Tere täna rändame oma mõtetes ringi seal kaugel troopilistel Borneo saarel, täpsemini jätkame seda rännaku osa, mis eelmises saates pooleli jäi ja eelmises saates sai siis jagatud neid muljet Benaani metsarahvatoitudest. Ja täna räägiksin sellest samas banaani külas nähtud jahirelvadest. Põhiline nendest iidsetest relvadest, mis Benaanide siiamaani kasutusel on piss koos mürginooltega ja banaanid õpetasid ka selle puhkpüssi, valmistamist meile ja sellest laskmist ja samuti natsid, kuidas nad noolte jaoks mürki valmistavad. Aga nad näitasid meile ka seal metsas püüniste ja lõksude ülespanemise, kunsti ja igasugu muid jahitarkusi veel lisaks. Nii et kõigist nendest muljetest, tähelepanekutest, nende penoonide, relvade ja jahiviiside kohta see tänane saade siis tuleb. Vot selliseid Kraksatusi või hõiked salvestasin ma ükskord siis, kui käisin õieti esimest korda Borneo saare metsades, seal siis kuus aastat tagasi. Aga nüüd teist korda käies kuulsin ka neid üsna tihti, see on üsna iseloomulik linnu hääl seal Borneo džunglis ja ma ütleksin, et eriti kaunilt ta ju kõrvale ei kõla. Aga, aga ta on vali ja kostab kaugele ja niisugust häält teeb lind, kelle nimeks on sarvlind. Neid sar linnuliike on tegelikult päris mitu, nad on erineva välimusega. Aga mis neile kõigile on ühtne, on see, et nad on hästi kogukad, linnud suuruselt umbes nagu meie metsade metsisega võrreldavad ja siis teiseks on neil õige omapärane nokk, selline suur ja kõver nagu härja sarv. Ja lisaks veel just nagu kahekordne. Või siis võiks öelda, et topelt sest seal suure kõvera päris noka peal on veel niisugune ilmatu kõrge paksendus, mis samuti meenutab ka. Aga tegelikult metsas olles olen ma õppinud seda sarv lindu tundma ka lennuhääle järgi. Ta nimelt lendab hästi raskelt ja kohmakalt ja ta tiivad tekitavad seejuures sellist Vucisevat heli. Natukene meenutab, tähendab meie Eesti Luige tiibade vihinat, kes on lähedalt kuulnud, kuidas luik mööda lendab, see teab, mida ma mõtlen. Aga kui nüüd mõni penooni mees seda sarv, linnu häält seal metsas kuuleb, siis temal ajab see kindla peale väga elevile, sest fenoni jaoks tähendab see ühte korralikku jahisaaki. Seda sarvlindu on küll raske tabada, aga selle eest saab korraga vägeva noosi. Ja noh, nii palju kui ma neid Benaanisid seal tundma õppisin, siis mu meelest on nad kõik juba täitsa sünnipärased kütid. Poisid hakkavad isadega koos jahil käima kohe, kui jalg üldse kannab ja õpivad niimoodi isa kõrval aastate jooksul ära kõik need lõputud jahi ost, oskused, mida Benaanid teavad. On huvitav, et keeleuurijate kinnitusel puudub Tennaanide keeles selline sõna nagu jaht. Neil on küll keeles olemas igasuguseid erinevaid sõnu, mis tähistavad küttimisviise ja jahivõtteid aga sellist üldistavat terminit jahipidamise kohta ei ole. Ja kuidas seda siis seletada? Uurijad seletavad niimoodi, et Benaanid, kui nad üldse metsa satuvad siis nad alati peavad jahti. See jaht toimub vahetpidamata kogu aeg. See on neil nii veres, et nad ei kujutagi ette, et kui üks banaanimees on metsas, et ta siis kogu aeg ei vaata ringi, mida saagiks saada. Saak võib olla mis tahes suur või väike. Tihtipeale on see just mõni väike näiteks lind või, või väike loom. Ja nende kättesaamiseks kasutatakse uskumatuid, et noh, ma räägin ühest nendest, see oli siis, kui me olime tenonidega pikal metsaretkel ja siis sattusime niisuguse puu juurde, millel oli tüve sees võsa, noaga löödud vigastusi ja sellest vigastusest oli voolanud tüve peale Peemiat, vedelikus oli kuivanud niux tihedamaks ja oli muutunud selliseks liimitaoliseks hulluseks. Ja nüüd penonit seletasid, et ja et see on üks meie linnupüüniseid ja see pidi toimima siis niimoodi, et banaanid panevad nüüd selle liimise tüve peale ka mingisuguseid hõrgutisi, tõsi, no nagu näiteks puuviljatükke või midagi, mis linde ligi meelitavad. Ja kui nüüd lind sinna maandub, seda nokkima, siis ta jääb jalgupidi liimi sisse kinni. Rapsib küll tiibadega, aga jalgu lahti kohe ei saa, aga kütt on ennast seadnud juba sinna lähedale sobivasse kohta põõsastesse varitsema. Ja tema siis saadab sealt linnukehasse mürginoole. Just väikeseid metsalinde pidi niimoodi püüda saama täiesti ennekuulmatu püügiviis minu jaoks kaks vähemalt, nii et nii et mulle ta meenutab natukene meelde siin Eestis kärbeste püüdmist kärbsepaberiga ainult et kärbsepaberi asemel olin neil siin nüüd siis kleepuv puutüvi ja kärbeste asemel metsalinnud. Meile tundub võib-olla imelik ja võõrastav. Aga eks Borneo troopiline põlismets oma olustikuga ja see Benaanide väga iidne püügikultuur ongi meie jaoks siin Eestis ikka väga teistsugused. Ja siinkohal tuleb jällegi meelde üks selline juhtum neil päevil Coime tenoonidega koos metsas olime. Et see oli ühel hommikul, kui me ärkasime ja üks Benaani tõi mulle siis näha linnukese. Lind oli täiesti elus ja kütt hoidis teda õrnalt peos. Niisugune tihase suurune lind, tohutult pika nokaga ja väga värviline, nii et sulestikus oli läbisegi, vaata et kõik vikerkaare värvid ja selle kireva sulekuuega ja tehniks pliiatsi moodi nokaga meenutas ta mulle kohe Eestimaa jäälindu. Võib-olla teate, milline see meie jäälind on, ta on ka niisugune nääpsukene, tohutult erksavärviline, teda nimetatakse lausa lendavas kalliskiviks ja ka tema nokk on selline hästi pikk ja peenikene. Aga see siin oli siis Ritsing jäälind. No selline jäälinnu nimi siis seal Borneo metsas, ma ei teagi, miks tal niisugune nimi on pandud, kas sellepärast, et ta nii nääpsuke või sellepärast, et Ta ka muu toidu hulgas endale toiduks ritsikad püüab. Aga nüüd Benaani mees jutustas, et tema oli linnukese kinni püüdnud täna öösel ja saanud ta kätte paljaste kätega. Seda, et need Benaanid seal pidevalt jahil käisid, seda me ju märkasime. Ja nad käisid ka öistel jahiretkedel ja vot sealsesse Benaani mees oligi näinud oksal paigal püsivat lindu. Asi selles, et päevalinnud metsas öösel püsivadki väga kindlat paigal, nad lihtsalt ei julge lendu minna, ma olen seda kogenud nii troopikas kui ka siin Eesti metsades, et kui satud pimedas sellise linnukese peale seal oksal siis ta naljalt ära ei lähe. Ta lihtsalt kardab, sest ta ei näe pimedas hästi. Ja kui lendu tõuseb või umbropsu lennates ennast kergesti vigastada või või siis sattuda ka mõne öise röövlinnu nokka. Ja nüüd, kui mina seda Ritsik jäälindu seal fenoni mehe peos nägin, siis ma algul arvasin naiivselt, et, et ta tõi selle siia sellepärast, et meie, eestlased, saaksime seda ilusat lindu imetleda ja saaksime nendest pilti teha ja siis ta lastakse jälle lahti. Aga tegelikult see niimoodi ei olnud, sest penoni näitas mulle selle linnutiibu, need olid otsast tugevasti kärbitud nii palju lühemad, et lennata seal hind enam ei saanud. Ja siis ma sain aru, et Benaani silmis oli see ikkagi jahisaak ja ta ei surmanud seda lindu kohe lihtsalt sellepärast, et kavatses selle nüüd oma rännukotis kaasa võtta. Ja et siis noh, seal troopikas niimoodi saab lihtsalt värsket viha säilitada ja järgmises peatuskohas, kui oleksime jälle laagri üles pannud ja, ja aega piisavalt, siis ta kindla peale kavatses selle linnukese küpsetada ja ära süüa. Meile võib tunduda no aga mõttetu ja barbaarne. Et ega sellest näeb sihukesest linnust, mingit kõhutäidet ei saa, aga watenaanid nii ei mõtle, nende jaoks kõlbab traditsiooniliselt liha toiduks praktiliselt kõik, mis üldse metsas liigub ja mille kätte saab. Niimoodi on nad siin alati talitanud ja ellu jäänud. Ja kui nad nii ei oleks teinud, siis nad elluga poleks jäänud. Siin hooldus nüüd jälle neid Borneo metsale iseloomulikke sarv, linnuhõikeid aga see kõige tavalisem saak, mida penoonid sealt metsast endale saavat, see ongi igasugused pisemat sorti metsaelukad, igasugused linnud või puuokstel turnivad ahvid või siis ka metsa all sisalikud või maod. Aga kui saadakse kätte mõni suurem linn, noh, nagu see sarvlind või siis mõni suurem loom nagu näiteks hirv või metssiga siis see on Benaanide jaoks täiesti pidupäev. Siis küpsetatakse saak kohe kiiresti ära ja süüakse seda ühiselt nii kaua, kuni see on täiesti otsas. No miks ta kohe ära süüakse? Üks lihtne põhjus on see troopikas ju liha kaua ei säili, ma olen seda ise kogenud juba ühe päevaga läheb värske liha roiskuma, aga on veel üks sügavam põhjus. Ja see on üks selline Benaanide ürgvana reegel, et kõike, mis kogukonnal on, tuleb jagada omavahel alati võrdselt. Ja seda reeglit järgivad nad väga sageli ka tänapäeval, me ise olime seal külas olles selle tunnistajaks. Tänapäeval siis mitte ainult jahisaaki ja metsaande, vaid ka aia- ja põllusaadusi ja üldse kõike, mida külas on, lihtsalt ei oska teisiti olla. Ja muide, sellesama printsiibi järgi jagati seal külas ka meid, eestlasi, see oli võrdlemisi naljakas, nimelt pandi meid külas ööbima laiali erinevate perede juurde. No need ööbimisolud olid salonnides väga algelised, ei olnud seal elektritega kemps ega muid elementaarseid mugavusi, magasime lihtsalt põranda peal enda kaasa võetud õhkmadratsile magamiskotis. Nii et meie jaoks selline väga lihtne ja proosaline. Aga Benaanide jaoks ei olnud seal midagi proosalist, sest nemad nägid asja hoopis teises valguses. Nemad nägid seda umbes niimoodi, et siia külasse olid nüüd sattunud mingid üpris arusaamatud ja erakordsed külalised pärit noh, ei tea kust maailma otsast, sest sellest, kus see Eesti on ja kes need eestlased on, ei olnud neil küll õrna aimugi, aga nad pidasid seda väga haruldaseks sündmuseks. Ja seal siis oligi niisugune reegel, et, et seda haruldust tuleb siis omavahel võimalikult võrdselt jagada ja seal kehteski siis niisugune reegel, et mitte kordagi ei võinud ükski eestlane ööbida ühe pere juures kahte ööd järjest igaks ööseks tooli minna uue pere juurde. Sest ainult niimoodi said võimalikult paljud Tenaanid osa sellest suurest haruldusest nagu eksootilised eestlased. Nojah, nii palju siis sellest jagamise ürgsest reeglist seal Benaanide juures. Aga kui nüüd tulla jälle jahikommete juurde tagasi, siis ma pean küll ütlema, et, et see lindude ja loomade tagaajamine oli neil meestel del kõige kirglikumaks harrastaseks tõesti, nii, et vähemalt pooled mehe toolid kogu aeg külast kadunud, nad olid siis jahil ja paljud ei tulnud ka ööseks koju, jäid mitmeks ööks sinna metsa. Varustus oli neil väga vähene, ainult seesama puhkpüssi mürginooled ja lihtsalt elasid siis jahisaagist ja metsaandidest ööbisid, kus juhtub niimoodi, nagu nad muistsetel aegadel ikka olid elanud. Aga nüüd, kui mõelda nendest lõpututest küttimisviisidest, mida Benaanid seal siis niimoodi harrastasid, siis suures joones need ikkagi jagunesid kaheks. Üks käis siis selle puhkpüssi ja mürginoolega ja teine siis jälle püüniste ja lõksudega. Ja seda püünise tegemist, seda nad meile näitasid ka seal metsas oli huvitav vaadata. See üks püünis, mille tegemist meile näidati, oli siis niisugune, et laoti sinna metsa alla niisugustest, võib-olla käsivarrepikkustest, puupulkadest või roigastest, selline väike lavats ja vinnastati sinna lavatasi peale ling lingu Aasoli puu Niinest ja see omakorda oli seotud pika ridva otsa ja rit oli siis painutatud sinna lavatsi kohale. Ja siis, kui see seadeldis oli nüüd vinnastatud, siis Benaani mees näitas ka, kuidas see töötab. Ta taganes mõned sammud sealt eemale ja viskas lingu peale. Puuroika silmapilk lendas rit püstiasendisse ja see puunines taas kõrgele ridva otsa kõlkuma. No eks see oli siis mõeldud niimoodi, et kui nüüd troika asemel satub sinna silmusesse mõni üle lavatseminev loom siis viskub see rütm samamoodi üles ja loomiad üles kõlkuma ja kui ta seal silmuses rabeleb, siis tõmbub see silmus aina tugevamalt koomale, nii välja ta sealt enam ei saa. Kuni ükskord tuleb siis sinna jahimees, kes saagi üles korjab. Aga nüüd näen puhkpüssitarkusi neid, me õppisime seal Benaanide juurestika üpriski põhjalikult ka näiteks seda, kuidas puhkpüssi tehakse. No selle näitamine oli siis ühel päeval niimoodi, et vanemad mehed olid sinna küla servale juba üht-teist valmis seadnud, nii et kui me sinna jõudsime, siis oli see puhkpüssi toorik seotud mõnede noorte lähestikku kasvavate tüvede külge. Nii tugevasti, et see toorik siis absoluutselt paigal oli. Ja see puhkpüssi toorik oli tehtud ühest kõige tugevamast puidust, mida seal metsas üldse on siis selline väärispuu nagu raudteepuu väga sitke, väga vastupidav. Ja praegu oli siis niimoodi, et see toorik nägi välja umbes nagu inimese pikkune latt. Ja nad juba olid alustanud nüüd ühte kõige tähtsamat tegevust selle püssi valmistamisel, nimetada püssi õõnsuse puurimist ja seda nad tegid niisuguse oherdi moodi riistaga uuristades. Väga primitiivne riist. No umbes nagu oherdjaga seal otsas ei olnud mitte puur, vaid oli peitel ja sellega tuli siis ettevaatlikult seal toru sees toksida ja urgitseda iga korraga said kätte ainult pisikese puuosa ja, ja niimoodi see siis käis kannatlikult, tundide kaupa. Ja meile siis anti ka võimalust proovida, et, et kuidas siis see töö endale tundub. Ja noh, muidugi meil käis veel aeglasemalt kui penoonidel. Ja Need penoni meistrit ütlesid, et tegelikult tuleb selle õndsuse valmis saamiseks vahetpidamata siin urgitseda vähemalt kaks pikka päeva ja ka siis pole veel see piss valmis, siis tuleb ta väljapoolt tõesti ümaraks poleerida ja meisterdada sellele ka veel huulik. Nii et kokku see Benaani puhkpüssi tegemine võtab aega ikka vähemalt nädala või rohkem. Aga kui ta valmis on, siis anda mugav ja kestab kaua. Ja nüüd pakuti meile sealsamas ka niisugust võimalust, et neil oli kaasas ka juba valmis puhkpüssi ja siis öeldi, et tahate proovida puhkpüssist laskmist. No see ajas mu ikka väga elevile, sest neid rahvaid maailmas, kes puhkpüssi kasutavad, olin ma kohanud ennegi, no näiteks Brasiilias indiaanlaste juures, seal Amazonase Lõuna-Ameerikas või siis ka malaka poolsaarel Orange Ashly metsarahva juures Kagu-Aasias. Aga mitte kunagi varem ei olnud ma saanud ise puhkpüssist tulistamist proovida ja nüüd oli siis see võimalus olemas ja Benaanid siis seadsid kõigepealt üles märklaua, seal metsalagendikul see oli, löödi üks roigasmaa sisse ja selle külge kinnitati üks kuivanud suur džunglipuuleht. Ja siis antigi see puhkbis pihku käega kaaludes. Esimene üllatus oli see, et oli ikka uskumatult kerge. Kui mõelda, et see on tehtud sellest väga tugevast raudpuust ja ta pikkus on üle pooleteise meetri, siis noh, käes kaaludes valida umbes sama kerge, kui ütleme bambusest suusakepp. Ja nüüd, et kuidas sellega ikka lastakse siis Benaani mees näiteks kõigepealt ise ette. See käis niimoodi, et tõstis selle puhkpüsi huuliku endale suule ja siis korraks keskendus ja viuhti oli see nool lendu läinud enne kui metsaaru sain, see käis nii tohutult kiiresti, täiesti hääletult. Ja nool lendas täpselt poole keskkohta. No ma proovisin seda kõike järgi teha, aga no ei tulnud kuidagi nii hästi välja. Minu meelest kõige raskem selle puhkpüssiga laskmisel on just see sihtimine, sest kui sa sihid näiteks püssiga või, või siis vibuga noort, siis see on ikkagi sul silmade kõrgusel. Aga nüüd see püssitoru tuli ju panna hoopis huultele ja talle igavene ja vibalik, nii et ausalt öeldes sihid algul ikka täitsa umbes ja esimesed nooled läksid ikka selgest märklauast mööda. Nii et alles pikka aega harjutades õnnestus mõne noolega siis viimaks ka puulehele pihta saada. Siin kaikus nüüd jällegi seda kauget sarv linnuhõiget. Ja kui ma nüüd mõtlen, et, et peaks nagu ise puhkpüssiga metsas seda sarv lindu jahtima, no see tundub ikka täiesti võimatu. Aga ometi Benaanid neid niimoodi kütivad ja vahel saavad kätte ka. Siis küsisin sellelt meie giidilt sakilt, kellel oli Benaanidega hästi palju kogemusi, et et kuidas Benaani mehe jah, seal metsas siis ikkagi käib. Ja siis sakk seletas, et seal põhiliselt see, et et ta metsas liikudes väga tihti ja kusagile väga kauaks samale kohale paigale ja lihtsalt ootab, noh, ikka väga-väga kaua. Vaatab, kuulab, jälgib, mis ümberringi toimub. Ja siis, kui ta seal niimoodi ühe koha peal passides saab aru, et mõne lähedase puuvõrasse on ilmunud mõni lind või loomake siis ta hakkab sellele lähemale hiilima väga sujuvalt, väga vaikselt liigub, nii et mitte üks oks jalal ei krõpsu. Ja siis, kui on saanud hea positsiooni, siis tõstab püssi, hakkab nooli lendu laskma nad tavaliselt see lind või loom on tiheda lehekaardina varjus, ainult mingi osa temast on näha ja isegi kogenud kütil lähevad esimesed nooled tavaliselt mööda. Aga see on huvitav, et sellest ei ole midagi, sest loom või lind ei saa üldse aru, et teda kütitakse, sest kõik see käib täiesti vaikselt, et see noortelend. Ja siis lõpuks, kui hästi läheb, siis saab kütika saagile pihta ka. Aga vot see esimene mürginool see tegelikult seda saaki veel puu otsast alla ei too. Sest mürk toimib pikkamisi ja lihtsalt aegapidi, ta vaidlustab selle looma liigutusi, nii et lõpuks ta jääb rohkem nagu oksa peale paigale. Ja vot siis Benaani mees valib juba parema positsiooni, kust saab täpsemini sihtida ja siis saadab ikka kohe mitu noort selle looma või linnu sisse, enne kui see siis surnud puu otsast maha kukub. Aga nüüd selle koha pealt tuli mul soki käest küsida, et aga oot, et see mürginool ja see mürk. Et mürk on ju valgunud selle saagi kehasse igale poole laiali. Et see on ju siis ka mürgine inimese jaoks. Aga saks seletas, et Epinaanidel on siin niisugune, et kohe, kui ta on looma surmanud, siis ta laseb sellel kehast vere välja. Nii et koos mürgitatud verega kaob ka kehast enamik mürgist. Aga need jäänused, mis veel nüüd siis sinna saagi kehasse jäävad, need pidavat siis küpsetades ja keetes täiesti ohutuks lagunema. Igatahes niimoodi on Epenoonid igipõlised teinud ja siiamaani ellu jäänud. Aga mitmel korral seal penoonidega koos olles sai üles võetud siis ka see närvekõditav teema, et mis mürki täpselt Benaanid nüüd oma noote otstes kasutavad. Ma olin sellel põneval teemal kodus ka üht-teist lugenud, näiteks seda, et, et see penoonide mürk on hästi tugevatoimeline ja võib isegi inimese väikeses annuses juba surmata. Aga ka olin lugenud seda, et tänase päevani polevat moodne meditsiin selle vastu leiutanud mitte ühtegi kaitseravimit. Ja seda olin ka juba teada saanud, et seda hangivad Benaani tööd teatud kindlalt puuliigilt. Selle puuliiginimeks on mürgine Antšar. Aga vot, mismoodi seda mürki sealt puu nüüd kogutakse ja kuidas seda töödeldakse ja nii edasi. Neid asju mul selgitada ei õnnestunud. Simpenaanid juures oli hea kohe otse küsida. Nii et ühel päeval me läksime Benaanid eestvedamisel sinna küla servale metsa ja nad jäid seisma. Mäenõlval kasvava puu juures oli üpris võimas puu ja tal oli selline sile ja hallkoor umbes nagu meiel hallil Lepal. Ja katsusin ka aru saada, mismoodi lehed sellel puul on. Need olid üpris tavalised, igihaljad nihukesed, piklikud, suured lehed seal kõrgel võras. No välimuse järgi niimoodi mingeid erilisi tunnuseid sel puhul küll ei olnud ja ilma Benaanide abita poleks ma iialgi osanud seda puutsin ära tunda, aga oli täiesti selge, et seal meie ees oli nüüd seesama legendaarne mürgine anšar. Ja edasi tegid siis penoonid, nii et eksmeestest keeras kiiresti siinsamas valmis lehest rohelised torbiku ja teine mees astus usa noaga puutüve juurde ja lõi sinna niisuguse järsu ja täpse liigutusega viltuse täkke sisse ja kohe, kui see sinna tekkis, haav hakkas sealt välja voolama helepruuni vedelikku ja seda vedelikku lasti siis natukene sinna lehe torbiku sisse ja toodi siis meile seda lähemalt vaadata. Dorbeku rohelise põhja peal oli näha niisugune helepruuni värvi ollus nägi välja umbes nagu piima, kakao. Aga penonitselatsid, et ega see veel ei ole see valmis, mürk, siin tuleb veel edasi tegutseda ja see on siis niimoodi, et tehakse üles tuli ja siis katla sees hästi nõrgal ja kergelt tulel keedetakse seda mürgipuu Nestet hästi kaua tundide kaupa. Ja siis lõpuks saab valmis see päris mürk. Ja milline nüüd see on, seda sai ükstenaaniga kohe ise ette näidata, tal oli nimelt vööl selline väike ümara kujuga kõrvits, pudel võttis sellelt pudelilt siis ettevaatlikult korgi pealt ära ja lasi meil sinna sisse piiluda. Pudelist paistis niisugust mustjaspruuni massi, meenutas võib-olla tumedat siirupit või liimi. Ja vot see oli siis see kurikuulus Benaanide. Ja sama pen Ani meestel oli ka vööl nooletupp koos nooltega ja ta näitas ka siis seda, et mismoodi see nooleotste mürgitamine käib. Nimelt üks asi, mis me lesin, selgeks tehti, on see, et, et seda mürki tuuled panna sinna noole otsa peale väga värskena, sest kui ta isegi mõned tunnid juba noole otsa peal seal niimoodi on, siis haihtub see mürgijõud päris kiiresti. Ja siis on niimoodi, et kui penoni mees on seal metsas jahil, siis tal on vee peal, nii et kui ka see mürgipudel ja siis ta umbes teab, et millist saaki ta kavatseb jahtida. Ja siis, kui tal on andeks plaanis küttida mingeid väiksemaid loomine, näiteks pärdikuid või kedagi siis torkab ta selle noole otsa tippu ainult kergelt sinna mürgi sisse. Aga kui tal on kavas surmata suurt loomamutt ja kirve näiteks siis ta kastab selle noole kogu teraviku sinna, oma liimi moodi segu sisse. Ja seesama mees näitas ka, et kuidas nad oma mürginooli seal mürginooletupes märgistavad. Nimelt on niimoodi, et kui pannakse noh, ütleme suure looma jagu mürgiannust sinna noolele, siis seal noole tagumisel otsal märgitakse kaks musta triipu, aga kui on nagu väiksem annus noh siis kuskil puu otsas olevate loomade jaoks, siis sinna pannakse üks kriips. Ja niimoodi on nad siis märgistatud. Ja kui ma nüüd niimoodi vaatasin neid noortemärke, siis seesama kahe musta triibuga nool, see pani mind ikka täitsa mõtlema. Noh, oli ju selge, et, et seal oli nüüd see mürgiannus nii suured, kui ta peaks maha võtma hirve siis sama hästi võib ta ju olla surmav ka inimesele. Ja mitte mingit vastumürki sellisele mürgile pole siiamaani leiutatud. Et siis ma mõtlesin, et ega Benaani vaenlaseks küll ei tahaks saada. Siinkohal saab meie tänane saade otsa saade Benaani iidsetest jahirelvadest jäägi viisidest, aga nüüd järgmises saates, hakkan ma juba jutustama sellest, kuidas Mepenaanidega pikal mitmepäevasel metsaretkel olime. See oli mõneti väga äärmuslik retk ja elamusi sai sealt.
