Käes on neljapäev, nädala viimane, no alustab  ja seda muidugi põnevate ja harivate teemadega. Tänases saates Austraalia põlenguohvritest panda mikroplast  Läänemeres ning andekad laululapsed. Alates septembrist On Austraalias möllanud suured tulekahjud,  mis on teinud liiga loodusele, inimestele  ja loomadele. Hukkunud on miljoneid loomi, sealhulgas kängurud  ja koalad. ETV saade pealtnägija käis Austraalias külas Koalahaiglas. Punasesse raamatusse kuuluvat Koalat peetakse Austraalia  rahvuslikuks aardeks, siis see on tema viimane kants riigi  idarannikul Pärnu suuruses linnakeses Port McCare is juba  1970.-test alates tegutsev kliinik on ainus koaladele  keskendunud raviasutus terves maailmas ja seetõttu just praegu. Eriti suure tähelepanu all. Kui paljud kalad, kes läbivad siin operatsiooni  või vitamiinikuuri, naasevad mõne aja pärast metsa,  siis mõnele jätab kokkupõrge autoga või tõsine haigus jälje  kogu eluks. Kuid nunnude karvaliste imetlemine pole siiski põhjus,  miks me siin oleme. Viimased kolm kuud on Austraalia laastanud lähiajaloo  ulatuslikumad maastikupõlengud. Maailma ainsast koala haiglast on saanud lahingu hospidal,  kus käib praktiliselt 24 seitse elude päästmine. Käbi viib meid haigla intensiivravi osakonda,  kuhu jõuab viimasel ajal raskes seisus 80 kuni 90 koalat kuus. Väike ita on tänavuse tuletragöödia üks esimesi ohvreid,  kes sattus haiglasse poolteist kuud tagasi tõsiste  põletushaavadega ja füüsiliselt kurnatuna. Ebanormaalse välimuse kõrval torkab silma,  et loom on trauma tõttu täiesti apaatne. Kuid metsas on veel palju Pita sugulasi. Tulekahju piirkonnad katuvad sisuliselt üks-ühele koala  koduks olevate eukalüptimetsadega. Kui kängurud ja linnud jõuavad enamasti tule eest põgeneda,  siis aeglase loomuga koala jääb puu otsa lõksu. Käbi sõnul sisaldab eukalüpt palju õli, mistõttu see põleb  nagu sära. Küünal. Selleks, et haigeid ja vigaseid koalasid metsast välja tuua,  tegutseb haigla juures vabatahtlikest moodustatud kala päästeüksus. Päästjate sõnul on töö füüsiliselt nõudlik,  aga see pole võrreldavgi emotsionaalse pingega,  mis tööga kaasneb. Kliinik korraldas hiljuti avaliku korjanduse,  et osta põlengualadele kui alade jaoks mõeldud vee  automaadid ja hüüdsid välja isegi eesmärgi paarkümmend 1000 eurot. Tänaseks on annetuste kogumaht aga rekordilised 1,2 miljonit dollarit. Uuring abilt. Kas sõbraliku olemisega loomakesed ka kuidagi neile tänu avaldavad? Ehkki tormid ja vihmasajud on Austraalia põlenguid veidi leevendanud,  on olukord ikka veel hull. Nii et hoiame kõikidele Austraalias elavatele inimestele  ja loomadele pöidlaid pihus, et kõik ruttu korda saaks. Kohe seletab teadlane Marju kui palju plasti on meile  lähimas ja suurimas veekogus Läänemeres. Kõik on näinud pilte suurtest prügi ja plastisaartest ookeanides. Aga kuidas on lood meil Läänemeres, Mario? Ega ma päris täpselt ei tea, kui palju võib meil olla plasti  Läänemeres ja just mikroplasti ehk et need on hästi väikesed osakesed,  mida me palja silmaga ei näe. Aga Tartu Ülikooli teadlased võtsid nüüd esimest korda seda  uurida ja bioloogid võtsid proove Hiiumaa  ja Saaremaa ja Vormsi lähedale, sealt võtsid veeproove  ja võtsid ka pinnaseproove. Ja nüüd on meil esimesed tulemused ka selle kohta teada. Ja vot mul ongi siin nüüd üks liiter Läänemere vett  ja nemad uurisid siis just neid mikroplasti osakesed,  mis on nähtamatud põhimõtteliselt palja silmaga. Mis sa arvad, kui palju siin võiks olla mikroplasti sees? Ma ei tea, ma pakun, et äkki umbes nii palju tegelikult veel  oluliselt vähem, sellepärast et nagu ma ütlesin,  mikroplasti me palja silmaga ei näe. Ja siin selles liitris keskmiselt võikski olla üks plastiosakene,  vähemalt seda siis esimesed tulemused näitasid. Küll aga on oluline see, et kui need suured prügisaared ja,  ja kui plastpudel ulpib ees, siis selle saab välja korjata,  sest et me näeme teda ja ta on suur, aga mikroplasti juba  nii kerge välja korjata, seda ei ole sellepärast,  et esiteks me ei näe teda ja teiseks, kalad  või mis iganes loomad vees elavad, võivad seda  ka sisse süüa ja omakorda, kui meie sööme  siis neid kalu, siis me mõnes mõttes sööme  siis sedasama plasti. Seepärast tasub leida viise, kuidas võimalikult vähe  plastmassi kasutada. Aga kuidas plastmeie vette ja mulda satub,  seda näeme juba järgmine kord. Täna on eelviimane päev, et saate oma video Eesti laulukese konkursile. Nii et tehke kiiresti. Siinkohal ütlen mina teile head aega, puhake ennast ilusti  nädalavahetusel välja ning näeme jälle juba esmaspäeval. Tšau. Hei, mina olen Inga, kas sulle meeldib ka laulda? Kui nii, siis osale Eesti laulukese konkursil  ja võida piletid kogu perele Eesti laulu finaalkontserdile. Selleks saada kuni üheminutiline videoklipp võistlusele lasteekraan. Ee lehel. Kohtumiseni.
