Pole mõtet ennast petta ja väita, et mulle meeldib minna õue sellise ilmaga. Nüüd, kus taevas peaaegu vastu maad ripub. Kui ka on sügiseselt külm ja kõle, siis on targem diivani peal kükitada. Muidugi on alati võimalus teha üks linnuvaatlusotse autost. Esimesed kilomeetrid linnast välja, loen ära paarkümmend kalakajakad põllul askeldamas siis paar haarakaid, kuus Ehekil mingid väiksemat sorti tegelased, jälle harakad, seekord mingi laiba kallal. Nüüd kolm varest jälle haararkad, jälle varesed. Imelik, kuivõrd ühekülgne on see, mida me näeme, kui oma pisikeses plekist puuris kihutame. Alles kõrgem männik tee ääres toob kaks piki teed patrullivad ronka. Ja kummaliselt hüplev lennuga pasknäär, tõru lookas. Jälle rongad, jälle pasknäärid sillal harakapaar. No aitab, viska, keeran mere poole. Siin kaldamännikus saab veidi jalgu sirutada. Kummaline jah, et suurem osa lindudest olid sellised, keda vanarahvas oma koduõuel ei sallinud. Ikka toovad nad kaasa. Kaduja õnnetusi pole siis ime, mis meie teedel juhtub. Lõpuks ometi ka üks linnu hääl, nii heled, vaevukuuldav pöialpoiss, siis terve parv kohe. Selle siin võiks suisa pihku võtta. Nii julge pisike, viie grammine tegelane, aga kui rändama kukub, siis pole mingi probleem kahe kilomeetri kõrgusele lennata. Ja palju ma siis täna linde kokku lugesin. Kakskümmen, pluss kaks pluss viis pluss kaks pluss kolm pluss kaks pluss kaks pluss kaks pluss üks pluss kaks pluss kaks. Looduskalendri valmistasid ette Guido Kangur, Kristel Vilbaste, Külli tüli, Jaan Tootsen. Tänasest muutub ilm rahumeelseks. Kagutuulega tõuseb lõuna poolt sooja õhku, mis muudab järgmise nädala esimese poole. Sombuseks. Tulevad sügisesed, udud ja uduvihma. Nüüd paar nädalat, rändavad meist üle luiged. Kollaste nokkade ja sirge kaelaga laulu- ja väikeluiged. Põdrad on kolinud rabadest kuivematesse metsadesse. Konnad tõmbavad teki peale.
