Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Raadio kahte eetris on meie teadusuudiste rubriik puust ja punaseks, sel nädalal oleme keskendunud robootika-le, siin stuudios on Tartu Ülikooli robootika doktorant Heilo altin ja Madis Aesma. Ja kui eile rääkisime, siis sellisest läbimurdest, mille raames teadlased lõid konnarakkudest roboti, siis täna võtame käsitleda ka ühe niisuguse teema, mis võib-olla kõige sellise esimese assotsiatsiooniga mis inimestel robotitega tekib, päris ühte sammu ei astu, sest et kui me mõtleme robotitele, siis üldiselt on need pigem niisugused ikkagi plastikust ja metallist, suhteliselt vastupidavad, tugevad masinaid, kas siis android või siis või siis mitte. Aga tugevate masinatega on muidugi see suur probleem, et need inimestega ei, ei suuda nad väga õrnalt käituda. Et sageli, kui võtamegi näitena tehastes töötavad robotkäed, siis need robotkäed ei peavad olema väga hästi turvatud, et kas neil on siis andurid, mis suudavad inimesi tuvastada või, või siis on seal selline piiride võrk, millega inimene astub sinna, siis ta lihtsalt jääb sellele käe ette ja see käsi võib ta ära tappa ja on olnud neid juhtumeid küll, millega mulle meenub, et üks teine uudis mis meil küll sellel nädalavalikus ei ole, aga mis on üsna hiljutine oli siis see, et kas siis Amazoni ladudes nüüd võeti inimtöötajatele kasutusele spetsiaalsed vestid, mis kaitsevad neid robotite eest? Jah, kõnnid robot, järsku niidab su jalust maha, näpistab, vajab sind millegagi sassi, ma ei kujuta ette. Aga nüüd see uudis jah, konkreetselt siis käsitleb pehmete robotite valdkonda. Jah, et kuna inimesed on ju tegelikult ka pehmed ja, ja me oleme ühes varasemas saates rääkinud ka robotnahast, mis on juba edasiminek selles vallas, et robot suudab tuvastada, kui kõvasti te näiteks ta sinul kätt surub, kui, kui tal see käisin sellise robotnahaga ümbritsetud ja seal on sees andurid siis pehmerobootika siin on nüüd leitud, et võiks leida kasutust haiglates ja sotsiaalhoolekandes, kus tuleb ju inimesi liigutada, kus inimesed lamavad voodites väga pikka aega, nad neid tuleb tõsta ühest kohast teise ja, ja selleks, et see protsess teha nende jaoks hästi mugavaks, meeldivaks ja ka ohutuks, nii et me neid ei vigastaks, võiksime hakata või võiks vähemalt hakata tootma mingisuguseid selliseid tekke, mis suudavad enda kuju muuta, mida saab kontrollida, mis suudavad siis inimest liigutada ühest kohast teise või keerata seda näiteks külje peale. See oleks siis jah, tõesti selline robottekk või mat, mis oleks asetatud siis voodisse madratsi peale, see inimene on veel selle peale siis vastavalt sellele, kuidas teda tarvis liigutada on, kui te iseenesest liigutada ei saa, siis siis see tekk justkui või see Matjus, kui siis teab, mida ta teeb selle inimesega. Ja mind selle uudise juures üllatas see, et kui ma esialgu arvasin, et, et, et see teki eesmärk ongi eelkõige kaitsta patsiente siis keda tuleb liigutada, siis tuleb välja, et Ameerikas on tehtud uuring kus väga palju just hooldusõdede õdede selliseid terviseprobleeme nagu lihasvalud ja, ja vigastused tulenevad sellest, et nad liigutada toovad patsiente, kes on, kes kaaluvad väga palju või isegi kui te kaalu palju, siis sa pead ta tõstma, ütleme näiteks voodist, ratastooli ja ükseta toetab võib-olla kogu selle patsiendi raskust. Aga sa võid väga lihtsalt tasakaalu kaotada ja siis saada vigastada, et et selle teki mõte või, või selle pehmerobootika mõte on ka tegelikult anda õdedele turvalisem töökeskkond ja kaks sellist tegelikult erinevate ülesannet siis kui nii võtta, et tõepoolest ühest küljest aidata patsiente ja siis teisest küljest aidata aitajaid ja siin on siis inspiratsiooni saadud nagu pehme robotit puhul teistelgi puhkudel. Just nimelt siis kaheksa jälgedes, kes on ühed, võib-olla kõige sellised osavamad looduslikud noh siis on robotid, aga, aga ühed kõige osavamad elusolendid enda sellist täiesti pehmed keha ära kasutama kaheksal kuni võimeline pugema, praktiliselt väga väikestesse anumatesse, mahutama ennast igale poole ja suudab väga hästi igasuguseid igasugustes enda elukeskkonnas leiduvate sõnarustes ja sellistes varjualustes hakkama saada, see on osa tema sellest viisist, kuidas ellu jääda. Ja noh, see uudis nüüd räägibki sellest, et selle tööga pigem alustatakse. Selleks on siis eraldatud veidike alla kahe miljoni euro. Vaatame siis, kuidas edasi läheb ja Ta on küll selles mõttes jälle selline valdkond, et laboritasemel võib-olla saavutatakse, tuleb need siin üsna ruttu paari aastaga, et selleks, et ta jõuaks mask asutuste haiglatesse või, või, või hooldushaiglatesse või kuhu iganes vaja on, kuluvintsid ikkagi pikem aeg ja päris palju erinevate ülikoolide teadlasi Ameerika ühendriikidest on siis ka selle tööga mitme nurga alt seotud ja nagu ma aru saan, siis seda juhivad Pennsylvania Ülikooli teadlased, aga mulle endale tuletas tegelikult see idee või projekt meelde veel ühte niisugust asja, mis tänaseks päevaks on mõnevõrra juba vaata unustuse hõlma vajunud. Aga mis oli selline ihaldatud ese kusagil umbes üheksakümnendatel seoses sageli selliste soome tuttava, vaata ka ehk siis vesivoodi nii, kuigi vesivoodi muidugi kuigi vesivoodi muidugi sind ennast ei liigutanud, aga, aga ta allus väga kergelt sinu keha poolt antavatele käsklustele. Aga selles mõttes on see õige, et kui, kui sa oled tõesti lamad pikka aega voodis, siis sinu keha tuleb erinevalt toetada ja, ja see tekk annaks võimaluse sind aeg-ajalt niimoodi liigutada, et su vereringkond kinni jääks kuskil keha piirkonnas, nii et et selle tekil on, on ilmselt väga suur potentsiaal. Päris kindlasti juba homme, kolmapäeval oleme eetris siin raadio kahes järgmise uudisega, mis, nagu sel nädalal ikka, kõneleb jätkuvalt robootikateemadel. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
