Oktoobris alustas läbi terve hooaja kulgev kontserdisari armastuskirjad ning selle sarja järjekordsed kontserdid on täna ja homme Tartu ja Tallinna publiku ees. Pealkirjaks Robert Klara ja Johannes ning kontserdikavas on Schumanni ja Brahmsi teosed klaverile ja soolohäälele. Ja meil on nüüd stuudios üks pianistidest, Kristiina rokašewitz, tere tulemast. Tere. Kõigepealt öelge palun alustuseks, et millised on teie varasemad kokkupuuted Brahmsi ja Schumanni muusikaga, et kuhu aega need ulatuvad ja mis Nende heliloojate tähtsus teie jaoks on olnud? Tegelikult ma pean tunnistama, et minul kui pianistil ei ole Pramsi sooloklaverimuusikaga kahjuks mitte mingit isiklikku kokkupuudet olnud, sest et ma olen kuidagi ikka veel kuna klaverirepertuaar on lihtsalt nii suur, ma ei ole lihtsalt leidnud endas sellist võib-olla julgust ja võib-olla sellist mõtled, et mulle sobib see muusika pianistile selle jõulisuse poolest, et ma veel ikka veel ootan seda aega, millal ma sukeldun sellesse nii et too aitab mind ka sellel kontserdil minu siis endine õpetaja ja praeguses kolleeg Marko Martin, kes minu meelest on suurepärane Brahmsi mängija. Aga mul on olnud väga palju kokkupuudet Schumanni muusikaga. Ülikooliaastatel Me mängisime kõiki teoseid ja minu õpetaja John Havel Londonis rääkis mulle väga palju kõikidest nendest kodeerid tud nootidest igas tema klaveriloos ja Klaarast, nii et üleüldiselt selle kolmiku siis nagu Brahms Robert ja Klara suunan. Et selle kolmiku elu on mind juba huvitanud vähemalt 10 aastat. Ma saan aru, et see kontsert, mis siis kuulub kontserdisarja armastuskirjad, toobki kuulajateni nende heliloojate armukolmnurga või siis vähemalt sellise salajase armastuse loo ja ühtlasi siis muusika, mis on tänu sellele loole sündinud. Just nimelt minu jaoks tegelikult nende armastuskirjad ja üldse nende suhe algaski väga palju varem ütlengi umbes 10 aastat tagasi, kui ma hakkasin huvituma sellest, et ja neid kirju lugema ja hakkasin vaikselt ise väikestel kontserditel neid kirju ette lugema. Ja mis ma võin öelda, nende armastuskirjade muusika kohta, on see, et minu valik mängida sellel kontserdil just nimelt klaverimuusikat klaverimuusikat neljale käele ja vokaalmuusikat on just seetõttu, et mulle tundub, et see oli nende kõige romantilisem viis siis väljendada neid tundeid, et minu meelest, kui rääkida just nimelt armastusest nende kolme elus, siis just nimelt klaver ja vokaalmuusika on minu meelest selles kontekstis kõige tähtsam. Tõepoolest, praam, mis olevat siis kirjutanud neljale käele teoseid just selleks, et ta saaks istuda oma armsama või oma südamedaami kõrval. Aga kuidas on siis kahel inimesel klaverit mängida, kas kahekesi on keerulisem või lihtsam? Mängida keeruline on see sellepoolest, et kui need kaks pianisti tulevad kokku, nagu meil juhtus praegu Markko Martiniga ja ma arvan, no mis seal ikka, et mängime klaverit, oskame mõlemad klaverit mängida, aga tegelikult see on hoopis teine kunst, et kes, millal, mis käe ära võtab ja ja tõepoolest, mõnes Ungari tantsus oligi aru saada, kuidas raames ikka väga soovinud seda füüsilist kontakti klaaraga, sest et seal lähevad mõnes Ungari tantsus käed täiesti risti ja sa pead hüppama edasi-tagasi, nii et meil oli proovides kogu aeg käed põrkasid kokku ja kui nüüd mõelda, et 19. sajandil juba see fakt, et sa saad kellelegi kätt puudutada, et see oli juba suur asi, et siis me nagu saime aru, et kõik need kokkupõrked, mis meil proovides tekkisid, või siis siis olla ka neil, kui nad neid mängisid ja ma kujutan ette, et see oli väga lõbus ja meil oli ka väga lõbus. Kraavides, mis on siis need teosed täpsemalt, mis täna õhtul Vanemuise kontserdimajas ja homme Kadrioru lossis esitusele tulevad ja võib-olla siis põgusalt rääkida ka sellest, et mis ajaperioodil nad on sündinud ja kuidas siis? Ajaperioodi poolest on need teosed tõesti seinast seina, aga vokaalmuusika osas. Me kuuleme laule tsüklist mürgid. Ja see oli just see tsükkel, mida Suumann pühendas klaarele nende pulmapäevaks. Samuti me kuuleme ühte summani fantaasiapala, mis on minu meelest hästi sissepoole vaatav ja selline hästi armas ja oluline on ka see, mis kirju need lood saadavad. Samuti me kuuleme tegelikult Clara Schumanni romansi, mis oli kirjutatud aastal 1855 sellel ajal, kui ta juba tundis praamsi ja sellel ajal, kui Robert Schumanni oli juba haiglas. See lugu tõesti kajastab kogu seda traagikat, mida Clare tundis. Ja seda ma siis valisin ka ühte kirjadest, kus klaaras oma seda kurbust kirjeldab. Ja kui me räägime Brahmsi muusikast, siis muidugi tuleb Marko Martini poolt esitusele Brahmsi teise sonaadi esimene osa milleta pühendaski Klaara summanile ja samuti intern metsad oopusest 118 ja Opasest 119. Mida siis Prahamska kirjutas ikkagi Klara kätele mõeldes, ütleme niimoodi ja seda saab kuulega kirjadest aru, ma loodan nii, et mina nagu valisin väga hoolikalt igat palaja igat kirja. Et need nagu vastaksid ikkagi üksteisele täielikult ja ma loodan, et see mõjub ka siis kuulajale vastavalt. Ja kontserdil loeb neid Brahmsi kirju Clara Schumanni ette näitleja Anu lamp. Kas siin on mingisugune selline eetiline dilemma ka, et me nüüd paar sajandit hiljem loeme ette kellelegi väga isiklikke kirju tegelikult ja üleüldse, et miks me neid avaldama, et on siin mingisugune eetiline küsimus teie jaoks ja miks me peaksime selliseid kirju avaldama? Vot see on üks ootamatu ja väga huvitav küsimus, sest et me kõik siin oleme suure tegu Eestit, me ainult tahame paremini mõista nende muusikat ja ma pean tunnistama, et et võib-olla see ei olegi eetiline. Et aga nende kolme inimese kirjade lugemine on olnud minu jaoks täielik meelelahutusselles mõttes, ma ei loe kollast ajakirjandust, aga ma tundsin ennast natuke võib-olla isegi sellise halva inimesena, et ma lugesin ja nagu saingi osa nende intiimelust, ütleme niimoodi. Ja praams, kes oli väga kuulus omal ajal nägi kõike seda, nii et neil tegelikult ju oli klaaraga kokkulepe, et nad hävitavad üksteise kirju ja mida siis klaare lasigi teha, et praaws nagu hoidis kinni selles lubada, sest ta hävitas Clare kirjad. Samal ajal kui klaaravist ikkagi mõned kirjed, siis nii, et me oleme väga õnnelikud selle üle, et siis Klaara ei pidanud oma lubadusest kinni. Nii et me saame nüüd neid ilusaid fraasi kirju lugeda. Ja no mis me räägime eetilisest küsimusest. Las ta olla küll, aga on ütleme niimoodi jah, et meelelahutus, oli see minu jaoks väga suur, sukelduda sellesse kõigesse. Ma tahaksin omalt poolt veel öelda tegelikult Brahmsi kirjade osas, et ma lugesin neid saksa keeles ja siis ma nutsin. Siis ma lugesin neid inglise keeles ja siis ma nutsin. Ja siis ma saatsin neid tõlkida ja kui ma mulle tulid need eestikeelsed tõlked tagasi, siis ma jälle nutsin lihtsalt. Ma saan ainult tänulik olla, et, et võib-olla keegi ei pidanud eetikat vajalikuks mingil hetkel. Ja sellist ajaloolist konteksti, heliloojate elukäiku ja seda armastuslugu siis publik neil kontserditel lisaks muusikale ka kindlasti kuuleb. Kas te saite ka midagi selleks kontserdiks ette valmistades teada midagi uut, mida varem ei teadnud sellest ajaloost midagi huvitavat mõtlemapanevat? Jah, selles mõttes ma teadsin ju neid puhtaid fakte, eks ole, et et millal Robert siis ja Klara abiellusid ja noh, kõik need faktid, mida me teame biograafiast mul nagu tänu nendele kirjadele tekkis võimalus lihtsalt osa saada nende mingisuguses sisemaailmast. Et ma pean ütlema, et näiteks Robert Schumanni kirju lugedes mul oli pärast õhtul väga raske, sest et nad on kuidagi kohe kirjutades olid nad niivõrd maniakaalses ja me ju teame, et Robert kannatas skisofreenia all ja samuti tegelikult raamse kirju lugedes ja nähes tegelikult kui hästi järjepidevalt oma karjääri tegi, et saame teada, kuivõrd distsiplineeritud praam soli ja mulle kui muusikule oli ka kasulik, kui vaadata tegelikult, kuidas praaws näiteks oma karjääri tegi. Ta kirjutas kõigile, ta kirjutas väga häid kirju ja ta hoidis absoluutselt kõigiga kontakti, mis võib-olla Suumanil, kes oli niivõrd nagu selline äkiline isiksus, võib-olla tal nagu see ei õnnestunud väga hästi piks uus asi, mida ma teada sain, näiteks oli see, et praam, kes oli muidu hamburglane ja Hamburg, on linn, kus mina ka praegu elan ja seal on väga palju kala söövad väga palju kala ja siis, kui praam elas Viinis, siis ta vanemad saatsid talle postiga kala just nimelt Hamburgist, et noh, sellised väiksed detailid, et minu meelest on see hästi tore, kuidas selline suurkuju sinu peas muutub tegelikult selliseks inimeseks, kellel on inimeseks, kes kala ja võib-olla idiootset mingisugused kiindumused. Mulle kõige rohkem näiteks isegi meeldis. Brahmsi ema kirik enne kui praam sain kuulsaks või noh, väga edukaks muusikuks, kus ema kirjutab, no me saadame sulle isage veel natuke raha, et aga ma ei tea, kas muusikutee on ikka see õige, et äkki sa leiad ikkagi lõpuks endale mingi normaalsed. Et see on midagi millegagi. Iga tänapäeva muusik võib-olla suudab samastuda väga hästi ja kui mõelda, et isegi see suur praaws mingil hetkel võib-olla oligi ka selline vahene muusik, kellele vanemad ütlesid, leia endale normaalne et sellised toredad faktid tegid mind lihtsalt lähedasemaks nende suurte kuludega, ütleme niimoodi. Kui helilooja oma suurte tunnete ja võib-olla siis ka südamevalu tõukel loob uut muusikat siis kas interpreet, kui ta seda helilooja loomingut tõlgendab, kas ta võtab ka endaga kaasa need enda suured tunded ja kas viib siis teda interpredina samamoodi edasi nagu heliloojat viib see tunnete kaasa võtmine? Ma mõtlesin tõesti üks hea küsimus ja väga mõtlemapanev küsimus. Võib-olla jah, interpreedi jaoks on oluline mõnes mõttes oma tunded kuskile kõrvale jätta ja võtta need nagu helilooja tunded endaga kaasa. Aga samas mina. Ma isiklikult olen selline interpreedid, kes nagu elab kõiki nagu läbi. Nii et ma võtan need tunded, mida ma heliloojad sain ja kindlasti lasen nad endast läbi ja siis võib-olla teen sellise ühise terviku, et et ma lähen nagu üks nende heliloojat tunnetega ja see töötab minu jaoks väga hästi. Aga on ka selliseid inimesi, kes arvavad, et ennast peab täiesti kõrvaldama sellest protsessist, et peab olema ainult puhas meedium. Mul ei ole see nagu siiamaani õnnestunud. Mis teile tundub, kuidas romantismiaja muusika tänapäeval meid kõnetab sootuks teistsugusel ajal, kui oli 19. sajand. Minu meelest, kusjuures romantismiajastu muusika ei ole üldse problemaatiline meie jaoks, sest et selline avatud tunded ja ei ole üldiselt uued harmoonia, et minu meelest me saame väga hästi nendega samastuda. Tänapäev on minu meelest raske, ma olen isegi tegelikult barokkmuusikat või klassikalise muusikaga tegelikult samastada, sest et mulle isiklikult on olnud alati tunne, et natuke juba nagu muuseumi klaasjal samal ajal romantismi muusika ja 19. sajand üldse, kuidas maailm juba tol ajal hakkas muutma duma industriaalrevolutsioonid ja mis on preisi maa, sõjad ja nii edasi ja nii edasi, rääkida siis tegelikult nagu Prahamsi kontekstis. Et Ma ei usu, et me oleme nüüd väga kaugel sellest muusikast tegelikult. Nii et minu meelest siin mingit nagu probleem, et ma ei näe tegelikult. Küsin lõpetuseks, aga kas armastuskirjade aeg on tänaseks läbi, kas see on jäänud 19.-sse ja 20.-sse sajandisse? Ma kardan küll, ma kardan, et tänapäeval romantika all mõistetakse midagi muud vist, või noh. Ma kujutan ette, et kui keegi kirjutab sellise armastuskirja, siis inimestel hakkab isegi natuke ebamugav. Minul isiklikult ei hakka, aga ma vist olengi natuke teise sajandi inimene ja see on vist seotud sellega, et ma tegelengi klassikalise muusikaga. Ma hüppangi niimoodi aasta aega natukene oma peas, aga selline tänapäeva inimene erinevate tehnoloogiatega, ma kujutan ette, on täiesti sellest armastuskirjade žanrist natuke kaugenenud. Mis on väga kurb, sest et kui kuulata Brahmsi laule, siis ma ütleks, et igaüks kindlasti tahaks neile selliseid kirju kirjutataks. Nii et jah, ma kardan, et see aeg on kellegi Aitäh Kristiina rokesseevituse, vähemalt saab siis tulla kuulama neid kirju, mida Brahms kirjutas ja seda muusikat, mida praamse Suumann siis lõid täna ja homme Tartus ja Tallinnas palju edu kontserdil. Aitäh, tulge kuulama ja võib-olla me siis sünnitama ained armastuskirjad uuesti üles.
