Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad, tere. Tere, lapsed. Mina olen mõnus, on jälle Reoloogilisest mahulen, onu oleks ja sa pead nüüd rääkima kärplastest eelmine kord, kuidas ma sind üldse kuulsin, kuidas? Mul oli üks väike raadiumi, suu, suur antenn otsas ja ma olin natukene tõbine, kodus mul oli väike köha ja nohu ja ma jäin siis igasuguseid maa teesid ja sain terveks, aga ma kuulasin, mida sa rääkisid. Sa lubasid, et sa räägid teinekord veel Kärklastest? Õigus, lubasin küll, aga mõnus on, see ei ole neile rääkinud, kitsa haige olid, kui sa haige oled, siis ütle meile ka, sest ikka nii hea, kui mõni sõber tuleb vaatamata, eks ju. Ja ütlen küll, aga mul ei olnud siis sellist telefoni veel nagu nüüd, ma sain vahepeal ühe ilusa tuviga kokku, kellega ma võin teile nüüd sõna saata, vadki mõnus tur muidugi mõnus. Ja siis me saamegi teada, kuidas mõnusam käsi käib. Jaa, aga kärplastest väga palju põnevaid, Jutan rääkimata. Ja muidugi kärplased moodustavad väga huvid. Seltskond zooloogid nimetavad neid seltskondi, kus on erinevast liigist, loomade sugu kondadeks. Ja neid on päris palju, me rääkisime igasugustest huvitavatest loomadest, nugised, rääkisime, kivi, nugised ja ka minu meelest me ei ole rääkinud sellistest loomadest, kes elavad troopilistes metsades, seal on ka kärplasi päris palju, aga seal nad reeglina üpris suured ühest loomast, kes meil küll siin ei ela, jõudsime siiski rääkida, see oli keskhirmus paha. Aa ja see oli skunk, skunk ehk viluks. Ja nendest me jõudsime rääkida, nemad eriti suureks ei kasva, kaks ja pool kilo keskmise kiisu suuruseid, aga väga suure koheva, ilusa sabaga ja haisuna teevad, mitte keegi suudaks seda haisu taluda, sedalaadi lõhna mitte, küll nii tugevad. Näiteks oskab teha, Aafrikas elutseb kärplane, kellel on väga peen nimi eesti keeles, ta on marmor, tõhk, aga tema kohalik ja soo loogiliselt õige nimi on sorrylla essorilla täpselt nagu skunk hirmutab oma vaenlasi, tõustes esijalgadele, vaadates sealjuures alt üles üle õla ja tagajalad koos oma triibulise tähnilise sabaga. Ta tõstab kõrgele nii et kõik näeksid, et siin on üks saba, mille alt võib tulla niisugust haisvaid hoia eest. Tubli sorile ta kunagi halb on välja arvatud võib-olla saakloomad, kellest ta toitub, aga ta hoiatab ausalt, hoiatab eratule. Mind häirib samasugune jäävuse mõõga ja mantli harra, neil on samasugused nimed ka peaaegu Chorroli mõõgaga sorilla haisuga ja toidud olid nendele ka erinevad konki paha Isovin ei, paha, ei soovinud sellest, nad on väga-väga sarnased siis näiteks Kesk ja Lõuna-Ameerikas elab veel üks päris suur võib kiloseks kasvada üle meetri pikaks. Tema nimi on minu meelest väga ilus. Taira on ilus nimi, ai Taira. Ja hästi kena loomake, kujutad sa ette näiteks kriisoonid ja seesama solillagi, nendel on vastupidine värvus, vastupidine sellele, millega me imetajate juures harjunud oleme. Tavaliselt on loomadel tume selg ja hele kõht. Aga seal Tairal ja Krisoonidel kah tema sugulastel. Nad elavad ka sealsamas Aafrikas on hele selg ja must kõht, kui nad Aafrikas elavad näitlejannad ära pleegitatud. Ei usu, et siin on tegemist väikese plistusega või mingisuguse sellise asjaga, ma usun, et see on nendele kasulik. Nad elavad tavaliselt jõgede kallastel metsa all. Nii et nendel on väga tähtis, et peal oleks küll mingisugune tumemuster. Kuid kui nad tahavad ennast kaitsta, nad tõusevad tagajalgadele ja mustal taustal musta kõhtu näha ei ole. Nad on kõik väga uudishimulikud ja nagu kõik kärplased, nad väga armastavad tagajalgadele tõusta nirk ja kärp tiiva täpselt samamoodi. Ja siis, kui ta ennast hoiab tagajalgadel olles siis tumedat kõhtu jäi, helistage taustast. Aga muidugi teine asi, et nad on veeäärsed, loomad, nagu saarmas nad muidugi ei käitu, aga v juures tahavad olla ja seal on niisugused soola kõrvekesed nagu ja need heledad. Nii et kui loom on kõhuga vastu maad, siis tema hele selg soola ikka peaaegu lumivalge maa taustal eriti nähtav ka ei ole. Kui loomaema riidleb, et mida sa, mürad seal teid ennast nii mustaks siis pole see mustus tema kõhu pealtnäha siis tähendab ütelda, tema pole müranud. Näed, kõht on puhas ja see peabki niisugune must olema, see on väga hea, väga hea mõte, tuleb ikka uurida Tairo ja teistel, et kuidas on siis nende lastega, kas nad saavad lõpuks nii mustaks? Tema saab juba lõhna järgi tunda? Ei peaks, eks ole, tugev lõhn, Newman, aga üldiselt need armastajad ikka puhtes, mis sa arvad, et ma olen seal? Ma usun, et iga iga laps armastab puhtust, vanemad õpetavad ka teda hoidma, kõik enda ümbruskond puhtana ju õnneni. On küll puhastamata ikka elada ei saa, see on eluliselt vajalik. Kui sai, puhastab kasukalt jahuma hunt, see oma kõrvu ja silmi, kui sa ei pese kas või keelega, kas või käppadega siis lõppude lõpuks hakkab mingisugune haigustekitaja elutsema rõõmsalt täpselt nii nagu hammastega. Need on juba õige, mitu liiki on väga puhtad loomad tegelikult, et see pori nendel peal on, see on nendele kaitseks ja ega see pori kauaks ajaks samaks nende seljas ei jää. Nad puhastavad oma selga sellest vanast purist, et uus värske puhas, tubli pori Elle selga tõmmata, see on hoopis midagi muud. Muidu päikesekõrvits ja hallitusseened võivad kasvada selga, kui see ei ole kaitstud ja ajab ei, puhtust peab olema. See on tervise küsimus. Ilma selleta looduses mitte kuidagi. See looduse elu on karm, peab tingimata ennast puhastama. Ja muidugi selge see, lähme nüüd kärplaste juurde, eks edasi. Oi, seal on päris palju kõiksugu juttu. Ahmist. Me oleme rääkinud taga kasvab kuni 20 kilose, eks, aga on olemas veelgi suuremaid, näiteks meemäger, temal on veel tuttav lind, kes näitab talle, kus on mesilaste pesad, siis meemäger tuleb ja murrab sellest mesilase pesas seinast. Olgu see kasvõi suured tugevad puuõõnsusi sees. Ja siis ise ta sööb mett. Aga see lind, kes uuris välja, kus asub see pesa, tema saab süüa pisikesi ussikesi, vastseid koos töötavad ja selline meemäger võib kaaluda 16 17 kilogrammi vahest isegi tublisti üle 20 on suur ja väga tugev ja ta on vihane, aga meie metsades teda vist ei ole. Ei mee mäkra Me meie metsas ega mesilas ei kaht Tayladiga soojal maal. Tädi Anne, onu Aleks, vaadagicki sealt tulev. Ei, see ei, see ei ole mäger, see ei ole mäge. Hool. TRW onu Georg, tere. Ma juba tükk aega kuulasin, teie juttusid pealt, ma ei tahtnud segatud nii hoogu sattunud, aga, aga nüüd, kus meie mägersin aktsioonis oli, siis muused pead ikka sekkum. Mul tuli sellega seoses meelde selle meemägrarolli, tegelikult on inimene juba seal Aafrikas endale üle võtnud, kasutab neid linde, kes meie mäkra juhatavad mesilaspesade juurde ja paneb tähele ja need linnud on ära õppinud, et see inimene on sama kasulik kui sime mäger. Tarvitseb inimene sinna pesa juurde juhatada, inimene saab sealt oma meesaaki kätte ja lõpptulemus on ikkagi jäävad sinna tõugukesed lindudele ja niimoodi käib see rollivahetus looduses ja mismoodi see asi nüüd meemägra suhtes võib lõppeda? See ei ole veel päris selge, sellepärast et kui sul sõber reedab, läheb teise, tugevama või võib-olla kättesaadavama sõbra juurde üle, siis missugused tagajärjed sellel võivad olla, seda ei oska meister keegi. Nojah, kui need aafrika elanikud hakkavad mee mäkra mängima, siis muidugi see Melywoorase päris meemäger võib hätta jääda, aga tegelikult ta sööb ju muid asju, ka söökodermiitia ja ta sööb väikesi närilisi. Need kõige hullem seis ei ole talvel, loodame, loodame, et ta saab hakkama. Kus neid suuri kärplasi veel asub, viis, kusjuures nii magevees kui ka merevees magevees elavad Saarmaslased. Sest saarmas on ju ka kärplan. Kujuta ette ja mõni nendest, näiteks septeronoura, kes Brasiilias elab, vist on hiidsaarmas lühitsaar, poolteist meetrit pikk ja 24 25 kilo raske. Kujutage ette, see on huvitav loom, tal on vägev saba, niisugune lapik tavaliselt ikka Kärblastelt, kõikidel on niisugune ümarik, aga sellel on appiki, sellega lööb vastuvõtjas suurepäraselt, oskab muidugi ujuda. Ja väga armsad, kuigi väikesed on sõrmik, saarmad, nendel ei ole küüniseid, nendel on nagu inimesel täpselt, pisikesed väikesed küünekesed, aga kindlasti lapsed teateid saarmas on juba selline loom, kellel on niisugune kile ujumislest varvaste ja sõrmede vahel ja ja ta on veel üks väga hästi kohastunud, kuid ikkagi mitte nii hästi nagu merisaarmas kaland. See on see kõige suurem kärplane kuni 40 kilo võib kaaluda silo. Ma ise ei ole teda kunagi näinud. Aga mul on paar väga head tuttavad, kes on lennanud üle mere ja hästi madalalt ja näinud, kuidas merisaarmas seal vee peal niimoodi säilitab, seal see ei olegi ujumas, ta lamab tõesti nii, nagu meie kummimadratsi peal oleksin, tema on selili vee peale ja miks ta seal selili on? See oli nii-öelda sellepärast, et tal huvitav söömise komme ta käib seal vee all, püüab sealt mõned molluslikud resiidikud, molluskid ja siis võtab ka kivikesi kaasa, mitte ainult lihtsalt seelikud, molluskid ja siis ta paneb nüüd oma kõhu peale ja siis koksib selle kiviga selle kesta seal katki, nüüd kõhule valus ei oleks ta ise kivi alla isegi viga pealt kukuks ja teeb katki ja siis sööd seal niimoodi säilitades, on väga armupärane. On küll, et tal on üks väga põnev omadus, tema nahk on tal seljas vabalt, nagu oleks tema kasukas paar numbrit suurem kui aga tänu sellele on seal sügavad kurrud, eriti kõhu peal naha vahel sügavad, niisugused gurud ja ta kasutab neid nagu meie kasutame taskuid, ehtsad taskud, ta topib neid Merisiilikuid ja teokarpe ja krabisidki täis ja kui läheb selili lamama kivilinna peal, siis nendes taskutes voltidest, mis tal kõhu peal on, sealt võtab ja seal ka korjab ja nii ta ei peagi, nii mitu korda päevas sukelduma, sukeldub pikemaks ajaks üks, 15 20 minutit niiviisi korjab hästi palju toidumoona ja siis läheb üles veepinnale selili ja hakkabki neid avama ja sööma jagama ja ja lapsed, tal magavad hästi, pisikesed lapsed magavad vee peal, aga igaks juhuks nad on pandud hästi suurte vetikate laminaaria, vetikate, need ei ole lehed, mis nad paeljad, tallus ja paelte peale erad nad ei upu, nad on nii kerged ja nende nahk märjaks ei lähe, aga jäid, laine neid minema ei viiks, sest ookeani kogu aeg liigub, eks ole, vesi liigub kogu aeg. Aga vot see vetikas hirmus pikad, mitukümmend meetrit ja nad moodustavad tihedaid patrikuid, suur kogub neid vetikaid koos ja sealt tõesti ükski lainega miski asi, neid ei liiguta nii kiiresti minema. Sellel kogumil jõuab silma peal hoida. Nagu hällis siis põhimõtteliselt teadjanna koheli. Oid, lapsed, täna on selline naljakas kummaline, päävelt natuke kuulavad, salaja võib pealt, siis tulevad jätangi tuleb praegu. Tere, tere siilipoiss. Tere. Mõnus on. Tere, olu oleks ja teil on eetri Georg, millest ma üldse rääkisime, vist lehesajust? Ei, meie ei rääkinud võib-olla valesti koos Me rääkisime suurest neljakümnekilose saarmas, kes on selili ookeani peal, mina just tulin lehes ajust, sellepärast ma mõtlesin, et te räägite ka sellest lehes, hoiust võib juga rääkida, aga võib-olla mitte täna me räägime kärplastest, ta varsti hakkame rääkima hoopis juba lumesajust. Kärplased tegutsevad Kaiu lume sajused ja lehesajus ja ka vihmasajus. Eks ikka näiteks kas või seesama kärpida vahetult ilusti värvi ja tema karvad on talvel lumivalged ilusateks kuningate rüü ääristamiseks olidki just nimelt lihtsamalt talvised nahad, kasutatud, väiksed mustad otsad sabakiste peal. No te olete kõik kindlasti seda pildi peal näinud. Mõni kerglane magab talvel talveund, teine jälle tegutseb. Aga troopiliste ketaste puhul muidugi seda muret ei ole. Ookeani saarmas loomulikult. Ta elab seal, kus ookean praktiliselt iial jääga ei kattu. Ookean, mõlemad kaldad, nii Ameerika kui Aasia omad ja meresaarmast mainime veel nii palju kärplastel, kõigil on suurepärased, sadad, pikad küll ümmargused, küll siis mõnel lapikud ainult kalaanil vilis arman saba on tühine ja tähtsusetu, tema tagajalad on muutunud Kloibadeks praktiliselt. Ta on niivõrd merega seotud, et meenutab juba natukene päris mereimetajaid, hüljes näiteks. Aga mul on siin üht-teist teile rääkida ka kärplaste mütoloogiast. Asi on selles, et kõik kärplased alati näisid väga tihedasti mahaga ja maa-aluste aladega seotuna sest urudest nad elavad ja pealegi, vot see nende omadus tagajalgadel seista kepp sirgelt, see on inimesi ka alati väga huvitanud, näiteks hindudel. Nirk on Uhlakani ana Uhla kanjana, Uhlak Ohlaganyana, mis tähendab väike kavalpea ja arvati, et tema oskab muuseas seda arvasid ka sulu neegrid, Capri maade suured sõjakad elanikud nende keeles, see oli siis Vogt con, onu, et see on väike kavalpea, kes oskab ennast muuta kepiks. Kusjuures see on niisugune kepp, mida kangelane muinasjutus kasutab, selleks, et tagajajatest kuidagi pääseda. Teate, neid muinasjutte visatakse kord kamm või näiteks pudel veega ja siis põgenema kangelase selja tagant kerkivad mäed ja metsad, India ja Aafrika rahvaste muinasjuttudest. Nirk on niisugune võluabiline, ta muudab ennast kepiks ja siis seda kepikest kasutab, kangelane viskab üle õla ja kohe seal tekib madusid või tulevad kohale karud või mingisugused teised asjad seal sünnivad, mis päästavad, tantsis positiivne kangelane. Väga positiivne kangelane, aga ta on ühtlasi Kaavega tõsine maa avaim näiteks soomlastel vanadel soomlastel manalaised on maavaimud šamaani abilised. Nende vaimude kujudeks olid ka kärplaste kujud, kärp, nirk, harva mäger, mäger, muuseas on Burjaatidel ja mongolite maa-aluse põrguriigi hingedekohtunik. Arvatavasti sellepärast, kuivõrd põhjalikult oskab mäger oma maa-aluseid paleesid ehitada, mis kestavad vahest tuhandeid aastaid, kui puhas seal on ja kui Eestis on esitatud. Võib-olla uurides selliseid ehitisi, tulid vanad mongolid selle peale, et seal kindlasti elab see han, kohtunik Jakuna Nad teadsid, et see on väga oma, sisaldasid keermega, rongi selleks kohtunikuks. Muidugi väga palju põnevaid müüte Kärblastest, aga mulle meeldib kärplase vaimu nimetus slaavi muinasjuttudest ja müütidest. Indrek. Miks ta on Indrek nendes? Indrek Indrik võib-olla see on sõnast üksar yedi neuroloog, võib-olla on mingisugune Skandinaavia mõju, aga Indrik ta igal juhul. Aga meie mütoloogias on ju ka tegelikult kärplastel väga tähtis roll sedasama kurikardetud ja õudne libahunt. Ka selle metoloogiliseks aluseks ju tegelikult on üks kärplane kärplanna nahm, tainston, eksinud meile siia aeg-ajalt kanda laksust või isegi siirendad Nad vahist rändavad väga kaugele ja paar aastat tagasi vähemalt oli üks ahmi perekond siin Eestimaa peal ja loodet juba Täpsi elamuga vist kadusid ära üldise libahundi Susson kärplastele omistatud mitmel maal ja aga lähete hunt ja, ja ah niimoodi kokku on viidud sigala tüüpilise kärpas väljanägemisega ei ole, ta on pigem nagu paksuks koer, kelle saba on ka laiaks astutud. Ja kes taarub kuidagi kummalisel kombel jätab siukseid karu jälgi ja ilmselt sellest siis ka tema sidumine nende kurjade jõududega võib-olla aga näiteks kreeklastele nirk, kreeklased andsid talle nimeks Halinfi, Aade või garantiide oli väga hea loom ja ta oli suure vägilase Heraklese või Hercules lemmikloom. Püha sümbol lausa. Asi on selles, et Herakles oli päkaraske ja problemaatiline, kas ta üldse maailmasse sündida saab. Sest üks vägev jumalanna Herovi iono ei tahtnud, et Herakles sünniks, kurjad nõiad oma nõidusega hoidsid ära sündimise, siis aga tuli halantiide ja ütles koi. Herakles on juba sündinud nõiad, siis lõid käsi kokku ja tõstsid leitsis õhku suures imestuses, et kuidas võimalikult. Aga see laps ei saanud sündida ainult seni, kuni müüjad hoidsid sõrmed tihedasti põimitud ja siis Heraklese sündida. Jah, selle ilusa, väga kavala looga, mis peame nüüd lõpetama. Ma arvan seda, et need kärbeste kavalpead ikka oli kui erculesilos ka ta nii kavalasti käituda. Ja ega see kavalus ju mingi paha asi küll ei ole, võik, kuidas. Kuid on see asi oli välja, siis ei ole ta paha asi midagi. Peatse, kohtumiseni, kohtumiseni. Sydasin kavalasti. Ei tea, tiival jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
