Ja nüüd on meil stuudios pianist Joel Remmel, tere. Tere. Tere. Sa just tähistasid oma kolmekümnendat sünnipäeva, nii et palju õnne veel. Tagantjärele aitäh. Sinu päris sünnipäev oli eile, 11. detsembril, aga täna õhtul on siis üks selline sünnipäeva kontsert kontserdisarjas, toff, klapp Mustpeade majas ja see on vist selline koht, kus sina oled päris palju juba varem ka esinenud. Ja nii on, et Raivo Tafenau hea kolleeg ja hea sõber ka on pakkunud nüüd juba päris mitme aasta jooksul päris palju häid võimalusi seal seal mängida nii all, keldrisaalis, võib-olla algusaastatel rohkem viimasel paaril hooajal ka üleval valges saalis, uues, teine klaveri peal mulle pianistina ja selles suhtes ka alati hea uudis, aga see tav klubi on saanud jah juba kuidagi väga koduseks ja omaseks. On see üks paremaid klavereid meil siin vähemalt Tallinnas. No nii palju kui mina olen mänginud erinevate pillide peal, siis tegemist on väga hea pilliga. Tõsi on, et ma palju olude sunnil pean ka mängima elektripilliga või siis või siis sellise veidi kehvemas seisus klaveriga, kui parasjagu kuskil kohapeal on, et siis ütleme, et see päris selline nende detailide ära kuulmine. Võib-olla selle tõttu ei ole ka mul niivõrd viimistletud, aga mulle väga sobib see klaver ja, ja mulle meeldib Kui palju see klaverimark loeb, et kui me ütleme Steinway, siis kõik teavad, et see on midagi erilist, et lihtsalt peab olema hea klaver, kuna ta on Steinway, et kas tegelikult nii ongi, et erinevate klaverifirmade toodang on tegelikult suhteliselt kindla peale minek, kui tegemist on sellise firmaga? Neil on kindlasti mingi väga tugev kvaliteedimärk küljes, kui me räägime noh, Steinway või võtame siin inflatsiooni või ka tegelikult ja mahakontsertklaverit, et ega nüüd ka vai, mida meil Eestis nii palju pole, aga ka mis on ka nii-öelda hüppab sinnasamasse kategooriasse ja siis mõned vanemad veel siin Euroopa pillid, et et eks iga klaveri puhul ilmselt sõltub ka sellest, mis aastal ta on valmistatud ja kuidas viimistlus, kuidas asi on õnnestunud ka nii-öelda päris nii ei saa öelda, et igast eelmi klaver on raudselt parem kui mõni mõni teine. Aga sageli ta nii kipub olema. Jah, kas saab ka öelda kuidagi? Pianistidel tekkida mingi selline personaalne side mingi klaveriga või ütleme, lihtsalt tundub mugavam ja meeldivam mõne klaveri taga mängida, kui mõne teisega. Jah, ma usun küll, kui ma enda peale mõtlen, siis õpinguaegadel oli ikkagi üsna harv, mängisin ise maha klaveriga, et muusikaakadeemias tol ajal oli üksikuid, seal pigem mul ei õnnestunud kuma Rootsis õppisin, siis seal oli rohkem ja Mahasid ja nüüd on ka tegelikult Muusikaakadeemia uues majas neid üksjagu. Ega Philly Joe's on nüüd uus ja maha, mis tegelikult võib-olla kui me räägime džässmuusikast, siis ja maha sageli on. On isegi eelistatud oma sellise veidi jõulisema ja konkreetsema kõla poolest, et mis võib-olla siis bändi kontekstis tuleb just paremini välja, aga kui rääkida soolo peanismist või üksinda mänginud siis Steinway selline nüansirohkus ja detailsus lihtsalt ülemaailmselt, et tuntud ja, ja võib-olla ta sobib paremini alati, ta ei sobi võib-olla sellisesse, veidi aktiivsemasse bändi kooslusesse paremini kui teinekord maha. Ja kui me räägime Mustpeade maja saalist, siis see on ju ka täiesti omaette akustikaga ja omaette atmosfääriga, et ikkagi peaasjalikult ju tehakse ka seal selliseid klassikalise muusika kontserte, vahel kammerlikumaid ja vahel ka lausa orkestrit, aga ütleme, džässi puhul jällegi on natukene teine olukord võib-olla. Ja see on ka üks põhjus, miks ma juba siin päris mitu-mitu kuud tagasi, kui ma ei eksi, millalgi suve hakul juba mõtlesin, et noh, ümmargune tähtpäev tulemas, et tegelikult võiks endale ka väikse väljakutse esitada ja mängida täiesti üksinda. Just Mustpeade majas. Akustika arvesse võttes sobib paremini kui seal korraldada mingit suurt tulevärki teemast, kui me räägime ülemisest suurest saalist, et bändiga mängides tuleb seal lihtsalt natukene vaos hoida, just mis puudutab trummimängu ja sellist kiiremaid tehnilisemaid asju või no mitte just tehnilise, ma ei tea, aga just sellist, et hästi suure dünaamilise ulatusega lugusid tuleb repertuaarist valida. Kui ma kuulsin, et sul on plaanis teha soolokontsert, siis kohe tekkis minu arust väga suur huvi, sellepärast et kuidagi vähe tundub olevat neid soolokontserte. Ma mõtlen just meie džässpianistidel et ei kiputa väga esinema niimoodi, et huvitav, miks. No ma usun, et selliseid võimalusi ka iga päev ei avane ja eks ta paras väljakutse selles suhtes, et kui kui mõelda võib-olla siin ligi juba pool sajandit tegelikult tagasi, natuke vähem tõsi või Kiicharet tegi otsa lahti, mis varem ei olnudki nii suure kõlapinnaga olnud, selles mõttes sooloklaveri ja džässmuusikat, see ei käinud nagu väga hästi kokku siis erinevad ministrid on sellega välja tulnud, aga tõsi Eestis jah, mitte liiga palju. Et Kristjan Randalu kindlasti on andnud, ma nüüd ei oska nimetatud kui mitmeid aga siiski, kui mõelda ja Holger Marjamaa üksinda, aga noh, selline avalik suur kontsert, et siis võib-olla ka publiku jaoks natukene selline äraootav päris Estonia kontsertsaali välja müüa on keeruline, et tuleb otsida neid õigeid kohti ja ja õigeid saale ja see nõuab tegelikult väga head klaverit ja väga healt seda klaveritundmist, et just see kontsert õnnestuks ka ja nende asjaoludega kokkuklapitamine ei ole üldsegi lihtne. Ja kui selline sündmus on saabumas, siis ilmselt ka ettevalmistus selleks on hoopis teistsugune. Ikkagi, et kui bändiga mängida, siis tuleb arvestada teiste muusikutega ja ei saa ennast nii vabalt tunda ka soolokontserdid just nagu võid teha, mida tahad, et võtad pausi seal, kus tahad ja. Ja eks ma olen siin harjutanud ühte ja teistpidi ja käinud ka mustade majas koha peal päris mitmel korral proovimas ja vaatamas, kuidas siis vastavad lood seal võiksid kõlada ja toimida. Aga mis puudutab konkreetselt mängimist, siis tõsi jah, vastutus on kindlasti suurem ja, ja selles suhtes bändi mõttesse ma täna tunnen, et see koos mängimine minu jaoks on natuke lihtsam, et ma võin võtta ikkagi selle pausi, aga aga siis ei ole seda vaikus seal või ainuisikuline otsustamine alati elus ei ole selline võib-olla kõige lihtsamate killast, aga samas ta on põnev väljakutse ja ja tõesti annab, annab võimalusi hästi kiirelt hüpata kuskile hoopis teise kohta ja siis vaadata, kus sealt edasi on võimalik minna ja et kas tagasi ka jõuab sellesse samasse kohta ja alati ei pruugi jõuda ja, ja võib-olla ei pea jõudma, aga, aga selles suhtes küll jah, et eks avastamine käibki ajaga ja ilmselt pärast seda õhtust kontserti siis samamoodi. Olen juba palju targem ja tean, mida teistmoodi teha. Kontsert on siis kahes osas, esimeses osas mängid soolot ja siis teises koos oma trioga. Just nii jah, et esimene pool ongi ka selline täitsa kontsertversioon olulised, et ma sinna mingit jutu vahele ei plaani rääkida ja siis teine pool natukene, kuna on see kindlasti mõned inimesed tulnud ka sellel põhjusel, et mul on sünnipäev. Ja siis teine pool läheb natukene vabamas vormis ja mängime nii trio kui ka mõne mõne külalisesinejaga samuti. Kuidas sa selle soolokava siis kokku oled pannud, et mida seal kuulda saab? Seal on tegelikult niimoodi, et kolm lugu on täiesti värsked lood millest tegelikult isegi võiks öelda, et kaks või noh, poolteist sündisid sealsamas Mustpeade majas just selle klaveriga harjutades ja proovides erinevaid kõlasid seal. Ja kaks lugu on varasemast ajast, et mida ma olen siis natukene lihtsalt ümber kujundanud mida me oleme triaga mänginud, et ühte neist, tõsi küll, mitte nüüd viimaste aastate jooksul 12 vist üldse. Et selles suhtes on ka natukene mõningatele meie muusikasõpradele tuttavaid lugusid ja üks siis nii-öelda kaverlugu ka lõppu, mis tahtsin küsida, kas teiste loomingut ka ja üks lugu on, et see on tegemist ühe kiriku koraaliga või hümniga, pigem selline ta ei ole mitte siis paari sajanditagune, vaid vaid Ameerika mandrilt. Siit eelmise sajandi keskpaigast. Aga igasuguseid erinevaid tegemisi on sul vist praegu küll päris palju, sest et neid ansambleid, kus sa oled tegev, on juba päris palju ja neil on ka paljudel ju just äsja uus plaat ilmunud. Ja nii on, et alles eelmine nädal sai esitletud Marianne Leiburi värsket plaati koos suure ansambliga jõulujazzi raames ja, ja tegelikult noh, praktiliselt samal päeval ilmus ka raamal Tafenau värske plaat, mida kontserdiga hakkame esitlema natuke aega hiljem, aga mis on juba inimestele viimaseid andmeid ei tea, aga ilmselt kui mitte praegu, siis lähipäevadel ka kauplustes saadaval, kellel veel jõule pakikestesse pole sobilikke asju leitud, siis siis need kaks plaati soovivad sinna kindlasti ja on ka päris palju muid siis projekte, nii, nii selliseid jõululikumaid kui ka mitte jõululikesse. Marianne Leiburi ansambli kontserdist oli juttu, see tuleb meil eetris täpselt nädala pärast, järgmisel neljapäeval kell seitse õhtul. Aga seal oli ka mõni sinu lugu vist kavas. Ja üks lugu, mis tegelikult kõlakkamine trio viimasel plaadil Sharp lugu Yorguelkamatustei, mis instrumentaalina mulle endale ka see versioon väga-väga meeldis, mis meil õnnestus seal purki saada. Marianne võttise kirjutas, laula sõnad, eesti keeles. Kallis pilt on selle loo nimi ja sinna lisatud natukene keelpille. See on üks lugudest ja teine on siis ma nüüd julgen pakkuda, et juba kas 10 aastat tagasi kirjutatud lugu ootan, mis oli üks minu selliseid, kas nüüd päris esimesi jagaheks selliseid esimesi tõsiseid vormistatud lugusid, mis siis pikka aega oli sahtlipõhjas, aga nüüd viimasel ajal me oleme seda mänginud ka Liisi Koiksoniga kahekesi plaadile ta sai samuti sellise kompaktsema võib-olla isegi veidi popilikuma üsna lühikese loona, et huvitav oli tegelikult endal seda, sellepärast ma selle ideega üsna viimasel hetkel Mariannale välja pakkusime, kas ta ei tahaks seda lugu laulda, kui oli veel lõplik plaadi, nii-öelda lugude koosseis oli veel kinnitamata ja siis siis talle see lugu ka meeldis ja niidaks. Nii et tõenäoliselt sul ei ole ilmselt probleeme erinevate olukordadega kohanemisega, et kui sul on nii palju erinevaid bände, et siis seal päris kergesti õnnestub sul. Jah, seda ma olen ise ka mõelnud, et tegelikult ma tean, et paljudele või mõningatele muusikutele see ei sobi, kes on, võib-olla rohkem, on harjunud võib-olla töötama detailselt sellise ühe asja kallal ja seda viimistlema ja just võib-olla klassikalises maailmas on see ka pigem niipidi, et tegeletakse pigem pikemat aega ühe materjaliga ja, ja noh, võib-olla minu siis miinus ongi see, et kuna niivõrd palju on siia sinna pendeldamist, siis alati ei jõua kõikide nüansside ja detailideni, aga eks džässmuusikaõpetus ja kogu see džässmuusiku elu on seda lihtsalt treeninud, et peab olema valmis kogu aeg mingiteks. Uutaksime, antenn peab olema kogu aeg püsti. Et loomulikult, eks vahepeal, eriti siin aasta lõpus ja kui on tihedamad perioodid, siis kohati saab seda pendeldamist veidi liiga palju, aga aga jällegi, kui sellest läbi tulla, siis tulevad need rahulikumad perioodid, kus saab jälle rohkem süveneda ja rohkem olla, pikemalt asju lihvida, siis senimaani on see olnud enam-vähem ilusti tasakaalus. Sa õpetad ju ka. Ja otsa koolis ja, ja muusikaakadeemias, et on seal üksjagu õpilasi, kellega täiesti erineval tasemel erinevas vanuseastmes, et selles suhtes nüüd ma olen seda, kui ma ei eksi, siis viies aasta läheb akadeemias ja otsa koolis juba kuues aasta, nii et üksjagu üksjagu seal nähtud ja tehtud, et võib-olla esimesed aastad läksid sisseelamisega, nüüd juba mingisugune pilt on ees, kuidas ja mida võiks noortele edasi anda? Juba ka selliseid õpilasi, kelle puhul sa vaatad, et juba täitsa nii hea tase, et et juba ka nad on kerkimas sellisteks olulisteks tegijateks meil. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis kindlasti on võib-olla see potentsiaal, mida, mida õpetajana näen, mida teinekord õpilane iseendas ei oska näha. Et see on juba ja nii-öelda nende teha, et mis nad sellest nüüd välja töötavad enda jaoks, et et aga noh, kuna ma olen tõesti nii noor õpetaja, siis paljud võib-olla ei ole veel sinna päris küpsemisastmesse või küpsusastmesse jõudnud, noh ma ei võta seda nii, et nad hakkaks minu positsiooni muidugi ohustama, aga aga kindlasti on, on õpilaste hulgas aktiivseid muusikuid, noori, kes on tegusad, toimetavad ja avastavad nii ennast kui üldiselt muusikat, et seda on väga tore vaadata. Juba ka see põlvkond, kes on nii-öelda sündinud nullindatel või ütleme, sellel sajandil juba on nii-öelda juba varsti vaikselt hakkamas ilma tegema. No ma olin senimaani, kuni enam ei olnud, ma olin alati kõige noorem ja siis ühel hetkel ma vaatasin, et ahah, et nüüd on minust seitse, kaheksa kuni 10 aastat nooremad tegijad, kes täitsa tõsiselt asjaga tegelevad, et see nii-öelda sekrex käis päris kiiresti ära. Et sellest hetkest nii-öelda healt positsioonilt olles nagu ise siis pigem hästi see noor kolleeg teistele, aga nüüd siis mängides ka koos noorematega siin võttagi Marianne Leibur näiteks tegelikult tema eakaaslased otsa koolist kellega ka üksjagu mängitud, siis see positsioon on nagu muutunud ja sellega kohanemine. Ma loodan, et on enam-vähem okeilt välja tulnud. Mulle meenub see, et kui räägitakse džässis näiteks, et keegi on imelaps, noh klassikalises muusikas on seda rohkem, et keegi on imelaps ja väga noorelt saavutab midagi. Džässis on ka selliseid näiteid, et mõnes mõttes on see ohtlik ka seda saab ainult teatud hetkeni rääkida, et mulle meenub üks noor muusik, Joe Alexander, kes on vist Indoneesia päritolu Ameerikas, kes oli juba, ma ei tea, 10 aastaselt vist umbes mängis koos täiskasvanud muusikutega, et aga see on jah, selles mõttes ohtlik, et imelaps saab ainult teatud ajani. Jah, no siin meenub hea sõbra Mihkel Mälgandi väike huumor, et kunagi pikka aega olin noor ja lootustandev, nüüd olen, on lihtsalt ja sealt järgi, et see on võib-olla natuke mind ka ühiskonna teema, et meil on vaja ta reklaami mõttes presenteerida, midagi värsket, alati ja noored teevad ja tulevad, aga aga ma arvan, et, et tegelikult oluline muusikas väga oluline nagu kogemus ja seal selline nii-öelda läbitud kilomeetrit, mis kujundavad ja vormivad, et kindlasti selline nooruslik uljus on ka väga omal kohal ja peabki olema selles suhtes sellist piisaval määral. Võib-olla. Ma ütleks, et ülbust, aga sellist, et, et noh, ma olen nüüd jalaga selle ukse lahti ja vaatan, näete, siin ma olen. Siis ühel hetkel, kui see periood on möödas, siis siis nagu liigud edasi. Kui jäädagi sinna sellisesse nooruslikku uljust, siis see võib-olla ei ole kõige püsivam kohta, et noh, kui mina ise võtan, siis hea sõber Holger, Marjamaa, kes oli kaanetatud täiesti verinoorelt, juba mängis väga hästi ja ja sealt, kui me vaatame, kus ta täna on, siis seal on näha, et see kõik nii-öelda heas mõttes on, on see areng pidevalt toimunud ja toimub tänasel päeval ja usutavasti veel kaua-kaua. Et võib ka nii, aga ma ise pean ennast pigem selliseks hilisemaks õide puhkeajaks, et alles võib-olla viimased paar aastat pole mingis mõttes rohkem rahul või aru saanud kuidagi. Ah et see ongi võib-olla see minu koht ja minu muusika ja kui varem on olnud siia-sinna katsetusi, siis nüüd natuke rohkem kindlamalt paigas. Soovin sulle head kontserti ja ikkagi ka rahulikku jõuluaega, kuigi ma ei tea, kui rahulik see sul on, aga igatahes, et vähemalt oleks aega ka natukene puhata. Ja suur tänu, aitäh. Puhkan kindlasti.
