Tere, me oleme nende rännusaadetega jõudnud parajasti Borneo saarele ja eelmises saates oli juttu Benaanide metsarahva käekäigust, nende olevikust ja tulevikust. Igal juhul, ega see praegu midagi kiita ei ole, aga loodame, et see ikka kestab. Ja seal eelmises saates oli siis niisugune üleüldine ülevaade Benaanidest ja nende praegusest olukorrast, aga täna ma siis pöördun juba otse meie rännumuljete juurde ja räägin siis sellest, kuidas me sinna esimesse penoonide külasse seiklesime ja millised olid meie esimesed muljed selles külas, mille nimi oli lang. Siin kõlas ühe Benaani mehe pillimängu. Ma salvestasin selle ühel päeval seal longatsengi külas olles ja pilli mängis mees tema nimily, Hendrias seisis parajasti oma koduaknal ja väljas 100. sellist meeletut troopilist paduvihma. Seda Bladinud on siin salvestusel täitsa kuulda. Ja tema siis nagu mängis vihmaga võidu. Mitte mulle ka mitte kellelegi teisele midagi muud seal üldse ei olnudki, mängis lihtsalt iseendale katkematult ja pikalt. Ma ütleksin, et see oli selline väga tüüpiline Benaani. Metsainimese olek nii palju, nagu ma neid penoonisid, seal tundma pesin. Need ongi sellised omaette olevad ja tihti sissepoole pööratud inimesed aga samas siuksed rahulikud ja sisemiselt vägagi tasakaalus. Aga praegu ma siis alustaksin ikkagi sellest, mismoodi me sinna longatšengi külla jõudsime. Ühes varasemas saates sai räägitud, et me tulime Borneol lennukiga, sealt edasi istusime maasturitesse ja sõitsime siis otse sinna metsiku Borneo südame suunas ja lõpuks, kui teeotsa sai, siis istusime ümber juba paatidele. Aga selle paadiga mineku kohta oli meid juba ette hoiatatud, et see saab tulema igal juhul mingil kombel. Seiklus sest jämedas joones pidi selle paadisõiduga olema ainult kaks varianti, üks on halb ja teine veel halvem. Ja siin oleneb kõik jõgede veeseisust. Asi selles, et Nende jõgede veeseis muutub tohutu kiiresti, me ise saime seda kogeda juba mõne tunni jooksul võib madal vesi tõusta niukses keskmiseks ja, ja veel mõne tunni jooksul hakata juba metsikult tormama. Ja nüüd olenevalt sellest veeseisust on siis nendest kahest halvast natukene parem variant see, kui veetase on parajasti liiga madal. See tähendab siis seda, et paadid jäävad alailma põhja kinni, sest tuleb jälle paadist maha ronida, aidata Ta lükata või kõndida seal lihtsalt kuival jõe põhjal edasi niikaua kuni siis jälle vett nii palju tuleb, et saad paati tagasi istuda. Aga nüüd see veel halvem variant pidi olema see, kui veeseis on liiga kõrge. Mõelda võiks ju, et mis seal siis halba on, et vett palju, muudkui pane taga mööda jõge edasi. Aga sealsetel jõgedel on olukord selline, et seda vett on seal nii palju ja ta tormab sellise hooga, et see võib olla täiesti inimestele eluohtlik. Ja sellisel juhul pidime siis käituma niimoodi, et meie reisikraam läheb nende kogenud paadimeestega küll jõge pidi minema, nemad juba saavad hakkama, aga meie, Meie endi ohutuse pärast üldse paati ei lähe, vaid peame kõndima kogu aeg mööda jõe kallast jala. No võiks ju mõelda, et mis selles jala käimiseski halb on, aga noh, niipalju ma olin nüüd nendel oma varasematel troopikareisidel kogenud. Et kui sa kõnnid ilma rajata Kle inimtühjas metsas seal jõe kaldal siis on üks tohutu vaev ja pingutus, tihti sain isegi ühte sammu ettepoole, sest see alusmets on nii tihe. Seal on igasugused vähemalt taimed ja torkivad taimed ja mahakukkunud rondid ja mõnikord satud sellistesse mülgastesse, kust tuleb vees sumada ja siis jälle mingi kivirahnude kuhjad, nii et see kokkuvõttes on väga vaevaline minek ja läheb väga aeglaselt ja ei saa absoluutselt nagu edasi. No kui me nüüd sinna jõe kaldale jõudsime, muidugi kohe vaatasime järgi, kumb variant meile siis nüüd juhtus, loosiõnnega ja oli siis nii, et meil oli see kahest halvast vähem halb variant, et siis vett oli liiga vähe. Ja siis öeldi meile, et need on niimoodi, et me lihtsalt läheme, me ei tea, mis juhtub, kui kiiresti me edasi saame. Et kui on vett ikka kole vähe, siis võib-olla niimoodi, et me täna õhtuks üldse sinna külasse jõua, siis ööbime kuskil seal jõe kaldal suvalises kohas lihtsalt ja järgmisel hommikul läheme lihtsalt edasi. Et istume paatidesse ja vaatame, mis juhtub, juhtus see, et alguses läksime mööda ühte suuremat jõge, läksime allavoolu ja, ja see oli isegi päris lõbus, sellepärast et vett oli seal just hetkel parasjagu. Et voolas täie hooga. Jaa, kärestikel ka möllas ja vahutas võimsalt ja viskas vahel kärestikul mõne ämbritäie vett sisse ka. Aga siis lõppes see teekonna lõik otsa ja siis me pöörasime ühele harujõele ja hakkasime seal nüüd liikuma hoopiski vastuvoolu. Ja vot seal oli siis tõesti nii, et seal läks palju aeglasemalt, seal oli, et ikka selgesti liiga vähe. Nii et me muud ei teinudki, kui muudkui ronisime paatidest maha ja astusime siis kas pikemat või lühemat aega seal kuivas jõesängis edasi. Ja siis, kui jällegi tuli selline lõikus vett oli siis jälle paati ja siis natuke aega paadiga edasi jälle paadist maha ja üleüldse ma ei tea, kumb on siis rohkem tegime, kes kõndisime jala või sõitsime paadiga, aga igal juhul see kõndimine seal kuivanud jõesängis. Ega see ei olnud ka mingi meelakkumine, võib-olla lihtsam, kui oleks olnud seal džunglis ilma rajata sumada. Aga jõe põhjas oli nüüd see, et see koosneski peamiselt ainult kividest suurematest ja väiksematest kividest. Ja vahel olid need kivid väga libedad. Nii et lõikasid küll endale võsast matkatoki, aga igat sammu pidid ette vaatama, et sa jalga välja ei väänaks või veel midagi. Hullematki ei juhtuks. Aga nimese Lukerdasime ja kokkuvõttes saime ikkagi suhteliselt hästi edasi. Sama päeva õhtuks me ikkagi jõudsime sinna long dringi külasse välja. Siin sai nüüd siis jällegi kuulata seda flöödiviisi, mida ma seal Benaanide külas ühel ilusal päeval salvestasin, taustaks Kuke kiremine ja metsik Vihma Ladin seal troopikas. Ja nüüd see pillimesse Hendrias mängis ühte väga pilistenaanide pilli, selle nimeks on Nino flööt. Väga lihtne pill tehtud sellisest kämblapikkusest bambusevarrest. Seal on siis augud, mida mängija sõrmitseb ja siis puhub sealt ühest otsast hoolikust sisse. Aga eriliseks teeb selle kleidi. Puhumisest see, et seda ta puhus, mitte suu kaudu, vaid nina kaudu, nii et pill oli nagu huulik oli hästi tugevalt nina sõrmete vastus, nii ninali täitsa lossis niukene, päris naljakas pilt. Ja niimoodi hästi vastu nina flöödiga tekkiski selline eriline, püsiv ühtlane heli. Ma tegelikult olin seda nina flööti oma eelmisel Borneo käigul üks kord kuulnud, siis ma olin hoopiski Runguse rahva juures ja seal mängis pilli üks naine. Ja tegelikult mängitakse seda mina flööti ka teistel mandritel, näiteks Amazonases, mujal need loodusrahvad. Aga nüüd Borneol räägitakse küll, et, et Benaanid olevat olnud esimesed, kes seda pilli mängisid. Ja siis nende eeskujul olevat siis ka teised põlisrahvad hakanud seda pilli niimoodi käsitlema. Ja see tundub päris usutav, et kuskil seal võib olla tuhandeid aastaid tagasi kusagil sügaval metsas kostus samasugune nisugune, ühtlane tasane flöödi hääl, ta pilli on ju lihtne teha. Lõikad lihtsalt bambusevarrest, biouristab bar auku sisse ja muudkui mängi. Ja see heli mõnes mõttes niisugune noh, lihtne ja võiks öelda isegi primitiivne. Aga teistpidi mõjub nagu kuidagi ürgselt tavaliselt tõesti Benandi mängis ta teistele inimestele vaid ainult iseendale iseenda häälestamiseks või siis mediteerimiseks või midagi niisugust. Ja mulle see heli just sellepärast meeldibki, et see on niisugune metsahääl niisugune, mida mängitakse metsas ja üksinda. Aga nüüd meie matkaga seal patega läks siis niimoodi, et kusagil mingi aeg enne külasse jõudmist öeldi meile, et nüüd siit lähete vaatest maha ja Me lõikame siit otse läbi, džunglipaadid teevad tohutu ringi koos meie reisikraamiga jõuavad palju hiljem külasse, mille järgi. Aga et siin on siis metsas rada ja sellepärast saame seda mööda kiiremini. Noh, oligi päris korralik rada, liikumine läks kiiresti. Ja huvitav oli see, et kuidas taimed järgi seal metsas järsku hakkasid aimama, et ohohoo nüüd hakkame külale lähemale jõudma. Noh, näiteks niisugune asi, et, et seal kassas tee ääres üks niisugune banaaniliik. Mis oli looduslik noh, neid on Borneol päris mitmeid neid looduslikke banaaniliike, nende viljad on nihukesed, pisikesed kõverad kribalat ja need ei kõlba üldse inimesele süüa. Ja siis kõnnid veel mõnisada meetrit edasi. Järsku on jälle banaanitaim tee ääres, aga sellel on juba niisugused meile tuttavad viljad, suured, tuttava kujuga, tuttava maitsega. Ja siis nendest plaanidest edasi veel seal raja ääres hakkas aina rohkem tulema seal metsa all selliseid troopilisi aiataimi näiteks papaia puid, Need tunned ära, isegi kui vilja ei ole peal, siis nende suurte lopsakas hõlmiste lehtede järgi või siis noh, neid litsipõõsaid Medvitši vilju on vahel ju ka Eestis müüa, nisukesed ümarad ogaliste lilledega. Ja siis ka näiteks nägid seal puude all ananassi taimi. Analüüsiga on jälle nii, et seda ananassi seal peal võib-olla ei ole. Aga sa tunneta lihtsalt lehtede järgi, see on niisugune nagu mingi turritav siil, niisugused jäigad lehed igas suunas casuaalselt puhmast välja. Ja siis ka näiteks nägime nisukesi meetri kõrguseid põõsaid, mis kasvasid juba rühmadena. No nagu ma neid nägin, siis oli selge, et see on üks eriti tähtis taim, aiataim nimelt. Et see oli kahtlemata kassaava, ehk siis mõrum on jokk. No seda ma olin kohanud paljudes kohtades maailmas. Ja selle mugulad on troopikarahvastele umbes nagu eestlasele kartulid väga tähtsad. Aga erinevalt nüüd kartulist süüakse, kas aval ka neid lehti, sellest tehakse Kit. Ja nüüd siis oli selge, et me olime täiesti märkamatult jõudnud metsast aeda, see oli siis selline Benaanide metsaaed. Et väliselt nagu polegi mingi aed, aga tegelikult seda hooldatakse Singasvad taimi millest saab siis mingisuguseid vilju või, või juurikaid või mugulaid. Nii et Benaanide jaoks ikka aed, mis aed ja sealt edasi juba mõnede küngaste ääre lakkasid nähtavale puude kohale ilmuma mõned roostes katused, plekist sellised. Ja siis juba läksime üle jõe ja olimegi järsku külas sees. No kuidas longatšenksis esmapilgul nagu paistis. No oli selge, et maju oli siin päris palju, need inimesi pidi ka olema palju ja pärast kuulsimegi longetsengis elab kohe mitusada Fenaanit koos. Varem elasid nad ju hajali, kui nad olid nomaadid, aga praegu niimoodi poolvägisi on nad siis sinna küladesse kokku aetud ja see oli siis tüüpiline tänapäeva banaaniküla, sellised vaiadel hurtsikud, murtsikutel, plekk-katused, majad isenesest päris avarad. Nii et võis arvata, et mõnes elas isegi mitu inimest ühe katuse all. Ja need majad olid noh, prussidest laudadest üsna rohmakas kokku löödud. No umbes nagu mingit väga lihtsalt puubarakid. Ja nad sõitsid vaiade peal, need vaiad olid päris kõrged, peaaegu inimese kõrgused ja vot seal majade all seal vaiade vahel oli siis näha igasugust träni paate, puumaterjali, mingeid vahendeid ja muud. Nii et see oli siis ühtlasi ka ladu või mingi niisugune panipaik või banaanide jaoks ja seal vaiade vahel oli näha ka koduloomi. Kõige rohkem oli kanasid ja kukkesid need seal siis sibliside kaagutsid ja ja kuked kirjasid vahetpidamata ja teiseks siis ikkagi Koeri oli ka päris palju, aga nihukesed pisikesed, imelik niuksed, lahjad koerad põhiliselt pikutasin ja muud midagi ei teinudki. Ja kogu küla peale ma nägin võib-olla kahte kassi, mitte rohkem. Aga mitte mingeid muid koduloomi, nagu kitsed või lambad, lehmad selliseid Benaani külas küll ei olnud ja nii palju ma olin enne Bornale tulekutenaanide kohta ka lugenud, et noh, koduloomade pidamine, see on nende jaoks üleüldse niisugune uue aja nähtus, sest kui nad varem metsas rändrahvas olid, siis neil ei olnud mingeid koduloomi. Ja praegu kohtlevad nad neid koduloomi, kes neil on natukene noh, võiks öelda naljakalt hoopis teisiti kui teised inimesed sealsamas Borneo saarel. Et näiteks koerad ei ole mitte selleks, et need maja valvaksid või et nad oleksid jahil abiks vaid nad on seal lihtsalt niisama noh, nagu seltsiks ja kanade ja kukkede kohta ma olin isegi lugenud midagi sellist, et mitmetes Benaani külades üldse mitte kunagi noh, kana või kukel liha ei tarvitata, neid ei tapeta. Mune ka ei kasutata, vaid peetakse lihtsalt niisama lõbu pärast, et nad on nagu lemmikloomad rohkem kui sellised, kellest siis inimesele peab kindlasti kasu. Olema. Siin nüüd kuuldus jälle väheke seda Benaani mehe nina flöödiviisi koos paduvihmaga mis ta seal Koduaknal omaette mängis. Aga Ma räägiksin siinkohal ühe huvitava juhtumi sealsamas longatsengis, mille peale ma ühel päeval kogemata sattusin ja see on just nende loomapidamise eripära nendel Benaanidel. Et seal oli niimoodi, et ma elasin parajasti sellesama Hendrease majas see, kes seda pilli siin mängis. Ja ühel hommikul kuulsin ärgates, et maja ees kostis naiste ärevaid hõikeid ja koerte Klaffemist ja läksin siis välja, vaatavad, mis toimub, ja seal oli siis niiet paarden naist olid maja vaiade juures kükakil ja vaatasid pingsalt sinna alla ja hõikusid midagi sealt. Ja siis ma kükitasin ka maha, et vaatan, mis nad seal õiguvad. Ja minu üllatuseks oli seal üks pärdik, noh, niisugune väiksemat sorti pärdik, õigemini nii igipoolest oli pikk saba, makaak sealsetes metsades üsna tavaline ahviliik ja see aafrike karglass seal vaiade vahel edasi-tagasi. Ja üldse vastased on täielikus paanikas, ei tea, mis seal üldse toimub ja nüüd seal ühes maja nurgas olid kolm koera ja need siis koos klahvi Sid selle ahvi peale ja korraga juhtus midagi täiesti ootamatult. Sahh läks otse nende koerte juurde ja nüüd ma täitsa kohkusin ära, sest oli ju täiesti loogiline arvata, et kolm koera, üks väike ahvike igal juhul koerad ründavad aga juhtus hoopis midagi muud. Läks niimoodi, et ahv hüppas imekiiresti ühe koera juurde ja võttis sellel väiksel koeral esikäppadega kaela ümbert kinni, rippus tal niimoodi kaela otsas ja koer ei teinud midagi. Siis ahv kargas juba teise koera juurde, hüppas talle selga. Koer jälle nagu midagi erilist liha ilmutanud ja niimoodi see, ah, seal kargas edasi-tagasi. Üks asi algul ma mõtlesin, et võib-olla on asi selles, et ahv on nii tohutult palju kiirem kui need koerad, et sel ajal, kui tema seal välkkiireid liigutusi teeb, koerad ei jõua üldse reageeridagi. Aga tegelikult asi ei olnud selles, siis siis juhtus niimoodi, et lihtsalt see afie ühe koera juurde nagu pikemalt istuma rahulikult koer limpsti, limpsas tal keelega üle koonu ja siis hakkasid need kolm koera ja ah, lihtsalt omavahel mõnusasti hullama ja mängima. Ja oli täitsa selge, et siin ei olnud mitte mingisugust vastasseisu. Et need kõik olid omavahel suured sõbrad, aga siis, kui sa hullamine juba oli alanud, siis tooli see majaperemees Hendrias välja ja hästi kiiresti krahmas sellel ahvil esijalast kinni, nii et ahvikkagi jõudnud ära põigata. Sisentras võttis lahvi sülle, ah nagu vehkis, rabeles ja paljastas oma päris suuri hambaid, noh, mõtlesin, et ei tea, kas ta nüüd hammustab. Nii, nägi asi välja, aga ta ei hammustanud, ei tahtnudki hammustada, Endres rahulikult, tassis ta maja taha. Siis ma nägin, et seal oli mingi suur niisugune puu varbadest puur ja tegi selle kaane lahti, pistis kiiresti ahvi sinna sisse, pani kaane peale ja nii kui ta puuri sai täitsa vagusi. Ja see oli niisugune asi, et ma pidin täitsa kohe kukalt platsi, mis nüüd siis oli ja kutsusin siis meie giidi, kes meiega seal külas kaasas oli, noh, tema oskas nii inglise kui ka seda kohalikku keelt. Ja tema abiga siis sai küsitletud seda Hendry astet. Mis värk see siis nüüd on. Ja Andres rääkis siis niisuguse loo, et ükskord oli ta siin küla lähedal metsas sattunud ühele ahvipojale. Ahvipoeg oli hästi selline vilets ja otsa lõppenud, ei jaksanud isegi eest ära minna. Ja Endrias arvas ja tõenäoliselt see nii oligi, et poja ema oli kuidagi õnnetult otsa lõppenud, poeg oli orvuks jäänud ja nüüd lihtsalt määratud surema. Siia metsa ja sisendress korjas ta üles, vis koju, ehitas Pärdikule puuri ja hakkas seda afi poega hoolega turgutama ja siis ta seal kosus ja jäigi siis Hendriase juurde elama. Noh, Andreas ütles ka nii, et ega teda mets tagasi lasta ei saa, et ta ei oska metsas toime tulla, saab seal igal juhul hukka ja nii ta siis elaski siin inimeste juures nagu lemmikloom enamasti oli puuris. Aga kui lahti pääses, siis ei pidavat mitte kuskile kaugele minema, mitte metsa jooksnud, mitte mingil juhul. Eksleb seal ümber maja ringi ja teeb vallatusi ja ja kui puuri tagasi saab, siis on väga rahul. Ja siis me saime kiita mu nimi oli tema siis oma kogemustest Benaanidega ütles niimoodi, et huvitav asi on just see, et kui seesama banaanimees läheb metsa, Läheb jahile, tal on siis puhkpüssi, mürginooled ja kui ta näeb metsas seal kuskil puu otsas täiskasvanud ahvi, ta ei kõhkle hetkegi. Ta laseb selle ahvi suunas mürginoole ja kui kätte saab, siis viib koju ja, ja süüakse see ära nagu jahisaak. Aga vot nüüd, kui ta on sattunud nagu teiseseisusesse sahh ja on kodus nagu lemmikloom Siis mitte keegi teda enam ei puutu ja ta elab rahulikult oma elupäevad siin lõpuni. Aga nüüd siis sellest lõngadžengi külast veel, et milline ta ikkagi üldiselt veel välja nägi. Kogu küla asus jõe orus ja jõe ääres. Jõe ääres sellepärast, et see oli praktiliselt ainus võimalik ühendustee muu maailmaga. Ühtegi maismaa teed siia ei tulnud, ümberringi olid inimtühjad metsad suurtel aladel. Aga miks need hooned olid vaiadel, noh, peamine põhjus see, et jõgi võib väga ootama tuult ja väga kõrgele üle kallaste tõusta. Ja siis need vaiad on nii kõrged, et vesi mitte mingil juhul ruumidesse kunagi sisse ei jõua. Külast peale nende elamute mingeid niisugusi asju nagu kuul või puud või mingi arstiabipunkt niisuguseid asju ei olnud, olid lihtsalt inimeste majad ja oli vaid kaks niisugust ühishoonet, esimene nendest hoonetest oli siis koosolekute maja. Seal meiegi mõnigi kordistasime gospenaanitega ja pidasime aru ja seal me ka käisime päeval söömas iga päev. Ja siis see teine niisugune ühishoone, see oli kirik. Sest vormiliselt on penoonid praegusel ajal praktiliselt kõik kristlased, nii nagu ka muide paljud teised Bornia siseosade rahvad. Ja kui nüüd mõelda õieti selle peale, et Malaisia on siiski islamimaa ja enamik Malaisia ja Borneo elanik, kes on islami usku, et see on päris huvitav, et seal just selle Borneo siseosades on siis need rahvad, kes on nüüd pöördunud jällegi ristiusku, aga sellel on omad ajaloolised põhjused. Nimelt see, et Borneo siseosadesse hakkas võõraid üldse ilmuma alles ajalooliselt üsna hiljaaegu ja need esimesed, kes sinna jõudsid, olid tihtipeale just kristlikud misjonärid ja nemad siis hakkasid oma misjonitööd tegema. Ja penoonide puhul Nad muide, leidsid sellest on kirjutatud, et väga kerge oli neid kristlasteks pöörata, noh nad olid nii usaldavad. Ja stenaanide meelest oli jällegi see, et, et nad nägid, et need ei olnud küll mingisugused ohtlikud inimesed, nagu tihti need saarele tulijad võõramaalased on. Aga olid sellised sõbralikud ja rääkisid lahkesti ja noh, mis seal ikka, võtame selle risti vastavad, aga teistpidi on küll nii, et selle välise kristluse taga on päris palju neid väga vanu ja iidseid kombeid sellest varasemast iidsest looduse usu ajast. Ja neid kombeid me saime ka seal alles kogeda. Aga sellest võib-olla mõnes järgmises saates. Aga nüüd see kirik seal langatsengis seoses küll selle küla kõige kõrgema künka otsas paistis igale poole külasse ära ja kõik ylejäänud majad olid temast madalamad. Ju see kirik peabki olema siis kõikidest hoonetest kõrgemal ja väliselt ei olnud ta üldse eristatav, ausalt öeldes suurtest elumajadest samasugune prussidest ja laudadest kokku löödud suur-suur ehitis, ainult et ta oli tõesti suurem, kui näete elamumajad. Ja ühel pühapäeva hommikul me käisime muide siis koos külarahvaga seal kirikus ka teenistusel ja siis juba, kui seal ukse juures oled, siis näed küll, et seal kiriku ukse kõrval on selline silt, et siin asub Borneo evangeelne kirik. Ja noh, see kiriku sisemus seal päris palju tuttavat meiegi kirikutes, altar ja muud. Ja teenistus oli küll niisugune millesarnast ma kunagi varem ei ole näinud. Väga imelik segu nagu erinevatest elementidest, et seal oli väga moodsat samal ajal traditsioonilist kristlikku ja seal oli ka elemente sellest vanast Benaani enda usust näiteks moodne see asi, et ajateenistusest noored mehed mängisid rokkmuusikat, elavat muusikat seal kirikus niimoodi hoogsalt. Ja noh, siis laulsime muidugi koosneid kirikulaule, meil olid ka seal keelsed laululehed ees, me küll ei saanud aru, mida me laulame, koos laulsime, seal oli niisugune traditsiooniline kristlik komme. Aga see noniipärane oli see, et me ei saanudki algul aru, et peaaegu kõik, kes tulid, kandsid sinna keskele suurele lauale kokku igasugust toitu mingid juur- ja puuvilju, mis nad oma aedadest tulid korjanud. Ja siis me saime teada, et need olid siis mõeldud selleks, et need siis pärast teenistust jagatakse küla kõige vanematele ja väetimatele võrdselt laiali. Jagamise komme, et kõike tuleb omavahel kogukonnas jagada, vot see on penoonidel väga iidne ja sellest on Kui sel ajal palju järel ja sellega veel puutusime kokku seal külas olles aga ka sellest ma räägiksin ühes järgmises saates. Noh, aga siinse Hendrias siis ikkagi lõpetas oma peaaegu lõputu nina flöödipuhumise troopilise paduvihma saatel ja saab otsa ka tänane saade kus sai siis jagatud neid muljeid rännakust sinna banaanikülasse ja need esimestest muljetest, mis seal külas olid. Et väliselt Ta oli, see küla võib olla üsna sarnane mõnelegi teisele Bornia külale, aga penoonid, kes seal elasid, andsid siis sellele külale niisuguse erilise jume. Ja eks ma siis järgmises saates nendest fenoolide eriomastest joontest juttu teen. Kuula rändajat.
