Rändame Me troopilistel Borneo hiigelsaarel oleme sealtennani rahva juures, keda on nimetatud ka Borneo viimaseks metsarahvaks ja just eelmises osas sai räägitud Nende Benaanid iidsetest jahiviisidest, relvadest ja ka sellest, kuidas me ise neid tähtsamaid relvi puhkpüsse ja mürginooli katsetasime. Aga nüüd tänases saates tahan ma rääkida ühest huvitavast retkest koostenaanidega. Nimelt võtsime Mitmepäevase metsarännak, kui seal troopilises metsas ja see oli põnev, teeb võtmine mitmes mõttes. Ühest küljest siis sellepärast, et sel moel saime me ju tundma õppida Benaanide metsas elamise-olemise kombeid, et mis niimoodi nad siis seal orienteeruvad ja liiguvad ja ööbivad ja nii edasi. Aga teisest küljest oli see ka meie endi proovilepanek või nagu eksam. Sest et me pidime seal olema ikka õige mitu päeva ja ööd. Ja et kas me ikka suudame Benaanide kombel seal metsas siis kulgeda ja ööbida. Põhireegel oli ikkagi see, et meie tegutseme Benaanide juhendamisel meie oleme nende õpilased, nemad on meie õpetajad, nii et meile oli see ka niisugune ellujäämise kursuse. Moody ja vot sellest metsaretkest koos Benaanidega siis tänane saade tulebki. Niimoodi kõlab siis üks Borneo troopilise metsa heli. Salvestasin selle siis, kui olime esimesel päeval laagri üles saanud ja metsas oli juba pime. Üsna veidrad hääled, kas pole, kõlavad kuidagi ebamaiselt imelikult nagu polekski loodushelid, vaid nagu mingid tehishääled või või ma ei tea mingid kosmilised helid. Kusjuures kõige imelikum oli see, et need hääled ei tulnud püsivalt ühe koha pealt, vaid liikusid metsa kohal ringi, nii et pimedas meie kohal. Kandusid need hääled nagu mingid nähtamatut ufod või või tundmatud tulnukad. Ja tegelikult tegid neid hääli muidugi tsikaadid. Olin Netsikaate oma varasematel maailma reisidel ja kuulnud küll, nad on ju maailma kõige lärmakam putukad teevad üsna erinevaid hääli, aga vot niisugusi nagu helide seeriaid, nagu siin kustus või, või siis nagu et nad lennates sellised hääli teevad. Seda ma küll kuulsin esimest korda. Aga kui nüüd selle metsarännaku alguse juurde tulla, siis sinna metsaminejate hulk saime, kui ikka päris suur, sest meid, eestlasi oli ju kokku tervelt 10 ja umbes sama palju, Benaanisid tahtsid ka kaasa tulla, tegelikult tuli neid veel rohkemgi. Miks neid siis nii palju tuli? Sellel oli ka üsna mitu põhjust. No üks peamine oli see, et Enaanid kandsid kogu seda laagrivarustust, kõik toidukraami ja kõiki neid vahendeid, mida on vaja metsas alates kas või võsanugadega ja lõpetades puhkpüssidega. Aga dünaamika andsid ka meie eestlaste endi isiklikku varustust. Siis magamiskott ja meie varuriided ja muud sellist isiklikku värki. Sest nende mõte oli see, et meie endi seljakotid, mida me seljas kanname, oleksid võimalikud, kerged, et sinna öeldi, et pange ainult et veepudel ja mingi kaamera ja sääsetõrje ja, ja muud sellist pudi-padi, mis päeva jooksul kindlasti peab käepärast olema. Aga olgu kerge, sest teie poole selle metsaga harjunud ja teile saab see olema kindlasti väsitav ja vaevaline, noh, seda oligi aimata, sellepärast et et juba see õhk ja niiskus on troopikas kurnavad. Aga veel pidid meie radadel olema sellised põlismetsad, kus tegelikult inimene tihti pole üldse liikunud. Või siis ka kiire voolulised, kivise põhjaga jõed, mida tuleb ületada ja muid selliseid looduslikke takistusi. Fenonide endi jaoks olid sellised olud kodused ja harjumuspärased lapsest saadik metsas kulatud aga meie jaoks kindlasti harjumatud. Ja no tegelikult tuli neid Benaanised, mõned tulid ka kaasa mitte kui koorma kandjatena, vaid hoopis kui teejuhtidena, neid oli ka paar-kolm tükki ja siis umbes sama palju, paar-kolm tükki tuli veel ka söögitegijateks kaasa, seltskond suur ja süüa tuleb teha nii õhtul kui hommikul. Nii et metsa suundus, niisugune päris paras killavoor, ma pakun, et kokku ligi 25 inimest või nii. Ja ega meil siin midagi eriti ei öelda ei olnud, sest kenaanit olid juhendajad, nemad otsustasid, palju neid kaasa tuleb ja ma ise natuke kahtlustasin, et mõni tuli ka lihtsalt kampa, sellepärast. Ta saab külast putku ja saab metsas ringi kolada. See Benaanidele meeldis väga. Aga siis, kui me juba metsa saime, siis kohe esimese päeva õhtuks oli selge, et tôesti Se kõndimine seal Benaanidega on niisugune paras väljakutse ja üks peamine põhjus oli selles, et et need Benaanide kodumetsad on mägised. Need ei ole mitte sellised päris mäed, kaljumäed, aga ütleme siis metsased, kõrged künkad üsna järskude nõlvade ka. Ja nende nõlvade pinnas oli savine. Nii et kui vihma läks, siis olid nad hästi libedad. Ja sealt tõustes ja laskudes pidid ikka tõsiselt pingutama, et mitte libiseda ja kukkuda. Nii et kui oli niisugune vihmasem ilm, siis enam-vähem igat sammu niimoodi algul niimoodi toetad talla kuskile sinna nõlva mingisugusesse orva, et tald oleks kindlalt maas ja siis ettevaatlikult tõstab teise jala juurde, nii et see liikumine ei läinud meil sugugi kiiresti. Ja nüüd, kui vaatad, nettenaanisid seal oma koormatega, nemad läksid nagu mängeldes, noh, tundus, et üldse ei vaata enda ette, tõustes-laskudes läheb sama tempoga. Ja seejuures oli neil ka aega kogu aeg meil silma peal hoida. Ja me liikusime seal niukses hanereas nagu sega rivinat eestlane ja banaani vaheldumisi. Ja siis, kui oli niisugune järsk tõus või langus, siis Benaanid alati jälgisid meid ja, ja siis igal eestlasel oli oma Benaani, kes eriti valvas ja kui oli vaja toetada, siis ta kohe toetas. Ja seda abikätt läkski vaja sest muidu oleks kindla peale õige tihti libisenud ja kukkunud ja sellegipoolest läksid selle libedaga jalad alt ära ja kukkusid kas istuli või käpuli. Aga Benaanid, nii palju, kui ma üldse nägin, ei kukkunud mitte kordagi. No ükskord oli küll selline juhtum, et üks penooni otse minu selja taga oma raske koti tiga laskudes kukkus ja see oli tõesti järsk nõlv ja mehed orjala. See koorem oli iseäranis raske ja siis ta tõesti patsutas, mindi raskelt tagumiku peale, libises paar sammu allapoole ja selle peale kõik Benaanid, kes seda nägid, pahvatasid kõva häälega naerma ja see, kes kukkus senaaris nendega kaasa. Et see oli nende jaoks täiesti ennekuulmatu, et, et ise Benaani ja metsas kukub pikali. Aga veel oli raskus meie jaoks seal liikumisel, see Benaanid armastasid minna väga tihti täiesti ilma rajata. Ma ei tea, mille järgi see otsustamine käis, aga kõige ees läksid siis mõned teejuhid ja siis võsanugadega puhastasid teed ja meie siis riburada nende järel niisugune võsane mets Jaanidega. Et päris jalad takerdusid igal sammul. Ja miks me ilma ratasteta liikusime ennast. Selle põhjus oli ka selge, sest need metsad olid peaaegu täiesti inimtühjad ja seal lihtsalt ei olnudki mitte mingeid radu. Aga võib-olla kõige niukseks tõsisemaks katsumuseks. Meie teekonnal olid jõed, no neid me pidime iga päev ikka mitu tükki ületama ja mõnikord ka liikuma mööda jõesängi seal vees. Need fenonide jõed olid tüüpiliselt sellised üsna madalad, aga hästi kiire voolulised. Ja üpris tavaline oli, et siis vesi oli näiteks sääreni või põlveni. Aga mõnikord juhtus ka seda, et sumasime sügavamal, vesi ulatas nabani või isegi kõrgemale. Aga vool oli seal ei olnud päris tugev ja kivid jõe põhjas libedad, nii et väga kergesti võisid jalad alt ära minna. Jällegi Naanid kõrval nagu kaitseinglid nad kogu aeg toetanud, vaatasid, et nii kui vaja on nii ta kohe aitas sul tasakaalu hoida ja kokkuvõttes lõputud jõed, mida me siis ületasime seal, mitte ükski eestlane ei sulpsetanud kordagi täiesti üle pea vette. Aga nüüd sellel penonid juhtimisel tehtud retkel oli minu jaoks omaette mõistatus, mida me kogu aeg püüdsime ära mõistatada, see, et, et mille järgi need Benaanid seal metsas orienteeruvad ja teed valivad. Seda oli väga raske arvata, sest enamasti teejuht läks väga kindlate kõhklemata lihtsalt kusagile. Meier muudkui järgi, mis sa ikka teed. Ja tundus niimoodi, et neil teejuhtidel oli lihtsalt see noh, oma nii-öelda kaart mälus lihtsalt ülitäpne olemas, kompassist ja paberkaardist ei teadnud siin keegi midagi. Aga mõnikord oli huvitav vaadata, kuidas need nonii, teejuhid läksid omavahel ka veidikene vaidlema. Ja siis oli nii, et me jäime lihtsalt seisma, sest teejuhtidel ei olnud ühist otsust langetatud. Ja siis nad vehkisid kätega ja muutusid üsna niisuguseks emotsionaalseks ja ei saanud hästi aru ka, et mille üle nad siin vaidlevad. Aga meil oli see t-sakk, kes oskas ka inglise keelt ja tundis ka väga hästi penoonisid ja tema seletas meile siis asja lahti, ta ütles, et ühiskonnas on ju üldiselt niimoodi, et Benaani mees rändab metsas omaette. No või siis on tal sabas pere, laps, paar last, naine, igal juhul väikene seltskond ja üks mees ja siis perepea alati ütleb, nüüd läheme sinna, teeme seda kõigi vastu, ei vaidle, aga nüüd selles suures seltskonnas suhtes ja niimoodi, et siin oli mitu meest ja igalühel oli mingi oma arvamus. Ja siis nad siis püüdsid nagu ühist otsust leida. Ja sakk ütles, et kenaanitel ei ole ka sellist ühiselukogemust, et nad ei oskagi nagu noh, demokraatlikult niimoodi ühist otsust langetada, et iga mees on ikka oma arvamuses kindel ja ei taha järgi anda. Ja näiteks ühel korralda siis täitsa tõlkis kohe, kui need mehed seal vaidlesid, et mis toimub seal oli siis nii, et üks teejuht näitas vasakule. Ja siis ta seletas banaanikeeles, et, et seal on jõgi ja seal jões on hästi palju kala ja kui me sinna saame, siis me saame ka hea kalasaagi. Teine teejuht ütles, et ei, ei, et me lähme hoopis paremale, sest seal on üks mets, kus on palju ahve ja seal saab neid siis puhkpüssiga küttida. Aga kolmas tehtud, see vehkis kätega ja tegi nii, noh, kuidas öelda, piltlikke žeste nende kätega, et peaaegu oli ilma tõlkimatagi, selge, mis ta rääkis. Ta siis laitis selle esimese mehe jutu maha. Et vot, kui sa lähed siit jõe äärde ja püüad kala, et kui sa nüüd tahad sealt edasi minna, siis jõe vastaskallas on ju nii järsk, et sealt enam edasi mitte mingil kombel ei saa. Ja vot sellel sinu teise teejuhi, et sinu mõte ei ole ka hea, sest selle ahvimetsa järel, mida me ju kõik teame, seal tuleb ju üks hästi sügav org ja me peame sealt edasi minema ka sellest orust meie läbi ei suuda minna. Ja siis ta näitaski käega otse, meil tuleb minna siit otse edasi üle küngaste ja orgude, et, et niimoodi pääsemises just võimalikult kaugele sinna suunda, kuhu me minna tahame. Ja vot selle kolmanda mehe otsus jäi siis peale ja selle põhjus oli üsna loomulik. See oli nendest juhtidest kõige vanem kõige kogenum ja lihtsalt teda usaldati kõige rohkem ja siis me niimoodi tema juhtimise järgi edasi Läksime. Aga kui nüüd mõelda üldse kogu selle marsruudi peale, mis nüüd nende päevade jooksul Benaanide juhtimisel läbisime siis selle kokkuvõtteid sain ma alles siis teha, kui me juba ükskord metsast väljas olime. Ja, ja seda ma tegelikult sain teha, sellepärast et mul oli taskus GPS ja sinna ma märkisin iga päev siis päevateekonnad ära ja meie ööbimiskohad. Ja kui ma nüüd seda kaarti seal vaata, tahtsin, et mis marsruudi me olime läbinud, siis seda vaadates mitte mingit euroopalikku loogikat siin matkas küll ei olnud. Sest mis on see euroopali matkaloogika, see on tavaliselt niimoodi, et tuleb matkata, noh, ütleme punktist A punkti B ja seda tuleb teha võimalikult ratsionaalselt, võimalikult lühikese ajaga, võimalikult mõistlikult. Aga kui ma nüüd vaatasin seda matka punkteerimisime, Benaanidega olime läbinud, siis kord hüppas vasakule, kord hüppas paremale, vahel tegi hiigelsuuri silmuseid ja suuri kaari. Nii et näiteks ühe päeva teekond oleks olnud otse minnes kusagil paar-kolm kilomeetrit ja ma ei tea osapoolteist tundi või kaks tundi minekut. Raske rada. Aga meie higistasin, rassisime terve päevasest Me Siksakitasime nagu jänesed. Ja näiteks kolme päeva teekonnaga, me jõudsime lõpuks välja enam-vähem sinnasamasse kohta, kust me olime alustanud, niiet vaatad seda kaarti ja mõtled, et ei, et nemad küll ei tea, kuhu nad ise minna tahavad, nad lihtsalt ekslevad seal niimoodi ringi ja niimoodi arutult. Aga muidugi, Benaanide loogika järgi polnud see mingi ekslemine kogu aeg, kus nad on ja, ja nad on ikkagi põline metsarahvas. Ja see suur vahe, ütleme, euroopaliku mõtteviisiga võrreldes on see, et neile ei ole matkale eesmärk. Jõuda punktist A punkti B vaid eesmärk. On lihtsalt kulgeda, kulgeda metsas, vaadata kogu aeg, mis ümberringi tee ääres on, kas on midagi söödavat või muud väärtuslikku. Niimoodi on Benaanid. Harjunud siin metsas kulgema aastasadu ja selle loogika järgi kulgesime nüüd ka meelde. Siia vahele kuuldes siis jälle seda tsikaatide koori mida ma seal Borneo metsas meie esimesel ööbimiskohal salvestasin, aga siit edasi ma jätkaksin juttu nende ööbimiste elamustega, seal põlismetsas. Kõigepealt siis ööbimispaiga loomine või laagri ülespanek, näiteks esimesel õhtul valisid banaanid. Meile laagripaigaks ühe künka, mis oli kaetud hõreda lehtmetsaga, see oli niuke parajalt lameni, et sinna oli tõesti hea laagrit üles panna. Ja teisest küljest asus ta veidikene kõrgemal, kui nüüd naaberkünkad GPS-i pealt oli hea vaadata, et kui kõrgele ta merepinnast oli, noh natukene ütleme kõrgemal kui meie Suur Munamägi, nii et mitte eriti kõrge küngas. Aga sellegipoolest hommikupoole ööd mähkus, küngas üleni uttu ja seal oli ka magada veidi jahedam, kui järgmistes ööbimispaikades. Need järgmised need olid siis tüüpilised jõgede ääres, noh siis selle mõttega, et kui laagrisse saad, siis on hea ise supelda ja kümmeldaja ja ka oma vigaseid riideid pesta. Aga nüüd sellesse esimesse laagrisse jäime me noh, minu meelest üllatavalt vara. Et oleks olnud veel mitu tundi pimetani, aga järsku kusagil pärast lõunat hakkasite, Naanid panid oma kotid mahaaegselt kiiresti sebima. Küsisime, miks nad ütlesid, et varsti tuleb vihm, vaatad taevasse, mille järgi ta aru saab, millegi järgi ei osanud eriti aru saada. Aga hästi kiiresti tegutsesid ja tegelikult oligi nii, et nii kui nad selle laagri üles said, nii hakkaski vihma tulema ja jäigi sadama. Noh, see on siis nende niisugune aimdus või intuitsioon ilma suhtes, aga see laager ise või need varikatused, mille all me siis ööbisime seal metsas, need olid tõesti sellised klassikalises Benaanist stiilis tehtud ja kuidas Benaanit neid ehitasid, seda oli ka huvitav jälgida. Töö käis väga kiiresti, iga mees teadis täpselt, mida teha, ühed hakkasid peentest puutüvedest valmistama niisugusi vaiu noh, et lüüa need maa sisse ja siis sinna siis kinnitada, kas mingi asevõi või siis ka katus pea kohal ja teised selle hakkasid tegema nisukesi puuraame, kuhu siis meie asemed asetada, et need oleks maapinnast ikkagi kõrgemad ja kolmandi taksid siis katusesõrestiku tegema roigastest. Ja kõik selle kokku, Nad ühendasid omavahel kogunet konstruktsioonid ainult loodusliku materjaliga, see oli siis sealtsamast metsast hangitud väädid ja liaanid nendega üliosavalt seoti kõik see kokku mingeid nööre, traate, naelu või muud kunstmaterjali. Ma ütleksin, et ainus sihukene selgelt kunstmaterjal seal oli katusematerjal, mis pandi siis just meie valgete inimeste varjate kohale. Need olid siis niisugused rulli keeratud kummi, riide palakad. Aga nad ise eelistasid ikkagi panna oma katusematerjaliks sinna varje peale. Ikkagi palmilehti ladusid need niisugusi, lai lopsakaid, palmilehti nendest katusekive. Ja ma arvan, et, et need kummi palakat, mis kaalusid ju päris palju olid mõeldud ikka selle mõttega, et me oleme lihtsalt liiga ära hellitatud ja me ei saa võib-olla magada, kui meie katus läbi laseb ja ase on märg. Kummiriided olidki tõesti niisugused, et me saime seda oma nahal kogeda, mõnel ööl 100. ikka nagu oavarrest, aga läbinud vett ei lasknud ja ja meie küljealune oli alati kuivaga. Aga penoonidese noh, looduslik niuke palmilehtedest katus, see hakkas ikka läbi tilkuma juba isegi väikese vihmaga. Aga siis jällegi vaatan, et nonii, sellest väga ei hoolinud, magasid rahulikult edasi ja nad olid sellega harjunud, lihtsalt loomulik ja teistpidi, see on ikkagi troopika, troopikaöö on soe ja isegi siis, kui sa magad niiskes. Ega sul külm ei hakka, mitte kunagi. Aga noh, see öö, varietee kuju ja see ehituslaad, kui ma nüüd meenutasin, kui ma olin vaadanud Enn reisipilte nendest Benaanid vanaaegsetest ööbimispaikadest, siis need olid täpselt samasuguses stiilis roigastest ehitatud sellised kerged ehitised, mõeldud ainult kas üheks või kaheks ööks, siis rändad jälle edasi. No, ja kui meie nüüd seal magasime suhteliselt ikkagi mugavas kummi kyljest katust läbi ei lasknud siis mis elamusi see magamine seal pakkus, noh, peab ütlema, et eriti mugav see just ei olnud kuigi oli ju kaasas oma magamiskott ja siis pugesid sinna sisse ja siis riputasid veel selle magamiskoti ümber moskiitovõrgu. Seal põhiline ebamugavus oli vast see, et öösel tulid külla kõikvõimalikud kutsumata külalised, noh, sellised väiksemat sorti näiteks sattus mõne eestlase Harry katuse alla, vahel mõni on, maandus mõni nahkhiir. Noh, eks nad siis olid lihtsalt oma öisel putukajahil ja, ja kogemata siis maandusid sinna varikatuse alla. Ega sellest suurt midagi ei olnud. Ja putukate rünnakuid need tulid nagu öösel selliste lainetena. Ja noh, kõigepealt ründasid sääsed, aga sääsed olid päris süütud tegelased, sellepärast et meil oli ju sääsevõrk ja sealt läbi ei saanud. Nii et lihtsalt pinisev sul seal kõrva ääres terve öö otsa kavertage, Te ei saa noh, natukene ebamugavamad olid siis sipelgad või ka termiidid mõnikord. Ja noh, mõnikord mõni siis sattus sinna varikatuse alla ja ega sellest ka suurt midagi ei olnud, aga vot kui see sipelgas juhtus olema niuke suuremat sorti, et ühed olid niisugused niisugused poole pöidlapikkused nägid välja nagu meie hobusipelgad, meie kõige suuremad sipelgad, aga nad olid veel suuremad. Ja vot kui mõni selline sattus sulle sinna magamiskotti ja sa siis seal keerasid unes külge ja ta sai natuke muljuda, vot siis ta hammustas sind, muidu ei hammustanud, muidu ta lihtsalt prints, võib-olla edasi. Ja siis une pealt järsku tunned, ABS niisugune paras niukene, sutsakas tuleb, valus väga ei olnud või noh, ütleme klase hammustus on valus või ei ole, eks ta natukene ikka on, aga, aga midagi talumatult ja tegelikkuses oli nii, et olid väsinud ja, ja uni oli magus, noh, viieks minutiks olid ärkvel, siis magasid edasi ja tühja sellest. Tegelikult see hobusipelgad taoliste hiigelsipelgate magamiskotid tee tuleks, selle põhjus ei olnudki õieti mitte sipelgatest, vaid ikkagi inimestest, sest noh, lihtsalt varje oli sel juhul tüüpiliselt pandud sipelgate rajale. Kust nemad siis võisid teada, et nende igapäevasel teel on järsku mingi takistus? Nad ikka üritasid harjumuspäraselt ikka seal edasi saalida edasi-tagasi ja, ja saalisidki, aga vot kui mõni siis kogemata sulle ikkagi sinna ära eksis, sinna magamiskotid ja siis veel natuke haiget sai, noh, eks ta siis natukene hammustas. Aga võib-olla nendest putukatest veel see kõige tüütum sort, toolid olid kihulased, noh, teate küll, kiulised niuksed, imepisikesed, mustad vereimejad Eestis ka neid olemas ja seal troopikas samamoodi. Ja vot nendega oli nüüd see lugu, et see moskiitovõrk neid ju ei pidanud, sest võrgusilm on nende jaoks nii suur, et nad tulevad sealt vabalt läbi. No ega nad siis edasi ka sind otse rünnata ei saa, sa oled ju ennast nagu kookonisse mähkinud sinna magamiskoti, aga no ikka võib juhtuda, et nagu magades, käsi jääb magamiskotist välja või vahel ka võib-olla jalg. Vot siis annad kohe selle kallal ja sa ei saa aru tegelikult, et nad juba Sõrdsalt verd võtavad, sest kihulase hammustus on ju nii kerge, et sa ei märka seda. Ja hommikul siis läheb mitu tundi veel mööda, siis kõndides, kui vaadata, mis see tähendab, et käevarrele kerkivad nutku järjest kublad, need ongi siis need öised vereimejad, kelle jäljed siis hiljem nagu nagu välja tulevad. Kõik kuulab ju troopilise vihmametsas ööbimise elamuste juurde ja ja minu meelest jälle teist pidi võttes olid need väga huvitavad ja ilusad elamused, sest sa uinud ja ärkad keset põlismetsa Nende helide ja lõhnade keskel. Neid on palju-palju rohkem, kui iialgi saab olla eesti metsas. Ja see on tegelikult tore ja tüüpiliselt, ega sa väga kaua kuulata ei jaksagi, sest sa oled sellest päevasest rassimisest noh, nii räsitud, et uni tuleb kähku. Ja eriti kähku tuleb see uni veel siis, kui see põhiheli seal öises troopilises metsas on vihma vaikne ja katkematu krabin. See mõjub kohe, iseäranis uinutavalt ja rahustavalt palju kiiremini ja tõhusamalt kui mistahes unerohi. Aga nüüd sellest vihmast seal Bornia vihmametsas peab veel küll eraldi rääkima, sest ta mõjutas ikka meie olemist ja liikumist päris palju nii öösel kui päeval ja 100. päris hästi, ikka mõnikord vahetpidamata tundide kaupa. Nii et kui päeval 100. Siis olid need järsud nõlvad iseäranis porised ja libedad ja jällegi jõed selle tundidepikkuse 100, mis peale nende vee hulk kerkis, no ma ütleksin lausa silmanähtavalt kõrgemal. Ja mis nüüd ütleme, sellel mitmepäevasel metsas viibimisel pikapeale veel ebamugavaks asja tegi, oli see, et need riided, mida sa kannad, need hakkasid vaikselt kopitama, sest asi selles, et noh, vahepeal mõnedel päevadel oli päike sellise tunde, aga nad olid liiga lühikesed ja kui su riided on ikka päris märjad, siis selle lühikese ajaga nad ära ei jõua kuivada. Pärast seda jällegi higistad ja lähed läbi märja võsa ja taevast tuleb ka veel midagi selga. Need riided on kogu aeg märjad. Öösel kannet kusagil kuivatada ei saa. Ööseks hoiad ühte komplekti riideid seal oma seljakotis kilekoti hoolikalt mässitud nagu silmatera, et ometi midagi kuiva hilp pooleks selga panna, et siis vähemalt on küljealune kuiv, aga kui hommikul tõused, siis tõmbad aga jälle selle märja riide endale selga ja ja lähed jälle edasi. Ja imelik jah, et, et siis hakkab tekkima riietele ja ka kehale niisugune üsna Tähelepanuväärne lõhn. Kuigi igal õhtul ja hommikul, kui me jõe ääres olime, sai käidud seal jões ja küüritud nii ennast kui ka oma riideid. Ega see troopikas väga ei aita, sest riided nagu hauduvad kogu aeg ja see on ideaalne kasvulava kõikvõimalikele troopilistele, pisiolenditele, kõiksugu mikrofaunale ja Florale ja silmaga nähtamatud, aga nüüd on mingisugused Tikkadesse imed ja ei tea, kes veel kõik. Ja üheskoos nad siis hakkavadki seda erilist hõngu looma sulle sinna kehale ja tele ja noh, tegelikult ega seegi on minu jaoks päris uus asi, ei olnud varem mitmeid päevi troopikas kusagil mujal maailmas liikudes olin ma juba seda kogenud, et umbes kolmandast päevast alates, kes hakkab see eriline õhk, millest enam lahti ei saa tekkima ja ja ma ise nimetan seda, noh, nii pooleldi naljatades džunglilõhna ketiks. Aga samasse riiete lõhn, kui nüüd niimoodi hoolega mõelda, et kui Eestis on näiteks on maamaja on kütmata aastaid seal majas, siis hoitakse ka talvel kapis tuulutamata kapis mingit vanu riideid ja ja siis, kui sa neid nuusutad, siis see on hoopis teine lõhn, hoopis teine, kui sind džunglis. Džunglilõhn on palju mitmekesisem, palju varjundi rikka see selleks, aga kuidas siis ikkagi see meie mitmepäevane kõndimine seal banaanide juhtimisel Borneo põlismetsas lõpuks välja tulid, metsast välja me saime, tegime selle nii-öelda eksami auga läbi just sellisena, nagu Benaanid olid seda planeerinud. Kuigi ausalt öeldes olime sealt metsast välja saades üpris kurnatud ja käed ja jalad olid väheke kriimulised ja, ja putukatest näritud, tehtud. Ja noh, kehal riietel oli see naase troopikalõhnabukett, mina võtaks nii, et see lõhnab, kett oli meile omamoodi sertifikaat või selline kindel tunnistus, et me oleme tõesti mitmeid päevi ja öid järjest veetnud vihmametsas ja et see troopiline elurikkus On nüüd tõepoolest sõna otseses mõttes jõudnud täiesti meie naha lits. Aga need siis selle müstilise tsikaatide kooriga seal Borneo metsas, mille ma seal ühel ööl salvestasin. Sellega saab tänane saade läbi saade meie jalgsi retkestrinaanid juhtimisel sealses põlismetsas. Aga järgmine saade, see saab olema siis juba viimane nendest Benaani metsarahva juures olemise saadetest ja seal ma tahaksin kõneldamist metsa tarkustest, mida Benaanid meile seal vihmametsas rännates selgeks tegid.
