Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tervist kõigile, see on raadio kaks ja oleme jõudnud kolmanda episoodi nii selle nädala teadusuudistesarjas, puust ja punaseks, räägime kosmosest ja siin stuudios on Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ja Madis Aesma. Eile mesin, lõpetasime sellise võib vist nii öelda tähe tolmuse jutuga rääkides siis petel kiusest ja sellest, kuidas suure tõenäosusega väga suure tõenäosusega siiski supernoova nai plahvata. Täna jätkame tähetolmuteemadel ja tuleb välja siis, et meie planeedil leidub siinsamas Maal leidub selliseid materjale või siis sellist ainet, mis on vanem kui maa ja veel palju vanem ka, kui meie kodune päikesesüsteem ja nüüd on siis leitud ühest 50 aastat tagasi Austraaliasse kukkunud teoriidist tõeliselt iidset materjali tähetolmu siis, mis moodustas viis kuni seitse miljardit aastat tagasi ja see on siis kõige vanem tahke materjal, mida üldse kunagi maa pealt leitud on. Päris p. Ja et ühest küljest see võib-olla ei olegi nagu mingisugune üllatus selles mõttes, et, et see kuidasmoodi Materjal, millest meie oleme siin tehtud, meie päikesesüsteem on tehtud, see on kõik pärit ju võrdlemisi vanadest tähtedest mis olid selleks ajaks Supernoodena plahvatanud noh, tükk aega varem plahvatanud, kui päikesesüsteemil tekkima hakkas. Ja noh, väga imekspandav selles mõttes ei ole, et, et sellist ainet nüüd leitakse. Samas, ega ta väga lihtne leida ka jälle ei ole selles mõttes, et et see aine, mis meil siin maa peal on, on käinud noh, nii-öelda maa enda Lamdektoonika, sest läbi ja suurem osa nendest jälgedest on lihtsalt kaotsi läinud. On ja aeg. Ja no on ka päris mitu miljardit aastat olnud, läks jah, just ja ja meteoriidid on, on siis tõesti need nii-öelda võimalikud seal ürgse ainekandjad ja see murtšinsoni meteoriit noh, on üks nendest täiesti vanadest mille, mille seest siis nagu jah, selle nii-öelda sellest avastuse tegijad ise räägivad, et et piltlikult öeldes nad nad lahustasid selle meteoriidiainet, et saada siis neid hästi vanasid. Noh, kuidas siis tolmuterasid ütlema või? Tähetolmu terase. Siin on nimetatud justkui nagu ma aru saan, päikese eelseteks terakestega. Ja et, et pilkutöös, jah, nad siis põletasid heinakuhja, et sealt see nõel kätte saada. Ja, ja, ja siis meid, nende terade vanust nad, mis alles jäid, nad analüüsid selliselt. Et kui on kosmoses mingisugune noh, ütleme, paneme kosmoseliivatera. Me teame, milles ta täpselt koosneb ja laseme temal seal siis praadida selle kalgi kosmilise kiirguse käest. Nii gammakiirgus ja nii edasi, aga rohkem osakesed, mis seal kosmoses ringi lendavad. Kui need põrkuvad noh, selle terakesega siis tihtipeale nad nii-öelda muudavad seda elemendist koostist seal terakese sees. Ja see, kui palju ta siis nii-öelda paigast ära läheb originaaliga võrreldes võimaldab dateerida selle osakese vanust. Siis on võimalik selle põhjal võrdluse põhjal aru saada, kui kaua seda osakest vintsutatud. Ja ja selle mõõtsin soni meteoriidi põhjal, siis jälle leiti, et nad on tüüpiliselt umbes seal 4,6 kuni 4,9 miljardit aastat vanad. Päikesesüsteem, ütleme, neli pool miljardit aastat vana, aga kõige vanemad, mis nad leidsid, on isegi vanemad kui viis ja pool miljardit, need umbes tsirka miljard aastat vanemad, kui meie päikesesüsteem. Ja see konkreetne leid tegelikult siit ma saan aru, teadlased tegid ühe teise tähtsa järelduse veel. Nats, ühesõnaga järeldavad seda, et millalgi umbes sellel perioodil ja see ongi siis nüüd viis ja enam miljardit aastat tagasi oli kosmoses üks selline selline moment, mil siis uusi tähti tekkis väga palju, kuidas seda niimodi seostada saab? Ja. Ja see on tegelikult teada ka paljudes test galaktikatest, et, et võrdlemisi varajases universumis oli ajaperiood, kus tehti, tekkis hästi palju uusi tähti. Lihtsalt nii oligi, et seda gaasi, millest sai tähti tekkida seda gaasi oli suhteliselt palju, see voolas galaktikasse kokku, oli juba ka enne galaktikasse kogunenud ja, ja noh, see on lihtsalt vaatluslik fakt. Ja nende tähtaja puhul on siis ka see tegelemine, lähed ise siis ei olnud, eks, mitte viis ja pool miljardit aastat vanad, vaid selleks ajaks nad olid plahvatanud juba. Nii et nad nad olid ise, ütleme seal noh, tõenäoliselt võib-olla mõnikümmend miljonit kuni kuni miljard aastat, võib-olla paar miljardit aastat vanad tähed, mis selleks hetkeks nii-öelda, mis selle tolmu tekitasid, olid juba noh, nii-öelda sündinud nii palju varem, ühesõnaga et umbes seitse miljardit aastat tagasi Ja mis nüüd puudutab nende päikeseeelsete terakeste suurust, mida siis teadlased sealt selle meteoriidijäänustest kätte said, siis ei ole midagi niisugust, mida võiks noh, ma ei tea, palja silmaga näha või siis teos veeretada, nagu siin see võrdlus tuuakse, siis kui võtta 100 kõige suuremat seda pisikest päikeseeelse materjali tera, siis need mahuksid ära noh, ühe ütleme siis 12-sse fondiga kirjutatud kirjalause lõpus olevale punktile. Nii on jah, et et ja no tegelikult mina omalt poolt jällegi hoian pöialt, et, et nii-öelda tulevikus me nii kosmosemissioonidest kui ka võib-olla maa pealt leiame rohkem sellist materjali ja, ja nii-öelda saame veel palju põnevat teada. Kuule traadi kahte ja meie teadusuudiste rubriik puust ja punaseks on kosmoseteemaline sel nädalal, üks uudis on veel jäänud, selle võtame ette Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teaduri Tõnis Eelmäega siin juba homme. Puust ja punaseks.
