Tere, mina olen Hendrik Norman ja täna te reisite minuga Tansaanias. Hetkel oleme serengeti rahvuspargis. No siin see regati rahvuspargis jääb tahes-tahtmata selline mulje,  et see tee ei vii kuhugile, see ei lõpe kunagi  ja eks sellepärast kutsutakse seda kohta  ka selliseks lõppematuks otsatuks tasandikuks. Mõned on öelnud ka väga kirjanduslikult,  et siin ongi maailma lõpp, vahepeal tundub meile ka. Aga ometigi oleme me kannatlikud, sellepärast et. Me peame ju nägema, et siin elab üle 300000. Kaselli siin elavad veel rohusööjad, elevandid,  kaelkirjakud, kiskjad, lõvid, kepardid, huäänid  ja üle 550 erineva linnusordi ja nii edasi. Me ei ole veel neid kõiki näinud, aga tasapisi nad hakkavad  endast juba märku andma, nii et, et kes kannatab,  see kaugele sõidab. Selle rahvuspargi nimi tuleb Masai keeles siringiti,  mis siis tähendab tegelikult tõlkes siis lõpmatu  või otsatu maa. See rahvuspark moodustati 51. aastal ja 81. aastal. Nimetati ja, ja määrati ta siis UNESCO. Nimistusse. Serengeti rahvuspark on kuulus eelkõige oma hiiglaslike  sebra ja sinignuu karjade poolest. See renketi on oma põhiosas lagesavann ja tänu sellele  loomade nägemine suhteliselt lihtne. See park on arvatavasti kõige enam filmitud rahvuspark maailmas. Siin elab üle miljoni valge habesinig nuu  ja üle 200000 pöömisavannisebra, kes liiguvad pidevalt  uutele rohumaadele. 1966. aastal Tal alustas tuntud teadlane doktor George  Shaller siin pargis uurimistööd serineti lõvist. Nagu iga suure projektiga on alati palju probleeme  ja kolm aastat tagasi läks projekt uutele teadlastele üle. Ega neid lõvisid nii kerge leida ka pole. Reisijuhid annavad üksteisele infot edasi  ja pika otsimise peale leidsime ka meie õige puu,  kus all vid pikutasid. No mis teeb selle safari tegelikult imeliseks,  on see, et kui mõni hetk sõidad ja sõidad,  otsid ja otsid neid, loomasid nagu mööda tavalis Heinamaa teed. Lapsepõlves. Siis ühel hetkel jõuad nagu kivihunniku juurde  ja siis vaatad, et seal puhkab lõvi ja see on tegelikult on  sinust täiesti kümne-viieteist meetri kaugusel. See trepp on eneseringetit asuvas suhteliselt väikeses tänan  kiire rahvuspargis. Ülevalt vaatetornist on hästi näha avarad puissavannid,  lopsakas taimestik, jõekallastel akaatsia  ja palmisalu. Mõni aasta tagasi nähti just siin rahvuspargis valged kaelkirjakud. Valge värvi põhjus on geneetiline, nimelt nendel loomadel on  kaasasündinud pigmendi vaegus ehk leutsism. Oleme siis aga väravas kus. Rahvuspargi hakkab peale ja. Väidetavalt siis elevandide kõige suurem kontsentratsioon  terves maailmas. Neid peaks siin olema kokku 3000, ma ei tea,  kas nad kõik kampas on, aga mingid vihjed andsid. Praegu on just see aeg, kus nad siin kampas liiguvad,  muudavad nii-öelda söögikohti ja siis nad lähevad kõik  rõõmsalt koos, sest nemad id on karjaloomad. Ma lugesin selle kohta ka, et siin on. See on noh, ühed, Ühed elukad on kõiksugused, maod. Mis mulle üldse ei meeldi ja, ja need pidid puude otsas. Elama magama täiesti niimoodi märkamatult. Noh, siin on siis nüüd tõepoolest niimoodi,  et loomad on vabaduses ja meie läheme autosse  ja oleme puuris. Enamus safareid algavad Arusha linnast. Võib julgelt öelda, et arusa on safari pealinn. Ta asub Meeruvulkaani alamil elanike umbes 400000  ja reisifirmasid kuskil 400. Linn on tagasihoidliku välimusega. Teile jutustatakse kindlasti ka sellest,  et just siin linnas kirjutati 1961. aastal alla iseseisvusdokumendi. Kui veel ajalugu meenutada, siis umbes 2000 aastat tagasi  hakkasid siia piirkonda tulema Lääne-Aafrika Kaerikast pantu  keelt kõnelevad inimesed. 19. sajandil oli paik Araabia orjakaubanduse keskuseks. Sajandi teisel poolel vallutas Saksa keisririik praeguse  Tansaania mandriosa esimese maailmasõja järel Läks Tansanija  briti valdustesse ja oli seal kuni 61. aastani. Säilinud on tänaseni vasakpoolne liiklus  ja kolmeharulised pistikupesad. Siin Arusa linnas on väga populaarne koht Masai turg. Masaid ise on tegelikult Tansaanias kuskil 40000  ja eks nad on siin saanud vatti ja vilet,  nad on safari aladelt omal ajal välja aetud. Neid on väntsutatud siia ja sinna, nii et selles mõttes on  nad ikkagi nagu vähemuses. Aga masai turul on seevastu nende endi kätetööna tehtud  igasuguseid ehteid ja. Ja vidinaid ja, ja seda pudi-padi nii palju. Et ausalt öeldes siit võiks tulla suure kohvriga ära,  ega nad suurt siin midagi maksa ka, olgu siinkohal veel öeldud,  et ühe euroga saab siin vahetada kohalikku sillingut 2700,  nii et ausalt öeldes, meil on kõigil siin rahakotid pungil,  annad ikka 50 eurot ära, oled ikka väga rikas mees,  aga eks need lehmanaha muidugi kuluvad ka väga kiiresti. Pahatihti tuleb ikkagi seesama lause mulle meelde,  mida ütles sokrates, nii palju on siin ilusaid asju,  mida pole vaja. Nagu te näete Ostsin omale põlle. Sellepärast, et mul on kodus selline kohustus,  mitte kohustus, aga suur suur palve nädalavahetusel teha  pannkooke ja, ja, ja muidu süüa. Ja et ma näeksin rõõmus välja meie kaamoses,  noh, kus väga tihtilugu ei ole sellist päikesepaistet,  rääkimata sellest, et päike on siin noh,  praktiliselt seniidis, vaadake, vari on sisuliselt all,  eks ole. Näete, vari on all, ei ole üldse pikk,  sisuliselt on vari all jalaga astud pähe omale Eestis ikka  ei astu. Siis Ebenipuust, lusika ja kahvli  ja siis see selline põll. Ja need tööriistad läksid siis nüüd mul kokku maksma. Seitse eurot. Pole paha seitsme euro eest käsitööd ja selline põllekene ka. Tore mälestus. Nagu ikka reisil olles kohtad põnevate elusaatustega inimesi,  üks neist on Ene. Oma sõnadel lahkus ta Eestist 89. aastal,  sest abielus taanlasega elas Taanis õnnelikus abielus 23 aastat,  kasvatas üles oma pojad ja otsustas neile kingituse teha  Tansaania safari näol. See otsus muutus Ene elus saatuslikuks. Ta kohtas safarile oma tulevast elukaaslast. Ene lahutas kaua kestnud abielu ja tuli elama. Kas tõesti ta ei kartnud siia mustale mandrile elama tulla? Siin ei ole karta mitte midagi. Inimesed on väga sõbralikud ja Ja mina kui valge inimene keegi absoluutselt vahet ei tee,  kõik on väga sõbralikud minuga. Naha värvil ei ole mingit vahet, et igal pool on toredaid  ja häid inimesi olenevalt naha värvist. Mul on musta naiste hulgas on mul häid sõpru,  väga häid sõpru ka, kes, Kes on alati minu poolel, aga üldiselt kes ei tunne,  nad suht eriti hästi ei suhtu, kuna siin on väga suur naiste  ülekaal ja nad ei ei meeldi, et väljaspoolt veel naisi juurde. See on imetlusväärne, millise entusiasmiga esinesid lavatantsijad. Selliseid liigutusi ei suuda teha küll ükski eurooplane. Aafriklastel on nagu keha teistmoodi ehitatud. Rütm ja tants on neil sündimisest peale peres. Dansanias on üle 126 erineva etnilise grupi. Siin on suguharusid, kes hoiavad rangelt eraldatust  ja valget inimest. Oma elu uudist oma ei lubagi. Kõige rohkem tuntud on maasaid. Meie kohtasime meest, kes on pärit Kilimancaro lähedalt  Tšanga suguharust. Paljude tansaani ja naiste elu on sarnane,  nad täidavad oma päevi laste kasvatamisega vee tassimisega,  pesu pesemisega ja õues söögi tegemisega. Kel rohkem peale hakkamist müüb tee ääres mingit omatehtud käsitööd. Ja nende lapsed on muidugi ka küla tänaval. Lapsepõlv olgu see milline tahes, on alati pilvitu. Pealegi siin on alati soe ja talveriideid pole kellelgi vaja. Lihtsalt ole ja naudi päikese soojust. Nüüd me oleme siis jõudnud sellisesse külasse,  mida tõlkes saab nimetada siis Moskito River,  Moskito jõgi on siin lähedal, õnneks Moskitosid siin väga  palju pole, sellepärast et kohalikud ütlesid,  need on kuhugi ära läinud, ma ei tea, ju  siis on meil väga õige aeg valitud, millal siia tulla,  aga siin selles külas on. On sellised perekondlikud banaaniistandused,  kus nad siis kasvatavad banaanipuid ja see uhke kobar minu  kõrval ei ole veel valmis. Nimelt siis banaanipuu kasvab, nii nagu ema kõhus,  laps üheksa kuud. Kui ta istutada, siis ta kolme-nelja meetri kõrguseks kasvab  üheksa kuuga ja üheksa kuu pärast ta kannab juba vilja  täpselt nii nagu sünnitamisega. Ema kannab vilja pärast üheksa kuud, nii on  ka banaanidega. Lähme vaatame ringi, sest mulle anti vihje,  et banaanidest tehakse ka kohalikud väga maitsvat õlut. Kuidas see protsess välja näeb ja mis maitsega see võib olla? No banaan seda teab. Selline nägi välja kohaliku õllevabrik, väljastpoolt oli  pühapäev ja tootmist eriti ei toimunud. Küla tänavad olid siin päris inimtühjad. Nii kallid sõbrad, banaaniõlledega on siis nüüd niimoodi,  et see protsess on sisuliselt ikkagi sama,  mis terves maailmas alkoholitegemise puhul on lihtsalt siin  on see põhimaitseomadus siis banaani päralt ütleme kõik see  puruhunnik läheb sinna siis sisse siis neli,  viis päeva seda kääritavad ja loomulikult põhiprotsessi. Ime teeb ikkagi ära suhkur, nagu me teame,  meenutab natukene sellist nagu oleks kamajook. Aga nüüd ma proovin elus esimest korda banaani,  õlut, ma tean, et siin neid kraade väga sees ei ole. Ju nad ei malda oodata. Kumab läbi küll mingit õlle maitset, aga  siis on veel mustmiljon, mingit muud kõrvalmaitset,  aga noh, üks Põhja-Euroopa mees ütleks selle kohta,  et antiloop on terve. Ja jälle safarile, ega ei maksa arvata, et safaril saab käia  konditsioneeritud õhuga auto ja kihutada mööda asfaltteid. See on ikka üks päris piinav loksumine mööda kruusateid  ja tavaliselt kuskil 30 kraadises palavuses. Ja üle pea käib siis kas tolm või pori, mis tuleb  autorataste alt. Kuid keegi ei nurise, sest tunne, mis tekib kohtumisest  loomade ja ürgse loodusega, pole võrreldav mitte millegagi. Meie jõuame kohe norong noro rahvusparki. Kui me kuskil maailmas võiksime leida mõne koha,  mida saaks nimetada loomade paradiisiks,  siis siin me nüüd oleme. IngoranGoro kraatriserva peal seisame pea 2000 meetri  kõrgusel ja siit alla 60 kuni 80 meetrit vaba langust  ja kraatri servast diagonaal on kuni 20 kilomeetrit  ja siia sellesse nii-öelda looduslikku kaussi. Endisesse kraatri põhja on juba tekkinud veesilmad rohelus  ja tänu sellele ka kõiksugused. Loomaliigid elevantidest, lõvidest, ninasarvikutest,  hüäänidest. Serengetis hakkab pimenema juba enne kella seitset,  poole tunniga on kott pime. Mõned loomad muutuvad öösel aktiivsemaks  ja öösel käiakse ka safaritel. Kuna aga suurte taskulampide valgus ei pidavat loomadele  hästi mõju, ma loobusime öösel saparile sõidust  ja oma telk. Laager oli ööbimiseks igati paslik paik. Iga reisisell organiseerib endale ööbimise siin saalis  telkides ja kusjuures, kui nüüd arvate, et siin on kariputukaid,  hirmsad loomad ümberringi siis te arvate tegelikult õigesti,  aga need telgid on noh, minu jaoks ja ka täitsa üllatavalt kaasaegsed. Päris uks, tere tulemast. Suur tuba, elutuba, magamistuba. Üksinda valgete linade vahel? Tuli taes. Nii. Siin on siis Vannituba vannitoa eesruum palamu. Senised peegel. Vahendid hea lõhn, putukatõrje, vesi, kal. WC-paber teis on? Nu. See renketis on põhiliselt kahte tüüpi majutust. Lootsid on erinevate võimalustega majad,  tihti ka väga luksuslikud antit Caps on aga lihtsalt telklaagrid,  kus saab olla lausa loomade vahetus läheduses,  sest mingeid aedu ega tarasi pole. Siin rahvuspargis on esindatud kõik viis suurt looma  või nii, nagu nad siin kutsuvad, raiuge endale pähele. Big five pik fi viis suurt looma. Need on lõvi pühi. Siis ninasarvikud leopardid ja selja taga näha olev elevandid,  kusjuures elevandid, ema, elevandid kaaluvad kolm pool tonni  ja isa elemendid 6300 kilogrammi ja nad võivad olla kuni  nelja meetri kõrgused. Et lõdvad, vaatavad Mustamäe teise korruse aknast sisse. Nüüd me oleme siis kuskil tund ja 20 minutit mööda savanni  ringi sõitnud ja lõpuks tuli siis läbi selle meie safari  džiibi autojuhile teade raadioteade, et on nähtud leopardi. Meie andmetel leopardi praktiliselt päeval ei näe. Sa võid näha puu otsas. Jõlkumas või natukene liikumas tema saba otsa,  aga me tulime siia puu juurde ja oh imet. Seal ta ongi. Ma ei oska siit nüüd öelda, on ta emane või isane. Emased kaaluvad siin 60 kilogrammi, isased 90 kilogrammi,  isaste pikkus võib olla kuni kolm meetrit,  aga see on selline tillem, nii et ma arvan,  et et see on tütarlaps ja tütarlaps lööb seal nurru  ja magab ja ja on väike nagu Eesti riik. Siin on küll mingi selline seadus, et et välja ei tohi minna,  aga noh, tegelikult noh, mida see loom teeb,  loom kardab inimest ja eesti mees on tantsulõvi,  et panen, vaatan sinnapoole natuke. Eesti mees on tantsulõvi. Meie tänased seiklused Tansaanias hakkavad õhtusse jõudma. Ja mida me siis selgeks õppisime, nüüd me teame,  mis on see viis suurt, et Big Five, nüüd me teame,  mida tähendab Game Drive. Eesti keeles oleks sellele võib-olla kõige ilusam laste õnne otsimine. Õnnemäng tõesti, kas näeme siis kedagi või midagi  või mitte. Aga igal juhul meie seiklused jätkuvad  ka järgmises saates uute kohtumisteni.
