Lahkuvate luikede viimale ööd. Pikad härmalõngad pärnadel. Hingeauru mu suust, kui kõnnin vanavanemate Kalbule küünalt süütama Valgustan õhtuti nii nätice, et õigel hingedepäeva laupäeval esimesel novembril ei jõudnudki kalmistule. Just nimelt kuulsite õigesti. Rahvatraditsioonide järgi käidi kalmistul hingedepäeva laupäeval. Nagu me marti jooksime, mardilaupäeval ja verivorste sööme jõululaupäeval. Aga pole paha seda teha ka täna hinge nädala pühapäeval. Mihklipäevast jõuluni käisid meie esivanemad lahkunud hingedega tihedamalt läbi. Ah, et kuus need hinged on. Aga vaadake, hingedeajal saavad hinged nähtavaks. Kasvõi meie oma hingamine saab hinge aurule nähtavaks. Ja küllap sellepärast arvaski vanarahvas, et ka maamulda sängitatud hinged pääsevad hingedeajal maa peale tagasi. Küntud põllust tõusva hommiku uduna varahommikuse udu keerisena allikatel auravate kodade ja kollete suitsu-na. Nähtavaks saab palju muudki. Kõikjale on nüüd riputatud härma, lõngasid tuhandetes toonides kirkaid, härmatise jäänõeltega, ämblikuniite ja palju saab nähtamatuks. Veel nädal tagasi sibas mu trepil üks mustmardikas kuid nüüd on pea kõik putukad kadunud. Muideks üks lugu pajatab, et mardipäev on oma nime saanud sellest, et sel päeval kadusid õuest kõik mardikad. Eelkõige kadusid vetesügavusse veemardikad, ujurid, viies endaga kaasa esivanemate hinged. Või on hingede ajale oma näo andnud varjude rikas, lehituks rebitud mets. Ei ühtki lehte puul, vaid pikad niiskusest mustjad, tüved ja madudena väänlevad oksa, kroonid. Hingetuks ja nukrakstegev. Nõndasamuti kui põhjalas saabunud leevikese flöödiviisid või lahkuvate laululuikede hüüded. Looduskalendri valmistasid ette Kristel Vilbaste, Guido Kangur, Külli tüli, Jaan Tootsen. Hingedeaeg toob ikka vara talve. Need, kes ronivad öösel Pandivere kõrgustiku läheb, võivad arvestada nii mõnegi paraja külmakraadiga. Aga näeb kaugele, sest mets paistab juba läbi. Põhjakaare taganttuul.
