Vahukoor, mis nüüd puude okstele ripub? Vähemalt meie kandis on valge vaikus katnud kogu maa. Oli ka viimane aeg. Isa on mul kogemustega jahimees ja jäljekütt üle 50 aasta looduses hulkunud. Üle pika aja võtsime nõuks koos metsa minna. Isa kutsub talvist metsa valgeks lumeraamatuks suusad alla ja teele. Lausa koduukse eesaias. Nägime lumevaibal imetillukesi vaevumärgatavaid täpikesi. Hiired on ilmavalgust uudistamas käinud. Toa tagant. Jõe kaldalt paistis juba kaugele rebase sirge jäljerida. Lähedalt uurides avastasime, kuidas reinuvader oli paigale tardunud kõigi nelja käpaga lumme vajunud siis ootamatult üles hüpanud rebase terav kõrv on tabanud hiire liikumise ja kiirelt lund kraapides kasahhi. Selles kohas natuke eemal leidsime liivakünka, kuhu rebane oli uru kraapinud liiva laiali puistanud ja jahisaagi jäänused vedelema jätnud. Sealsamas Kädistab männi ladvas harakas on lennanud vaatama, kas midagi suupärast ei leia. Värske kohev lumijõe ääres pakkus uusi üllatusi. Lahtisest veest on keegi korduvalt kaldale roninud ja taasvete sulpsatanud. Lumele jäänud käpajäljed on ähmased ja laialivalgunud, nagu oleks luuaga üle pühitud. Visiitkaardi on jätnud meie suurim näriline kobras. Jäljerida aitas lisaks sabale laiali nühkida ka mööda maad lohisev kõht. Kobras on taandunud lähedal kasvavate haabadeni sealt toidupoolist hankinud, edukalt langetanud mõnede mürakad, haavad ja neid tükeldanud. Talvepäev on lühike lumekate kohati õhuke ja suuskadel liikumine üsna vaevaline. Suundume võssa kasvanud heinamaale. Siin on mitut sorti suuri ja väikesi jäljeridu näpistatud pajuvõrseid lumele poetatud kohviube. Keegi on samblalumest puhtaks kraapinud ja rohelisel vaibal pikutanud. See on metskitsede talvine ajutine peatuspaik. Aga haavikuemand ei jälgi enam loodusest ei leia. Meie põldude ja metsade nii tavalised elanikud, halja valgejänes on nagu pühitud valgest looduse raamatust. Enam ei kohtagi lumisele maastikule nii omaseid jänesehaake ja sõlmi. Hakkab lund sadama. Algul hõljuvad üksikud lumehelbed, neid tuleb aina juurde ja juurde. Lumeraamatu lehekülgedelt ei seleta silm enam märkigi. Looduskalendri valmistasid ette Ilmar Kangur, Guido Kangur, Külli tüli, Jaan Tootsen. Seal, kus maapind veel must, hakkavad juba künnivaresed kogunema. Soe ilm on karude küljealuse märjaks teinud, märja kasukaga aga on väga paha magada. Karud näevad unes ilusat talve.
