Veebruari lõpp on looduses vaikne ja rahulik. Häält tehakse vaid rõõmust päikesetuleku üle või. Häda korral. Ometi on üks hääl, mis kunagi vaiki. See on vee hääl. Olgu see siis krudisema või kriuksuma lumehääl puudelt pootsatavate lumelompide või tilkade hääl ranna jäälaine ohe või kevadel rõõmustav. Üks koht, kus vesi alati häälekas on, on Taevaskoda. Püha Ahja jõe vulin. Ema Lätis tuleb üle kivide hüplev, vesi ei külmu kunagi täiesti kinni. Lisaks häälele kannab resi kõverale. Tänasele päevale kohaselt sillerdab siin aeg-ajalt päikesesinist aga ka võrendike sügavmusta ja kalda jääbitside puhasvalged. Kõige kummalisem ongi, et oma lipuvärve võime leida peaaegu kõikjalt loodusest. Kas või see vesipapp seal kivil. Must linnuke, valged Raega kesksiniseid voogusid. Suvel on meie südamevärvide otsimine kogu värvide virvarrist keerukam. Kuid kui sügaval okupatsiooni ajal meie rahvas omale rahvuslille ja rahvuslindu otsis, siis olid ikka omad lipu värvid. Rahvuslill rukkilill on rukkilillesinine. Lipu ülaservast. Suitsupääsukese musta sulekuube ilmestab valge kõhualune küllapoli punasel kurgualusel. Oma tähendus. Aga tagasi vee juurde. Muistsete sünnisõnade järgi on vesi vanim vendadesta. Vesi kannab elu laiali mööda kõiksust. Vesi kannab eluväge ka meis endis. Siit ema lättelt meile kõigile päevakohane allikaloits. Too jumal jõest jõudu, vea välja Jalta vägeda. Kanna abi Allikasta Meie peenele perele meie väetile väele, Rammutuma rahva alla. Meie pere, peenikene, meie vägihiiu, väeti, meie rahvas, Rammutumad. Looduskalendri valmistasid ette Kristel Vilbaste, Guido Kangur, Külli tüli, Jaan Tootsen. Voolavate vete ääres võib leida juba esimesi sinililli. Sarapuu õitseb. Esimesed kuldnokad on juba saabunud. Ilusat vabariigi sünnipäeva kõigile.
