Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Raadio kahte me räägime täna teadusuudiste rubriigis puust ja punaseks kosmosest, nagu me seda sel nädalal varemgi teinud oleme ja täna, 30. jaanuaril on siis mingis mõttes selline üpris pidulik päev, kuna üks väärikasse seade lülitatakse välja. Ma olen siin raadio stuudios koos Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teaduri Tõnis Eelma, aga Tõnis, tervist, tervist. Ja see seade, mis siis täna nii-öelda kinni pannakse. Või siis või siis mis oma töö lõpetab, on spitseri kosmoseteleskoop, see on siis infrapunateleskoop, mis on kosmoses olnud juba päris kaua vaated siis 16 ja pool aastat, noh, see saadeti teele augustis kakstuhatkolm Jaan orbiidil olnud siis orbiidil ümber päikese maa järel liikudes umbes 6000 päeva seal sellel ajal siis uurinud kõike praktiliselt kaugete galaktikate kuni siis meie enda lähinaabriteni lähemate taevakehadele, siin kosmoses, aga Tõnis, mis selles pitseri kõige olulisem, selline roll seal kosmoses üldse on olnud sinu, kui sinuga astronoomi vaatenurgast. Ma arvaksin, et spitseran nii-öelda vist praktiliselt praktiliselt ei olegi sellist astronoomiaharu, milles see ei oleks panustanud. Ja see füüsika välja jagatud, kuna tegu on infrapunateleskoobiga, siis see võimaldab vaadelda seda valgust, mida me maa pealt saame kas väga halvasti uurida või üldse mitte. Sellepärast et Maa atmosfäär lihtsalt neelab ära selle kiirguse. Ja põhimõtteliselt kõik kauge, väga kauge universum on meile vaadeldav infrapunakiirguses eeskätt igasugused külmad piirkonnad, näiteks tähetekkepiirkonnad, planeeditekkekettad, need on kosmiline tolm, kõik see on nähtav infrapunavalguses. Jaa tänu sellele on jah nii-öelda Spenceri kosmoseteleskoop teinud noh, ikka väga-väga nii-öelda suure panuse andnud sinna, sest tema nii-öelda lahutusvõime infrapunases kiirguses on päris hea võrreldes noh, kõige esimesed infrapunanii-öelda, teleskoobid kosmoses olid, olid juba kuskil, ma arvan, seitsmekümnendatel esimene taevaülevaade kaheksakümnendatel. Et noh, sealt on nii-öelda kaua juba aega möödas, aga see nii-öelda tõesti seal lahutusvõime kui detailseid asju me saame kosmose. Vaata see ei olnud nagu midagi märkimisväärset. Parem kui mitte midagi, aga noh, ikka natukene. Ja, ja selles mõttes spitseri kosmoseteleskoop on päris hea olnud. Ja ta on hästi pikalt töötanud. Kuigi alguses plaanitud ta töötab ainult kaks pool aastat, siis. Ja teiste infrapunateleskoop, teil on üks oluline nüanss selleks, et nad nii-öelda suudaksid vaadelda seal väga kauges infrapunakiirgus, ütleme seal ütleme 100 mikromeetrit või 300 mikromeetrit valguse lainepikkus, siis selleks tuleb neid kogu teleskoopi tuleb jahutada sest muidu piltlikult öeldes selleks niimoodi, et me vaatleksime mingit nõrka asja noh, nii-öelda läbi, eks, et teleskoop ise kiirgab nii palju seda soojuskiirgust. Ja need enamasti jahutatakse vedela heeliumiga hästi-hästi madalatele temperatuuridele umbes neli, neli Kelvinit. Ja, ja see tõesti siis jooksis või jooksis, sai otsa see vedel heelium Augustus ära umbes viie aastaga. Aga siis need ülejäänud kaheksa aastat töötas see kosmoseteleskoop nii-öelda soojas režiimis. Mis siis tegelikult tähendas 29 Kelvin, mis teleskoop kraadi miinust. Nimede järgi, jah, jah, nii et see oli siis soe. Ja, ja, ja kuna ta ei olnud jah, mitte ei tiirlevad ümber maa, sest maa tegelikult oma soojuskiirgusega kõvasti Heep selliste teleskoopide tööd, et, et ta oli ma maastelda kaugel siis siis see oli jah, nii-öelda väga edukalt võimalik kasutada seda teleskoopi veel pikki-pikki aastaid lihtsalt natukene lühematel lainepikkustel seal võib olla kuni umbes 15 mikromeetrini, noh, mitte enam umbes 100 millegina jääks. Kui sa ütled Tõnis hästi kauge valgus, eks ole, siis see tähendabki seda, et see hästi kauge valgus, mida sa teleskoopuuris on ka ju hästi-hästi vana valges, eks ole. Täpselt täpselt see ongi universum, nii-öelda väga varajane universum punanihke tõttu nii-öelda kõik, mida kaugemal on mingisugune objekt meist, seda kiiremini tema meist eemaldub ja seda suurem on tema punanihe ja punanihe põhimõtteliselt siis töötab niimoodi, et no see on selline matemaatiline see, eks, et et kui mingisugune näiteks valgus kiirati ütleme, 500 nanomeetri juures välja, mis on parasjagu selline roheline valgus, mida inimene hästi näeb. Siis kui punane üks siis see lainepikkus suureneb üks pluss üks korda, ehk siis kaks korda. Nii et 500-st nanomeetrist saab 1000 nanomeetrit, mis on siis üks mikromeeter, mis on parasjagu juba infrapunane kiirgus. Ja seda inimese silm ei näe, seda saaks küll veel maalt vaadelda, aga kui nüüd see punanihe on veel suurem noh näiteks punanihkel kaks pikeneks lainepikkus kolm korda juba mis on 1500 nanomeetrit ehk 1,5 mikromeetrit ja seda maa pealt on päris halb vaadelda ja spitser suutis seda väga edukalt vaadelda. Millised need teised olulised kosmoseteleskoobid, mis nüüd praegusel hetkel siis töötama jäävad, kui spitser täna välja lülitatakse, et selliseid eakaid, aga siiski lõbusaid seadmeid on ju päris mitu veel. Ja see spets ääres oli üks neljast NASA suurte observatooriumis noh, nii-öelda programmist või, või ma ei tea, siis laevastikust armaadast ja, ja nendest siis kõige esimene oli Hubble'i kosmoseteleskoop. Senimaani ei ole just nimelt et tema saate üles 24, aprill 1990, nii et see aasta on juubel tulemas. Siis Comptoni kama, observatoorium, mis aeti 91 üles, aga töötas 2000. aastani. Ja siis Chandra röntgenteleskoop, mis saadeti 99. aasta suvel ülesse. Nii et see siis nüüd sai eelmisel aastal ka 20 aastaseks. Nii et noh, päris päris kaua kosmoses töötanud aparaadid ja spitserned, eks, mis, mis töötas ka väga kaua. Ja noh, ega tegelikult Hubble'i kosmoseteleskoop ilmselt väga kaua vastu ei pea, kardetavasti teda on käidud mitu-mitu korda remontimas ainus teleskoop käidud orbiidil remontimas, sest seda saab remontida orbiidile ja kui nad on põhimõtteliselt jah või, või ütleme, sai eks kosmosesüstikute abil enam enam hetkel justkui seda otsest võimalust ei ole. Ja noh, nüüd pikisilmi oodatakse James Webb'i teleskoopi, mis võiks lähiaastatel startida. Viimase info järgi vist peaksid start olema järgmise aasta märtsist, James Webbi teleskoobi aga korduvalt edasi lükatud. Just et hoiame, hoiame pöialt jah, et see ikkagi on ja vaatleb ka põhiliselt infrapunakiirguses. Siis on ka ameeriklaste projekt, on WWF vööst tabli UFO-st. Mis on Habli suurusega teleskoop 2,4 meetrise peegliga teleskoop ja see peaks siis nägema nii nähtavas valguses kui informonovaatus, aga hästi laia vaateväljaga. Elame-näeme, kas see saab nii-öelda valmis, sest selle rahastust mitu korda nagu maha tõmmatud ja siis jälle tagasi antud ja nii edasi, nii et mäng kogu aeg käib niimoodi. Ja, ja röntgenteleskoop Athena, noh, võib-olla see saab ka, ütleme, selle aastakümne kuskil teises pooles valmis. Et noh, need on ka kõik siuksed, suured observatooriumi. Igatahes täna siis paneb oma silma kinni teeneline aparaat, mis viimaste aastate jooksul aitas meil meid ümbritsevast universumist pilti oluliselt selgemaks saada. On siis jah, nagu öeldud, spitseri kosmoseteleskoobi. Et viimane päev siin raadio kahes võtsid sel nädalal Kosmose uudiste üle arutleda Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ja Madis Aesma. Järgmisel nädalal on puust ja punaseks juba Arko Oleski juhtida kõike mõnusat ja head nädala jätku. Puust ja punaseks.
