Täna jätkame aprillikuu saates alustatud jutukonnadest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Kas on nii, et mida erksamad värvi con, seda mürgisem ta on? Kipub nii olema ka, aga igast asjast on erandid. Tõesti, need värvilised konnad tihtipeale on hästi mürgised ja tegelikult ühed maailma kõige mürgisemad elusolendid ongi imetillukesed puukonnad, kes on siis päris fantastiliste värvidega, vaid nad on tegelikult hästi kontrastsed värvidega must, kollane, sinine, punane ja must või siis roheline, must, noh, ühesõnaga need värvikombinatsioonid, mis hästi ümbruskonnast välja paistavad silmatorkav ja selliseid värvusid kutsutakse hoiatusarusteks, tähendab, see värvus peab olema nii erinev, nii ergas ta jääks siis sellele silma, kes seda konna siis püüaks süüa ja ta peaks olema ikkagi selline, et see loom juba kaugelt näeksid ära seda tegelast puutu noh, nii nagu meie lepatriinud või siis herilased, kimalased, kellel on erksad värvid, et ta juba kaugelt hakkab teistele silma, et ärge mind puutuge. Aga tegelikult on paljudes maades ka hästi erksavärvilisi konni, kes üldse mürgis evolutsioon olnud, neid niimoodi kujundanud. Et nad on siis jäänud selliseks hästi kirevaks ja tänusele kirevale värvusele, nad ilmselt on mingite küllalt mürgiste olendite sarnased on lindudele, teistele loomadele siis hästi meelde. Kus need väga mürgised konnad elavad? Nad elavad Lõuna-Ameerikas põhiliselt need hästi mürgised konnad. Mujal maailmas nii väga mürgiseid konn ei ole, kuigi paljudel konnadel on mürk olemas. Meie kärnkonnad on ka päris mürgised, kuigi nüüd inimesel midagi ohtu ei kujuta, aga ka nende sööjat telejätavad suhu väga ebameeldiva maitse. Järgmine kord siis püüavad need sööjad neid vältida. Neil on veel selline huvitav taktika, millest me eelmine kord ei rääkinud et kärnkonnad püüavad kahel viisil ennast kaitsta. Üks viis on see mürk. Hüpata on, need ei saa kuhugi, jalad on lühikesed, aga siis nad püüad ennast näidata suuremana, kui nad tegelikult on. Ja see näeb välja siis sellisena, et see kärnkonn tõuseb kikivarvul kui näiteks nastik, kuigi ta süüa tahab. Tema tõuseb kikivarvul, tagajalad sirutab hästi välja, nii et tagumine ots tõuseb hästi kõrgel esijalad Kaanasti üles aetud ja siis puhub ta ennast veel õhku täis ja jääb mulje, et tegemist on hirmus suure loomaga. Noh, ja kui see pisike nastik, siis kes läks väikest konna sööma, näeb sihukest kohutavat suurt looma enda vastas, siis muidugi läheb ta söögiisu ära. Ta jätab selle konnale rahule ja läheb oma teed siis konn laseb loomulikku asendisse ennast tagasi ja niimoodi ta siis püüab ennast selle vaenlase eest päästa. Vahel ta näiteks noh, mingi sellise olendi ees ennast teeskleb suureks, kes siis ei karda mürki ja keda see suurus eriti ei ehmata, sellisel juhul siis ei ole tal muudkui ta süüakse ära. Enamikul juhtudel vist see on ikkagi toiminud, sest muidu selline kohastumine evolutsiooni käigus poleks säilinud. Me rääkisime eelmises saates, et kärnkonna võib julgelt kätte võtta, midagi ei juhtu. Aga kas troopikas elutsevaid mürgiseid konni võib ka kätte võtta? Aitäh no üldiselt herpetoloogid soovitavad neid käsitleda ettevaatlikult ja kasutada kummikindaid, sellepärast mürk on tõesti erakordselt tugev nagu nahk on terve siis ega läbi naha mürk eriti taha tungida, nagu ta satub verre. Siis surm on praktiliselt silmapilkne ka inimese puhul. No kui tugev see mürk on, selle kohta annab näiteks infot, kasvõi see, et indiaanlast kunagi kasutasin oma noolte mürgitamiseks, need olid need puhumise nooled, mis siis toru kaudu välja paisati. Ühest sellisest tillukesest konnast konna kusagil poolteist kuni kaks sentimeetrit ainult pikk. Sellest konnast jätkus siis kümne-kaheteistkümne noole mürgid. Teiseks, see noor oli ikkagi selline, et kui see tabas, siis inimesi vist harvem, aga, aga suuri loomi siis noole mürk tappis selle looma paari-kolme minuti jooksul kujutamine, et kui palju siis piikskonnast ikka seda mürki tuleb sinna noole otsa peale ja kui see siis ikkagi paari minutiga suure looma ära tapab. See mürk peab olema ikka väga kange ja ma mäletan, et kusagil seitsmekümnendatel aastatel petel erinevad luureorganisatsioonid tundsid nende konnade vastu sihukest haiglast huvi ja neid uuriti siis sõjaväe laboratooriumides nende mürkide baasides välja töötada, selliseid eriti tõhusaid tapmisvahendeid, nagu ikka selliste uurimustega on, ega neid väga ei taheta avalikustada. Ma tol ajal leidsin ainult ühe artikli, mis siis seda uurimist puudutas ja ja seda mürkis üritati sünteesida. Kus konnad mürki saavad, kust see tuleb? Ega neil väga palju neid kohti ei ole, kust seal mürki saada, neil on nahades spetsiaalsed näärmed, mis seda mürki toodavad, nii et nad ise keedavad või ise valmistavad selle mürgi. Kusagilt mujalt seda mürki saada ei ole. Kas nende toit aitab kaasa? Ei suur osakonn ja väikesed konnad ka, kõik nad toituvad väikestest putukatest. Mõningate röövikute puhul on teada, et kui nad söövad teatud taimede lehti, siis taimede lehtedes olev mürk siirdub siis nende karbakestesse, muudab need röövikud isegi mürgiseks, aga konnade puhul seda ei ole, nii et konnad, kui nad mingi putuka ära söövad putukatest, selliseid mürke ehk ei ole, siirduksid neile naha sisse vaid nad toodavad selle ise nendest käepärastest vahenditest, mis neil siis naha sees on. Neil on erilised näärmed ja nendel väikestel konnadel näärmed praktiliselt palja silmaga näha ei ole, nad on seal naha sees. Nahk üldiselt on selline mürgine, aga kärnkonnadel on erilised mürginäärmed, need on siis seal pea taga või silmade taga õieti. Ja nendes mürginäärmetest sisse mürk toodetakse ja mõningatel suurematel liikidel on võimalik siis ka selline asi, et ta suudab selle mürgi sealt surve välja paisata. Noh, üks selline suurem kärnkonn, kes seda teha suudab, on hiidkärnkonn. Tema on Põhja-Ameerikast pärit ja suur võimaskonn, kellel on veel üks konnale, no mitte väga tüüpiline omadus, nimelt ei karda taga kergelt soolast vett. Enamik onni elavad magedas vees aga tema tuleb toimega sihukseid nõrgalt soolases vees. Ja lisaks. Väga hästi kuivust, sest tal on väga paks nahkkonna kohta kohe erakordselt paks nahk, kes teda kunagi käes hoidnud, näiteks loomaaias. Tallinna loomaaias on need konnad olemas olnud, ma hetkel ei tea, kas praegu on, aga põhimõtteliselt on neid olnud seal ja kui neid seal siis niimoodi käes hoida, siis see nahk on sihuke krobeline, tugev noh, üldsegi mitte konnalik nahk, vaid püüab nagu imetaja nahk, mil too karvad pealt ära läinud. Sihuke kõva nahk ja see selline krobeline tihe nahk, hästi paks nahk kaitseb neid siis kuivamise eest hästi. Ja selle tõttu need konnad on suutelised tulema toime eriskummalise mates keskkondades. Austraalias ollakse nendega väga hädas. Austraalias ollakse nendega väga hädas kohe neid toodi kunagi sinna sellepärast, et kaitsta suhkruroo istandusi kahjurite eest. Aga see suhkruroog ja istandus olevat kahjurid huvitasid neid kõige vähem. Nemad läksid seal mööda Austraaliat laiali ja nüüd on tulnud neist selline nuhtlus. Nad suudavad sigida vihmaveetünnides vajuks, teised konnad sigida ei suuda ja nad on võtnud teiste kohalike liikide sigimispaigad käest ära, tõrjunud teised liigid sealt väljas ja näiteks teevad selle vee mürgiseks teistele konnadele ja kullastele, nii et tegemist ääretult sellise agressiivse liigiga ja inimesed on viinud ta keskkonda, kus tal praktiliselt vaenlasi ei ole. Ideaalsed tingimused paljunemiseks, et jah, temast on tulnud suur suur nuhtlus. Võib arvata, et nii suured konnad söövad ka näiteks linde. Tegelikult nad söövadki kõiki, kellest jõud üle käib. Nad söövad neid pisikesi kukkurloomi, nad söövad suuri putukaid. Kaid söövad teisi konni. Kõiki, kes ette jäävad, kes liiguvad, keda nad näevad, selle nad ära söövad ja neil on hästi tugevad lõuad, nii et nad suudavad nende lõugadega kinni hoida küllalt suurt saaki. Ja kuna neil hambaid ei ole nagu kõikidel teistelgi konnadel siis nad peavad pigistamisega selle loomakese surmava, kellena kinni püüavad. Möödunud aasta kevadel toimus Austraalias lausa massiline aegade hävitamine. Jah, ma isiklikult ei usu, et sellel väga suuri taga järgi on, võib-olla hetkeks väike leevendus tuleb, aga tegemist on väga visa liigiga ja konnade puhul kipubki olema, nii et kas on tegemist hästi visa liigiga, kes peab vastu kõigele või suurusakonnadestan vastupidi, hästi sellised tõrnakesed, et isegi väiksemad muutused keskkonnas juba hävitavad terve selle populatsiooni, et konnad praktsid, äkitselt kaovad mingilt alalt jälgi jätmatult. Kuigi Austraalias on kuiv kliima, on seal palju erinevaid konnaliike. Jah, ja seal on suhteliselt imelikud konnad selles mõttes, et, et seal on ka mõned konnad, kes võivad elada kõrbes kõrbes sajab kord kolme aasta tagant ja nelja aasta tagant ja ütleme, vähemalt kord aastas, mitte tihedamini 100. ja ja üks kõige omapärasem konn, kes seal elab, on konn, keda kohalikud kutsuvad veekotikonnaks. Ta vihmaperioodil imeb endasse palju vett. See vee kogus on umbes pool liitrit mõne suurema konnalisi, kuni liit rihmaperioodi jooksul püüab ta siis ka oma järglased kas siis viljastada või siis kudu vette heita. Siis ta kaevab ennast maa sisse, kus vihmaperiood läbi on ja siis ta eritab enda naha pealt sellist lima lima, siis moodustub tema ümber kuni, nii et see ei lase tal nagu seda vett välja auruda ja sees oleva vee arvel. Ta viib oma eludega tegevuse nii, nii miinimumini üldse vähegi viie annetav vaevu-vaevu hingab, süda vaevalt töötab. Aga ta siiski on elus. Ja kasutab siis seda vett tasapisi kas siis aasta või paar või kolm, kuidas ta seal maa sees peab olema. Rekord oli seitse aastat, kui see konn oli seal maa sees ja ta tuli elusalt sealt välja. Nii et nad on suutelised oma ainevahetuse viima ikka nii minimaalseks seitse aastat ilma söömata, praktiliselt v najal elada. See on ikka täiesti imetlusväärne enne vastupidamine. Ja siis kui vihma jälle sadama hakkab, siis, siis nad poevad maapinnale, ruttu-ruttu, heidad vete kuduviljast otsale kutu ära ja söövad nii palju, kui nad saavad süüa, sellel hetkel on vist isegi kuigivõrd kanni pale nende hulgas, mõned söövad ka oma kulle seltsis ja siis, kui see vihm ära kaob, see vihmaperiood on suhteliselt lühike, siis kordub see vana lugu, et palju vett sisse ja maa sissekest ümber ja ja seal nad siis kohapeal on selliseid vett, säilitavaid, konni, tegelikult on peal Austraaliaga muudes maailma osades, noh näiteks Lõuna-Aafrikas on selline hiidkonn tantsuga selline selliste rõõmelise mustriga selja peal sihuke hästi paksu nahaga ja, ja muljetavaldav see isa näol kusagil üle kilo raske, emased on väiksemad tavalised konnadel on vastupidi, et emased on need hästi suured ja isased väiksed aafrika hiidkonnal on siis vastupidi ja nemad täpselt samamoodi veedavad suure osa seal Kalahari kõrbe servaaladel maa sees ja siis kui vihma hakkab sadama, tulevad nad maapinnal. Ja kuna siis maapinnale on tulnud, siis loomulikult lõikudes püüavad nad paljuneda ja see paljunemine on neil väga omapärane, omapärane selle poolest sinnamaani, kuni kuduv ette heidetakse, on ikka kõik normaalne, aga siis jääb isane neid hullasid sinna valvama ja, ja tema see valvamine on selline, et ta jälgib siis veerežiimi selles. Ja juhul, kui näiteks hakkab Nende veekogu ära kuivama, disisane kajab tagajalgadega ühenduskanali mõne teise lähedal oleva veekoguga kullas, et kas siis juhitakse sinna uude suuremasse veekogusse edasi või siis lastaks sealt vett nende juurde. Nii et tema on siis selline, kes oskab instinktiivselt siiski oma järglaste eest hoolitseda ja suudab need järglased siis veega varustada, kaevates nendele tunneleid. Ja see ei ole veel kõik nende konnade juures, nimelt on neil veel omapära, regulatsioon. Kodust koorub nagu kahesuguseid kullesid Ühed, kes kasvavad kiiresti ja teised, kes kasvavad aeglaselt ja need, kes kiiresti kasvavad. Nendest saavad kunagi siis need konnad ise ka, aga näiteks aeglaselt kasvavad, nende ainuke funktsioon ongi see, et et siis kui toit hakkab sealt lombist otsa lõppema, midagi süüa ei ole need kuule, seda piisavalt suureks kasvanud, siis hakkavad need suured neid väikesi sööma, neil on nagu tasuta toit kaasa antud sinna arengukeskkonda ja, ja siin on jälle väga lihtne põhjus tegelikult, miks see nii on. Nad kasvavad ja elavad väga kuivades tingimustes ja seal päikesekiirgus on nii intensiivne, et kogu aeg, see veekogu kuivab väga kiiresti ja siis on vaja see kasv saavutada nii suures tempos või nii kiiresti, kui vähegi võimalik. Ja kuna looduslikust toidust enam ei jätku, siis teised kullesed on ka toiduks suurematele kullestele. Mõned konnad ehitavad, pesi nagu linnud, üks koht, kus sellised konnad elutsevad, on india Jah noh, päris selline Need ei ole nagu linnupesa, et me ilmselt päris nii ei saa öelda, et läheb kõrrekese korjama ja punub pesa aga väga palju troopilisi konnaliike teeb pesa ja pesa on siis tegelikult vaht, pesa või vahust, pesad Indias ja Aafrikas ja lõunal, Ameerikas on selliseid konnaliike, me ei hakka ilmselt kuulajatena ladinakeelsete nimedega vaevama, see vist ei anna midagi, aga aga nädala siis lehekonnad või vähemalt puu otsas elutsevad konnad ja see mehhanism on siis suhteliselt lihtne. Emane hakkab siis kudema mingil hetkel ja nii nagu enamasti konnadel on, sel ajal, kui emane koeb, siis isane istub tal seljas, eritab siis seemnevedelik, aga nüüd Nende lehekonnade puhul või, või nende puukonnade puhul tegelikult, kes seal troopikas elavad, vahel läheb asi ka niimoodi, et isased mitte ainult ei eriti seemnevedeliku, vaid hakkavad lahustama siis jalgadega, nii nagu mikseriga seda emase poolt evitatud kudu, nii et see, mis seal kudu ümber on valguline ollus, see lüüakse vahtu, see vaht siis päikese toimel kuivab ära. Nii nagu beseekook ahjus läheb kõvaks, nii läheb seega päikese käes kõvaks ja need kullesed siis jäävad sinna keskel, seal on niiske, seal on piisavalt toitu, tusesse vaht on hästi toitaineterikas, sest see on ju valk tegelikult seda nad seal vaikselt näkid, sead ja siis, kui on tee olnud aeg, siis nad närivad selle valgukesta puruks ja kukutavad ennast vette. Tavaliselt tehakse pesad just kuhugi sinna bee kogu kohale ja, ja sellised liigid on hästi mitmes paigas levinud ja, ja see meetod tähendab vist päris hästi ja huvitav on see, et vahel selle pesa tegemise juures osaleb siis mitte üks isa, vaid võib-olla kolm, neli kuni viis isa, kes siis energiast oma jalgadega seda Valgoolist ainet vahustavad, seda pesa siis koos teevad. Noh, mis tunne sel vaesel emal seal on, kellel see viis isa seal ümberringi on ja jalgadega vehivad ja siplevad, kui nad on paljunemise ajal suhteliselt julmad, mis julmad, niimoodi ma ei saa öelda, aga neil juhtub väga palju õnnetusi, et nad kägistavad selle vaese ema suures armutuhinas raha lihtsalt. Ja, ja noh, ma kardan, et seal puu otsas ka siukest asja juhtuda, et see vaene ema, kes siis seda kodu eritab, lõpuks võib seal grupi sees hoopis otsa saada. Maailmas väga paljud konnad tegelikult ei elamut, et maa peal võid, elad puu otsas ja on kohe omaette rehvkonn, keda kutsutakse siis lehekonnadeks. Neil on selliseid iminapa taolised varbaotsad, mis saavad siis hea haardepuulehtedest ja nad võivad siis päevade kaupa puu otsast alla tulemata seal puu otsas ringi jalutada, lehelt lehele turnida või okste peal turnida ja seal püüad natuke putukaid, nii et neil ei olegi tarvidust maapinnale tulla. Noh, meie siin põhja pool elavad lehekonnad, nemad tulevad sigimisveekogudesse ja siis selleks ajaks, kui nad paljunevad, seal nad vees, noh, nii nagu suur osa teisi Connigi. Aga muidu elavad nad siis kas siis pilliroos või, või puu otsas või põõsastikus või, või kus iganes. Puudel elavad konnad ei ole erksavärvilised. Ei ole suur osa nendest puu otsas elutsetest konnadest, just neist lehe konnadest ei ole üldse erksavärvilised, nemad rohelised, Neil on kaitsevärvus, ta nii hästi sulandub selle lehepinnaga. Aga noh, kaitsevärvusest rääkides siis kõige hämmastavam kaitsevärvus on ühel Lõuna-Ameerikas elutsevat konnaliigi. Nimelt tema elab ka lehtede peale puu otsas, aga ta ei ole roheline, vaid tema on valge-pruunikirju. Ja see valge-pruunikirju muster on täpselt selline nagu lind mu välja heita ja sinna lehe peale jätnud ja ta näeb nende sööjate jaoks nii ebaisuäratav välja, sest noh, linnu välja mitte eriti palju keegi ei söö. Et ta võib täitsa niimoodi rahulikult päise päeva ajal kusagil lehe peal lebada. Ta tõmbab käpad enda alla ja siis see muster hajutab ta piirjooned ära, siis jääb tõesti selline mulje, et lind on jätnud sinna mingi hunniku lehekese peale ja ta võiks rahulikult seal mode ennast tunda, ilma et keegi teda süüa tahaks. Isegi nokaga proovima tuleks. Mõned konnad isegi lendavad. Konnad üldse liigud väga iseäralikke viisidel, aga mõned konnaliigid suudavad lennata. Ärme nüüd kujutame ka liiga palju ette seda lendamist, tiibu neil ei ole, aga sellist kerget planeerimist noh sama tüüpi liuglemist oksalt oksale nagu teevad seda näiteks lendoravad, kes ei ole ka jube lendajad, vaid võib planeerijad või mõned sisalikud, seda suudad konnad teha, konnadel on varvaste vahel küllalt suured, need lestad ja kuna konnad ison, kerged see varvaste vahel olevat, need ujulestad on piisavad, et seal õhus planeerida ja ta ei kuku siukse suure põntsu ka vastu maad, nagu ta muidu kukuks, vaid ta ikkagi maandub suhteliselt õrnalt. Kuigi ma ei ole nende elusast peast neid konni kunagi näinud ja ei või seda kinnitada, aga filmis, kui ma olen vaadanud neid maandumisi, siis nad nii väga pehmed ei tundu olevat, aga konnade puhul me peame arvestama sellega, et tegemist on äärmiselt kergete loomadega. Ja siis kuidas aga kõrge kukub, sissekukkumise inerts on tunduvalt väiksem ja see kokkupuude maapinnaga ei ole nii hirmus, kui näiteks ma ise sealt kooskonnaga alla hüppaksime, siis auk, mis sinna jääks, oleks ilmselt väga suur, aga, aga see konnaga enamasti juhtu midagi, kuna seal troopilises vihmametsas veel maapinnal suht palju kõdu, siis see kõdu omakorda veel pehmendab. Ja kui ta lendab ka puult puule, no siis ta maandub selle teise puutüve peale, näiteks mida ta ka suudab seal siminapadega kinni võtta, sellest või sõrmeotstega varbaotstega sellest tüvest ja maandub selle tüve peale ja, ja sealt siis ta võib kas edasi planeerida, ronida sinna, kus tal parajasti pähe tuleb liikuda. Ja ega see lendamine ei ole tal nüüd selline Ta muud koga rõõmsalt planeeriks seal puude vahel hüppas puult puule, tundes elust rõõmu, see on ikkagi selleks, et ta vahetab siis puud, mille otsas ta toitus, et uuele paremale toitumispaigale minna või siis vaenlasest ära põgeneda, sest noh, kujutage ette, kui te olete keegis, läheb skonna sööma ja konnakäitumine ikkagi selline, et kas hüppab, ronib minema, siis see tõuseb lendu või hüpoteek sihukse, salto Mortaaleja maandub teisele poole mingi 10 15 meetrit eemal. Et see ajab ka selle söja natuke segadusse. Kui erinevate konnade pilte vaadata, siis võib küll öelda, et konnad on väga ilusad loomad. See värvikirevus tegelikult me oleme rääkinud täna eks ole, nendest tillukestest mürginoole konnadest ja siis oleme rääkinud lehe konnadest, kus rohelised mõned kärnkonnaliigid näiteks on hästi huvitava sellise kollase, pruuni ja punaste täpikestega, meie Eestis. Lähevad, konnad, juttselg-kärnkonn, noh, temal oliivroheline ilus kollane triip selja peal, aga väga kaunis meiega on ju rohe-kärnkonn, kellel on sellil maskeerimismantel seljas rohelise ja valgelaiguline või ka mudakonn, kes on selline pruunilaiguline. Kui me vaatav kärnkonnade värvus varieerub, veerub niisuguseid helehallist kuni täitsa süsimusta ning kõik need üleminekutoonid seal vahepeal ja kui me vaatame veel kärnkonnale silma, siis nii ilusaid silmi annab tegelikult otsida, kui kärnkonnal on selles mõttes noh, ma loodan, et meie naiskuulajad nüüd ei pahanda, aga kärnkonnade silmad on igatahes palju kaunimad, kui teda lähedalt vaadata. Tema seda võin, kinnitades ma veetsin ühe pühapäeva konni pildistades, roomasin nendega koos seal veekogu ääres ja sain päris siuksed, suured kaaded konnasilmadest ja pärast neid arvutiekraanil vaadates sätendasid ja lausa kuldset värvi oli seal silmadest näiteks üks konn, mis mulle väga meeldib, on selline kollase ja mustaga või siis kuldkärnkonn, kes kahjuks on need kusagil 10 15 aastat umbes välja surnud täid ei ole leitud ja kadusid momentaalselt maailmast ära, siis need kuldkärnkonnad on ju erkkollase värvusega, vaid tomatkonnad, kes Madagaskaril pärit, need on sihuksed täitsa tomatipunased, punased, kuigi ta ei ole mürgine ja sarvik kärnkonnad näiteks on hästi ilusad. Ilmselt ei ole meil võimalik üldse ette kujutada selliseid värve, mida konna riigis ei oleks olemas, sest seal on praktiliselt kõik värvid esindatud. Nagu me tuleme veel selliste konnade juurde nagu salamandrid. Noh, need on siis siuksed, olekumoodi konnad, kes suure osa on kuival maal, aga sigimise ajaks lähevad siis vete osa isegi pea vette minema, nad elavad maa sees. Siis nende hulgas on ju väga huvitavaid siukseid, triibulisi vorme tuli salamander musta rüüga ja siis kollaste laikudega seal kere peal näeb jälle väga efektne välja. Ka meie triitoril pulmarüüs on, on väga ilusad omoransikate kõhtudega, millel mustad täpid peal. Konn on maailmas väga palju, väga eripäraseid ja, ja üks ilusam kui teine. Ma tõesti ei julge öelda ühtegi värvi, mida sealhulgas ei leia, sest kas siniseid konn ja on olemas täitsa erk lasuur siniseid? Need ei ole küll päris konnade moodi, vaid need on Maases elavad vihmaussi moodi konnad, siukonnad ja, ja need siuh konnade hulgas on siniseid ja rohelisi ja ja mis iganes, värve. Uusi konnaliike avastatakse maailma loodusest üsna sageli. Jah, et nii ta on, et need leitakse, siis on selline väike ja, ja üldiselt nende levik on ka suhteliselt väikesel alal, eriti troopikas, seal võib olla näiteks nii, et ühes metsaosas on üks konnaliik ja läheme kolm-neli kilomeetrit eemale, seal on juba teised konnaliigid ja me eelmine kord rääkisime, et maailmas konni siin põhja pool suhteliselt vähe, aga lõuna pool on ikkagi tohutu konna rikkus, kui on üldse, on ju kusagil kolm pool 4000 erinevat liiki ja näiteks Lõuna-Ameerikas on piirkondi, kus siis seal ruutkilomeetri peal tuleb umbes sadakond erinevat konnaliiki ja see on ikkagi väga muljetavaldav ja, ja nad tõesti on väga piiratud territooriumil ja nad elavad ka seal erinevates rinnete osa elab, eks ole, päris maapinnal ja siis puutüve mööda üles kõrgemale seal kuni päris puulatvadeni ja mõned ei tulegi sealt puu otsast alla. Sigimise ajaks näiteks Lõuna-Ameerikas on mõned liigid, kes elavad koos Promeeliatega, noh, need lillekesed, mida meie armastav endale kodus lillepotis kasvatada, seal epifüütidena kasvavad puu otsas. Ja bromeelialiste on selline võimalus, et nad koguvad Endale lehekaenlasse lehtede vahele, tekivad nagu siuksed, väiksed järved ja seal taime keskel on siis nagu kõige suurem lomp ja näiteks osa väikesi konni kasutab neid lompe siis selleks, et oma järglasi ilmale tuua, et ta ei lähe mitte maa pealt, mõtlesime seda veelompi vaid sinna Promeelia sisse, muneb ta siis muna. Ja kui need lombid on väga väikesed Promeeria sees, siis iga keele sisse pannakse üks muna ja siis on niimoodi, et isane tema hoolitseb nende poegade eest või selle pildi eest, mis seal üleval on. Ja siis ta käib emase juures, emane muneb. Ühe muna isane viib selles poegadele toiduks. Mõnedel liikidel on ka nii, et emane on see, kes siis käib ise, hoolitseb poegadest ja muneb muna sinna. Et neid liike on päris erinevaid, aga see Con hoolitseb oma järglaste eest, käib neid regulaarselt toitmas. See on jällegi asi, mida me üldse ette kujutanud, sest meie jaoks on selline, kelle vanemlikud kohustused lõppesid sellega, et kudu heideti vette ja siis konn jalutas rahulikult minema ja rohkem ta selle asja vastu huvi tundma. Aga troopikas on konni, kes väga regulaarselt oma järglaste eest hoolitsevad, ka toidavad neid. Ja samamoodi need siukonnad, kes näevad nagu suurte vihmaussidega välja, ka nemad toidavad oma poegi. Poegadel on päris teravad hambad siis kui nad juba kuulastena formeerunud on ja tükk aega teadlased ei osanud, nagu arvata, et mis jaoks need hambaid seal vaja, mis nendega peale kad. Aga siis õnnestus neid filmida nende oma niinimetatud pesas ja siis selles filmilõigus selgus, et et need pojad käivad emalooma seljast, seda vana nahka sihukest limaeritust söömas, nii et siukonna tervitavad siis, sest lima, mis on poegadele toiduks, pojad käivad siis tema pealt seda näksimas. Ja, ja niimoodi siis toimub ka järglastest hoolitsema järglaste toitmine, et enam ei toideta teda nii nagu need pisikesed konnad teevad kuduga, vaid kohe eriline nahaeritis, mis ongi mõeldud spetsiaalselt poegade toiduks. Noh, siit veel samm ja jõuame piimani välja. Suur osa avastus ikkagi, mis looduses tehakse, on puht juhus, keegi satub peale mingile asjale, midagigi enne, teine näinud ei ole ja siis ta kirjeldab seda nii nagu oskab, siis võib-olla keegi teine, teine tuleb, püüab seda asja ka korduvalt vaadelda ja siis, kui õnnestub filmida seda filmi analüüsides. Muidugi saab asi kõige selgemaks. No näiteks üks mõistatus, mis siiamaani on ühed Lõuna-Ameerika konnad, kes elavad tihtipeale koos lehelõikaja sipelgatega. Alguses saadi teada, et nad lihtsalt varjavad ennast lehelõikaja sipelgate pesades. Need sipelgad ei tee neile midagi ja nad on seal pesas, niimoodi päeva ajal varjus tegutsevad nad öösiti. Aga nüüd kusagil kümmekond aastat tagasi avastati, et seal lehelõikaja sipelgapesade all leiti mingi nagu bassein seal basseinis elavad siis need konna kullesed ja mitte ainult ei ela, vaid need sipelgad käivad ja heidavad sinna kullestelega mingit eritist, siukest kollakat kleepuvad pool vedelikku ja konnakulles söövad seda. Nii et toimub nagu ühe liigi poolt teise liigi toitmine. No seda ei ole nüüd rohkem suudetud dokumenteerida, ei ole seda nähtud kui ühe ainsal korral ja selle nähtuse olemus on siiamaani selgus, et kas see oli nüüd niisugune mõtestatud tegevus, oli see juhus, võib-olla sipelgaid eritasid mingit asja, et neid konni hoopis hävitada, sealt me täpselt ei tea, see asi selgitamist ja ja enne, kui siia saatesse tulin, ma veel püüdsin otsida selle nähtuse kohta, kas on uuemaid andmeid, kahjuks mul ei õnnestunud midagi mõistlikku leida, nii et see on niisugune asi, mille me võib-olla mõne aasta pärast saame jälle teada konnade kohta. Selleks, et avastada uusi konnaliike, tuleb teadlastel ka puude otsa ronida ja see on väga raske ettevõtmine. Noh, jah, puud on väga kõrged, meie kõrged puud on nende puude kõrval päris vitsakesed. Ja ega see puude otsas liikumine inimesele väga mugav ei ole. Tänapäeval seal troopikas tehakse päris palju uurimustöid, puude otsas rajatakse kohe laboreid, puude otsa jälgitakse aga una, puudeliikide arv on suur ja nende puude peal elavate liikide arv on väga suur, siis noh, niimoodi samm-sammult edasi liikudes ühe puu pealt teise peale võib veel minna kümneid aastaid, enne kui jälle midagi uut ja põnevat teada saame, et seda ei ole väga kerge teha ja loodame, et meil tekivad automaatsed uurimisvahendid, mida saame kuhugi üles panna. Aitaksid meid seda elussondeerida, noh, nii nagu erinevate riistadega, uurime seda, mis toimub seal kosmoses. Mina olen selline praktilise meelega inimene, mina mõtlen, et me võiksime seda raha, mis sinna kosmosesse lennutama võiksime nagu rohkem oma kõrval elavate elusolendite tundmaõppimiseks kasutada, et tegelikult me teame sellest kõigest ju nii vähe veel, mis meie ümber on. Väga paljud teadlased tänaval juba ütlevad, et on käivitunud uus väljasuremise laine, see tähendab seda loomi sureb välja tohutu kiirusega. Tänu sellele, et me ise oleme sellele kõvasti kaasa aidanud ja need surevad enne välja, kui me teada saame, mis rolli nad siin meie ümber üldse täitsid, sellepärast et kogu ökosüsteem, see on üks suur võrgustik ja me tahes või tahtmata peame nendega arvestama, kes meil siin kõrval on ja, ja kõige kurvem on see, et kui mõni neist ära kaob, ega me ei tea, mis, mis auk sealt järgi jääb. Et me võiksime nagu rohkem uurida seda, mis rolli nad täidavad ja mis augu nende ärakadumine meie üldisesse siia looduspilte tihti võib võib jätta. Aga noh, ma saan aru, et ka seda, mis seal kaugel toimub, seda on vaja uurida. Ma lugesin, et mõned isaskonnad võivad mingil hetkel emaskonnaks muutuda. Kuidas seda seletada? Seda nüüd ei ole väga palju täheldatud, aga mõnedel liikidel seda seda võimalust on täheldanud, sama asja on täheldatud ka mõningate kalade puhul. Toimub siis ilmselt mingisugune füsioloogiline muutus nende sees, mis seda põhjustab, ega me täpselt ka ei tea, praegusel hetkel aga aga seda võime öelda, et selline protsess on täiesti võimalik ja, ja see on tuntud ka kalade riigis, aga mis seda täpselt vallandab ja mis mehhanismid seal sees toimuvad? Ega me täna vist selle kohta veel õiget vastust ei tea. No ja tegelikult konnade puhul on üldse ju hämmastav, kui me vaatame nende seda arengut kodusse, kulles väljub, seal ei ole konnaga tegelikult mitte midagi tegemist, see on üks niisugune sabaga vingerdav täpike või kerakene ja ühel heal hetkel hakkab seal kerakesel jalad tekkima, hakkavad esikäpad tekkima vesialad ja lõpptulemusena saba kaob ära ja tuleb sellest kerakesest kond. Noh, see seal sama müstiline muundumine tegelikult nii nagu putukate puhul on. Et ühel heal hetkel on, on mingi sihuke karvane tõuk, tema keerab ennast kesta sisse katki läheb siis sealt tuleb välja kas liblikas, mardikad või, või mis iganes, mis putukaliigiga parajasti tegemist on, et mismoodi see moone tegelikult ikkagi toimub ja mis protsessid seal täpselt toimudega me neid tänapäeval ikkagi veel väga täpselt ei tea. Aimame, mis seal võib toimuda, aga, aga päris teadmised on asi üpris kaugel. Jaapani teadlastel õnnestus aretada läbipaistvat konnas. Nende nahk on nii läbipaistev, et kõik siseorganid on näha. Ma päris täpselt ei teagi, milleks need nüüd aretatud on aga ju seal mingid uurimispõhjused taga on ja, ja ilmselt mingisuguseid asju on võimalik südame töö ja oleks võimalik nende peal näha. Pool läbipaistvad konnad ju tegelikult on juba kannuskonnade näol olemas heleroosad ja nad peaaegu paistavad ka läbi tugevas valguses need aretatud Albinootilised kannuskonnad teadlaste poolt aretatud elusolendite liinid, nii hiirte kui konnade puhul, need aretatakse tihtipeale väga spetsiifiliste asjade uurimiseks. Mis see tulemus on, ega me seda päris täpselt ei oskagi öelda, milline sellise konna eluvõime näiteks on, ega me seda ka päris täpselt ei oska öelda, kui palju me tema eest peab hoolt kandma, et ta üldse läbipaistvam elada saaks. Konn ja teaduse huvides päris palju kasutatud on kasutatud teda kõikvõimalike reflekside uurimisel ja bioloogiaüliõpilaste sihuke praktikumi töö oli ju ka konnade lahkamine, teadus kasutab neid konni üpris sageli, aga tänapäeval õnneks see asi on natuke tagasihoidlikumaks muutunud, nüüd me saame nagu natuke kergemini juba läbi ilma neid konni oluliselt lõikuma ja ütleme, närvide eraldamised, pea eraldamisteta, mida, mida kõike on tehtud. Aga konnad on teadusele väga palju kasu toonud ja, ja väga palju asju selgitatud ja neil on ka olnud näiteks praktiline väärtus, noh, meil akvaariumites peetakse nagu sellist konn kannusconn ja, ja siis, kui ei olnud veel need keemilisi teste rasedusega, tähendab need kannuskonnad olid ju sihuke testi materjal, neile süstiti siis inimese uriini ja kui oli tegemist raseda naisega sisse konnakas kohe kudueeritama, et isegi siis määrati, tehti rasedustest muudel viisidel konn samuti kasutatud. Vanasti näiteks ju ennustati ilma konnade järgi on ju meil olnud tõeline baromeeter, on teadlase klassikaline katse, kus kondnud vees ja siis kui sadam hakkab, ronib sealt veest välja näiteks või, või osadel konnadel näiteks enne vihma, need pigmendilaigud melofoorid lähevad tumedaks, konnad enne vihma tumedamat, kui näeme tumedaid konn, ehk siis on suur. Tõenäoliselt hakkab sadama. Kõik nad on ka ise taevast alla sadanud. Ja on ise ka taevast alla sadanud, aga neid keegi ei pillu seal, vaid selle põhjuseks ilmselt on nii nagu kalade sadamise põhjuseks on see, et noh, mingid trumbid on siis neid veekogusid läbinud, kus siis konnad on olnud, on need siis konnad seal koos veega kaasa imenud, kandnud teise kohta ja seal siis alla sadanud igasugu imelikke asju konnadest räägitud näiteks üks müstiline asi, mida konnade kohta räägitud, on see, et don leitud õõnsaid kive, mille seeskonnad on elanud, kivi pooleks löödud ja sealt on siis, kui on välja tulnud see, et ei ole väga usutav, kuigi jah, võib-olla Don kullesena kuidagi ta sinna kivi sisse sattunud, on seal kasvanud, sealt pragudest putukad juurde pääsenud, nii on arvatud. Aga see tundub siiski suht kahtlane, et ta seal niimoodi toime tuleks, aga näiteks üks selline juhus on teada ka hilisaegadest. Nimelt avastas keegi maha visatud Coca-Cola pudeli, mille sees oli konn. Ja see konn oli oluliselt suurem kui see auk, kus ta sinna sisse oleks pääsenud. Ja seal samuti arvata, et ilmselt oli seal vesi sees, kuhu siis sattus konnakudu, üks kulles arenes siis konnaks, hiljem sattus sinna veel putukaid, sest konnadel on sihuke spetsiifiline lõhn, mis putukatele üpris atraktiivselt mõjub. Ja siis ta toitus seal, kuni kasvas siis selle pudeli mõõtudes ja jumal tänatud, keegi ta üles leidis, sellepärast et kui ta veel edasi oleks kasvanud, siis tahaks sinna kinni lihtsalt jääd. Aga lõigati välja ja lasti vabasse maailma tagasi. Kas teil on konnade hulgas ka mõni lemmik, on? Minu lemmik annaks, on üks üks lehekol, tema on öise eluviisiga kudeda, selja poolt vaadata, siis ta on niisugune roheline nagu kõik lehekonnad ikka. Aga kui teda külje pealt vaadata, siis kõhu poole peal on tal lillakad ja valke, töödid teineteise kõrval ja see on minu vaieldamatu lemmik, on, keda mina alati vaatan, suure huvi ja imetlusega ja, ja tema juures jällegi ma ei saa mööda minna silmadest, mulle meeldivad tema silmad kõige rohkem, sest need on nii suured, natuke ettepoole punnitavad ja ilusad punased. Kuulsite keskeprogrammi konnadest stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
