Noored. Ja teie eesti lugu. Tere. 100 aastat tagasi otsustasid Eesti tuletõrjujad üleriigilisel tuletõrjekongressil ühineda. 1919. aasta septembris asutasid vabatahtlikud tuletõrjeseltsid Tallinnas Estonia teatris üleriigilise tuletõrjeorganisatsioonid. Eesti üleriigilise tuletõrje liidu tuletõrje ajaloo uurija Sander Muhu räägib teises saates tuletõrje ajaloost kutselise tuletõrjesünnist ja Eesti ajaloo suurematest tulekahjudest. Saate toimetaja Piret Kriivan. Kui jälle kõige kaugemale ajas tagasi minna, siis enne tuletõrjekomandode tekkimist, kuidas siis tulekahjusid kustutati? Ja kes kustutas? Jah, tuli on ju selles mõttes selline huvitav nähtus, et on inimesel ühtlasi sõber kui ka vaenlane. Et ilma tuletame läbi ei saa, aga samas, kui see tuli meil käest ära läheb, siis kahjud on väga suured. Tule tõrjumisest kui sellisest saab plika pigem rääkida linnastumisega seoses. Et kui maal kellelegi oma talumaja põlema läks, siis oli suuresti ühe perekonna tragöödia. Aga linnas oli alati oht see, et tuli levis ka naabermajadele hävisid terved kvartalid, olid linnad. Ja Eestis on teadaolevalt siis esimene tuletõrjemäärus anti välja 1555. aastal Tallinna rae poolt. Milles siis määratigi ära, et iga linna linnakodanikul oli kohustus osavõtutule kustutamisest. Ehk siis sisuliselt neid määrused iga iga sajand muudkui täiustati. Aga põhiline, kuidas siis korraldatud oli, oli see, et linn jaotati nii-öelda neljaks kvartaliks neljaks jaoskonnas, kus siis oli igale jaoskonnale määratud oma ülem. Temal olidki ühtlasi määratud ka abilised, kellele antud mingi kindel ülesanne, kas nad pidid siis tooma raekojast välja pritsid ja vahendid. Ja tuletõrjekustutusvahendeid. Nendest on siis teada, et näiteks raekojas hoiti 300 lahkembri. Tollane tämbrid olid jah, valmistatud loomanahast just seetõttu puust ämbrid, kui nad oleksid seisnud, siis nad kuivaksid vära, nendega ei saaks häda korral enam vett kanda. Seetõttu need olid jah, tehtud nahast ja seestpoolt tõrvatud vist sellel eesmärgil, et need siis ka rotid ära ei sööks. Ja selliseid ämbreid oli kõikides gildihoonetes kirikutes ühtlasi ka igal majaomanikul pidi pidid oma tämbrid olema nende lämbritele siis maaliti uhkelt peale, kui ma seal maja number ja nimi, et siis pärast peaks selle tagasi saada. Suures segaduses tuletõrje Prits sel ajal ei olnud, ehk siis see, kogu see kustutamine nägigi sedamoodi välja, et et inimestest moodustati ehk siis kuskilt kaevust veekogust hakati lihtsalt ühtemoodi, liikusid täis ämbrid tulekahjukoha poole ja teistpidi läksid tühjad ämbrid tagasi. Aga järgmised, mis tuletõrjevahenditest veel seal oli, oli otse loomulikult redelid pood, saagid, ka sellised suured metallkonksud, mis olid nööride külge pandud, seal eesmärk oli siis see põlevat hoonet lihtsalt maha tõmmata. Et sellega nagu takistada tule edasist levikut. Kasutati selliseid vahendeid hilisemal ajal purjeriie, et kuna teadupärast sädemed on need, mis tuld edasi levitavad, ega see kiirgav kuumus siis lähedal vastas oleva maja ette tõmmati, näiteks purjekangas, mida siis kogu aeg kasteti märjaks. Aga tulekahjud kippusid ikka aset leidma ööse öisel ajal. Juhised tulenevad tihti avastatigi liiga hilja, seetõttu linn, linnal oli palgatud linnavahid, kes siis öisel ajal jalutasid mööda linna ringi. Nende ülesanne siis oligi kohe tule avastamisel sellest märku anda, kandsid kaasas siis kas sellist puust käristit, millega sai kõva häält teha, või siis ka pasunat. Alati see linnavalvur, kes siis esimesena tulekahjust teada andis, siis sellele anti hiljem siis preemiat. Ja selle määrusega oli määratud kindlaks, et voorimeestel oli kohustus siis hakata vett vedama tulekahju kohale. Et nad kiiresti kohale tuleksid, siis kolm esimest said, said rahalise preemia, et neitsist tagant utsitada. Kusjuures huvitav on ka märkida, et esimene eestikeelne tuletõrjemäärus ilmus aastal 1797, see oli siis samuti Tallinnas ja see oli üsna heas eesti keeles, et kui ta tänasel päeval lugeda, saab täitsa täitsa aru, millest jutt on. Ja analoogsed lahendused tule kustutamiseks oli siis ka kõikidel teistel linnadel. Asi läks siis selle võrra lihtsamaks, kui asutati vabatahtlikud tuletõrjeseltsid, 1800 kuuekümnendatel hakati neid asutama. Et siis vabatahtlikud tuletõrjujad olid siis need, kes olid praktiliselt iga eluala esindajad, kes siis regulaarselt said kokku ja harjutasid tule kustutamist ja nendel nendel olid siis juba ostetud ka tuledele käsipritsid juba natuke tõhusamad vahendid kui need nahkämbrid. Ja üks asi, mida võib olla väga palju mu käest küsitud on, et kuidas käis tulekahjust teavitamine, tänapäeva inimene on harjunud, et võtame taskust taskust telefon, helistama hädaabi numbril ja abidulad. Eelmistel sajanditel sellist lihtsat lahendust ei olnud, ehk siis, kui tulekahju puhkes, oligi see, et sa pidid kas siis kiiresti jooksma linnas raekotta et seal hakatis raekoja kellas lööma tornis hädakella, mis siis ärataski kogu kogu linnainimesed pidid appi tõttama. Või siis oli ka see variant, et oli ka Nendel linna valvurit, vaht vahtidel, kes jalutasid, nendel olid siis pasundavad, sa pidid mõne sellise mehe kätte saama, et sellest teada anda. Aga ei maksa unustada seda, et tänavavalgustust ei olnud, tänavad olid pimedad. Nii et ega see ei olnudki väga lihtne, noh, ilmselgelt esimees on, aeti üles oma naabrit, klopiti nende uste akende peale, et saaks kiiresti tegutsema hakata. Selle suure käraga, mis tulekahju puhul linnas puhkas, oli muidugi veel kaks siukest negatiivset poolt, et kui hilisemal ajal, eks ole, tulid selle suure kisa peale päris tuletõrjujad kohale, siis ühtlasi meelitas kohale ka väga palju huvilisi, kes tulid käinud sellepärast kohale, et vaadata, et mis nüüd, kus sünnib tulekahjul ikka alati põnev, põnev vaadata. Et pigem need inimesed siis ju segased tuletõrjujate töid, kui abistasid ja teine halb külg sellel oli see, et kippusid tulema ka vargapoisid kohale, kes teadsid, et suures segaduses tassitakse varandusi tänavatele, et siis oli oli mitmeid kordi selliseid hetki, kus siis pikanäpumehed sealt midagi ära näppasid, siis teiste õnnetuste tagant. Aga selle vastu siis hilisemal ajal tuledele seltsidest, loodigi eraldi niisugune korrapidamise osakond, sest tolleaegsed politseisüsteemi on nii suur, et linna peal oli aint mõni mõni politseinik, et siis eraldi moodustati tuletõrjujate just selline korrapidamisosakond, kelle ülesanne siis oligi valvata päästetud varandust ja ühtlasi hoida siis ka neid liigseid pealtvaatajaid tulekahjukohast kohast eemal, et nad ei segaks. Kui me sellest tulekahju teatamisest natukene veel rohkem kaasaeg ka tuleks, siis esimesena sai tuletõrjeühenduse Tartu pritsimaja aastal 1888. Ja siis oligi, et kui need üksikud telefonid, mis tol ajal oli ka linna linna paigutatud, siis nende majade külge pandiga silt, et seal tulekahjust teatamise koht, ehk siis inimesed said siis lähima lähima telefoni juurde minna, helistada, helistada pritsimajja ja anda teada, et kuskil põleb. Pritsimehed tol ajal tuledele hoones valves ei olnud, et seal oli ainult üks majahoidja, kelle ülesanne oligi võtta see tulekahjuteade vastu saabuvatele tuletõrjujatele siis anda infot, et mis põleb, kus põleb teha need siis garaažiuksed lahti, lamda kraam välja. Ehk siis tuletõrjujatele, kui tuli see üld üld häire ehk siis seda anti, kas siis kirikukelladega pritsimäe tornis oleva kellaga siis tuletõrje teadis selle signaali järgi ainult et kus piirkonnas see tulekahju oli, et linn oli, eks ole, teadupärast jaotatud endiselt rajoonidesse, igal rajoonile anti siis vastavalt nii mitu korda seda, seda kellahelinat või nii mitu korda puhuti pasunat. Kui oli tormine, vihmane ilm, et siis seda tornikella kaja ei olnud väga hästi kuulda, et oligi arusaamatut, kus see, kus see tulekahju puhkenud oli. Et see oli paras paras segadus, ehk siis oligi selle nii-öelda kõige lihtsam oli muidugi jah, tulekuma ja suitsu järgi kohale minna, kui tule tulekahju nii suureks ei olnud veel arenenud, siis siis tuligi vahest kasse ennem joosta pritsimajja, et saada infot, et kuhu siis tuleb minna või siis teine kes infot tihti teadis, olid voorimehed suurimateks mööda linna ringi sõitsid, nemad juba siis ka teadsid, et kus see tulekahju olla võib. Aga esimese maailmasõja Paikuvad siis hakati juba. Selles mõttes mindi nagu ajas edasi, et tuletõrjujate korteritesse paigaldati elektrikellad. Ehk siis need olid põhimõtteliselt samasugune, kes mäletab nagu vanal lauatelefoni kellamehhanism selline tirin oli pandud pandud siis seina peale ja pritsimajas siis vajutati põhja, siis hakkasid kellad helisema ainult tuletõrjujate korteritest, ehk siis ehk siis teised linnaelanikud ei teadnud, et kuskil tulekahju puhkenud. Siis oli samamoodi kokku lepitud, et kes kuhu jookseb, et kes üritab siis kohe tulekahju kohale minna, kes siis peab minema pritsimajja? Siin on ka meenutatud, et täitsa kahe-kolmekümnendatel aastatel, et kui isegi hiljem viiekümnendatel, et kui tuletõrjeauto sõitis pritsimajast välja, siis ta sõitiski alguses aeglaselt tee äärest peale korjata kõik tuletõrjujad ja siis siis sõidetalles tulekahju kohale. Aga kui palju on teada kõige varasematest tulekahjudest või millal, missugune on see kõige esimene tulekahju, millest on teada? Esimesi, millest on väga detailse info antud, on 1433 poltesse Russovi kroonikas. Kui Tallinn maha põles, selle kohta on antud üsna üsna detailne info ja sealt edasi on ka Toompea põlemistest. On selliseid detailsemaid kirjeldusi. Aga mulle meenub aasta 1882 jaanuarikuu, kus Lihulas toimus suur tulekahju. Kohale ruttasid ka kohaliku tuletõrjeseltsimehed, kuid oli väga tugev tuul, mis siis soodustas tule levikut ja peagi põles lausa 16 maja. Seal seal päris mitmed tuletõrjujad vigastada. Teada on need kolm inimest põles sisse. Ja hiljem kahjuks nendesse saadud vigastustesse suri siis tuletõrjuja Olivier. Et see on siis teadaolevalt ka esimene tulekahju kustutamisel hukkunud tuletõrjuja Eestis. Kuigi see 1882. aasta oli, oli selles mõttes kehv, et ka Tallinnas oktoobris puhkes Liivalaia tänaval tulekahju ja seal tulekahjul sai üks tuletõrjuja läbimärjaks ja ta oli seal tunde ja tunde ja sai hiljem külmetuse ja mõne päeva pärast suri. Ja tol hetkel see oli ka väga suur sündmus, millest inimesed väga kaasa tundsid, ehk siis esimene tuletõrjuja Tallinnas, kes tule kustutamise tõttu surma sai korraldatud leseneda laste heaks korjandus. Ja see oli lausa kokku 830 rubla, mis oli tol ajal väga-väga suur summa. Kui nüüd eelnevalt rääkisime sellest, et tulekahju kustutamisel alati ootavad ees mingid ohud siis näiteks meenub ka üks selline tulekahju, mis puhkas juunis 1905 tartus. Tal põles roosija Peterburi tänava nurgal suur puumaja ja seal oli teada, et seal hoones on sees üks üliõpilane. Ja seal üks noor tuletõrjuja, Jaan kuljus otsustasid siis tema on see, kes läheb seda kiiresti-kiiresti päästma. Jooksis majja sisse, aga mingeid hingamiskaitset tal ei olnud hingamisaparaati ehk siis ta tormaski sinna suitsu sisse. Ja kahjuks ta sealt enam välja ei tulnud, et siis nii see päästetav üliõpilane kui ka see noor tuletõrjuja siis kahjuks suitsumürgituse tagajärjel siis kohapeal surid. Aga mida aeg edasi, siis tulid ka tuletõrjujatele uued ohud. Kui tavapäraselt seni olid põlenud ainult puit ja paber ja muud orgaanilised ained, siis näiteks kevadel 1915 on teada, et uus sadamas läksid põlema sõjaväe autogaraažid. Ehk siis seal põlesid juba autod ja bensiin. Tuletõrje viienda jaoskonna ülem, abi Aleksander puu, sisenes siis sellesse suitsuses pimedasse garaazi otsimaks tulepesi. Ja kogemata jäi talle kätte, et elektrijuhe, mis oli pinge all, sai elektrilöögi ja kukkus maha. Samal ajal tulid vastas uksest kaks tuletõrjet sisse, kes nägid, et maas on üks kokku kukkunud tuletõrjuja. Ja üks siis nendest tõrjuja Aleksandrov haarastest kinni, et teda üles tõsta. Ja sai samuti löögi. Järgmine mees, eks ole, kes seal kõrval oli, ei saanud, saan nagu aru, et miks nad, miks nad kokku kukkusid ja läks teda samuti aitama, teadmisi ei olnud, selle kohviahel ei taibatud karta, tegelikult elektrivool, kui selline on, on väga-väga ohtlik ja sai samuti elektrilöögi. Ja alles siis alles siis neljas mees sai aru, et milles siis probleem on ja haaras kirve ja raius seal elektrijuhtme läbi. Mehed toodi siis sealt välja. Kusjuures siit on huvitav ka, milline oli tolle aja esmaabi. Neil kisti ruttu saapad jalast ja arsti ettekirjutusel tuli siis need jalad kaevata mulla sisse. Ja samal ajal tehti neile siis kunstlikku hingamist. Kunstliku hingamise tegemine minu teada käis ka samamoodi, et inimeste käsi siis liigutati, et nendega kui kopsutööd simuleerida. Kaks meest õnnestus elule tuua. Kusjuures huvitav on ka märkida, et seesama Aleksander puu, kes oli elektrilöögi saanud, siis arvati, eks ole temale nüüd tulekahjudest kõrini, et pärast sellist surmasuust välja tulemusteta tulekahjudel ta enam ei käi. Siis juba kahe nädala pärast tulite pritsimehed jälle valves ja jätkas oma tuletõrjetuletõrjetööd. Aga nendest ohtudest rääkides meenub ka üks tulekahju koplis. See oli teisel detsembril 34, kui oli puhkenud tulekahju ühekordses väikses majas koplirannas ei midagi ohtlikku. Kuid selles majas oli peidetud või seal siis olid majaomanikud toonud sisse sinna esimese maailmasõjaaegse mürsu mis siis plahvatas nii õnnetult, et sai üks tuletõrjuja surma. Aleksander Vender, tema matused olid väga suur sündmus, et praktiliselt kõik Tallinna tuletõrjujad olid väljas, et see matuserongkäik oli, oli lausa mitu kilomeetrit pikk, kui teda tuletõrjekalmistule saadeti. Selle kopliga seoses meenub ka, meenub ka üks suur tootmishoone tulekahju. Kui seni oli jah, valdavalt ikkagi eluhoonete tulekahjud, siis, siis koplis oli tuletõrjel päris mitu korda häda Victoria lauavabrikuga Kopli endise Vene-Balti laevatehase territooriumil. Ta asus siis endistes metallitööstuste hoonetes, mis olid suured kõrged, avarad ei olnud mingeid vaheseinu, uksed olid avatud. Ja nüüd te kujutate ette, et seal sees hoitigi nii saematerjali pilpaid kui valmis tehtud puukaste ehk siis see oli niisugune, piisas vaid ühest sädemest ja see kõik kõik seal oleks käest ära läinud ja täpselt täpselt nii ka juhtus juba teisel veebruaril 32 kus see kõik seal maha põles. Tulekahju põhjust tol korral ei suudetud tuvastada ja kindlustus maksis kogu raha omanikele välja, kes siis selle tehase taastasid. Ja 15. oktoobril 1934 kell 15 40 siis sai kopli tuletõrje väljakutse. Et põleb endise Vene-Balti laevatehase söögimaja puust hoone. Tuletõrje kohale jõudes oli juba sealt söögimajas tuli edasi kandunud laua virnadele ja 100 100 meetri pikkusele siis saeveskihoonele, mis siis olid täiesti lausleekides ja seda enam takistada ei õnnestunud. Sinna tulekahjule küll kutsuti kogu Tallinna tuletõrjejõud tulid appi isegi nõmmelt tuletõrjujad öeldud, et see kõik see põles kell 22 tundi. See tulekuma oli väga kaugele näha, üle linna halvata kogu kopli põleb ka nõmmel mindi seda nõmmemäel perel veerele vaatama ja siin on ajalehes on ka märgitud selle kohta, et seal oli nii palju uudistajaid, et Kopli trammid olid puupüsti rahvast täis. Et kõik tahtsid sõita vaatama, et mis seal siis põleda, et et need inimesed ei tuleks sinna liiga tulekahjul lähedale, siis kutsutigi kaitseväelased Appige moodustasidki vajaliku ette, et et uudishimulike peatada. Aga sellest Victoria kastitehasest me ei pääse. Esmaspäeval, kaheksandal juulil 1935 õhtul kell üheksa süttis jälle seal saeveski. Aga seal juhtus üks väga tõsine õnnetus. Et see oli üks kümmekond. Tuletõrjujad kustutasid saepuruhoidla, saepuruhoidla sel hetkel ei põlenud, selle uksed olid lahti ja selles mõttes ei näinud selles mingit ohtu. Aga järsku plahvatas saepuru tolm, seal sellest majast lendas osa katusest minema. Mehed said nende pilvastega pihta, kuid selles plahvatuses need leegid haarasid endasse paar tuletõrjujat. Suurem osa nendest pääses seal välja, aga üks neist jäigi kahjuks sinna leekidesse. Et see oli Pavel Dmitrijev, 45 aastane mees tuli väga kogenud tuletõrjujad olid juba kümneid aastaid enne seda olnud tuletõrjest tegev. Aga jah, kahjuks seekord oli ebaõnn. See oli see huvitav on ka see, et selle tulekahju tagajärgi tuli isegi Soomest tulekaitsesekretär kohe lennukiga tutvuma, nii et kohe järgmise päeva hommikul kogemusi hankima ja tuldigi vaatama, et kuidas, kuidas need kustutustööd olid edenenud ja kõiki võtta õppust, et kuidas vältida selliste puutööstuste tulekahjude levinimistel. Aga kolmekümnendatel aastatel teadupärast oli ka majanduskriis. Ja 30.-te aastate alguses kasvas tõsiselt tulekahjude arv. Eriti ulatuslik oli see Petserimaal, kus inimesed hakkasid jahuma talumajasid süütama selle mõttega, et saada kindlustuselt raha kätte. Et kuna see tulekahjude hulk suurenes kindlustuspettuste hulk, et siis kindlustusseltsid hakkasid edaspidi nõudma seda, et et põlenud hoone tuleb tingimata taastada tänu sellele nõudele, siis hakkaski see tulekahjude hulk vähenema. See majanduskriisiaeg oli selles mõttes tuletõrjel raske aeg, et tulekahjude arv kasvas, aga samas tuletõrjele antav antavad toetused vähenesid. Ja seetõttu pöörduti korduvalt valitsuse poole, et saax tuletõrjele leida mingi kindla sissetuleku ja tuletõrjeliit tegi ettepaneku, et näiteks kehtestada lisamaks kindlustuslepingutele. Et selle ettepaneku kohaselt tähendaks tavalisele kindlust hääleta arvele tuleks umbes tol ajal kaks 30 senti lisamaksu, mis ei olnud üldse mitte suur suur summa. Ja siis, 24. novembril 1932 võttiski riigikogu vastu tuletõrjetoetamise maksuseaduse millega siis määrati, et kõikidel tulekindlustuslepingutele. Ta oli see väike lisamaks, mida siis hakati korjama siseministeeriumi juurde asutatud tuletõrjekapitali. Ka 30.-teks aastateks oli ikkagi Eestis juba kindlalt kutseline tuletõrje olemas ja olid juba olid juba õppinud mehed. Tõepoolest Eestis saab siis kutselise tuletõrje sünniks pidada Tartu linna. Novembris 1913 valmis Tartus uus ja väga kaasaegne pritsimaja. Ühtlasi osteti ka Saksamaalt tuletõrjeauto. Ehk siis oli olemas esimene Eestis, kuulsime eelmise saate esimene Eestis tuletõrjeauto, ehk siis ei olnud nagu väga mõistlik seda tuletõrjeautot lihtsalt tuletõrje garaazis hoida. Ja nii otsustasid seal nooremad tuletõrjeseltsimehed, et nad hakkavad öösel pritsimees valves olema. Ehk siis see Tartu ongi see hetk, kus siis loodi esimene kaasaja mõttes tuletõrjekomando valves meeskond, kes tuletõrje autoga sõitis, sõitis iga hetk välja. Alguses oli siis nii, nagu ma mainisin, ainult öösel. Esimese maailmasõja puhkedes otsustati, et see valve peab olema ööpäevaringne. Ja meestel hakati ka selle valves oldud aja eest tasu maksma. Tuletõrjeseltsi enda rahadest. Eksist linn kord andis raha Accord ei andnud, et see oli selline juhuslikku laadi. Ja üks suur probleem oli see, et tuletõrjujad tol ajal mobilisatsioonist ei vabastatud. Mis tähendab siis seda, et just neid nooremaid mehi võeti kogu aeg rindel ära ja tuletõrje vaikselt kuivas aga kogu aeg kokku. Siin on vanemad mehed kuskil meenutanud just seda esimese maailmasõjaaegset. Kui tuletõrjujat kutsuti mobilisatsioonikomisjoni, siis oligi samal hetkel, kui nad olid seal komisjonis oodanud, oligi tulnud neil väljakutse, nad olid vahepeal käinud tuld kustutamas, istunud sinna tagasi oma märgade ja nugiste riietega ja siis oli, et komisjoni mehed seal leebunud ja öelnud, et hea küll, et saate esialgu pikendust. Et siis seda mobiliseerumist sai ainult sedamoodi vältida, tuli luua omavalitsuse tuletõrjekomando ehk siis mehed pidid olema linna palgal sel juhul saineid sellest sõtta kutsumisest vältida ja nii Tartus esimesel aprillil 1917 see on siis vana kalendri järgi, moodustab, tegi omavalitsuse tuletõrjekomandol. Aga analoogne lahendus leidis aset ka Tallinnas. Tallinnas otsustati ka esimese maailmasõja puhkemise järgi, et sügisel siis 1914, et alaline valve hakkas tegutsema siis Viru tänavapritsimajas ja ka vana kalamaja pritsimajas. Sealt edasi, kui nüüd kutseline tuletõrje oli asutatud, siis oli üsna loogiline, et kõikidel väiksematel tulekahjudel käis siis ainult kutseline tuletõrje ja vabatahtlikud hakatigi appi kutsuma ainult siis suuremate tulekahjude korral, kui jõudu oli rohkem, kui oli just inimjõudu rohkem tarvis. Seal tekkisidki väiksed tülid muidugi, sest vabatahtliku tuletõrjepealikud olid harjunud, et nemad on siis tulekahju kohal, siis juhiks ja nemad korraldavad vägesid, kes mida täpselt teeb. Aga samamoodi arvas ka see kutseline tuletõrjet, nemad on linna palgal ja nemad siis määravad, et keda nad appi kutsuvad ja kuidas tulekustutamise protsess aset leiab. Mis hetkel riik oli, see, kes korraldas 1000 924. aastal võeti küll tuletõrjeseadus vastu, mille järgi siis tuletõrje üldine juhtimine, järelevalve pandi siseministrile, kes teostas seda politseivalitsuse kaudu. Aga ministeeriumis tegutses tuletõrjega ainult üks inimene alguses. Ja suuremad muudatused leidsidki aset juunist 1935. Kui kaitseministeeriumist komandeeriti siis siseministeeriumis major Rudolf pahara, kes siis ülesandeks oligi õhukaitseala organiseerimine, juhtimine? Tol hetkel nad tajusid, et riigil nagu puudubki ülevaade tuletõrjest, millised meeskonnad on olemas, kus need asuvad. Ja siis antigi korraldus septembril 1935 politseile, et üle Eesti tuli koguda andmeid kõikide tuletõrjeüksuste kohta ja selle suure loenduse käigus siis saadigi teada, et Eestis tegutses kokku 1006 erinevat tuletõrjeisolatsioonis on siis kõik vabatahtlikud, riiklikud omavalitsused, ettevõtted, raudtee, tuletõrjekokku siis 2083 kustutusüksusega, kuhu siis kuulus natukene üle 47000 mehe. Ja nende varustuseks oli siis 1954 käsipritsi 82 mootorpumpa 26 tuletõrjeautot ja 21 auto pritse ehk siis on küll 35. aasta, aga see mootor, printside osa on ikka üsna väike, need valdav osa oli ikkagi endiselt käsipumbad. Ja nende kogutud andmete põhjal siis tehti selline suur kaart, kus siis täpselt märgiti ära, kus nad asuvad ja hakati koostama siis üleriikliku Mutoriseerimis kava. Ja ühtlasi leiti ka, et meeskondade väljaõpe ei ole üldse mitte ühtlane, piirkonniti väga erinev. Et tuleb alustada ka ühtlad, tuletõrje väljaõpet 39. aastal, siis oli selge, et kohe-kohe on Euroopas sõda puhkemas. Ja siin oli see hetk, kus hakati väga kiiresti tegutsema et peagi valmis Tallinnas moodne tuletõrjehoone. Peeti siis oluliseks, et tuleb hakata ette valmistama just õhurünnaku tagajärjel tekkinud massiliste tulekahjude kustutamiseks ja ühtlasi ka gaasiohu ka toimetulekuks. See ongi teada, et see tuletõrje korpus soetas endale 17 mootorpumpa 8,5 kilomeetreid voolikuid. 2000 gaasi, Dorvikut, 200 gaasikaitseülikonda, esmaabipauna siin ja kanderaame. Kuid tagantjärgi tarkusena võib öelda, et jah, paraku kolmandik summast, mis sinna kulutati, seda, seda Te kunagi tarvis ei läinud, just need, mis puudutavad seda gaasikaitsevahendeid. Ja 1939. aastal sügisel muideks alustas tegevust ka tuletõrjekool paiknes siis selles Raua tänava tuletõrjemajas. Ehk siis päästeameti praegune vaja? Jah, just nimelt päästamate praegune maja, mis juhuslikult ka nüüd tähistab just 80.-te Palju Õnne 39.-sse aastasse jõudsime, kui tulekahjudest veel rääkida, siis rääkimata jäi see, et sel ajal puhkes ka ilmselt Eesti sajandi 20. sajandi suurim tulekahju. Jah, 39-st aasta kevad oli üldse erakordne. Kui nüüd selleaegseid ajalehti vaadata, siis praktiliselt ülepäeviti mingi uudis selle kohta, et on kuskil suurem tulekahju. Et neist kõige hullem tulekahju puhkes 12. mail põpsus kus põlv põleb maha praktiliselt kolmandik Võõpsu alevist. See üllatus jah, kuidagi väga lollisti sai algused seal ühel kõrval hoones asus mingi kuiv viljakuivatusmootor, mille siis suitsutoru läks läbi läbi puidust katuse ja see see sealt süttis. Sealsed tuletõrjujad muidugi tegid selle vea, et nad hakkasid, nägid kogu vaeva selle põleva hoone kustutamisele, aga samas tuul kandis sädemeid edasi ja peagi kõrval olevad hooned süttisid ja siis kutsuti abiabini Petseris Värskast ka Tartus sõitis erirong kuuldeliselt kustutama. Aga sellest šokist ei olnud sealkandis üle saadud, kui ka mõne aja pärast ju süttis Petseri linn seal põlesima 212 hoonet koguni. Ja sellest on ka huvitav, et ka see oli see, mis pärast seda tulekahju oli selline turismiobjekt. Siin on mainitud, et väga paljud inimesed üle Eesti sõitsidki vaatama, et milline see linn siis pärast tulekahju välja nägi. Aga kõige raskemad ajad Eesti tuletõrje jaoks on ikka olnud sõja aastatudeks 41 kuni 44. Pommitamised. Kõik Tallinn, Tartu, Narva, see oli selles mõttes tuletõrjel väga rasked, korraga puhkes ju väga ulatusliku tulekahjusid nendega tulekahjude kohta, nüüd ongi raske nagu kirjeldus taandadestega midagi dokumenteeritud ei ole, kuidas seda kustutustöid läbi viidi? Et kahtlemata üks raskemaid tulekahjusid üheksanda märtsipommitamisel. Selle ajal võiks näitena tuua, et oli ju Narvast ära evakueeritud tuletõrjujaid Tallinnasse, sealt nad tulid lausa nelja tuletõrje autoga. Et tuletõrjujad siin siin oli üksjagu, aga ka tulekahju, see oli väga palju. Estonia teatripõlemisest on väga palju räägitud ja on väga palju räägitud, aga selle kustutamise kohta ma küll kahjuks ühtegi ühtegi lugu rääkida ei tea. Estonia teater on eestlaste jaoks. Oli siis ja on praegu oluline hoone oluline maja ja nõukogude ajal põles päris mitu eestlaste jaoks väga märgilise tähtsusega hoonet. Jah, Tartu Ülikooli peahoone põlemine. See kõik juhtus 21. detsembril 1965. Et tulekahju eelneval päeval see oli siis esmaspäeval oli peahoones täiesti tavapärane päev. Ta oli õppetöö. Õhtul oli aulas Moskvalanna Isabella Petratsiooni viiulikontsert. Seda oli tulnud nautima umbes 40 inimest. Umbes kella kaheksa paiku oli esimesel korrusel hakanud üks keskkütte radiaator lekkima. Mida siis üritasid, tead seda veevoolu seal peatada, kuid see ei õnnestunud. Kella 10 ajal õhtul tuli siis peahoone valvur, 56 aastane proua tööle. Ta on siiski meenutanud seda, et poole 12 ajal saabus sinna seda katkist radiaatorit parandama santehnik kuid koos selle keskel, et ega nad otsustasid, et selle parandamine siiski ei õnnestu. Ja nad läksid minema, nii et keskööks jäid majja ainult siis valvur ja katlakütja. Valvur istus siis oma putkas peauksest sisenedes kohe paremal pool. See oli õmmelnud ja katlakütja oli keldris, luges raamatut. Kell kolm, 45 helises äratuskell ühes Kalevi tänava korteris sele korteri perenaine oli asunud ülikooli keeltemajja tööle kütjana sest nende ülesanne oligi see, et hommikul kella kaheksaks olid, oleksid ruumid köetud. Juba kolme-nelja ajal läks ta juba kodunt välja. Kütmisele võttis ta kaasa, kusjuures kui ma kaks teismelist poega nemad olid, siis tavaliselt aitasid emal puit kanda. Ja nii nad siis seal uduses ja külmas Tartu linnas jalutasid ülikooli peahoone poole. Kui nad peahoonesse tähendab, ema läks ainult peahoonesse sisse, astus uksest sisse, siis ta oli ka tulnud, et selline kummaline suitsuhais on seal hoones tunda vastu võttistada sisse valvuriproua, kellelt ta küsis, et mis teil siin toimub. Valvur ei osanud nagu midagi öelda, et tema küll midagi aru ei saa, et et siis kütja kirjutas ennast sinna tööletuleku raamatusse sisse vaatas kella elektrikell, mis oli seal festivalis olnud, et see näitas aega kolm 45. Selle peale ta oli valvur oli öelnud, et see nüüd küll kuidagi õige ei saa olla, et kell peaks olema kindlasti juba neli läbi. Ja siis läksid nad koos valvuriga maja ette ja maja ees Nad nägid ka, et justkui seal mingi suitsu kumal maja katuse kohal näha. Aga Küte läks oma sinna keemiahoones sedasi ja valvur läks siis kindluse mõttes alla keldrisse kütte käest küsima, et äkki temalt ajab seal mingeid suitsu sisse, aga noh, küte ütles, et minule midagi lihtsalt ükski ahi siin ei, ei köie ja nii läksid nad siis koos koos selle küttega vaatama, et mis siis toimub. Avasid siis seekord hoovipoolse ukse, läksid õue ja sealt siis nähtigi, et oi-oi et teise korruse akendest lausa tulekuma näha. Nii jooksis sesse valvur uuesti majja sisse tagasi, oli haaranud telefoni, valinud siis tuletõrjenumbri kassistavalis midagi valesti väidetavalt esimese hooga tuletõrjet kätte ei saanud, vaid valis siis hoopis järgmiseks haldusprorektori abi, telefoninumbri teatas talle, et ülikool põleb haldusprorektori abi, siis panin ruttu-ruttu riided selga ja asus siis joostes ülikooli poole teele kel neli, 37. Siis lõpuks oli Tartu tuletõrjedispetšeri laual telefon helisenud ja teatajaks oli siis seesama majavalvur, kes ütles, et peahoones on suits. Põlemise asukohtades ei teadnud öelda, põlu said kiiresti välja sõita. Tartu Ülikoolihoone asus siis nende kõrgendatud väljakutse ka objektide hulka, ehk siis automaatselt andis dispetšer alarm silik signaali, eks ole, linna kutselise tuletõrje vahtkonnale kahele vabatahtliku tuletõrjekomandole tule Trei juhtkonnale teada, ühtlasi ka miilitsasse ja kohaliku KGB korrapidajale. Tartu kutselisest tuletõrjekomandos oli siis valves tol hetkel kaks tuletõrjeautot ja 12 liikmeline meeskond, kes siis sõitsid kohe sealt välja. Neli 42 olid siis autod jõudnud peahoonet, et peahoone esiküljel ju mingit põlemist näha ei olnud. Kolivaid katuse kohal näha, suits ja vahtkonna ülem kosja komandöriga läksid siis majja sisse. Alumisel korrusel, siis nad olidki kohtunud selle valvuri tädiga, kes siis juhatas nad teisele korrusele ja oli öelnud, et seal seal on tuli ja osad mehed siis läksid õue peale vaatama, nägid, et juba on akendest tuleleegid väljas. Ja sealt edasi hakkas tuletõrje täitma täpselt nii, nagu meil välja on õpetatud, kuidas sellisel juhul tuleb tegutseda. Esimene masin siis sõitiski mujalt teisele küljele ja teine autosaadetisi hüdrandile moodustada veeliin, tagada veevarustus. Ja ühtlasi andis sidelane siis dispetšerile kõrgendatud väljakutse. Et hakati appi kutsuma lisaks veel vabatahtliku komando raudteekomando sõjaväelennuvälja komando. Sinna võib siis meenutada, et sinna tuli veel appi Elvast, Valgast, Põltsamaalt, Otepäält kallastelt võrust. Lisaks Tartu vabatahtlikule tuletõrjekomandole oli veel Tartus Tartu rajooni tuletõrjeühing ja vabatahtlik tuletõrjekomando, tegutses ka Tartu õlletehases. Õlletehase komando ülem ongi meenutanud seda, kuidas öösel kella nelja 45 ajal oligi ta kuulnud sireeni. Eks nende see väljakutse kord oligi selline, et tuletõrje helistas väravavalvesse, kes siis vajutas häiresireeni tööle ja siis mehed jooksid kiiresti üle tehasesse sõitsid sealt tuletõrje autoga välja, ehk siis lisaks autojuht hüppas sinna veel kolm kolm vabatahtlikku peale. Ehk siis kuidas tule kustutamine saigi siis sellega algused tuletõrjeauto, mis siin hoovi peale sõitis, pandi siis redel püsti, anti, anti veejoad teise korruse akendest sisse ja kohale saabunud siis vabatahtlikud asusid siis voolikuliini vedama, siis majja sisse, teisele korrusele füüsika-matemaatikateaduskonna dekanaadi ukse taha. Siis nad ongi meenutanud, et see oli maja, oli paksu suitsu täis, suits tungis eksale silma ja kurku ja oli üsna üsna raske seal liigutada, sest kummalisel kombel Tartu tuletõrjes ei olnud tol hetkel suitsusukeldusvarustus kasutusel millegipärast kusjuures teistes nii Tallinnas kui ka isegi Pärnus oli, aga Tartus millegipärast ei olnud. Seetõttu kutsut tee Tallinnast appi siis hingamisaparaatidega mehed, öösel öisel ajal sõitis ka Tallinnast välja eraldi siis nii nagu tol ajal kutsuti kipi kipi lüli ehk siis mehed hingamisaparaatidega pluss operatiivgrupp, kuhu siis ka kuulus Jaan Vaarman, hilisem tuletõrjevalitsuse ülem, tuletõrjemuuseumi asutaja, tema tuli kaasa. Siis sõitis välja tuletõrjeauto Nõmme komandost. Tänasest lilleküla komandost vooliku auto. Siit Raua tänaval sõitis välja nii tehnilise teenistuse autoga redelauto. Lihtsalt vahemärkusena võin öelda, et need autod sinna jõudsid alles umbes 10 11 ajal. Tee oli olnud väga, väga libe ja sõit oli võtnud ikka väga kaua neil aega, ehk siis need sisuliselt neid seal enam tarvis ei läinud. Et see tulekahju oli selles mõttes ikkagi väga suureks katsumuseks. Tartu tuletõrjele puudus neil tol hetkel redelauto napis voolikuid. Nappis kustutusvett, hopi kutsutigi vee vedamiseks, piimakombinaadist, piimaautod. Neid oli vist ligi paarkümmend tulnud sinna, mis siis toimetas sündmuskohale vett. Ja umbes poole kuue ajal langes siis aula lagi sisse koos katusega. Et sellega küll põlemisala suurenes, aga samas oli tule tõrjutel parem ligipääs tulekolletele. Ja saadi siis seda paremini kustutada. Samal ajal, kui tuletõrjujad ju tuld kustutasid, hakkasid ka sinna Ülikooli jõudma ka professorid, üliõpilased, kes siis aitasid ära kolida alumistel korrustel olevaid raamatukogu aparatuuri väärtuslikku. Sinuga meenutanud professor Ariste seda, kui ta jõudis tulekahju kohal, et kõige suuremaks probleemiks oligi see, et majal ju pime elektrit seal sees enam ei olnud näha, et mida, mida päästa kuidas päästa. Aga juba esimesel korrusel oli põhimõtteliselt kinga kingajagu vett kogu aeg tilkus, eks ole, laest kaela. Aga õnneks neil õnnestus üsna palju asju sealt siiski ära päästa. Tulekahju siis saadi kontrolli alla umbes kaheksa 40, likvideeriti siis alles kella kella kaheks päeval. Aga lõpuks saadi teada ka, et miks see tulekahju puhkes ja seda tulekahju uuriti ikka väga tõsiselt, et sealt juba juba järgneval päeval moodustati siis uurimiskomisjon. Pärast hiljem isegi kutsuti Leningradist tuletõrjeeksperdid kohale, uurimaks milles see tulekahju siis alguse sai. See tulekahju sai alguse siis teisel korrusel asunud üldfüüsika kateedri ilma akendeta ruumi põrandaaluses kaablikanalis tekkinud sadelusest. Ehk siis seal põranda all jooksid ja alalisvooluga vahelduva voolukaablid. Ja nendest tulekahju oli alguse saanud. Kusjuures on ka meenutatud, et enne selle tulekahju päeva oli seal ruumides tunda kerget suitsulõhna. Et ilmselgelt oligi see, et see põranda all see tulekahju seal sai alguse, hapniku puudusel kustus ja siis uuesti uuesti siis umbes. On oletatud, et umbes südaöö paiku siis tulekahju seal puhkes. See valvur on kusjuures meenutanud, et enne seda, kui eks ole, saabus esimene kütja sinna ukse taha, siis ta oli äratanud, oli mingi müts teda ja siis ta oligi vaadanud kellas elektrikell oli kolm, 45. Aga tegelikult on tagantjärgi kindlaks tehtud, et see neli 20 surm, vürtsatus, mis teda üles äratas, oli olnud suur ahi mis kukkus siis kolmandalt korruselt teisele, ehk siis selleks hetkeks oli see tulekahju juba nii nii intensiivne, et tuli ära põlanud vahelagi teise ja kolmanda korruse vahel. Ja see, miks see kellaaeg kolm, 45 ongi see, et selle elektrik, kellaned, toitejuhtmed läbisid ka seda teist korrust sealt, eks tähendab, et ka need elektrikella juhtmed olid läbipõlenud siis. Ehk siis tegelikult on öeldud, et see tulekahju oleks võinud olla olemata. Kui oleks, siis esimene kord, kui seda suitsulõhna tunti, oleks hakatud otsima, et mis seda suitsulõhna põhjustab. Ja teine asi, mis oli suur viga, oli muidugi see, et see valvur istus ainult all oma valveputkas. Et ta ei jalutanud, ei teinud mingeid regulaarseid ringe mööda peahoonet. Tuletõrjesignalisatsioon kui selline sealt majast puudus. Tartu Ülikooli. Põlemisega on siis selles mõttes kõik selge, et põhjus on selge. Aga nõukogude ajast on ilmselt paljudel kuulajatel mäluseks põlemine, millega on seotud palju linnalegende. Niguliste kirikupanemine ja 13. oktoobril 1982 üles siis Niguliste kirik siin selle tulekahju esimeseks teatajaks tuletõrje häirekeskusesse oli muide Kirjanike majast kodanik Kross, kes siis andis teada, kirik põleb sinna, siis jõudsid kohale esimesena Kesklinna komando kaks tuletõrjeautot neil oota sees plank, mis oli väljastpoolt tabalukuga kinni juba miilitsad olid üritanud seda seal lahti kangutada, aga neil see ei õnnestunud siis tuletõrjujad lõhkusid selle ukse maha sealt ja asusid siis, eks ole, voolikuliine vedama anti kõrgendatud väljakutse siis kutsuti ka kõik Tallinna Tallinna tuletõrjeüksused siia appi kustutama. Mis siis selle üheks tule leviku põhjuseks, miks see torniosa põles, oli see, et teadupärast seal käisid ju restaureerimisehitustööd siis oli jäetud lahtise katuseluuk, mis tähendab, kui tuletõrjujad jah, sinna sisse sisse tulid, siis oli näha, et see luuk oli lahti, mis tähendab, et kogu aeg torn töötas korstna efektil eksaimud kui kalt õhku peale ja ja seetõttu see ka nii kiiresti seal levis. Kusjuures juba kui minna selleni, tulekahju põhjus oli siis see on üsna kurioosne lugu, et miks, miks, miks ta süttis. Sellel eelmise päeva õhtul nimelt keevitati seal neid tuletõrje veetorusid, mis pidid minema sinna torni ja siis tulevikus hoidma ära tulekahju automaatseks tulekustutussüsteemiks, aga ajaloo irooniana siis selle keevitamisest jäid need sädemed kuskile hõõguma sinna puitdetailide vahele. Kusjuures jah, pärast uurimise käigus on ka tuli seal ka selliseid naljakaid asju välja, et sellele hoonele oli siis määratud ka valve ehk siis kaks valveta, päevasel ajal pidi olema seal Kultuuriministeeriumi poolt korraldatud valve. Ja öisel ajal oli siis see ametkondade vaheline valveteenistus. Tol õhtul valvurid seal kohapeal ei olnud. Valvur ise oli meenutanud seda, et kui tema sinna kohale saabus, oli olnud see plankaed lukus tabalukk ees ja tema seda võtit ei olnud. Ja nii oli see valvur läinud hoopis üle tee Tallinnfilmivalvuri juurde, seal nad olid siis kogu ööistungid ja juttu rääkinud. Ja pärast uurimise käigus tuli ka välja see lugu, et need päevased valvurid, et ka neid tegelikult üldse olemas ei olnud, vaid nende juhataja oli kogu selle palgaraha hoopis oma taskusse pannud. Ehk siis anti antise nende juhataja seal kohtu olla. Sa mainisid ka tuletõrjujate kalmistud. Tallinnas asub lausa kaks tuletõrjujate kalmistut, üks siis selline pisem asub nõmmel Hiiu-Rahu kalmistul. Ja teine, mis on suurem kohamist ligi 300 tuletõrjujat maetud, asub rahumäel linnapoolses otsas, seal täitsa tervise tänava poolses ääres. Ehk siis selle tuletõrjekalmistuga ongi see huvitav lugu, et et tuletõrjujad tundsid nii suurt ühtekuuluvustunnet või nii suurt vendlustetad isegi pärast surma tahtsid olla kõrvuti maetud, et et minu teada ma ei tea, et kuskil teistes riikides oleks analoogseid kalmistuid. Et Eestis on ka, jah, Rakveres on näiteks Tartus on ja võib-olla kas, kas ka tapal on midagi, et mõned tuletõrjujad on niimoodi koos maetud. Ja sellel Tallinna Nõmme tuletõrjekalmistul on tuletõrjujate mälestussammas kõigile hukkunud tuletõrjujatele. Eesti suurematest tulekahjudest rääkis organiseeritud tuletõrjesajandale aastapäevale pühendatud teises saates tuletõrje ajaloo uurija vabatahtlik tuletõrjuja Sander Muhu saate toimetaja Piret Kriivan. Laulupeo juubeliaasta puhul kuulame ühte tuletõrjujate muusikapala, mida on esitatud ka laulupeol. See on helilooja Christian stroobeli Revali tuletõrje 2009. aasta üldlaulupeol esitasid selle vala kutselised puhkpilliorkestrid. Dirigent oli Kaido Kodumäe. Kõike head kuulmiseni.
