlad, et seal elab palju mitmesuguseid üleloomulikke olendeid kellest ühed on alati nähtamatud, aga teised vahel ka ilmutavad ennast inimesele. Ja muidugi tuli nende Dels poolsete olendite ja jõududega olla ettevaatlik, nendega arvestada. Alati, kui metsas liigud ja naaberrahvad rõhutasid, siis metsabanaanide juures veel alatihti seda, et nad on iseloomult nihukesed, tagasihoidlikud ja Uiedad inimesed. Nii et ei taha eriti rääkida siuksed, kinnised ja sõnakehvad. Ja teisest, kellest rõhutati alati, et banaanid on väga rahumeelsed isegi arad. Nii et kui tekib mingisugune tõsine lahkeli ja õhus on juba tüli, siis Benaanid eelistavad alati metsa peitu minna. Ja kunagi ei ründa vastast, ainult siis ründavad, kui enam tõesti mitte midagi muud üle ei jää. Aga mulle endale tundub, et niisugune arusaam penoonidest võis neil naaberrahvastel tekkida lihtsalt sellepärast et nad olid peamiselt põllurahvad ja olid enamasti palju suuremad ja tugevamad ja paremini organiseeritud kui need väiksed metsa, Benaanide salgad seal metsas. Ja kui sa oled oma naabrist suurem ja tugevam, siis ise ei pane tähelegi, aga tegelikult näitas seda alailma välja. Ehk siis penoonide poolt vaadatuna võis tihti olla niimoodi, et need suured põllurahvad Nende naabruses lihtsalt kippusid Benaunisid tihti alandama ja ahistama. Aga kui nüüd mõelda niimoodi omapead edasi, siis nendest fenoni naabritest olid ju veelgi suuremad ja tugevamad Nende rahvaste esindajad, kes olid Borniale tulnud kusagilt mujalt, noh ma mõtlen näiteks hiinlased ja hindud käes juba mitusada aastat tagasi, tihti alistasid neid Borneo põlisrahvaid ja olid nende isandateks. Ja noh, nemad suhtusid juba nagu põlglikult üleolevalt kõigisse Borneo põlisrahvastesse, mis seal siis veel Benaanidest rääkida ja samasugune suht nominaaliga eurooplastel. No esimesed eurooplased sattusid sinna Borniale kusagil seal alates 16.-st sajandist. Aga nemadki lugesid tihti Benaanisid, eks, kõige madalamaks inimtõuks ja võrdlesid neid tõtt-öelda tihti lausa metsloomadega. Siin nüüd see Benaani teadmamehe lugulaul jätkus ja siin ta jutustab umbes sedamoodi, et meie Benaanid elame lootuseväest, mägede, kivide, jõgede ja sa ja metsaolendite väest ja seni, kui me kuulume nendega kokku ja asume metsas, saame me oma elu jätkata. Nii et tõesti, selline Benaanide ja looduse kokkukuulumise kuulutamine on selles laulus. Aga siin ei ole üldse seda tähendust nagu naaberrahvastel, Epenaanid on metsas elades teistest väetima, team, õnnetumad hoopis nii et ainult mets, aitabki meil tugevad olla ja edasi kesta. Aga nüüd seal kusagil ütleme eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel jõudis kätte see aeg, mis varem või hiljem niikuinii oleks pidanud juhtuma. Nimelt see Benaanide endi ja neid ümbritsevate rahvaste metsakäsitlus jõudsid selleks ajaks juba ületamatusse vastuolusse üle-eelmises, saates selles penooni avasaates me sellest kriisist natuke rääkisime. Kuidas neid Benaanide kodumetsi hakati raiuma tohutu hooga ja asemele rajati põlde või näiteks hiiglasuuri, kaudsukija, õlipalmiistandusi ja metsade ala jäi nii väikeseks, et see lihtsalt ei suutnud enam fenonisid ära. Ta, meil ei jätkunud enam metsa Saagotega metsloomi ja neid ähvardas lihtviisiliselt näljasurm. Ja mida siis teha? Üsna paljud Benaanid tulid siis metsast välja, unustasid oma senised traditsioonid ja hakkasid elama muul viisil, aga paljud püüdsid ikka endist elu jätkata Ta või vähemalt sellele vastu seista, et metsi raiutakse ja nendest Vastuseisvatest osa Benaani hõimujuhte asusid siis nende Malaisia valitsuse esindajatega või siis nende raiefirmade esindajatega nagu kauplema. Et noh, et kui teie-meie, metsa raiute, siis te peate selle eest valurahaks meile raha andma ja istutigi nõu pidama ja ja tee midagi kokku. Noh, umbes niimoodi, et Enaanid on nõus metsast ära tulema, saavad selle eest kopsaka raha ja selle rahaga siis saavad alustada juba uut elu. Aga oli siiski päris palju Benaani hõimujuhte, kes üleüldse keeldusid metsast välja tulemast. Ütlesid umbes nii, et mets on meile tähtsam kui mis tahes raha ja hakkasid siis tegutsema teisel viisil, näiteks saatma ühiseid protestikirju kõikvõimalike riigi instantsidele ja organisatsioonidele. Või siis andma mingisugused intervjuusid Malaisia ajakirjanikele. Aga noh, see oli ikkagi juba kusagil möödunud sajandi teine pool. Malaisia riik oli ikkagi iseseisev riik, siin oli demokraat ja vormiliselt vähemalt ja oli olemas ka kommertsajakirjandus ja vot kommertsajakirjandus omamoodi, ega siis hea meelega võttis vastu selliseid signaale ja intervjuusid, sest need ju lõhnasid skandaali järele. Ja vot selle meedia kaudu jõudis siis teadmine sellest Benaanide vastuseisust oma metsade raiele juba rahvusvahelisse meediasse äratas seal ka huvi. Ja siis hakkasid siin juba mõju avaldama ka teatud rahvusvahelised looduskaitseorganisatsioonid ja ka keskkonnaaktivistid, euroop, pass ja Ameerikas. Ja vot üks nendest keskkonnaaktivistidest oli siis ka see Bruno manser Šveitsi aktivist. Ja nüüd, et temast nagu rääkida, peab kõigepealt lahti rääkima tausta, et mis mees ta oli, mis eluda seni oli elanud. Runo manser oli sündinud 1954. aastal ja oli juba lapsest saadik väga isepäine, sihukene, püsimatu poiss, haridustee jäi tal juba keskkoolis pooleli ja siis pidi ta minema sõjaväkke, kes aga keeldus minemast, sest oli parajasti väga vaimustatud Hatma kandi vägivallatu vastupanuideest ja võt. Kui sa keeldud Šveitsis sõjaväeteenistusest, siis vastavalt sealsetele seadustele pandi Bruno Monser vangi no mitte pikaks ajaks, kolmeks kuuks, aga ikkagi. Ja nüüd pärast vanglast väljasaamist otsustas ta minna hoopis karjuseks alpi mägi aasadele, siis ta oli üheksateistaastane nooruk. Ja see karjuse elu seal Šveitsi alpidesse sobis talle väga hästi, see oli vaba, said teha tihti, mis tahtsid ja ka ennast ise täiendada, nii et ta oligi usin iseõppija ja kokku veetis seal alpides tervelt 12 aastat, selle ajases õppis oma pead, meditsiini, geoloogiat, mesindust, käsitööd, joonestamist, noh niivõrd erinevaid alasid. Ja eriti kütkestas teda see, kuidas omal käel looduses toime tulla üksinda ja kuidas mägedes liikuda ja tõusta ja laskuda. Ja isegi ka see, et kuidas leida loodusest materjali, et endale ise siis igasuguseid vahendeid ja riideid ja jalatseid valmistada, noh, selline Robinsoni elu, aga vahel käis ta ka reisimas maailmas ja siis juhtus, et ühel turismireisil satustan Malaisiasse. Se juhtus 1983. aastal ja seal Malaisias ta kuuliski nüüd seal Borneo vihmametsas elavast salapärasest penooni rahvast. Ja kohe ennustust ta kangesti sellest mõttest, et ma tahaks minna banaanide juurde ja hakata nende juures elama. Jõudis koju hakkas tegema kohe tõsiseid ettevalmistusi ja juba aasta pärast oligi Malaisias tagasi kaasas kõik seljakott ja muu matkavarustust Läks Borneole ja seal siis juba ihuüksinda nendesse metsadesse. Nüüd oli ta siis juba õieti 30 aastane, aga tal puudusid igasugused troopilise vihmametsakogemused ja kuidas seal niimoodi pikki päevi metsas liikus, siis ta eksis mõne päeva pärast lootusetult ära ja seejärel hakkas teda kimbutama tõsine toidupuudus. Ja tagatipuks jäi ta haigeks mürgise taime maitsmisest, nii et ta jäi päris otsa ja ei teagi, mis tast oleks saanud. Aga täitsa kogemata. Ta sattus ta siis ühele Benaani nomaadi perele. Need võtsid valge veidra hulkuri enda hoole alla, nii nagu nad hoolitsevad iga hätta jäänud inimese eest metsas. Ja noh, seal ta siis oli ja, ja banaanid turgutasid enam-vähem üles. Aga ega penoonid küll aru ei saanud, et mis inimese loomse külm nüüd ometi on. Bruno manser nägi välja umbes selline, nagu ütleme John Lennoni prillidega tüüpiline Euroopa pihku nisugune, kõhetu, pikkade juustega ja ta kandis alati prill, tal oli väga kehv silmanägemine. Nii et neid prille püüdis ta ninal hoida nii öösel kui päeval. Ja need silma klaasid Tontsipenaanidele väga arusaamatud asjad ja aru saama, too oli nende jaoks ka see, et kuidas ta nendesse suhtub täiesti teistmoodi kui muud valged inimesed, keda nad olid kohanud. Hästi, selline hooliv, tähelepanelik, väga lugupidav ja väga tagasihoidlik. Nii et nad ei saanud õieti mitte millestki aru. Aga nad nägid, et Bruno püüab väga hoolega õppida kõiki neid Benaanide kombeid. Ta pani endale samasuguse niudepõlle nagu oli penoonidel ja võttis enda paljajalu ja katsus niimoodi seal džunglis ringi liikuda ja süüa täpselt samuti hoitamis, Benaanide küttida puhkpüssiga ja nii edasi. Ja kõik see tuli tal muidugi üpriski kehvasti alguses välja. Aga pruunule endale tundusid samuti need tingimused seal Benaanide juures, noh, väga rasked see armutu kuumus ja niiskus peaaegu olematut hügieeni võimalused, kesine metsatoit, ta oli ju ikkagi pärit heaolumaast Šveitsist ja nüüd selline järsk. Aga ta oli uskumatult visa, jäi sinna Benaanide juurde ikka edasi kuudeks. Ja siis kuudest said aastaid ja ühtekokku Elaspruna nende Benaanide juures tervelt kuus pikka aastat ja selle aja sees õppis ta muidugi selgeks banaanide, keele ja nende kombed ja suutiski, elada samasugust elu nagu nemad. Ja seejuures ta väga hoolikalt jäädvustas Benaanide kombeid tuuri ta pidas hästi põhjalikku päevikut, tegi sadu jooniseid, joonistas muide päris hästi. Tal oli kaasas helisalvesti ja ta salvestas penoonide lugusid. Ja Tal oli ka fotoaparaat ja ta pildistas tuhandeid fotosid Benaanidest, nende igapäevaeluolust. Ja mõnikord käis ta siis nende kuue aasta jooksul ikka metsast väljas ka kas siis Borneo saarel või ka kusagil kaugemal. Aga üks oluline protsess juhtus ka selle kuue aasta jooksul, kui ta nende Benaanide juures elas. Just sel ajal tõusis penoonide vastuseis oma metsade raiete vastu eriti teravaks. Ja loomulikult ei saanud Bruno sellest asjast mitte kuidagi kõrvale jääda. Siin sai siis nüüd jälle kuulda ühte osa sellest Benaanide pikast lugulaulust. Päris algul muide, kostis siin välgatsikaatide sirinad, see on väga tüüpiline looduse heli seal Borneo dzhunglis, mida me isaga tihti kuulsime. Aga nüüd selles laulu osas tuleb hoopis üks uus teema. Siin on juttu sellest, et me võitleme metsa raiujate vastu võitlema, visata kaua sest nemad tahavad tuua meile häda ja viletsust ja käivad meiega ümber ülbelt ja jõhkralt. Aga kui nüüd see Bruno manser nüüd sellesse võitlusesse astus, siis temal olid muidugi sellised võtted välja pakkuda, mille peale Benaanid varem mitte kuidagi ei olnud tulnud. Tema taust oli ju see Euroopa keskkonnaaktivisti kogemused ja teadmised. Ja ta teadis üsna hästi, mis nuppude peale vajutada, et see protest paisuks hästi suureks. Ta õpetas Benaanidele, kuidas korraldada metsateede Parikateerimist ja metsamasinate töö segamist ja ka seda, kuidas korraldada üheskoos selliseid suuri miitikuid protestimarsse. Nii et nüüd hakkasid seal osalema palju rohkem Benaanisid kui varem. Nad astusid nagu üheskoos ülesse. Protestiaktsioone organiseeriti isegi juba linnades ja need linnadesse jõudes läksid nende miitingutega kaasa juba paljud teised Malaisia elanikud, kes siis ühel või teisel põhjusel olid rahulolematud ja ei sallinud seda praegu võimul olevat Malaisia valitsust. Ja siis jõudsid need meeleavaldused juba isegi Kuala Lumpuri, Malaisia pealinna Need muutsid massilisteks ja muidugi vot neid sündmusi hakati juba kajastama rahvusvaheliselt ja üsna järjet pidevalt. Aga runo manseril oli muidugi ka see trikk, et ta tegi kaastööd paljudele rahvusvaheliselt, et tuntud meediakanalitele andis intervjuusid, vahendas igasuguseid materjale ja just neil aastatel ilmusid näiteks ajakirjas Geo ja National Geographic ja, või siis telekanalis BBC niuksed, suured värvikad ülevaated Renaanide protestist seal kusagil kaugel Borneo dzunglis. See omakorda seostus üldse nagu maailma troopiliste metsade ja nende põlisrahvaste kaitseteemaga. Ja niimoodi siis muidugi muutusse tõepoolest juba rahvusvaheliselt, et väga tuntud teemaks. Ja kui nüüd jälle mõelda Malaisia valitsusele, siis selline asjade käik ei sobinud Malaisia valitsusele kohe mitte kuidagi. Noh, nemad siis hakkasid ka juba päris hoolega tegutsema ja nad hakkasid ta noh, niisugust vastupropagandat tegema siis kõigele sellele, millest räägiti ja ka otseselt selle Bruna manzeri vastu. Näiteks nad kulutasid, et Bruno manzeri ja teised rahvusvahelised keskkonnaaktivistid sekkuvad lubamatult Malaisia riigi siseasjadesse. Ja et Bruno manser on Malaisia riigi vaenlane number üks ja anti ka siis politseile väljakorraldus, et Bruno manser tuleb kohe vahistada ja, ja vangistada tegelikult ta elaski ausalt öeldes sel ajal Malaisias illegaalina. Aga seda vahistamiskäsku oli politseil peaaegu võimatu täita. Stronomanser elas suurema osa seal metsades Benaanide juures. No sealt oli teda võimatu leida ja banaanid ka nagu kaitsesid teda, varjasid teda. Ja selleks ajaks oli ta siis tõusnud juba Benaanide silmis ka väga austanud teatud meheks, kes neid aitab. Ja kui kunagi oli nüüd runo manser sinna tulnud ja oli selline äpu seal alguses, siis nad olid talle pannud niisukese natuke Tügava nime lakkida vann, mis tähendab siis banaanikeeles ära eksinud meest. Aga nüüd, kui ta ausis tõusis, siis panid nad talle uue nime, banaanikeeles. Laki ben on, mis tähendab fenoni meest. No ja see on juba märk sellest, et nad tunnistasid ta täiesti omainimeseks. Aga samal ajal see Malaisia politsei tegutsemine läks aina energilisemaks. Ja Bruno manzeri nagu olukord läks aina riskantsemaks, nii et ta lõpuks otsustas ikkagi Borneol, et lahkuda ja läks tagasi sinna Šveitsi oma kodumaale. Aga seal ta ei jäänud sugugi kõrvale sellest Benaanide teemal võitlusest. Hoopis keeras peale uusi vinte nimelt rajasta näiteks endanimelise fondi, kuhu siis kogu maailmast põlisrahvaste toetajad ja põlismetsade toetajad saaksid oma raha saata, et korraldada kampaaniad. Teiseks asusta siis selleks, et seda meedia tähelepanu veel rohkem sellele teemale tõmmata tegema niisugusi, noh, üsna klassikalisi keskkonnaaktivistide tempe. Mõned näited. Ta näiteks hüppas alla Rio de Janeiros Lõuna-Ameerikas langevarjuga lennukist staadioni kohal. Ja sel ajal just toimus staadionil hästi rahvarohke ÜRO üritus, no tähelepanu oli muidugi garanteeritud. Siis näiteks kuulutas ta Tokios hoopiski Jaapanis kesklinnas Ühe suure raiefirma hoone ees välja näljastreigi ja püsis seal söömata peaaegu kolm nädalat ja nii edasi ja nii edasi. No seesugused trikid tekitasid küll tõesti teatud määral tähelepanu, aga teisest küljest oli halb külg see, et tema nimele hakkas lisanduma selline äärmuslase ja skandalisti maine. Ja samal ajal üheksakümnendatel aastatel juba nüüd siis kui ta oli sealt torni alt ära hakkas seal Benaanide protestiliikumises tulema sellised vaibumise märke, sellel oli palju põhjusi. Mõnel puhul oli lihtsalt nii, et Fenaanid enam ei jaksanud lõputult vastu seista ja lõid käega, aga oli ka neid, kes üsna edukalt pidasid siis kas valitsuse esindajatega ja raiefirmadega läbirääkimisi ja saavutasid selle, et tõepoolest metsade raie katkestati ja hakati arutama selle üle, et mis kombel neid metsi edaspidi säästa. Ja nüüd Bruno manser omakorda hakkas aina rohkem jõudma noh, oma psüühikas teatud noh, nihukese ummikseisu. Teda tabasid aina tihemini masendushood, tundeline inimene ja talle hakkas aina rohkem tunduma, et kogu see, tema võitlus on kuidagi mõttetu ja nurjumisele määratud. Ja noh, selle Bruno manzeri loo lõpp on võrdlemisi kurb. 2000. aastal õnnestus tal ükskord siiski salaja pääseda sinna tagasi nende Borneo sõprade juurde nende Benaanide juurde. Ja Nemad märkasid kohe, et ta on kuidagi väga rusutud ja halvas tujus. Ja ühel päeval ta siis teadis, et tahab minna üksi retkele mäele. Seal oli kuulus mägi seal keset puutumatut, metsis oli nimega patulawi ja see oli niisugune ligi 2000 meetri kõrgune niuke tornikujuline Mägi. Nii et sinna tippu ronimiseks tuli sadu meetreid tõusta täiesti püstloodis seina mööda. Aga Bruno oli ju kogenud mägironija ja sõbrad arvasid, et ta tahab ennast siis mägedes proovile panna. Ja ta ütles, et ma tahan minna täiesti üksi. Võttis siis oma raske seljakoti läks ja tagasi ei tulnud sealt enam kunagi. Seda ei teata tänase päevani, mis taga seal täpselt juhtus? Mitu päris ekspeditsioonilaadset otsingurihma läksid teda otsima, otsisid väga põhjalikult, ei leidnud mitte ainsatki märki ega viidet sellele, mis seal oli. Ja siis, viis aastat hiljem tunnistati Bruno Mancer ametlikult surnuks. Ja tänapäevani teata, mis temaga juhtus. Aga see salapärane kadumine nagu alati niisugustel juhtudel tekitab väga erinevaid oletusi ja versioone. Nii et osa arvasid, et ta lihtsalt kukkus seal püstloodis mäele tõustes, osa arvasid, et ta läks juba teadlikult vabasurma, sest oli tugevas depressioonis. Ja Osel arvasid, et ta võib-olla hoopis mõrvata, et see oli mingi valitsuse või raiefirmadega seotud palgamõrvar, kes ta elu kustutas. Ja osa penoonised keeldusid üldse teda surnuks tunnistamast, nemad uskusid, et ta elab ikka seal kusagil metsades edasi ainult et ei taha enam ennast üldse inimestele näidata. Siin kuuldus juba viimast korda lõiguke sellest Benaani teadmamehe väga pikast lugulaulust. Ja siin ta kuulutab umbes seda, et meie Benaanid ei anna alla. Meie peame oma võitlust edasi ja kuigi tronomanzeri lõpp oli selline, nagu ta oli siis tegelikult oli tema mõju Benaanide kestmisele ja põlismetsade kaitsele seal Borneo saarel küllaltki märkimisväärne ja temanimeline fond tegutseb muide siiamaani ja kohati täiesti tõhusalt. Ja kestab edasi ka tegelikult Benaanide metsaelu kuigi peab ütlema, et see on nüüd teistsugune kui varem. Aga sellest, milline see Benaanide elu nüüd just parajasti on ja milline on see nende kodumetsade olukord, sellest tahan ma rääkida juba järgmises saates.
