Vaher jookseb, Vaher jookseb, tulge nüüd rutuga. Hõikab poiss õuest üle ukseläve. Pea nüüd ometi, kuhu ta sul nii ruttu ikka jookseb vastav paradaat end istukile ajades. Selles lapsepõlvest pärit sõnamängus on peidus mahlajooksumaagia esimene kruusitäis. Vahtramahla on alati oodatud ja maitseb lõpmata hea. Külm ja magussõõm kandub keha mööda laiali ja sulatab talvejäikuse. Samas on vahtramahlajooks üks kindlamaid kevade märke, sest kevadine ilm, see võib olla petlik. Sulad ja soojalained vahelduvad lume tuiskudega. Karud võivad liiga vara ärgata, rändlinnud sattuda lumevangi, aga Vaher tema ei eksi. Tavaliselt hakkab tal mahl jooksma märtsi esimesel poolel. Naljaga pooleks võiks öelda, et vahtrale on vanamehelikku tarkust muutuvaid ilmaolusid läbi näha. Ja mahla võt. See on traditsioonidega ettevõtmine. Nii näiteks pole ilus elektritrelliga vahtra kallale minna. Hoopis õigem on otsida kuurinurgast oherdi. See vana käsipuur, millega kort aluspuutööd tehti. Samuti tuleb meisterdada tila, no mida mööda mahl Śaksa voolata pange. Ja muidugi sobivas suuruses puupunn, et pärast auk korralikult sulgeda. Kelle käsi ei tõuse, aga elusa puu sisse auku tegema võib lihtsalt lõigatud vahtraoksa pista, pudelimahl immitseb siis lõikekohast vaikselt pudelisse. Mahlajooks on ka sündmus metsarahva jaoks. Sabatihased on salgakesti kohal. Vahtrale on talve jooksul ikka mõni oks tuules, murdunud ja magusneste on nüüd priild saadaval. Kui aga pole, siis paar korda toks-toks ja hetke pärast saab juba nokka magusaks. Mahlajooksu ajal suurte vahtratel seistes võib vahel tekkida tunne, et vihma sajab. Nii auguliseks on puud nokitud. Ja ka kuklastele on kevadine vahel õnnistuseks. Nad on veel külmast aeglased ja käivad end pesakuhila tipus soojendamas lähedal kasvav vaher leitakse ka väga kiiresti üles. Sealgus mahlon maha tilkunud, mustab peagi sipelgatest. Mäletan ühte aastat, kui jäine mahlavõtuga pisut hiljaks. Vaher hakkas juba lõpetama sellest vähesest, mis tüve seest veel immitses ei jõudnud, aga pange piisakestki. Sipelgad kogunesid tiheda massina oherdi augu ümber ja jõid lihtsalt kõik mahla ära. Looduskalendri valmistasid ette Timo Maran, Guido Kangur, Külli tüli, Jaan Tootsen, Mets kurvitsal. Juba häälitsevad emakaru kõnnib poegadega, ringi on nähtud juba liblikaid, sääski ja herilasi ja ühtunist rästikud.
