Kuula rändajat. Tere, septembri algus on käes ja tänasest läheb juus rännusaadete hooaeg. Eelmiste aastate rännusaadetes olen ma jutustanud igasugu kaugetest maadest rahvastest, maailma eri nurkades ja kuna see maailma avastamise tung minus nii kõvasti edasi istub, ega siis ei jäägi muud üle, kui seda järgida ja minna ikka jälle uutesse huvitavatesse paikadesse. Või nagu öeldakse, parim viis kiusatusest vabaneda olevat kiusatusele järele anda. Nii ma siis olengi teinud ja käinud siin vahepeal päris kaugetes paikades erinevates kohtades. Ja iga kord, kui niisuguselt pikemalt reisilt tagasi tuled, siis on kange tahtmine neid elamusi ja muljeid kellegagi jagada. Nii et armsad kuulajad sellel kuuel hooajal tahaksin siis teiega jagada oma viimaste aegade uusi ja värskeid rännuelamusi. Ja tänavusel hooajal olen mõelnud siis niimoodi, et kõnelen peamiselt kolmest õige pikast ja põhjalikust reisist millest igaüks viib täiesti erinevasse ilmakaarde. Esimese lennuga läheksime Eestist tuhandeid kilomeetreid kagu poole. Nimeta Borneo saarele. Selle troopilise saare keskel elab üks metsarahvas, nende nimetan Benaanid. Ja nüüd see käik oli niisugune, et me läksimegi neid sinna otsima. Seal niisugune ekspeditsioonilaadne üsna riskantne ja ettearvamatu, aga seda põnevam muidugi tagantjärgi jutustada. Aga järgmine reisisiht on hoopiski Eestist kaugele ida poole nimelt Venemaa äärele Kaug-Itta ta sinna, kus asuvad Venemaa suurim saar Sahhalini ja seal lähistel siis veel Kuriili saarestik riburada, väga kummalise looduse ja iseäraliku ajalooga saared, ma ütleksin. Ja siis seal hooaja lõpupoolel siis suunduksime hoopiski läänekaarde, nimelt Põhja-Ameerikasse, sinna, kus asub maailma suuruselt teise territooriumiga riik. Teate, mis riik see on suurem kui Hiina või India, kõnelemata Ameerika Ühendriikides, on muidugi, see on Kanada. Kanada jääb oma pindala poolest maailmas alla vaid Venemaale. Ja vaat sellel üüratul maal me siis rändamegi hästi pikalt idast kuni läänepiirini välja. Aga tänase saatega alustame siis Kagu-Aasiast sealt Borneo saarelt ja ma räägiksin sellest, miks me siis tahtsime seal saarel nende Fenaanide juurde minna, kus nad seal asuvad ja millisteks katsumusteks me ennast valmis seada, ütlesime enne reisile minekut ja lõpus annan veel lühikese ülevaate, kuidas me reis, sest tegelikult ka õnnestus. Niimoodi kõlab üks Borneo põlisrahvapill, selle nimi on sappe. Sappe on keelpill kõlakastist välja õõnestatud ühtsest puutüvest ja peal kaks, kolm keelt. Ja vaat kui vaheldusrikkad ja huvitavaid meloodiaid saab nende paari-kolme keele peal maha mängida. See kõlakast on sappe pillil nikerdatud peente ornamentidega ja selle pillimeistrid mängivad hästi pikad, nii et siin me kuulame ainult selle loo. Ja need rahvad, kes seda sappedelli mängivad, neid nimetatakse Malai keeles, seal Borneol rang ulu rahvaks, tõlkes rangu luus on umbes nagu ülemjooksurahvad, ehk siis rahvad, kes elavad jõe ülemjooksul, neid on seal tegelikult kümned Nad on väikesed, tihti kõnelevad erinevaid keeli, nende tuur on väga erinev, aga Benaanid kuuluvad ka siis nende ülemjooksu rahvaste hulka. Aga kõigepealt võib-olla siis, mis seal paar sõna sellest, et mis Saarse Bornia on. Ta asub seal Kagu-Aasias ja on maailma suuruselt kolmas saar, läbimõõt ligi 1000 kilomeetrilt tohutu suur ja hästi sellise ümara kujuga ja ekvaatori joon läbib Bornenud täpselt keskelt. Nii et kui tahaks nii hästi piltlikult seda Bornevat iseloomustada, siis võiks öelda nii, et see on nagu ekvaatori varda otsa aetud hiiglasuur maismaalahmakas keset maailma meresid ja Borneo rannikuala asustatud üsna tihedalt siseosa enamasti väga hõredalt. Ja kui nüüd meenutada Neid varasemaid rännusaade, et aastaid, siis ühe korra on olnud Borniast jutt. See oli umbes viis aastat tagasi, kui ma rääkisin loodusreisist sinna Borneole. Tookord oli eesmärgiks siis tõesti, Borneo loodus on täis looduse imesid, väga haruldasi ja erakordseid olendeid. Näiteks maailma suurima õiega lillraitlill asub Borneol või siis maailma kõige kogukam lihasööja taim. Kuning, kan Tamm või siis sellised kummalised ahvid nagu Orangutan ja nina neurongutan ju see Aasia suurim inimahv, punaka karvaga ja lõbusa olemisega ja jälle nina on maailma kõige suurema Nospliga ahv üldse. Nii et väga kummalised olendid tõesti elavad seal. Ja tol korral, kui sai mindud loodusreisile, see oli 2013, siis ma kuulsingiga seal Borneol esimest korda sellest salapärasest penoni rahvast. Tookord räägiti meile, et nad elavad seal kuskil saare sügavuses ja nende juurde on väga raske pääseda, seal on igasugu looduslikud takistused, ühtegi teed sinna ei lähe. Nii tuleb liikuda mööda jõgesid ja läbi puutumatut džungli. Ja teisest küljest just see, et nende juurde nende banaanide juurde on nii raske pääseda, on olnud siis ajalooliseks põhjuseks miks on säilinud nende väga ürgne ja ainulaadne metsakultuur. Ja veel tookord jäi kõrvu sellest fenoni rahvast, et üldiselt neist varem suurt midagi ei teatudki, aga nad said legendaarselt kuulsaks, lausa rahvusvaheliselt kuulsaks, siis kui nende kodumetsadesse hakkasid jõudma rai tööd. No see oli siis niimoodi, et sealt rannikult aina sügavamale sisemaale see raiet Rinne aastakümnetega nihkus ja ükskord nad jõudsid siis nendesse puutumatutesse Benaani metsadesse. Ja kõigile ootamatult hakkas tagasihoidlik rahvas, kellest keegi suurt midagi ei teadnud, üsna südilt nendele oma kodumetsa raietele vastu. Nad olid väga nutikad, kasutasid igasuguvõtteid alates sellest, et sulgesid barrikaadidel ka metsa väljaveoteid või siis seisid lihtsalt isemasinate ette, nii et masin ei saanud edasi minna. Ja lõpetades näiteks sellega, et nad saatsid hulgaliselt protestikirju külma laisa valitsusele, küll rahvusvaheliselt igasugu looduskaitseorganisatsioonidele meediakanalitele ja siis juhtuski nii, et noh, see läks nagu nii-öelda rahvusvahelise kella külge näiteks. Kõikvõimas BBC meediakanal ise hakkas neid sündmusi seal kajastama ja kokkuvõttes läks ära nii suureks, et jäetigi raied pooleli Fenaanide kodumetsades. See, kuidas nad nii edukad olid, selline tagasihoidlik metsarahvas seal üks salapõhjus oli see, et neil olid nõuandjateks Euroopast kohale tulnud looduskaitse aktivistid, kellel oli kogemusi, kuidas noh, nii-öelda suure kella külge panna mingisugust põlisrahva võitlust oma kodu eest. Aga igatahes oli see tol ajal maailmas täiesti pretsedenditu juhtum, et üks metsarahvas suudab edukalt vastu seista kõikvõimsatele raie firmadele. Noh, ja tegelikult see kogu see sündmuste kera oli palju keerulisem, mitte nii mustvalge, nagu ma siin lühidalt räägin, see oli põnev ja mõnes hilisemas saates ma pöördun veel selle lahti arutamise juurde tagasi, aga igatahes kui ma sealt torni alt tulin, siis 2013. aastal, siis need Benaanidel on meelest läinud ja siis hakkasimegi koos oma mõttekaaslastega juba nuputama, et kuidas siis jõuda sinna Borneo keskele selle Benaani rahva juurde. Aga siinkohal ma vist pean natukene pikemalt lahti rääkima selle, miks need maailma metsarahvad mind aastakümnete jooksul nii kangesti on tõmmanud, noh, see on natukene niisugune võib olla isiklik kiiks, aga kui ma olen maailmas rännanud, siis ma olen ikka otsinud paiku kus oleks puutumatut, loodust ja säilinud loodusrahva tuuri. Ja nende loodusrahvas seas siis oma kordadest metsarahvad on olnud, et minu jaoks väga erilisel kohal oma tervikliku metsakultuuri ja väga erilise maailma nägemiseks on lihtsalt nii põnev. Ja kui ma nüüd püüaksin ikkagi kuidagi seletada või mõtestada seda, et miks siis sellised metsarahvad mind eriti tõmbavad, siis ütleks võib-olla niimoodi, et minu meelest kannavad nad endas ühte suurt saladust, saladust, mille inimkond on unustanud. Nimelt oskavad nad metsas elada nii, et saavad sealt kõik oma eluks vajaliku. Ja samas see mets nende ümber jääb enam-vähem samasugusena samuti kestma. Nii et kui meil praegusel ajal räägitakse kestlikkust või säästlikust eluviisist ja inimkond peaks nagu justkui selle poole püüdlema, siis need metsarahvad nad mitte ei püüdle, vaid nad ongi niimoodi elanud mäletamatuid, põlvkondi ja suudaksid elada ka edaspidi kuitahes kaua, kui seesama põlismets nende ümber ainult säilib. Ja see säästlik eluviis, see on ju niisugune teema, millest hästi palju räägitakse ja väga tihti tundub niimoodi, et räägitakse palju, aga kuidagi ei tule nagu hästi välja see meie tsiviliseeritud ühiskonnas säästlik eluviis. Ja sealt edasi ma olen siis mõelnud juba koguni midagi niisugust, et kui nüüd sellel meie suurel globaalsel tsivilisatsioonile peaks juhtuma midagi väga tõsist, mingit tõsine raputus võib olla kasvõi sellepärast, et, et see ongi kulgenud juba pikka aega vales suunas või siis mingil muul põhjusel. Ja kui siis juhtuksid selle globaalse tsivilisatsiooniga, sellised suured võnked ja, ja võib-olla osaline kokkuvarisemine sellisel juhul, vot need pisikesed metsarahvakillud erinevates maailma Kolgastas erinevatel kontinentidel. Nemad sellest eriti nagu puudutatud ei saaks, sest nad elavad tsivilisatsioonist enam-vähem sõltumatult, nad saavad kõik vajaliku ema kodu ümbert kätte. Ja sellisel juhul on nagu niisugune tunne, et igal juhul nende olemine jätkub ja inimkond päriselt kaduda ei saa. Ja võib-olla saabki just jätkuda kuidagi teistmoodi, aga ometi nende sügavamatesse metsadesse peitunud rahvakildude tõttu. Ja tegelikult on siis niimoodi, et, et neid rahvaid ma olen otsinud, neid on jube vähe, tikutulega annab maailmast otsida. Aga vahel olen ikka leidnud, üks viimaseid oli siis uus Kenya saare keskel elav Koroway rahvas. Nendest on siin rännusaadetes ka ju juttu olnud ja raamatki ilmunud, mul kiviaja puudutus. Aga Ma olen käinud ka mitmete teiste metsarahvaste juures, küll Siberis, küll Lõuna-Ameerikas ja enamasti, noh nad siiski mingil määral on tsivilisatsioonist mõjutatud, aga ometi on neil säilinud väga palju selliseid ürgseid, metsatarkusi ja teadmisi, mida minu meelest on väärt tundma õppida. Nii et see oli see tegelik põhjus, miks nii kangesti sinna penoonide juurde tahtsin minna. Ja nüüd, kui algasid ettevalmistused juba päris minekuks, siis oli selge, et minek ei saa olema Kerge. See saab olema täis riske, ebamugavusi. Nii nagu see on olnud ka varasemate metsarahvaste juurde minnes. Siin kõlas siis jällegi pisikene jupikene selle Borneo ülemjooksu rahvamuusikast. Aga pärast seda esimest Borneo käike sai siis juba aastaid huviga neelatud kõiksugu kirjandust ja uidatut lõputult Internetiavarustel, et midagi aimu saada ikkagi Benaanide juurde mineku võimalustest ja sai selgeks muidugi standardse turismireisiga sinna kuidagi ei pääse. Praegusel ajal elab see rahvas väga hajali tohutu suurel territooriumil. Ja nende kenaanid käekäik on erinevates kuduma osades kulgenud erinevalt. Näiteks kõik need läänepoolsed Benaanid on enam-vähem juba praeguseks täielikult kaotanud sidemeid metsaga ja unustanud ka siis oma metsakultuuri elavad suurtes külades läbi isegi teiste rahvastega teenivad leiba kusagil palgalisena või põllul töötades. Ja mõned Benaani pered on saanud lausa linlasteksat lääneosast. Aga ida pool seal on seda metsapärimust säilinud rohkem. Aga sealgi on tegelik seis sellile, et niisugusi, rändlevaid, küttide ja korilastena peresid, kes elavad niimoodi ürgsel viisil neid praktiliselt ikkagi enam ei ole. Ja need ida Benaanid on siis kolinud üksildastesse metsaküladesse elavad seal ikkagi majades ja kasvatavad ka väheke mingeid põllutaimi. Aga kui vähegi saab, siis lähevad metsa ja veedavad seal siis pikki päevi. Ja miks nad enam nii ei ela nagu vanasti, noh see on ju lihtsalt muutunud olud. Aeg on seda peale sundinud. Sest üks suur põhjusi on ju see, et nende pikkade aastakümnete jooksul On Benaanid metsaalad kogu aeg koomale tõmbunud sest need ümbritsevad rahvad, need põllu ka tegelevad ja istandustes töötavad rahvad, nad on laiendanud oma alasid metsa arvelt. Ja kui nüüd metsad ei olegi ääretud nii nagu nad olid varasemate põlvkondade ajal, siis ei ole võimalik ainult metsaandidest elatuda ja nii siis ongi nad kolinud püsiküladesse ja neil on seal ka väiksed põllulapid seal metsa ääres, kus nad saavad siis lisaelatist, et ikka ots otsaga toime tulla. Aga teine suur põhjus, miks Benaanid on ikkagi peaaegu kõik paikseks jäänud, on see, et sellest on ka otseselt huvitatud Malaisia riigi valitsus. Opelaanid on ju Malaisia riigi alamad ja riigile on lihtsalt, et kasulik, et ei oleks sellist rahvast, kes hulgub teadmata suunas, teadmata metsaavarustel ringi, parem on neil silma peal hoida niimoodi, et nad elavad ühes kindlas kohas. Ja siis ongi niimoodi, et riik on kasutanud nii-öelda mõlemat, nii piitsa kui prääniku võtteid, et need küladesse siis kokku saada. Noh, näiteks antakse nendele banaani peredele, kes külasse kolivad, riigi poolt rahalist tuge, aga need, kes tahavad ikka metsas edasi hulkuda, need tuge ei saa. Ja teiseks on muidugi püsikülas elavatel Benaanidel palju paremad võimalused arstiabiks, näiteks kui nad tõsiselt hätta jäävad. Aga teisest küljest jälle on nii, et kui elad püsikülas, siis oled kohustatud oma lapsed kooli panema. Et käib selline samm-sammult Benaanide tsiviliseerimine metsaelust kaugemale ja lähemale sellele elule, mida tunneme. Meie, aga nii palju, kui ma siis aru sain, on need Fenaanid ikkagi seal üksildases metsakülades alles poolel teel tsivilisatsioon ja selle tõttu on neil vanu traditsioone, kombeid, teadmisi ja tarkusi veel küllaga alles. Ja siis sai selgeks, et kõige reaalsem olekski minna mõnda niisugusse üksindusse metsakülasse. Aga siis, kui sinna ikka päriselt juba minekut hakkad plaanima ikka, et kuidas sinna minna, siis see on ka ikka paras pähkel. Sest see ei käi turismifirmade reeglite järgi, nii nagu ülemaailma on harjutud. Seal tuleb leida kohapealset teejuhid, kes oskavad sinna metsasügavusse meid juhatada. Ta, ta tulevad ise kaasa, tunnevad hästi Benaanite kombeid ja oskavad meid vahendada. Ja siin üldse ei saa käituda niimoodi, nagu ollakse harjunud võib-olla nendes nii-öelda sisse töötatud turistikohtades, kus kogu ümbruskonna rahvas on turistidega harjunud penoonidele on võõramaalased alati nagu tulnukad teiselt planeedilt ja siis tuleb nendega ümber käia kuidagi teistmoodi, vastastikku väga aupaklikult, väga ettevaatlikult ja üldse võtta selline hoiak, et me ei ole siin mingisugused kõiketeadjad ja kõikvõimsat heaoluühiskonna esindajad, vaid me oleme alandlikud õpilased, me tulime siia, et õppida teie käest midagi, mida teie teate. Aga meie ei tea ja tahame siis teiega üheskoos lihtsalt olla, teha samu toimetusi, katsuda elada samal viisil noh, umbes midagi niisugust, umbes mingi selline hoiak. Ja muidugi sai ettevalmistusi tehes selgeks, et see käik ei ole mingil kombel mugav. Võiks siis öelda, et see saab olema retk kõigi mõeldavad ebamugavustega. Et näiteks juba seesama kliima Borneo keskel, see on selline lämmatavalt kuum, haudvalt niiske eestlasele väga raskesti talutav. Ja vihma võib nendes metsades hakata sadama iga kell. Ja vihmasadu võib kesta tohutud pikalt teadmata hulga tunde ja liikuda tuleb seal metsas üsna keerulisel maastikul kärestikulistes, jõgedel, järskudel, nõlvadel peaaegu olematutel radadel. Abi pole sealt kusagilt loota, nii et kogu põhivarustus, mis kogu selleks ajaks vaja läheb, tuleb ise kaasa võtta. Ta alates korralikest matkariietest ja muust varustusest ja lõpetades oma isikliku magamiskotiga, sest pole teada, mismoodi ja kus me seal metsas üldse peavarju leiame. Tõenäoliselt veedame nii mõnegi metsa all mingisse hädapärases varies. Eks see kõik muidugi natuke pelutas, aga teisest küljest oli selge teistmoodi, nende Benaanide juurde lihtsalt ei pääse. Aga tore oli selle ettevalmistuse juures jällegi see pool, et leidus seal teisigi selliseid mõttekaaslasi, heas mõttes hulle, kes olid valmis siis sellele, et arvamatule retkele kaasa tulema, kokku oli siis meid tervelt 10 eestlast? Jaa, just vahetult enne seda, kui läksime, siis veel kogunesime kokku ja sai siis räägitud hästi põhjalikult veel kord üle, kõik need riskid, kõik need teadmatus, et kõik need ebamugavused, mis ees on ootamas ja et olete ikka kindlad, et tahate tulla, et kui kõhkled, siis praegu veel on võimalik loobuda? No mitte keegi alt ära ei hüpanud. Ja nii me siis möödunud aasta novembris sinna Borneo poole teele asusimegi. No aga kuidas siis Borneo selline ettearvamatu reis siis meil tegelikult välja kukkus, no ma räägin lihtsalt hästi lühidalt ära selle mis me üldse, kui seal tegime ja kus mägi, käisime, noh, alustasime siit Eestist kõigepealt, nii et jõudsime sinna Malaisia pealinna Kuala Lumpuri suur miljonilinn. Veetsime seal paar mõnusat päeva, sealt lendasime edasi juba Borneo saarele linna, mille nimi on piiri ja sealt siis esitlesime maasturitesse ja hakkasime sinna sisemaale sõitma, sõitsime niikaua, kuni teed jätkuse, kui teeotsa lõppes, siis istusime juba ümberpaatidesse, jätkasime mööda kerestikulisi jõgesid ja kui siis enam jõge mööda ka edasi saanud, siis polnud muud kui pambud selga ja läbi džungli jala edasi. Ja nii me jõudsime siis sellisesse Benaani külasse, mille nimi on long Andženg. Ja seal me siis olimegi tõesti päris mitu päeva õppisime tundma penoonide elu ja toimet, tõsi. Ja siis pärast seda läksime nendega koos sellisele ühisele metsaretkele. Mis oli siis sedalaadi, nagu penoonidel endistel aegadel kombeks oli ja mida nad ka praegu väga tihti harrastavad, et lihtsalt elatakse päevade kaupa metsas. Hulgutakse seal ringi, leitakse kõik eluks vajalik metsast. Ja seda oli päris huvitav maitsta. Ma ei ütleks, et see just, et hästi kerge oleks olnud, see nõudis päris palju kannatusi, aga teistpidi oli ikkagi väga põnev püüda kasvõi veidikene elada sellisel moel, nagu üks ürgne metsarahvas elab. Ja selle retke lõpp läks juba meil üsna seikluslikuks ja ootamatuks ma siin kõik ära ei räägi, igal juhul me jõudsime sealt metsast kõik kenasti välja, ütleme nii, et ja kõik hea. Ja sealt edasi me siis läksime sealsamas Borneo saarel hoopiski teise saare nurka, mis on täiesti vastandlik nüüd sellele Benaani metsaelule nimelt Brunei riik, pururikas kääbusriik elab naftast sultaniriik ja seal oli siis hästi lõbus niimoodi täiega nautida neid heaoluriigi hüvesid, millest me vahepeal olime ära lõigatud ja sealt edasi, Me lendasime veel Singapuri, jälle üks niisugune kummaline imeline riigikene maakeral veel väiksem, veel rikkam Brunei selline linnriik. Ja noh, sealt jõudsime juba Eestisse tagasi, nii et oli selline hästi mitmekesine reis, mille keskmes oli ikkagi see banaanide juurde minek ja nende juures olemine. Ja nüüd järgmistes saadetes hakkan ma siis seda reisi juba lahti rääkima ja otseselt järgmises saates räägin siis kõige rohkem nendest Borneo rahvakildudest, kes kõik on väga erinevad erinevate kommete, traditsioonide ja käekäiguga ja kelle üheks liikmeks on siis kase, Benani rahvas. Kuula rändajat.
