Kui ma hommikul õuele jõudsin, olid rohevindid juba kaal suled turris, istusid nad rohekashallide keradena sireliokstes otsekui oodanuks midagi. Samas oli neis ka ebalust. Üks lind sirutas hetkeks tiibu, nagu tahaks õhku tõusta. Teine viibutas kaaslase poole nokaga näidata, setoon liiga lähedale tulnud. Nagu oleksid nad öö jooksul unustanud, mis see täpselt oli, mis neid mu maja juurde tõi. Maja juurde meelitas neid aga suur kott päevalilleseemnetega, mis mulle esikus seisab. Igal hommikul võtan sealt paar peotäit, sihvkasid ja viskan üle ukse, õuenurka. Ja nii hilissügisest saati. Novembris käisid Toidulisa nõudmas vaid kohalikud rasvatihased. Vahel sattus sekka mõni hilinenud metsvint või Muurenud linn. Mida enam talve poole, seda arvukamaks ja püsivamaks on mu külaliste seltskond muutunud. Ja põnev on vaadata, kuidas lindude iseloom ja käitumine liigiti erineb. Rohelindid meenutavad oma olekult varblasi. Mõlemad käivad parvena, tulevad ja lähevad kärarikka Robinaga. Nagu Varblasedki, jäävad ka rohevindid lumele pikaks ajaks seemneid otsima. Ja lahkuvad alles siis, kui kõht on täis. Teistsugused on tihased. Rasvatihane peatub maas ainult hetke haarab seemne ja lendab turvalisse paika puuokste vahele, et seal maitsel sisu kestast välja nokkida. Hetk hiljem on ta maas järgmise järel. Sootihased liiguvad suuremate lindude vahelt seemneid korjates vilkalt kui tinahaavlid. Puukoristaja on teiste külalistega võrreldes päris suur linn ja neid ka ise seda teadvat. Ta ähvardab nokaga lähemad konkurendid eemale ja sööb siis vabastatud maa-alal isuga seemneid. Vahel eksib mu õuenurka ka suur-kirjurähn. Temaga harjub esmalt tükk aega puu ladvas ärevust välja ja lendab siis alla vaatama, et kas toiduplatsil pekki ka on. Maapinnal on kirjurähn, valvsus ise. Iga paari hetke tagant tõstab ta pea ja piidleb ümbrust. Eks suurem lind peabki tähelepanelikum olema, sest tema ise on ju nii mõnelegi ahvatlev suutäis. Ettevaatlikkus tuletab meelde, et söögiplatsil on asi naljast kaugel. Värvide mäng ja meelelahutus on see eeskätt inimestele, kes lindude askeldamist toasoojas vaatab. Teisel pool aknaklaasi käib aga võitlus kõhutäie pärast. Talvekülmas teise tagant näpatud seeme võib vabalt otsustada, kes elab järgmise öö üle. Homme on taliharjapäev, mil murtakse talve selgroog. Õiget talve on sel aastal olnud vaid mõne päeva jagu. Aga looduses läheb kõik oma rütmis edasi. Emakarul hakkavad varsti sündima pojad.
