Kuula rändajat. Tere, armsad vikerraadio kuulajad, te kuulete avalikku salvestust, mis tehtud 27. novembril ja kus teemaks oli Borneo saare põlisrahvad. Ja selle juurde pakun kuulata ühte Borneo põlisrahvaste pilli, mille nimeks on sappe. Seal niisugune lihtne keelpill peale on vaid kolm keelt, aga nende kolme keelega oskavad porno ja inimesed sealt seest välja võluda väga erinevaid ja vaheldusrikkaid helisid. Ka nüüd siis küsimuste ja vastuste voor, siis on teie kord küsida ja minul vastata teemalt Borneo saar, Borneo saare põlisrahvad või üldse maailmas rändamine ja muud maailma põnevad asjad. Üks väike küsimus. Pikmajade ütlesite, võite öelda, mitu meetrit see oli siis. No need pikmajad, kus ma olen käinud, on, on mõnekümne meetri pikkused, ütleme 50 70 80 meetrit umbes nii pikad. Ja see iga pere nii-öelda box koosneb siis nii-öelda elutoast ja siis sellest köögi poolest ja see läheb nagu risti selle Maja teljega nagu ütleme, mingi ühiselamu toad on seal ühes seinas kõik niimoodi rivis ja selle taga on siis igal perel oma Vardoakest ja vanade reeglite järgi asus Pikma ja alati jõe ääres lihtne põhjus teid ei olnud, jõed olid ainus tee seda mööda, siis veeti nii inimesi kui ka puu- ja liiguti kõrgete vaiade peal on see pikk maja ja vanasti oli jõe ääres praegusel ajal näiteks Hiibanite kodu, kus me nüüd käisime, see enam päris jõe ääres ei olnud, sest praegu põhiliselt ta Joega, neil pole pistmist, nende juurest läheb teele. Aga ma tahaks Hendrik Velvet kiita, kas on võimalik? Lühidalt lühidalt jah, tähendab, üks selline tuntud ütlus on, et üks pilt räägib rohkem kui 1000 sõna. Aga see vikerraadio saade, seal me ei näe mingit pilti, aga see jutt on niivõrd piltlik, et me näeme ikka vaimusilmas seda pilti, et suurimad tänud sellest. Aitäh, aitäh, sest ega ega kui sa oled seal üksi seal stuudios Vöödi Marisega helirežissööriga kahekesi, siis, siis sa ju ei näe, kellele sa räägid, nii et see on väga kosutav kuulda tagasisidet. Kui läheks nüüd uuel aastal ka sinna avarne olla, kuidas kõige optimaalsem oleks, noh, ma olen kursis, et Himaalajas ja Araabia ühendemiraatides saab Helsingi kaudu, eks ole, ja mis ajal ollakse kõige õigem aegsel. Tarnijale minekuks. Ja Helsingist jah, ja siis kaks lihtsamat varianti lennata siis Malaisia pealinna Kuala Lumpuri ja sealt siis edasi juba mõnda Borneo linna või minna Singapuri ja Singapur puurist, siis juba porn näole. Nii et need on võib-olla kaks niisugust linna, millel on väga hea ühendus Helsingiga. Nii et selles mõttes see ei ole keeruline. Tasub passida alati soodsaid lennupileteid, nende hinnad on kordades erinevad erinevatel aegadel aastaaegadega niimoodi, et siis kui vihma sajab, siis on suvi ja kui on kuiv, siis on talv ja temperatuur on absoluutselt ühesugune aasta ringi pidevalt selline halvasti köetud saun, nagu ma seda võrdlen. Ja siis on seal niimoodi, et endal on, on mugavam minna sellel kuival ajal. Võib-olla kõige üks paremaid aegu on näiteks sügisel oktoober november, siis hakkab aina rohkem vihma sadama, et, et näiteks need kaks kuud Tahtsin küsida, et kas seal jõgedes on ka mingeid ohtlikke loomi meile ohtlik ja see otse porno on ju pööraselt suur saar nagu omaette manner mingis mõttes. Ja nüüd näiteks minu kogemus sellest esimesest Borneo käigust. Kui meie eesmärk oligi loodus ja kaitsealad, siis me olime põhiliselt madaliku vihmametsades ja see kubiseb elukatest ja seal kahtlemata olid, noh näiteks jões olid krokodillid üks niisugune haruldane liik, kes elabki ainult Borneol, mõnikord on seal ka harikrokodill, see on huvitav. Mõelge harikrokodill. Teate, kust ta pärit on? Harikrokodill algselt tüüpiline Austraalia krokodill ja mingite aegadel aastatuhandete jooksul kümnete aastate tuhandete jooksul on ta üle ookeani jõudnud ka sinna aasia kantidesse. Ta nimelt on ainus krokodilliliik, kes talub soolast vett. Ja see harikrokodill on, kas siis porno on täiesti olemas. Nägime ka seal jões näiteks püütonit, kes seal ringi püüton, otseselt inimesele eluohtlik ei ole. Nii et seal, ütleme madaliku vihmametsas on inimesele eluohtlikke olendeid küll näiteks madudest rääkida. Vaatasime tõtt, et sellise paarimeetrise maoga, kes oli ennast päevaks kerinud kerasse ja magas tema nimi oli, odab ja templimadu ja see on inimesele surmavalt mürgine. Aga kuna ta magas, Tal ei ole aeg, siis, siis sai teda niimoodi kahe meetri kauguselt täitsa silmitseda. Need on kõik seal siis seal madaliku vihmametsas, aga need seal, kus Benaanid elavad seal natuke teistmoodi, seal on neid mägesid ja künkaid tan merepinnast veidike kõrgemal, kuskil 400 meetrit merepinnast ja seal niisugusi suuri ohtlikke elukaid praktiliselt ei ole. Kõige suuremad elukad on, on mõned hirved ja metssiga. Teoreetiliselt on, on olemas Borneol isegi üks haruldane tiigri alamliik kindel olla, et sa temaga lihtsalt seal mägedes seal Benaanide juures ei kohtu, et Benaanide juures võib-olla paar väikest mürgimadu ja ja mõned väga mürgised taimed, aga nihukesi suuri ohte seal on palju vähem kui madaliku vihmametsas. Imperial hotell on väga uhke hotell, aga mis maksab? Kuskil kaks-kolmsada dollarit. Ma küsin korra selle kohta, mida me praegu videos näeme, et mingid putukad puu sees, et kas nüüd sa rännak, mis te tegite, ja see, see on nüüd see koht, kui me jõudsime metsmesilaste juurde. Metsmesilased Borneol näevad välja umbes nagu noh, keskmise suurusega kärbsed. Nende tiibade hääl on peaaegu nii, et sa ei kuulegi seda ja nad ei nõela inimest, sa võid rahulikult sinna ligi minna ja seal käega puudutada seda pesa, avavusi nad ei ei ründa, mõni satub juustesse ja siis ta võib hammustada, aga üldiselt on tohutud, koguvad sinna puu sisse ja penoonidel on nad hirmus tähtsad, sellepärast et neid on palju metsades ja sealt, sest puu, sest saavad nad seda mett. Mesi on täiesti teistsuguse maitsega kui meie, Eesti mesilaste mesi. See on niisugune hapukas kibekas ja teda ei kasutata maiustusena, vaid kasutatakse ravimina ravitakse nahahaigusi, siis ütleme niisugusi, kui sa oled jõuetu, siis turgutab sind ja nii edasi, nii et see torne, metsmesilaste mesi on, on ravim ja mitte toit. Aga jah, niimoodi nad seal puude sees elavad. Üks küsimus ekvaatori kohta vaevalt on keegi sinna mingit joont maha tõmmanud. Aga kuidas seda kindlaks teha, kas need kompassiga kompas keerab ennast siia-sinna? Oi, see on väga peen kunst, seal seal tohutu peen kunst ja see ühesõnaga see üldse see maakera mõõtmine, see on, see on nii peen asi, aga noh, jämedas joones ütleme kuskil Humboldti aegadel 1000 kaheksasajandatel tehti seda siis niisuguste maamõõduriistadega tohutu vaevaliselt ja võttis aastaid aega, aga kuidagi saad sellega hakkama, isegi osalt arvutati, osalt mõõdeti maismaal praegusel ajal tehakse seda kõike kosmosest. Mingis mõttes on ta niukene mõtteline joon, ega ta ei ole mingil moel füüsiliselt tajutav. Ma mäletan, kui ma olin Ecuador issand Lõuna-Ameerikasse Ecuador on saanud nime selle järgi, et ta asub täpselt ekvaatoril ja seal ja tehakse niisugust trikki, et et sa seisad siis nagu selle ekvaatorijoone peal ja üks jalg on siis põhjapoolkeral ja teine jalg on lõunapoolkeral ja seal siis no tehakse igasuguseid toredaid trikke, päris lõbusad, kus siis nagu kuidagi tõestatakse, et ahaa, et kuidas on võimalik tõestada, et sa oled lõuna poolkeral ja mitte põhja poolkeral, aga mingis mõttes on see äärmiselt mõtteline või mõisteline joon. Ja ta tegelikult on tuletatud põhiliselt sellest päikeseseisust. Tähendab seda, et et see on see koht, kus kaks korda aastas ei ole sinul varju, kui sa, päikse käes seisad, päike täpselt, pea kohal. Selline asi on see ekvaator. Idea pildis nägime, et mingi limukas oli su jala peal ja jalg oli verine, et äkki kommenteerid seda ka? Noh, see oli selline, see kuulub Tornio juurde. Need on kaanid, meie kannid elavad vees, Borniogaanid elavad põõsaste peal rohus ja nad varitsevad siis kõiki soojaverelise olendeid, kes mööda lähevad. Ma olen nendega palju tegelenud seal ja ma olen nendega nii-öelda mänginud pikalt. Tundide kauplus on siuksed noh, mingis mõttes niuksed, abitud olendid, nad on pimedad. Aga nad tajuvad seda soojaverelist olendit. Ja siis näiteks mina teen niimoodi oma loomult olema looduse uurija, fanaatiline looduse uurija. Ja kui ma näen ta sealsamas tee ääres on põõsa lehe peal üks kaan, siis ma muidugi hakkan temaga katseid tegema ja see käib niimoodi, et ma panen talle siis käe hästi lähedale. Ja siis ta sirutab end nii pikaks, kui ta vähegi saab, tagumise otsakonda leheküljes kinni, eks esimene ots venib hiigelpikaks ja siis ta hakkab seda võngutama, et oo, ma tahan sind, kus sa oled. Ma tahan sind väga, väga igatsen sind ja siis võtad selle käe ära, paned teise käe talle niimoodi nii-öelda selja taha, sest ta mõnda aega nagu segaduses siis pöörab enda ümber ja siis hakkab kiiresti roomama jääle selle teise käe suunas, niimoodi et ohoo, ots, nüüd sa oled seal kohe ma saan su kätte küll on tore, et me kohtume ja nad on tegelikult alati satuvad sulle keha külge, kui sa seal metsas käid seal, kindel seal siin ei olnud näha nende videolõikude peal, aga tegelikult ta neil olid jalas Khani sokid, niuksed erilisest materjalist sokid, mis ulatuvad põlvedeni. Ja mida mööda see ka on siis nagu ei, ei saa ülespoole ronida, sest tema trikk on selles, et kas sa mööda lähevad, siis ta klammerdub jalgade külge, siis hakkab vaikselt üles roomama, siis otsib esimese koha, kus on paljast nahka ja siis hakkab sealt verd võtma. Ta teeb seda niimoodi, et sa ei tunne mitte kui midagi. Absoluutselt ei tule mitte midagi ja võtab enda ümmarguseks palliks. Noh, ma mäletan näiteks niisugust juhtumit sellelegi Borneol esimesel korral me seal olime, õhtul jõudsime oma ööbimispaika ja olime higised ja räpased ja ma tahtsin dushi alla minna ja läksin duši all, tulin duši alt välja, vaatasin, et siit üle vannitoa on keegi verine mees käinud, et paljad verised jäljed lähevad niimoodi ei saanud aru, siis ma sain aru, et minu enda jäljed, üks vaesekene oli jäänud mu kahe varba vahele ja siis seal kuidagi nagu ma olin ta seal Ralemastanud seal duši all niimoodi trumpides ja sa ei märka seda. Seal on veel ka see, et kui ta ongi saanud oma kõhu täiesti täis siis ta ise ka niimoodi, et sa ei teagi, et üldse kaan sinu juures oli. Aga Ta on ehitanud sinna haava sisse sellist selge, mis vere hüübimist takistab ja selle tõttu sealt tuleb verd tuleb tohutu palju verd, pool tundi, veri voolab vahetpidamata ja see muidugi tekitab inimestes alati õudu. Ja selle tõttu inimesed kardavad ja ja eemale võtavad seda verd nähes. Selle peale sa võid kindel olla, et kus sa seal Borneo metsades käidet, et siis kusagil keegi kaan kindlasti natukene su verd võtab ja see on täiesti ohutu kaanide. Organismis ei ole ühtegi sellist parasiit või inimesele ohtlikud mikroorganismid, nagu näiteks sääskedes, eks ole. Kas malaaria edasi annavad? Teadagi, Eestis on kaanidega ravitud lausa inimesi. Nii et see kaan on väga-väga iseloomulik loom Bornale ja ja ma ütleks, et meie reisiseltskonna jaoks oli ta küll kõige tähtsam loomsest iga päev, kellelgi oli temaga pistmist ta siis siis oli elevus ja ärevus ja mõnikord ka hirm ikka väga suur. Et ta kuulub jah, selle tornevad džungli lahutamatu osana sinna juurde. Oota, ma tahaks küsida, tähendab, vesi voolab nagu teistpidi, kui ta äravoolutorust läheb, jah, kas mujal ka näiteks oletame, roosid on teistpidi või on märgata seda kuskilt seda ekvaatori suhtes, teine taimedel ma mõtlen, ega eriti ei ole. Ja see v keerlemine, ma olen seda isiklikult kontrollinud näiteks ka põhjapooluse lähedal ja nii edasi ja ka lõunapoolkera lõunapoolsemates kohtades. Et ka see veekeelamine on niisugune. No ma olen ikkagi oma olemuselt uurija, siin ei ole midagi teha, orja juurde kuulub skepsis. Ma ikkagi avastasin näiteks selle, et kas või oma kodus vannis. Et kui see vesi läheb sealt alla niimoodi spiraalikujuliselt ja kui ma nüüd käega niimoodi hakkan seda vett teistpidi ajama ja hästi kiiresti ajan siis vesi väga kaua aega voolab ka teistpidi. Nii et selle taga on tegelikult üks selline kurioosi seadus, see on niisugune füüsika seadus, mille järgi väga suured rõhkkonnad keerlevad lõuna poolkeral, teistpidi võrreldes põhjapoolkera, aga noh, meil on ju näiteks see, et madalrõhkkond, eks ole, kulgeb vastupäeva lõuna poolkeral madalrõhkkond kulgeb päripäeva, nii et need on niisugused väga suured protsessid, kus see näha on. Aga ütleme tegelikult ei vanni veest ega ka taimede kasvust seda välja lugeda ei saa. Mul on selline asi siin, ma vaatasin, leidsin Kornal linna nimega sama rindo. Ja seal on praegu 25 kraadi. Ja kell on null, null 35. Aga kus seesama rinda on ja mis seal veel on? See on nüüd küll hea küsimus, see, ühesõnaga Borneo pööraselt suur, ma ütlen ausalt, ma ei tea, kus seesama rinda on kõigepealtaegseks üldse välja mõtlema. Ja loomulikult meil kõigil on see tark mees taskus, eks ole, nutitelefon, kus seda saab väga kiiresti vaadata, aga et kas ta nüüd siis Malaisia poolel või on ta Indoneesia poolel, ütleme kaks kolmandikku Borniast kuulub Indoneesiasse ja selle rannikul on meeletult palju linnu. Ja siis üks kolmandik kuulub Malaisia-le ja Malaisia poolt ma tean natukene rohkem ja Malaisias ma tean ainult suuri linnu ja neid suuri linnu, ma tean umbes pool tosinat aga selle koha pealt edasi mu tarkused tahad, nii et ei oskagi arvata, kus seesama rinda on, aga kindlasti vaatan kodus kohe suure huviga järele. Et mis loomi ja taimi nad kasvatavad. Siis Benaanid, Benaanidel on nüüd selline lugu, etenaanid on nii-öelda hiljutised loomade ja, ja taimede kasvatajad ja koduloomadest praktiliselt, keda me nägime, olidki kanad ja kuked ja koerad. Rohkem koduloomi praktiliselt ei olnud ja need taimedest on meil üks põhiline on neil mägi, riis ja mägi, riisi on nad õppinud siis nendelt naabritelt sisemaal, kes on põllupidajad olnud aastasadu. Ja mägi, riis on üks väga kummaline riis. Me kujutame, et riis kasvab alati sellisel üleujutatud märjal tasasel alal. Mägi risk kasvab hoopiski mäenõlvadel. Ja teda kasvatatakse nii nagu meie esivanemad sadu aastaid tagasi kasvatasid otra nimelt Alepõlde tehes. Mets raiutakse, maha, põletatakse, see tuhk saab olema väetiseks, selle lagendiku peale külvatakse selle mägi riisiseemneid ja sellel on väga väikesed nõudmised kasvu suhtes. Ta kasvab igal juhul ja sealt saadakse see põhiline taimne toit. Praegusel ajal me aitasime muide, neid Benaanisid ka selle mägi riisi talgutöödel sealsamas longatsengi külas. Aga ütleme, kui nad elasid metsas, siis oli nende põhiline taimne toit üks eriline palmiliik, mille nimi on Saago palm. Ja see kasvas looduslikult ja kas nad praegugi. Ja see on niisugune pall, mille säsi saab töödelda, söödavaks. Ja siis nad ei kasvatanud seda, vaid nad lihtsalt otsisid metsast, langetasid ja sõid seda säsi, said selle põhivajaduse, taimse toiduvajadus on sellest, aga praegusel ajal on jah, mägi, riis ja siseneks hästi primitiivsed aiad. Kui sinna külasse jõudsime, me tulime mööda jõgesid, eks ole, jala kuidagi. Ja siis metsast tulles üldse ei saa arugi, et sa enam ei olegi, metsasid, sa oled aias. Fenaanide aed nägi välja nagu mingisugune võsa. Seal oli, kohalike liikide vahele oli torgatud selliseid puuliike, mida meiegi teame, noh näiteks Rambutan, seesugune ümmargused viljad, punased viljad, niuksed, ogalised, pisikesed, või siis näiteks banaan, oli ka seal neil aias ja mingid muud niuksed. Et see, nende aed on niisugune hästi metsiku välimusega. Sa ei oskagi arvata, et see on aed. Aga selline oli Benaanide aed. Tahtsin teada, et kui nad on nii suur metsarahvas ja võib öelda, et metsausku kas nad on siis ka loodustaimede ravitsejad ja kasutavad neid, ja kas neid ravimtaimi on seal, siis võiks öelda eesti keeles nõnna pallu. Kui meil siin Eestimaal. No ma hakkaksin lõpust pihta, mis usku nad on, vormiliselt on nad ikkagi kristlased. Nii et seal külas oli ka kirik. Me käisime pühapäeval seal ka teenistusel. Nad ise ütlevad ka jah, et me oleme kristlased, aga nende kristlus on äärmiselt erinev meie kristlusest, mida meie siin kristlaseks peame. Et nad täidavad nii-öelda neid kristluse väliseid reglement, aga, aga nende omad maailmakäsitlus on ikkagi puhas looduseusk ja oli juttu ka vahele, et seal on igasuguseid, olen täitmine, näiteks linnud on tegelikult hoopiski metsahaldjad, kes näevad välja nagu linnud ja mõned metsahaldjad võivad inimesele kurja teha, mõned võivad head teha. Sa pead oskama nendega läbi käia, metsas olles nad alati arvestavad sellega igal hommikul ja õhtul pidasid nad sellise rituaali maha olid koos ja niimoodi pobisesid seal midagi vaikset ja küsisime, et mis seal siis on, siis hommikuti nad palusid metsalt abi tänaseks päevaks palusid, et kellegagi midagi ei juhtuks, et kõik läheks hästi ja õhtul jälle seal lõkkevalgel, siis tänasid jällegi neid metsaolendeid. Et midagi hullu ei juhtunud, seda nad tegid iga päev. Et selline on see tegelik, ütleme usk. Aga mis puutub nüüd Travivatesse taimedesse, siis neid on tõesti pööraselt palju ja see, seda ei ole uuritud. Te keegi ei ole seda uurinud ligilähedalt Ki. Aga mingi pisikesed juhtumid, mis seal metsaski, olid teatud taime lehed, mida mina ära ei tunneks, korra vilksatas, ta teab täpselt, et näiteks selle paned haava peale. Või siis näiteks seal oli looduslikud silmatilgad, mingisugune vääntaim oli siis nad väänasid sealt seda mahla välja, tilgutavad endale silma ja ütlesid, et noh, et see parandab silmanägemist. Kui palju see meditsiiniliselt on tõestatud, see on jälle täitsa omaette teema. Aga neil on kahtlemata meeletu arsenal ravimtaimi, millest maailm praktiliselt mitte midagi ei tea. Me just nägime videopildis, kuidas te jõite suure isuga mingi puusääst vedelikku, et kuidas sa seda kommenteerid. Oli selline juhtum soliliaal, lihal on seal palju, mets on täis igasugust vähem taimi, üks on siis selline, nemad muidugi tunnevad selle ilmeksimatult ära. Et kui ta selle võsa noaga lõi sellest niukse suure jupi siis selle seest said endale nagu kraanist vett ja seda jõid. See oli väga puhas vesi kergelt magusa maitsega ja nemad ise joovad ainult seda vett, kui nad metsas on. Sellel samal jaani-upi sees oli nii palju seda vett, et kogu meie seltskond sai seda rüübata ja pärast veel ka käsi pesta. Nii et näiteks meil loomulikult valged inimesed olid kaasas ka ikka pudelivesi, noh mis on kindlasti puhas ja kus ei ole baktereid sees ja, ja mis on ohutu. Aga Fenaanide jaoks oli palju parem vesi sealsamas käeulatuses, nii et see oli lihtsalt üks parim vesi, mida Borneo džunglist võib leida. Tahan küsida, kuidas ta Sophia Arturiga tuttavaks hoida? See on niimoodi seal noh, minu pikaajaline aastakümnete pikkune kogemus, kui sa üldse kuskile minusugune hakkab minema, siis ta valmistub selleks aastaid ette. Ja see algne ettevalmistus käib enamasti interneti kaudu, sa otsid kedagi sealtkandist, kes teab kedagi ja nii edasi ja niimoodi sind juhatatakse ühe juurest teise juurde. Ja nüüd seesama sakk oli siis üks niisugune, kelle juurde meid juhatati läbi kolme inimese. Ja seal kohapeal siis teati teda kui sellist meest, kes on käinud banaanide juures, tunneb nende reegleid ja teistpidi oskab ta ka vahendada seda meiesugustele, kes ei saa mitte millestki aru, ütleme niimoodi, ausalt öeldes. Ja lihtsalt niimoodi tema lõpuks ikkagi temaga saime juba ammu enne Bornale jõudmist interneti kaudu juba ühenduse. Aga see Artur oli jällegi siis nii-öelda kohapealne saki sõber, kes kuulus ise juba Hiibani rahva hulka. Et sakk oli tegelikult Malayslane, aga et see Artur kuulsiibani rahva hulka ja tema oli nüüd juba selline, kes ka tegelikult elastikmajas, kes ka metsas käib jahil ja on puhtfüüsiliselt igapäevaselt nagu selle metsaga seotud. Et need inimesed tulevad, jah, niimoodi see kogu see, ütleme niisugune mineku sa kuskile lähed sa nagu ütleme Usaldusahela loomine, iialgi ei lähe mina niimoodi, et sõidan näiteks kuskile Bornevale kohale ja siis hakkan ringi vaatama, et ei tea, mis ma nüüd teeks. Mul on ikkagi see pikk ettevalmistus, väga palju aega võtab, aga mul on mingisugused persoonid ikkagi kohapeal, kelle juurde ma tean minna ja tema ulatab sulle juba järgmise ahela lüli ja see jälle järgmise ja niimoodi, ühesõnaga sind ulatatakse nagu käest kätte ühe juurest teise juurde. Ja no ma ei kujuta ette, kui me oleksime läinud näiteks mingite, no ma tea, trikkidega omapead sinna, penoonide külasse. No see nad, nad, ühesõnaga, nad ei saa aru, mis toimub, nad ei tea, mida me üldse tahame. Võõrad jumal teab, käsk on ohtlikud. Ühesõnaga, suhted on algusest peale lootusetud, nad lähevad lukku täiesti. Et see on nagu elu ja surma küsimus. Et sa saad kellelegi kaasa, keda koha peal tuntakse, muidu ei mängi välja. Aga tundub, et on küsimused tänaseks otsas. Suur aitäh Hendrikule. Te kuulsite 27. novembril toimunud avalikku salvestust, mis oli pühendatud Borneo põlisrahvastele ja sellega saavad otsa ka need Borneo saated. Aga nüüd see järgmine saade, salvestatud tänavu septembrikuus Tallinnas Kadriorus, kus toimus kirjandustänava festival ja seal kõnelesime me minu looduse ja rännuraamatutest kirjandusteadlase Katre Talviste ka.
