Tundub, et vahepeal on väga palju aega mööda läinud. Aga ei, aeg vist tiksub ikka omasoodu, aga sündmusi on olnud palju. Lumi tuli, lumi läks. Veel nädalapäevad tagasi, oli tõeline talv, millest ei oleks osanud isegi unistada. Mõtlesinged, Talve fotod jäävad sellel aastal peaaegu tegemata. Siis aga 100. lumi räästani. Viskasin fotokotti õlale, lapsed autosse ja kihutasime perega maale vanaema vanaisa juurde. Kui kõhud täis, esimesed jutud räägitud, läksime pojaga kohe metsa uitama ja pilte tegema. Mets paksus lumes. Päike sillerdab silmipimestavalt. Pikad nöör, sirged silmapiiri kaduvad metsakuivenduse kraavid olid kõik paksus lumes. Aga kraavi keskel sillerdasid juba voolavad ojad. Eriti vahva pilt avanes siis, kui jõudsime kohani, kus kraavivesi ulatus metsateenija ujutas selle kohati isegi üle. Siin on tegutsenud koprad. Selline tunne, nagu nad oleksid alles äsja sündmuspaigalt lahkunud. Metsa nagu täiesti vaikne. Väiksemgi heli. Sumbub kohevasse lumme. Tunne on, et selles vaikuses kohe-kohe kedagi kohtame. Aga ei, vaikus jääb kestma. Imeline suur vaikus, suures metsas. Isegi poeg, kellel tavaliselt jutt hetkekski peatu, on lükanud kõik küsimused ootele. Talle on see esimene kord näha kopra näritud ja langetatud puid nii lähedalt ja neid veel käega katsuda. Meenub lapsepõlve lemmikraamat seitse ja ta kobraste seiklused. Ei tea, peaks selle raamatu üles, andsime pojale ette lugema. Nõia aga nüüd oleme linnas tagasi. Lumi on lõplikult sulanud ning esimesed märtsikellukesed ja krookused õitsema hakanud. Enda ja meie rõõmuks. Kas nüüd just päris esimesed on, seda ju ei teagi. Sest paar nädalat tagasi enne suure lume tulekut olid esimesed lilled juba õitsema puhkenud. Siis aga kaotus kõik paksu lumega ja võta nüüd kinni, kas need on uued või enne lumeaegsed õied. Enne suure lume tulekut oli aias tõeline rõõmu ja ootuse aeg. Muru oli roherohe-roheline ja juba mururehaga riisutud. Muidugi, muru on terve see talv roheline olnud ja riisuda teda saanud ka talv läbi. Juba enne viimase lume tulekut tulid varajased tulbid päiksepoolsel peenral 10 15 sentimeetrit maast väljas ja iga hetk õitsema puhkemas. Vaja oli veel vaid ehk paari-kolme päiksepaistelist päeva. Siis aga hakkas sadama, lund 100. 100. 100. 100. rohkem kui terve talve jooksul kokku. Kui ma õhtul peale etendus koju tulin ja oma tavalise tiiru ümber maja tegin nägin peenral vaid jäätunud tulpe ja nartsisse. Pühkisin käega jäätunud lilledel lund ja kurbakas. Isegi kate loorist, mille ma ammu olin ära võtnud, poleks enam mingit abi olnud. Olin õnnetu ja, ja solvunud. Ei teagi täpselt, kelle peale. Või Tian ka, aga aga see on hoopis teine ja hoopis pikem jutt. Meel kurb, mõtlesin, et peaks maja maha müüma, Lasnamäele korteri ostma ja hakkama aknalaual kaktused kasvatama. Nüüd on juba suur lumi läinud, aia sõitsivad märtsikellukesed ja krookused ning tulbid Geon üsna kõbusad. Mõni üksik on ehk tõsisemalt kannatada saanud ja longus. Õitsemisplaani aga ei näi neil praegu veel olevat. Nad on kahtlustavalt ootel. Ja õieti teevad. Looduskalendri valmistasid ette Guido Kangur, Külli tüli, Jaan Tootsen. Peale musträsta harjutavad laulmist kõik tagasi jõudnud linnud. Suurt segakoori on võimalik kuulata metsas igal päikesetõusul. Tagasi on ka must-toonekurg donna, kelle tegemisi võite kurekaamera vahendusel jälgida looduskalendri interneti kodulehelt.
