Vabaõhumuuseumis etendub homme esmakordselt video- ja valgusetendus pööriöine pulmapidu, mis põhineb eesti rahvajutul. Klassikaraadio stuudios on külas lavastuse kunstnik Taavi Warm, tere. Tervist ja üks näitlejatest Peeter Rästas. Tere. Lavastus põhineb siis muistse rahvajutu põhjal Ants ja Mats. Millest see lugu meile räägib? Vaid ta räägib kõikidest nendest olulistest asjadest, mis on inimestele tähtsad. Ehk siis ta räägib armastusest ja kaotusest ja mõttest, mis võiks olla teisel pool, kui sa ära sured, vennaarmust ja vennaarmust, et see on kõik sellised suured üllad. Eks need asjad, millest räägitakse, et see on selles suhtes on see väga tore lugu, et seal on nagu need kõik olemas ja su lugu on selline kompaktne ja mõnus lühikene. Kellel ja kuidas tuli selline idee meie muistne jutt lavastuseks vormida? No see idee tegelikult ikkagi hakkas pihta sealt muuseumi poolelt, et meil oli selline mõte, et nad tahaks teha midagi, kutsusid mind sinna vestlusele, siis me arutasime ja noh, minus on, hinges on selline väike estofiil ka peidus, et mulle meeldivad tegelikult sellised projektid, eriti kui sa saad natuke sellist eeltööd või riis sörtsi teha, siis see tundus nagu väga huvitav. Ja siis sealt see vaikselt edasi läks, hakkasime otsima, mis muinasjutt, see võiks olla, noh, ja samaaegselt ma juba teadsin ette, et tuleb teine tiim kokku panna, et meil on vaja, eksin siukest kirja inimest, siis Andres Noormetsa võtsime juurde, kes siis sellest muinasjutust lõpuks kirjutas stsenaariumi. Ja siis mina tegin siis sellest piltstsenaariumi ja sama vaikselt Ardo Ran Varres, kes mendab helikujundus, tema vaatas seda ja mõtles ja siis näitlejad, kes meil olid Peeter Rästas, helgur Rosenthal ja Anneli rohkema, siis nendega seal natukene arutasime, kuidas see võiks olla. Ja niimoodi see lugu hakkas pihta, tegelikult nagu paljudki projektid, on niimoodi, et on väike seeme. Ja siis, kui see kõnetab kõiki ja see koostöö sujub meile muuseumiga väga hästi on sujunud, sellepärast et mina olen saanud väga palju targemaks ja ka neil on olnud väga põnev näha, kuidas seda kõike tegelikult päriselt tehakse. Niimoodi ta kasvas ja see lumepall nüüd siis saabki valmis. Homme. Millal siis näitlejad selle protsessiga liitusid? Näitlejad liitusid siis, kui Taavi ütles, et nüüd hakkame tegema, see oli tegelikult üsna lühikese etteteatamisega ka, noh, me juba teadsime eelnevalt, et selline asi tuleb ja kui näitlejatele nüüd, ega seal nüüd midagi näitleja tööliselt midagi väga erilist ei olnud, selles mõttes, et ega ennegi on kaamera ees mängitud ja nii edasi. Aga lihtsalt, et kui me läksime kohale, siis midagi ei ole, tehase keskkond ise on nii äge keskkond, see muuseum ja kõik need paigad, mis me leidsime seal. Ja siis seal oli ju veel näitlejatest oli peale meie oli ka näitlejaid nii-öelda koha pealt muuseumi inimesi, kes tulid ja mängisid kaaslasel, kes tantsisid ja kes olid pulmalauas inimesed ja ja tegelikult oli kõige ägedam oli selle juures see, et kõrvalt kuulata nende muuseumi inimeste juttu. Väga palju oli meil selliseid asja, et kuidas tegelikult käib, et me tahtsime filmi mõttes teha sellist noh, nii-öelda natuke võib-olla lihtsustatumalt ja et läheks tempokamaks. Aga siis me tihtipeale muuseumi inimesed ütlesid, tegelikult asjad käivad, kuidas traditsionaalselt, kuidas pruutpaari söödetakse ja kuidas käib põllelapp, pimine või põlle mulgutamine või siukseid asju. Palju sai teada, palju neid nüüd filmis nii otseselt näha on, eks neid on ka, aga tore oli teada saada neid asju. Mis see kõige põnevam asi sealt oli, mis, mis jäi kõige rohkem meelde? Minu jaoks ma pean ausalt ütlema, see on ainult minu vaatenurka ja ma saan aru, et väga paljud muuseumi inimesed teavad väga palju asju, et mismoodi asjad tegelikult on, aga mida ma nagu teada ei saanud ja mida ma tegelikult tahaks teada saada. Omal ajal, kui ma olin kolledži õpilane, siis minu õppejõud oli Marju Kõivupuu, kes rääkis, palju sihukesed asjad, et miks võib olla või kust asjad tuld on, seda, seda asja on, tasub alati küsida, isegi siis, kui te lähete Rocca al Mares, seda saab alati nendelt inimestelt küsida, sest et seal on ka giidiga need tuurid, millest me jõuame, võib rääkida veel. Aga ühesõnaga, küsimus minul tekkis pidevalt, miks vanad eestlased tegid siukseid asju, mis, miks oli vaja teha selline asi, et et on pruutpaar siis pruut istub laua juures, siis tulevad mehed millegipärast teevad mingit, ma ei tea, tantsivad või teevad muud klooni ja siis selle eest Ruut annab neile mingi kingi, siis minul kogu aeg oli see okei, tegid vanad eestlased selliseid asju, miks nad tegid seda? Muidugi seda ma hiljem uurinud ja noh, eks seal on mingeid põhjendatud, aga noh, natukene minu jaoks olid need niisugused noh, olgem ausad, humoorikad tänapäeval eriti, aga seda on väga tore teada saada, et mis tehti ja miks siis Taavi, kas teil ka, oi, minul oli neid hetki oli palju nende muuseumi töötajatega suheldes niux Einike väga tore naisterahvas, kellega, noh, minu minu suu oli ikka pidevalt lahti selles suhtes et isegi künosele see muinasjutt aga ikka olemas ja see lugu on olemas ja siis ma tean, et on pulmad ja siis ma teen seda stsenaariumit, joonistan asju üles siis saameenikesega kokku ja tema ütleb, et, Et nüüd niimoodi, aga noh, kõige suurem ikkagi üllatus oli, no ma ei tea, kas tegelikult üllatus oli ilmselt ma kuskil sisemas teadsin seda, aga vanasti ikkagi eestlased, nemad ei naera, teatanud, et sellist asja küll ei olnud, et veetud mingisugust suurt lõbu oleks, kõik oli tõsine ja elu oli raske. Aga loo suhtes on ikkagi, meil on, oli vaja ka selliseid kohti, et need tegelikult see lõpeb ikkagi hästi ja kõik on tore. Aga aga jah, selles suhtes, et vanasti oli elu, oli väga raske. Kas lavastusse on kaasatud ka mütoloogilised tegelased, kas need teevad seda elu veidi kergemaks? Nende mütoloogiliste neil ajal oli ikkagi see, et need mütoloogilised tegelased, see oli päris elu osa, et see oli noh, päris kindlasti teada, et olid nagu käisid kodu juures kestnud krattadavad näiteks Tanja ja ka seal on ikkagi erilisi, kes ürgset metsaloomad ja kes kõik olid nagu elu osa, et kui oli pidu, siis pidid nemad olema ka sealjuures ja nemad oma asju tegema ja kes pidi kuskilt mingi leivapalakest varastama, nii et ahjualune tuli ikkagi kõigi koolipeolaudade üles pandud, siis tema roomas kuskilt välja ja tuli napsas midagi ära, eks, et et need on sinna kõik sisse tehtud ja juurde animeeritud. No kuidas need karakterite sündisid, kui palju oli kunstilist vabadust nende loomisel? Või kogu projekt on olnud üks suur kunstiline vabadus, et see on täiesti selline minu enda visioon, et ma lihtsalt lugesin nende kohta samamoodi, sain muuseumi poolt ja siis ma ise ka veel uurisin palju juurde, et mis, kes kuidas võis välja näha, kahjuks selle kohta väga palju informatsiooni ei oleks keegi tol ajal veel joonistanud üles niipalju, et milline nägi välja üks või teine loom, maksa sellist ühte ja teistpidi, mõtlesid juurde ja siis nendega käitumismuster võib-olla andis mulle sellise ettekujutuse, et kui on maa-alused, siis nemad ikkagi, need on, peab olema koon. Kõrvaldan ka igaks juhuks palju suuremad, et, et kuuleks, on ju keegi tuleb. Aga muidu on selliseid õbluke selleks, et käekesed on pikad ja siuksed vorsti moodi ja jalakesed niuksed, pikad. Sellised väiksed märksõnad olid seal nagu olemas ja siis nendest lähtudes siis mõtlesin mina välja, millised nad võiksid välja näha. Kui palju neid mütoloogilise tegelasi on? Oi, ma mõtlen praeguse numbrina neid ikka on, ma ei tea, no üle 10 kindlasti. Ma ei olegi selleks, on ette valmistanud, et ma teaksin. Ja neid on seal. Rääkimata siis nendest mütoloogiliste tegelastest, kes on nii-öelda inimeste varjud, et kes ei ole päriselt nagu mingid koera Koonlastega kratid, vaid kes on inimesed, aga kes on teiselt poolt inimesed, kes on inimeste varjud, siis. Kui liha ja sest meil on näiteks noh, kui see lugu iseenesest räägib kahest vennast kas said lapsepõlves väga suured sõbrad ja lubasid üksteisele, et kui nad ükskord abielluvad, siis nad kindlasti tulevad üksteise pulma, mis ilmselt majas sel ajal nagu lubamisse, talv oli nii raske, et ei tea, kus sa võisid välja jõuda, eks, aga nemad tulevad üksteise pulma. Aga üks vendadest suri ära, kui nad olid juba noored. Ja siis see lugu räägibki sellest, et kui Ants, kes siis oli ainukene vend, kes elus oli tema pulma ilmus, siis teiselt poolt mats, kes oli siis nagu Peter ütles, natuke nagu vari. Ja vedas siis Antsu enda juurde alla maa alla ka pulma. Ja oh üllatust. Ka tema pruut oli nagu väga sarnane Antsu pruudiga lihtsalt natuke rohkem surnud. Milliste rolli teiega jaotate Peeter? Et mina olen siis Ants, kes on maa peal ja, ja tunneb puudust oma sõbrast oma pulmas ja siis minu pulmad, mis ei ole just kõige rõõmsam. Kui pulmaga arvestades pulm võiks olla väga rõõmus sündmus, siis Antsu jaoks ei ole see kõige rõõmsam, sest et sõber on puudu aga sõber tuleb ikkagi kohale ja sõber Sist harib mind oma pulmaallmaailma. Natukene võib-olla ülevoolav on kui maapealne pulm. Et seal on natuke rohkem tantsu ja natuke rohkem lõbutsemist kui maa peal, siis maa peal on elu raske, teisel pool ei ole elu nii raske ilmselt. Aga et siis me saame kokku ja ma käin ilusti tema pulmas ära ja noh, ühesõnaga rõõmusõnum ongi see, et me saame lõpuks ikkagi üksteise pulmades ära käidud, nagu lubatud, sai. Ja see maa-alune elu, see on ikkagi täiesti metsik, et selles suhtes ma arvan ka selle protsessi juures selle filmimine, kus, millised meigi neil on peal ja, ja, ja siis just need muuseumi töötajad ise, kes olid need näitlejad, Sven, ütleme nimetatud naerulõkete saatel sa kommenteerisid seda kokku sellepärast, et selline filmida oli juba nii lõbus ja kuidas siis sa saadki öelda nagu, kui ütleme, kui need niinimetatud päris näitlejad, kes meil olid, olid sellised nagu postkaardi tüüpi, need, nii nagu vanasti, nagu fotode, pealtnägijate inimesed ei naeratanud ja olid väga staatilised, siis nad nagu selles suhtes ka erinevad ega sellest ülejäänud bioseltskonnas siis need kohalikud peokülalisele muuseumi töötajaid, siis need olid ikkagi täiesti selleks metsikud elajad, nii nagu nad ise seda ütlesid, et vot niimoodi Peaksime sinna käituma. Et selline ettekujutus oli siis sellest maailmast, nii ta seal on ka. Tänaseks on juba näitlejatöö on tehtud, kui pikad need võtteperioodid üldse olid? Võtteperiood oli meil üsna lühike, selles mõttes võtteperiood oli meil. No see selles suhtes oli see, et kuna kõik see eeltöö oli nagu väga pikalt ära tehtud ja nagu Eestis ikkagi, noh, meil oli nii sise- kui välisvõtteid, siis me olime väga palju seotud selleks, et milline ilm õues on. Et me tegelikult tegime ühe väga-väga pikka päeva, et õhtul ikkagi tuli kõik valgustustega uues filmida. Et kes see teab, et äkki järgmisel päeval sajab vihma, et nüüd me olime küll arvestanud, et kui on väga vaja, et siis, siis me teeme ka teisipäev otsa, aga järgmisel päeval 100. ka vihma. Et see, et me pingutasime ja hästi-hästi pikka päeva tegime, siis siis tasus ennast ära. No idee oli ka projektseerida lumele etendus. Ja vot see on nüüd selline asi, et kuna see niinimetatud video-mapping on, on selline arhitektuurispetsiifiline ja kohaspetsiifiline siis ongi see, et üks asi on see, et ma nende majade peale selle sätin täpselt niimoodi, et seal läks ilusasti seal näha, siis me peame lisaks sellele veel mõtlema sellele, et vahel sajab lund ja siis nagu praegu veel on vihma õues. Et siis selle kogu sellest etendusest ütlemisest isolatsioonist on kaks versiooni, on üks see, kui ei ole katustel lund, mis on natukene värvilisem ja siis on selline, kui on õues nagu hämaram, mis ongi selline natukene nagu põnevam või selles suhtes natuke tumedam ja kus on sellised kontrastid on natukene rohkem juurde keeratud, et see, et see tegelikult on täitsa ütleme tegelikult isegi täitsa päev, kaks versiooni sellest, et oleneb sellest, mis ilm on õues, siis sellist asja näebki. Ma tulen veel korra näitlemise tehnoloogia juurde tagasi, kuidas oli siis tehnoloogiaga koos nii-öelda näidelda. Ma siinkohal ma ei saanud midagi põrutavat öelda ega midagi sellist, et midagi väga suurt üllatust oleks. Kuna Eestis tehakse väga palju filme ja väga palju teleseriaal ja kus on ka amatöörnäitlejad, siis praktiliselt kõik eestlased teavad, mismoodi on kaameras mängida, täpselt niimoodi oligi, need kaamera pandi tööle ja meie tegime seda, mida vaja teha oli ja siis kui läks valesti, siis me tegime uuesti, et seal selles mõttes selles tehnoloogias ei olnud mitte midagi uut, et me ikkagi mängisime kaamerale ja aga kuna nagu Taavi ütles, et meil oli kõik oli läbi mõeldud, eelnevalt eeltöö oli, kui suur tehtud, siis ütleme niimoodi, et raske ei olnud. Kui palju siin on üldse filmilikud, kas see jääb filmilavastuse piirimaile? See on kindlasti noh, nii-öelda nii ja naa sest et seal juba juba isegi selles mängimisstiilis oli, et üks pool inimesi oli nii-öelda filmilikus mängu võtmes ja teine pool inimene oli väga sihukeses isegi farsilikus mängu võtmes teatri farsilikus mängu võtmes, et seal on ka niimoodi segatud, sellepärast et kuna ta seal katustel on ja ikka inimene suures osas mööda käies vaatab seda või väljas külmas seistes, siis eriti nii-öelda minimalistlikud seal mängida ei saanud, ainult et seal pidi olema ikkagi ka tugevama värviga maalitud stseene. Selles suhtes mulle nagu väga meeldib see, et, et see on nagu kontrast, et noh, isegi nendes näitleja ütleme, et üks asi on see, et sina, seal on kollid ja, ja kogu see maailm ja, ja osad kohad on nagu sellised animeeritud, siis siis ka nagu näitlejad on niimoodi, et täiesti selgelt on nagu eristatud, et on nagu peategelased, kes on hoopis teistsugused, kus siis need teised inimesed, et see kontrast on seal nagu hästi põnev. Väga suurt tendents ongi siduda järjest rohkem tyhi ja kultuur ja mida see teile mõlemale tähendab? Et ainult digitaalses vormis kunsti edastada? Eristub nii-öelda tava võib-olla lavastusest või tavateatrist. No minu jaoks on see selline, et, et see ongi minu elu. Minu minu töö on minu elu ja kõik asjad, mis ma teen, ongi tegelikult suht ühte või teistpidi nad ongi lihtsalt digitaalsed. Et see tulemus on vastavalt siis sellele olukorrale, kas teatrilaval või see on kuskil kinoekraanil või ta on arvutiekraanil või siis saan niimoodi produtseeritud majade peale, siis tegelikult minu jaoks on kogu aeg olnud samasugune. Ja Peeter, teie olete digitaalkunstnik. Ja mina olen küll digitaalkunstnik, aga ma olen digitaalkunstnik teatris. Tähendab, see tähendab seda, et noh, enamus tähendab trükiste tegemist, aga kuna ma olen ikkagi teatri näitleja enamuses nagu Eesti mõtlejad enamuses üldiselt siis mina pean ütlema, et ega ka teatris on niimoodi, et ega nüüd päris digitaalseks ei saa minna. Tähendab, selles mõttes saab kindlasti. Aga ma arvan ikkagi, et, et mõlemal on nii-öelda oma koht. Et kuskil maailmas või elus ei saa sa nagu ütleb üks minu kolleeg Chimm, et see võimalus nagu teatris on paari meetri lähedaselt lihtsalt vaadata ja jälgida inimest, seda ei teki sul mitte üheski digitaalses väljundis. Loomulikult seda digitaalset saab segada selle teatriga siis aga ma arvan, et ei kao üks ega teine või mitte kuhugi ei võta üks ega teine üht-teist üle, et noh, need ongi sihuke segunemise asi ja see on minu arust on see tänapäeval juba nagu noh, nii-öelda iga päev, seal ei teki küsimust, et kui oli veel, ütleme 15 aastat tagasi oli, kui inimesed kasutasid teatris videot, siis vastavalt ma ei tea, siis kriitikud või teatripublik hüppas jõkke sellepärast et see oli midagi väga kohutavat ja pühadus rüvetust, aga noh, tänapäeval see on lihtsalt iga päev, seal ei ole midagi. See ei ole isegi nagu noh, minu arvates rääkimist väärt, et see on nagu on. Minul on nagu, kui ma teen tegelikult väga palju ka teatri koostööd, siis mul on üks hästi niisugune huvitav asi, millest mulle meeldib rääkida, on see, et teatris on selline noh, uue meedia või video kasutamine, see on nagu selline väga õrn balanss, kus tuleb olla ettevaatlik, et nagu no ilmselt kõik on märganud seda, et isegi kohvikus saad kokku oma parima sõbraga oma elu armastusega nurgas mängib televiisor, sul hakkavad ikkagi silmad liikuma vaikselt sinnapoole, et et sa ei saa midagi teha, et see liikuv pilt ikkagi nagu tõmbab tähelepanu. Siis teatris tulevad, on see balanss on nagu veel suurem, sellepärast et sa oledki tulnud just seda lava seal vaatama. Tegelikult mul on kaks korda seda juhtunud, Merle Karusooga tegime Draamateatris etendust ja mul on juba tükk aega proovides käinud ja ma olin juba valmistanud ette mingisuguse video tausta siia, klippe sinna ja siis istusin seal saalis ja mõtlesin, et seal videot ei ole üldse sinna vaja. Et noh, etendus ise on nagu nagu rikub seda, et see on tähelepanu, läheb ära ja ja seda ei ole üldse vaja. Siis me rääkisime, Merlega. Ei tulnudki, me ei pannudki sinna, mis selles suhtes töö oli nagu juba osaliselt tehtud, et noh, see ongi nagu see suur vahe, mis, mis annab teatriga, mina õudselt austan seda, sellist nagu teatris laval selle tähelepanu hoidmist nagu õiges punktis, et just see, et see peab olema nagu täpselt õige koha peal täpselt, mitte liiga palju ja selline, et on olnud küll selliseid situatsioone, kus lihtsalt see digitaalne maailm rikuks ära kogu selle teatriime. Aga meie projektiga seoses veel, ma tahtsin rääkida seda, mida ma olen mõelnud siin viimasel ajal üldse, et näiteks ka Facebookis on suured kampaaniad, kuidas ärme aastavahetusel pauku teenilisest koerad kardavad, et mina olen sellega täiesti nõus, et natuke nagu raha ka laskmine ja, ja keskkonna rikkumine on see saluut toon väga ilus, ma ei eita seda üldse. Aga ma leian, et see video-mapping, mille kujul praegu on näiteks meie lugugi seal Rocca al Mares hakkab välja nägema, siis see on väga sarnane ilutulestik. Kuule, ma pean ütlema, ja kuna see lavastus liigub üle uue aasta ehk siis 13.-st detsist 13. jaanuarini et siis see on, minu arust on see väga tore asi selles mõttes, et seal on see vana arhailine Rocca al Mare vabaõhumuuseum ja siis on seesama video-mapping, mis on väga tänapäevane, kuigi seda on tehtud juba päris pikalt, aga seal on väga tänapäevane. Ja samas see on, et vanadele eestlastele lastaks natukene ja ka niimoodi, et lehmad ja hobused ja koerad ei karda. Ja mina, mina arvan, et seda saluuti tasub sinna vaatama minna. Väga hea kirjeldus, etendus on jagatud ka kuueks punktiks, et kuidas siis publik läbib seda etendust tegelikult. See on muuseumi enda poolt korraldatud ja seal on lausa kolm võimalust, kuidas sa saad seda teha, et kõige parem, mida ma soovitaks, on see, et ostad ennem pileti, aga sellise pileti, mis on koos giidiga, ehk siis just need kohalikud muuseumi giidid räägivad? Ei noh, see niukene jalutuskäik, umbes niukene tund natukene peale võib see kulgeda võib alati kiiremini minna, kui sa saad omale läbikäidav koos giidiga, on see natuke tund peale ja siis nad räägivad sulle iga maja juures natuke nendest mütoloogiliste tegelastest ja asjadest ja pärast antakse juua ja süüa ja selline hästi tore. Ja siis on jah see tavaline, et sa jalutad seal lihtsalt läbi ja vaatorise oma sellisega, et sulle antakse vutid kaasa ja siis vaatad, aga noh, kindlasti mina arvan, ma soovitaks seda, et koos nende giididega ja mis on hästi naljakas on ka see, et nendel kuigi see on selline Eesti ja muuseum selline, siis nemad on väga rahvusvaheliselt tuleb välja. Näiteks, et ma küsisin ka, et mis keeles siis on ikka kas siis nagu tänapäeval on ta inglise keeles vene keeles ja hiina keeles, et on niimoodi Teie nendele põhimõtteliselt kõikides keeltes giidide olemas, et meil oli koolitused, kas tuleb jaapanigrupp või isegi udmurdi giid on olemas, et absoluutselt kõik keeled nende nende poolt öeldud, on seal olemas. Võib-olla ongi põnev minna ja võtta jaapanikeelne grupp ja vaadata, kuidas sellest aru saada, siis nüüd jaapanlasi vaadata, et kuidas nemad sellest aru saavad. Ando Ran Varres on loonud muusika ja varsti ka kuulame seda, milliseid elemente Varres oma muusikasse tõi. Muusika on sellise liikuva pildi juures üks väga-väga suur osa. Ma julgeks öelda, et see on nagu vähemalt pool kogu sellest emotsioonist või sellest elamusest tuleb ikkagi muusikas. Et kui meil ongi selline proovida siin raadios sellist visuaalset pilti endale ette manada, siis meil on pime tuba, kus uks läheb lahti ja libahunt hüppab välja, eks. Ja siis roomavad välja kaks venda, üks neist on veel surnud. Et siis kui sa vaatad seda pilti lihtsalt, siis on, nojah, niimoodi uks läks lahti, aga kui see tuleb koos muusikaga, kus on selline väike põnevus sisse pandud, siis ragiseb uks tuleb lahti. Kuulakegi krabistades juba tuleb, hüppab välja hunt, kes ulub. Ja siis on olemas vennad, et noh, see on ikkagi, see on hoopis midagi muud, kui see on koos muusikaga, et see muusika on väga-väga-väga tähtis osa selliste projektide juures. Muistendid on üldjuhul väga õpetlikud ka, mida see muistend teile õpetas? Oih. Eks, eks ole, et tegelikult ma arvan, ta on sellised väärtushinnangud, et võib-olla, et mälestada ikkagi oma, minul küll on, selles suhtes on tore, et minu vend on elus ja me oleme ikkagi veel väga head sõbrad siiamaani. Aga et, et sa pead meeles selliseid asju, et mis on sinuga varem juhtunud ja kogu selle eesti kultuuri puhul ka ikkagi see, et täpselt samad sa saad neid vanu asju nagu kuidagi. Sa hoiad nakkusele juurtega ennast nagu koos, et seal saab põhjendada, et aga, aga miks ma läheks kuskile soojale maale või niimoodi, et kuidas see kutsub, et miks mina siin olen. Et mulle on see tulnud nagu pigem selline hea meeldetuletus. Ega sõber ja vend või kes iganes ei sure sellega, kui ega ei lõpe sellega, kui tal muld on peale aetud, et see on nagu vanad eestlased olid üsna füüsika teadlikud, et energia jäävuse seadus, et kui sõber on surnud, siis ta on ikkagi kuskil siin olemas. Aitäh sümboolselt, siis reedel, 13. detsembril puhutakse vabaõhumuuseumis elu sisse iidsele muinasloole. Ants ja Mats. Stuudios olid külas kunstnik Taavi Warm ja näitleja Peeter Rästas.
