Eestimaa looduse fondis märgalade projektijuht Marko kohvrit läheb, et viimased ligi 10 aastat on Eestis nii nagu ka mujal maailmas, tegeletud märgalade taastamisega, sest tegemist on vajalike paikadega annavad märgalad näiteks puhast vett ja toetavad ka aineringet toimimist. Kohvi jätkab. Aga isegi on arvutusi, kus, kui maailma mastaabis on kuskil kolm protsenti ainult märgalasid maismaast aga teenused, mida inimesel on vaja, on umbes 40 protsenti, tuleb sellelt kolmelt protsendilt. See, kui hästi või halvasti märgala taastub, sõltub kohvi sõnul tüübist näiteks. Siis soode puhul, kui me anname talle v tagasi, siis saab suurepäraselt ise hakkama ja tegelikult taastumine väga kiirelt. Praeguseks on Eestis viimase ligi 10 aastaga kokku taastatud 6000 kuni 7000 hektarit märgalasid. Samas räägib pilt looduses veel kuivendatud alade kasuks. Kohv ütleb, et Eestisse ei rajata küll enam uusi kuivendussüsteeme kui kehtivate lubade alusel on põlevkivitööstus see, mis praeguseni kuivendusi kasutab. Nii näiteks on ka Eesti kõige suurem soo Puhatu soo kaotanud poole oma pindalast just põlevkivikaevanduste alla. Sõna kohv. Ka turba tootmisel, mis Eestis legaalne, on märgaladele hävitav mõju. Häid alternatiive aga praegu turbakaevandamisele kohvi sõnul ei ole või näiteks ka taristuprojektid, mida tehnoloogiliste arengutega saab ellu viia, ka nii-öelda märgalade sõbralikult. Aga seesugused ettevõtmised on majanduslikult kallimad. Samuti on survenääre kala täis ehitada järjest kasvav, ütleb kohv. Täna ehitatakse otse otse rabadesse, mis ütleme, 50 aastat tagasi ei tundnud aga hea mõte, aga maa on kallis, surve on suur ja ka asulate lähedale kui ka siis infra ja põhjus on lihtne, et seal ei ole inimesi, kellelegi peab kohtus käima, et selles mõttes on võimalik kiiremini neid asju teha. Inimtegevus ei ole aga ainult turba tootmine, kuivendamine ja taristu suurprojektid, vaid ka järjest rohkem inimesi on märgalasid enda jaoks avastanud. Ühest küljest on see tore. Teisalt ütleb aga Eesti maaülikooli loodusturismi lektor Maarika Kose, et inimesed käivad lisaks looduse nautimisele, pildistamisele ja matkamisele märgaladel ka motoriseeritud viisidel, mis aga alasid lõhub. Samuti on populaarsust kogumas räätsamatkad, mille mõju märgaladele on maaülikoolis praegu. Uurimisel jätkab kose. Need nii-öelda igasugused sellised väljaspool lauteid toimuvad sellised puhkeeesmärgil rajad ja niisugused kahjustused, et need on üsna lokaalse iseloomuga ja nad on päris koledad, teisest küljest sood on väga suured ja noh, see on siis selline piisk meres, võiks öelda, et võib-olla see ökoloogiline probleem on selline väga lokaalne, aga see sotsiaalne probleem, et need maastikud on inetud, mida me läheme nautima seda, et see on juba päris aktuaalne.
